) § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.
lg 2 järgi võib krediidilepingu esemeks olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel.
lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.
näeb ette, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja rikkus lepingust tulenevat maksekohustust ja ei tasunud hagejale laenu- ja intressimakseid nõuetekohaselt. Kostja tasus osamakseid kuni 20.01.
ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning
lg 1 p 1 lubab võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muuhulgas kohustuse täitmist.
lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja on hagejale maksete tasumisega olnud viivituses.
lg 1 p 6 järgi võib võlausaldaja võlgniku poolse rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.
lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab kostjalt viivist lepinguga ettenähtud intressimääras 01.04.2013. a seisuga summas 11,11 eurot. Eeltoodu alusel on õiguslikult põhjendatud hageja nõue kostja vastu tasumata laenu- ja intressimaksete ning maksete tasumisega viivitamise eest viivise saamiseks kokku summas 67,57 eurot. 3
lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Üldtingimuste punkt 1.3.4 on sisuliselt kokkulepe summa kohta, mida laenuandjal on laenusaaja poolse kohustuse rikkumise korral õigus nõuda teate saatmise kulu (menetluskulu) katteks, kohustuseta tõendada kulude tegelikku suurust. Üldtingimuste punkt 1.3.4 on tüüptingimus
lg 1 mõistes.
lg 1 näeb ette, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Kuna pooled vaidlevad tüüptingimuse sisu üle, siis tuleb kohtul kontrollida tüüptingimuse kehtivust, olenemata sellest, et pooled ise ei ole sellele tuginenud. Samale seisukohale on asunud Riigikohus lahendites nr 3-2-1-2-08 (p 13) ja nr 3-2-1-56-08 (p 13).
lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult.
lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.
näeb ette, et kui sama seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Kohtu hinnangul on Üldtingimuste punktis 1.3.4 ettenähtud leppetrahv rikkumise teate saatmise kulude eest summas 32 eurot ebamõistlikult suur ning kostja vastuväited selles osas on põhjendatud. Leppetrahv märgitud ulatuses ei ole proportsioonis eeldatava kahju suurusega, mis hagejale võis seoses rikkumise teate koostamise ja saatmisega tekkida. Hageja 4
lg 1 alusel, kuna selline tingimus kahjustab kostjat kui tarbijat ebamõistlikult. Kuna poolte vahel sõlmitud laenulepingu Üldtingimuste punkt 1.3.4 on tühine, siis ei ole põhjendatud hageja nõue sel alusel kostjalt rikkumise teadete eest menetluskulu, kokku 64 euro, nõudes põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Hagejal on õigus nõuda kostjalt võlamenetluse ja teadete saatmise kulusid kahju hüvitamise korras, tõendades kahju olemasolu ja selle suurust. Antud juhul hageja sellist nõuet esitanud ei ole ja tegelikke kulusid tõendanud ei ole. Seega kohus ei käsitle hageja võimalikku kahjunõuet. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 67,57 eurot, milles moodustab 52,61 eurot põhivõlg, 3,85 eurot intress ja 11,11 eurot 01.04.2013. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis. Ülejäänud osas, s.o 64 euro osas jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldas hageja nõude ca 51% ulatuses, seega jätab kohus menetluskulud 51 % ulatuses kostja kanda ja 49 % ulatuses hageja kanda. TsMS § 405 lg 1 p 3 järgi võib kohus lihtmenetluses muu hulgas määrata kindlaks menetluskulude suuruse juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude nimekirjad. Hageja on esitanud enda menetluskulude nimekirja. Kostja ei ole esitanud hageja menetluskuludele vastuväiteid. Hageja on märkinud enda menetluskuluks nõude esitamisel tasutud riigilõivu kokku summas 60 eurot. Kohus tegi kindlaks, et hageja on tasunud maksekäsu kiirmenetluses nõude esitamisel riigilõivu summas 47,93 eurot ja hagi esitamisel täiendavat riigilõivu summas 12,07 eurot, kokku 60 eurot. Maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõivu saab TsMS § 144 p 7 alusel lugeda kohtumenetluse kuluks. Kohus leiab, et nõudelt on riigilõivu tasutud seaduses ettenähtud määras ning hageja menetluskulu summas 60 eurot on põhjendatud. Kuna kohus jättis 51 % menetluskuludest kostja kanda, siis mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 51 % hageja menetluskulust, s.o summas 30,60 eurot. Kostja ei ole esitanud enda menetluskulude nimekirja ega taotlenud hageja poolt menetluskulude hüvitamist. Seega ei määra kohus kindlaks hageja poolt hüvitatavate menetluskulude suurust. /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.