) § 164 ja § 167 alusel Kostja ja esialgse kreeditori vahelistest tehingutest tuleneva varalise nõude koos seda tõendavate dokumentidega Dominus Inkasso OÜ-le (lisa 5). Hageja teavitas kostjat kirjalikult võlateatise ja hagihoiatusega, millele kostja reageerinud ei ole. 2 2-10-60535 Arvestades eespool toodut leiab hageja, et on teinud kõik endast oleneva, et lahendada see vaidlus kohtuväliselt. Vaatamata kostjale antud võimalustele ning tasumise tähtaegade edasilükkamistele ei ole kostja siiani oma kohustust hageja ees täitnud. Hageja esitas 03.12.2010 maksekäsu kiirmenetluse avalduse Pärnu Maakohtule G V vastu, millele kostja esitas vastuväite. Seoses kostja poolt makseettepanekule vastuväite esitamisega kuulub asi lahendamisele hagimenetluses.
lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma.
lg 1 kohaselt sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingule ei kohaldata
ja § 405 sätestatut.
lg 1 ja 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule Vastavalt nimetatud laenulepingule kohustus kostja laenu tagastama 04.01.2008.a. Hageja leiab, et kostja ei ole endale võetud kohustust hageja ees kohaselt täitnud ning
Eespool nimetatud laenu tagastamata jätmisega on kostja
mõttes rikkunud lepingust tulenevat kohustust tagastada laenuandjale laenusumma tähtaegselt ning jätnud võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata. Tulenevalt
lõige 1 võib hageja nõuda kohustuse täitmist.
lõike 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingu (lisa 2) punktis 16.
kohasel võimaldab kaugjuurdepääsuga maksevahend selle omajal käsutada temale kontopidaja poolt avatud kontol olevat raha ilma kirjalikku juhist andmata, muu hulgas teha ülekandeid, kusjuures maksevahendi kasutamine nõuab reeglina isiklikku tunnuskoodi või muud sarnast võimalust maksevahendi omaja kindlaks tegemiseks. Kaugjuurdepääsuga maksevahend on muu hulgas maksekaart (nii krediit- kui deebetkaart), samuti telefoni- ja võrgupanga kasutamise võimalus konto käsutamiseks. Kostja on
lõike 2 kohaselt pangalt saanud juurdepääsu elektroonilise maksevahendi liigiks olevale kaugjuurdepääsuga maksevahendile. Ühes
sätestatud tunnustega kaugjuurdepääsuga maksevahendile ligipääsu saamisega sai kostja pangalt isikliku tunnuskoodi, muutuvate paroolide kaardi ning võimaluse määrata ja muuta püsiparoole (kasutajatunnuseid). Seega, vaidlust pole selles, et kostja 05.12.2007 laenulepingu sõlmimiseks kasutati elektroonilise maksevahendi (
) liigiks olevat kaugjuurdepääsuga maksevahendit (
). Laenulepingu sõlmijat sai pidada kostjaks, kuna
kohaselt nõuab kaugjuurdepääsuga maksevahendi kasutamine isiklikku tunnuskoodi või muud sarnast võimalust maksevahendi omaja kindlaks tegemiseks. Laenuandjal puudus alus kahelda, et maksevahendi kasutaja oli kostja, sest autentimisel sisestati kostjale antud isiklikud tunnuskoodid ja paroolid. Kaugjuurdepääsuga maksevahendi puhul on tegemist väljaja poolt teatavaks tehtud tunnuskoodide ja salasõnade abil realiseeritavate õiguste kogumiga, mis võimaldab maksevahendi omaja konto käsutamist kirjalikku juhist andmata. Kuivõrd kaugjuurdepääsuga maksevahend võimaldab personaalselt teatavaks tehtud tunnuskoodide ja paroolide abil üheselt identifitseerida selle omajat (s.t tuvastada, et tegemist on isikuga, kes omandas pangalt vastavad õigused). Seega on nn. pangalingi kaudu teostatav isiku identifitseerimine piisav selleks, et teha kindlaks vastava pangakonto omanik ning tuvastada ka personaalsed tunnuskoodid ja paroolid sisestanud persoon. Mõistlik on eeldada, et pank on pangakonto avamisel ja/või kaugjuurdepääsuga maksevahendi (internetipanga) kasutamisõiguse andmisel tehingu teiseks pooleks oleva isiku (kostja) korrektselt tuvastanud. Kuivõrd puuduvad tõendid selle kohta, et pank on kostja nimele pangakonto avanud või kaugjuurdepääsuga maksevahendi (internetipanga) kasutamisõiguse andnud tegelikult kostjaks mitte olevale isikule, ei saa ka 05.12.2007 laenulepingu sõlmimisel laenusaaja poolt kostja nimel pangalingi kaudu autentimist ebakorrektseks pidada ega laenusaajat kellekski teiseks kui kostjaks pidada. Kuid isegi juhul, kui peaks tõendamist 4 2-10-60535 leidma, et kostja nimel tegi autentimistoimingud keegi kolmas isik, ei välista see sõlmitava lepingu täitmise osas kostja vastutust. Kokkuvõtlikult, hageja on seisukohal, et puuduvad seadusest või kostja vastusest tulenevad alused, mis lükkaksid ümber hagis väidetu, et kostja sõlmis temale väljastatud Hansapanga võrgupanga kasutamist võimaldavate paroolide või koodide abil 05.12.2007 laenulepingu ning et kostjal tuleb täita selle laenulepingu järgsed kohustused. Tõendatud ei ole kostja väide, nagu kostja ei oleks laenu võtnud Kostja 28.04.2011 vastusest nähtub väide, nagu ta ei oleks laenu võtnud ega enda nimel laenu võtmiseks kolmandaid isikuid volitanud. Samas ei ole ta niisugust väidet millegagi tõendanud. Puuduvad andmed ja tõendid selle kohta, et kostja kaugjuurdepääsuga maksevahendi kasutamise isikliku tunnuskood või muu sarnane maksevahendi omaja kindlakstegemist võimaldav võimalus (nt. ka kostja isikutunnistus) oleks 05.12.2007 laenulepingu sõlmimise ajal olnud kolmanda isiku kasutuses või, et kostja oleks need kolmandale isikule teatavaks teinud. Kostja ei ole täpsustanud, kuidas toimus SEB pangas asuvalt temale kuuluvalt arveldusarvelt nr. 10010584408014 laenuandjalt 05.12.2007 laenulepingu (hagi lisa 2) saadud raha (vt hagi lisa 4) väljavõtmine ning kes seda tegi. Puudub alus väita, nagu ei oleks kostja oma pangakontot, s.h sellele 05.12.2007 laenulepingu alusel laekunud raha käsutanud. Kostjal oli 05.12.2007 laenulepingu sõlmimise ajal Hansapanga internetipanga (Hanzaneti) paroolikaart ning järelikult oli kostja sõlminud AS-ga Hansapank Hanzaneti kasutamise lepingu. Pangaga sõlmitud lepingu alusel väljastati kostjale ka kaugjuurdepääsuga maksevahendi kasutamist võimaldavad tunnuskoodid ja paroolid, s.t anti talle võimalus käsutada võrgupanga kaudu oma kontot ning end identifitseerida. See tähendab, kostjal oli
kohane võrgupanga käsutamise võimalus oma konto kasutamiseks Hansapangas ja enda identifitseerimiseks Hanzaneti kaudu. Hageja leiab, et puuduvad tõendid, mis lükkaksid ümber kostja poolt laenu võtmise fakti. See tähendab, kostja ei ole avaldanud, et tema pangakontole käsutamist ja pangalingi kaudu autentimist võimaldavad talle personaalselt väljastatud ja tunnuskoodid paroolid ning tema enda poolt valitavad või muudetavad tunnuskoodid, paroolid või PIN-koodid oleksid tema tahte vastaselt kolmandale isikule üle antud või teatavaks saanud. Juhul, kui püsiparool ja paroolikaardi numbrikombinatsioonid oleksid olnud kolmandale isikule teada, võinuks kostja pangale teatamise ja paroolide sulgemise asemel muuhulgas muuta ka ainuüksi püsiparooli, mis teinuks kostja tahte vastaselt tema Hansapanga konto kasutamise või kostja nimel Hanzaneti kaudu autentimise võimatuks. Puuduvad tõendid, et Hanzaneti kasutamist võimaldavad paroolid ja püsiparoolid või kontolt sularaha väljavõtmist võimaldava pangakaardi PIN-koodid oleksid kostja tahte vastaselt tema valdusest väljunud. Asjaolu, kui isik annab pangalingi kaudu identifitseerimist ning pangakonto kasutamist võimaldavad paroolid ja PIN-koodid teisele isikule üle vabatahtlikult, on tema risk. Kostja ei vabane vastutusest ka juhul, kui peaks selguma, et ta ei käsutanud isiklikult kaugjuurdepääsuga maksevahendit või pangakontot.
lõike 1 punkti 1 kohaselt elektroonilise maksevahendi omaja on kohustatud kasutama maksevahendit vastavalt selle väljastamise ja kasutamise tingimustele, muu hulgas tegema kõik vajaliku, et hoida maksevahend ja selle kasutamist võimaldavad abivahendid (isiklik tunnuskood või muu kood) kaitstuna. Eeltoodust selgub, et kui kostja väited Hansapanga võrgupanga (Hanzaneti) kasutamist võimaldavate paroolide ja koodide üleandmisest kolmandale isikule vastavad tõele, rikkus kostja süüliselt (sõltuvalt asjaoludest kas
kohaselt tahtlikult või raske hooletusega) elektroonilise maksevahendi omaja kohustusi. 5 2-10-60535 Isegi juhul, kui peaks selguma, et 05.12.2007 laenulepingu sõlmimiseks ning selle laenulepingu alusel saadud raha kasutamiseks käsutas Hansapanga võrgupanga paroole keegi kolmas isik, on kostja rikkunud elektroonilise maksevahendi omaja kohustusi.
lõike 1 punkti 2 kohaselt pidanuks ta teatama viivitamata maksevahendi väljajale või väljaja poolt omajale sel eesmärgil teatavaks tehtud kolmandale isikule maksevahendi või selle kasutamist võimaldava abivahendi kaotsiminekust või vargusest. Seega, kui kostja oli teadlik oma pangakonto kasutamisest kolmanda isiku poolt, ent ei blokeerinud seda võimalust, oli tegemist kostjapoolse pahauskse käitumise ning Hanzaneti kasutustingimuste teadlikku rikkumisega. Sellega anti teadlikult võimalus kolmandatele isikutele enda pangakonto käsutamiseks ning kolmandatel isikutel pangalingi kaudu enda asemel identifitseerimiseks, s.h tehingute tegemiseks. Hageja konstateerib, et kostja on rikkunud tahtlikult talle kui elektroonilise maksevahendi omajale
lõike 1 punktist 1 tulenevaid kohustusi ninu peab
Laenuandjal oli 05.12.2007 laenulepingu sõlmimisel ja edaspidi
kohaselt mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt alus eeldada, et kostja käitus seaduse ning Hansapanga võrgupanga (Hanzaneti) kasutamise võimaldamiseks sõlmitud kokkulepete kohaselt (s.t kasutas ise panga poolt talle antud paroole ja koode või et nende kaotsiminekul või kolmandale isikule teatavaks saamise kahtlusel puhul järgis oma teatamiskohustust).
lõikes sätestatud (elektroonilise maksevahendi varguse või kaotsimineku puhul maksevahendi omaja kuni vargusest või kaotsiminekust maksevahendi väljajale või väljaja poolt omajale sel eesmärgil teatavaks tehtud kolmandale isikule teatamiseni varguse või kaotsimineku riisiko) summalist piirangut, kui maksevahendi omaja rikkus tahtlikult või raske hooletuse tõttu
Kuivõrd kostja rikkus
lõikes 1 sätestatud kohustust, siis ei rakendu tema suhtes ka riisiko summaline piirang ning ta kannab riisikot täies ulatuses. Kokkuvõtlikult, hageja on seisukohal, et puuduvad seadusest või kostja vastusest tulenevad alused, mis välistaksid kostjale väljastatud Hansapanga võrgupanga (Hanzaneti) kasutamist võimaldavate paroolide või koodide abil 05.12.2007 sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste kostja poolset kandmist isegi juhul, kui peaks selguma fakt, et 05.12.2007 laenulepingu sõlmimiseks ei sisestanud Hansapanga võrgupanga kasutamist võimaldavaid paroole või koode kostja isiklikult. Antud tsiviilvaidluses ei oma tähtsust kohtuotsus kriminaalasjas 1-08-16235. Hageja märgib, et sõltumata asjaolust, kas kostja laenu võttis või mitte, ei ole vaidlust selles, et kostja on rikkunud
lõike 1 punkti 1 kohast elektroonilise maksevahendi omaja hoolsuskohustust, kuna ta ei hoidnud maksevahendi kasutamist võimaldanud abivahendeid (isiklik tunnuskood ja muud koodid) kaitstuna. Asjas ei oma tähtsust, kas kostja andis võrgupanga kasutamist võimaldavad abivahendid kolmanda isiku kasutusse vabatahtlikult või lõi nende abivahendite (koodide) teadasaamiseks lohaka hoidmisega soodsad tingimused. Üksnes kostja poolt
kohaste kohustuste rikkumine võimaldab kolmandatel isikutel kostja elektroonilist maksevahendit kasutada. Kuna kostja võimaldas elektroonilise maksevahendit kolmandal isikul kasutada, tuleb tal ka selle elektroonilise maksevahendi kasutamisest johtuvaid riske kanda. Kostjal on võimalik esitada regressnõue isiku(te) vastu, kes on tema elektroonilist maksevahendit kasutanud ja sellega kostjale kohustusi tekitanud. Teadaolevalt ei ole kriminaalasjas nr 1-08-16235 tehtud otsusega mõistetud midagi välja laenuandja ega hageja kasuks. Hageja leiab, et kriminaalasjas nr 1-08-16235 tehtud otsus ei oma puutumust hageja ja kostja tsiviilõiguslike suhetega, kuna hageja nõue põhineb kostja poolt
kohustuste rikkumisega tekkinud kohustusel kanda elektroonilise maksevahendi kasutamisest tulenevaid riske. 6 2-10-60535 Kohtuistungile hageja ei ilmunud ning palus kirjalikult esitatud taotluses asja sisulist lahendamist hageja osavõtuta /t.l. 110/. KOSTJA VASTUVÄITED 4. Kostja hagi ei tunnista. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole G V antud asjas lepingupooleks olnud. Kriminaalasjas on süüdi tunnistatud J P , kes peaks ka antud asjas kostjaks olema. Just see isik on selle laenu võtnud ja on seega ka lepingupooleks. TsÜS § 128 lg 1 kohaselt teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud ühepoolne tehing on tühine. Kostja ei ole mingit esindusõigus J Ple andnud enda nimel tehingu tegemiseks.
jäigi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisvu majandus- või tegevuse läbiviimisega. Tarbija mõistet laiendab tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1, mille kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega.
§-d 734-746 on kehtetud. Kostja soovib sellega öelda seda, et seaduseandja on need §-d kehtetuks tunnistanud ja seda eelkõige nende kahjustava toime tõttu tarbijale. Kostja leiab, et tema ei ole olnud lepingupooleks (
). Kriminaalasjaga on tuvastatud, kes on käesolevas asjas lepingupooleks, seega tegemist ei ole õige kostjaga käesolevas asjas, kellelt oleks võimalik lepingu alusel võlga nõuda. Hageja tegutses majandus-või kutsetegevuses ning seega oli ka temal kohustus veenduda (nagu see on ka nüüdseks kehtestatud) selles, kes on tema lepingupartneriks. Kostja leiab, et sellises majandustegevuses tegutsedes, nagu seda on SMS laenud, ei saa midagi eeldada, vaid tegemist on rahaga, ja tuleb veenduda selles, kes on lepingupartneriteks, seda enam, et kui palju ajakirjanduses nimetatud teemat käsitleti ja kui palju on siiski ohvreid sellisele tegevusele. See tegevus oli üles ehitatud puhtalt röövellikule käitumisele “mul ükskõik, peaasi, et raha välja saab laenata ja siis 1000% kasumit“. Kriminaalasjas on tuvastatud asjaolu, mis kinnitavad, et kostja kui kannatanu suhtes pandi toime kuritegu, seega puudus kostjal igasugune tahtlus, et tema nimel saaks keegi sõlmida lepinguid. Sõlmitud lepingu osas puuduvad kostjal igasugused kohustused. Leping on eelkõige vabatahtlik poolte kokkulepe
sätestab, et võlausaldaja ja võlgnik peaavad teineteise suhtes käima hea usu põhimõttest lähtuvalt.
sätestab, et võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikuks ei saa kostja, kui tavaline isik lugeda seda, et kui on kriminaalasjas kindlaks tehtud isik, kes on kostja nimel sõlminud lepingu (tema on avaldanud tahet, võtnud endale kohustused, pakkumisega nõustunud, saanud raha), isik on teada, soovib vaatamata sellele hageja järjekindlalt saada raha isikult, kes niigi on juba kannatanud, läbi elanud tema suhtes toimepandud kuriteo, seega soovitakse kostjat juba mitmendat korda kannatama panna. Oma väidete kinnitamiseks on kostja palunud asja juurde võtta kriminaalasja otsuse . Nimetatud otsus on kättesaadav kohtule. Kostja ei vastuta lepingust tuleneva nõude ees. Kriminaalasjaga on tuvastatud, millistel asjaoludel sai võimalikuks kostja maksevahendi kasutamine. Ka kostja endale sai tema maksevahendi kasutamise asjaolu teatavaks alles siis, kui oli tema nimel sõlmitud hagejaga leping (sooritatud kuritegu), millest tulenevalt pöördus kostja viivitamatult politsei poole ja võttis ette kõik temast sõltuva oma maksevahendi edasise kasutamise võimatuks tegemiseks kuriteo sooritanud isiku poolt. Seega tegi kostja kõik endast oleneva viivitamatult, et kuritegu saaks avastatud ja ka, et tema maksevahend saaks kaitstud. Kui kohus peaks leidma, et siiski vastutab kostja, siis palub kostja arvestada sellega, et kostja ei ole seda lepingut vabatahtlikult sõlminud, seega tuleb vähendada viiviseid, intresse ja võla 7 2-10-60535 sissenõudmise kulusid ning vaadata kas tegemist ei ole tarbijalepingust tulenevalt kahjustavate lepingutingimustega. Kohtuistungil jäi kostja vastuväidete juurde. KOHTU SEISUKOHT 5. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Antud juhul põhineb hageja raha saamise nõue kostja poolt
kohustuste rikkumisega tekkinud kohustusel kanda elektroonilise maksevahendi kasutamisest tulenevaid riske. Vaidlust pole selles, et 05.12.2007 laenulepingu sõlmimiseks kasutati elektroonilise maksevahendi liigiks olevat ja kostjale kuuluvat kaugjuurdepääsuga maksevahendit. Hagejal on õigus selles, et laenuandjal puudus alus kahelda, et maksevahendi kasutaja oli kostja, sest autentimisel sisestati kostjale antud isiklikud tunnuskoodid ja paroolid. Kostja väitel ei ole tema ise laenu võtnud ega enda nimel laenu võtmiseks kolmandaid isikuid volitanud. Kohtuistungil antud seletuse kohaselt, ei vaidlusta kostja asjaolu, et ta on rikkunud pangaga sõlmitud internetipanga kasutamise lepingut, kuna lepingutingimuste kohaselt ei võinud ta anda oma pangakonto käsutamiseks vajalikku pangakaarti, tunnuskoode ja paroole üle teisele isikule ja pidi hoidma saladuses PIN-koodi. Kostja kinnitas kohtuistungil, et ta andis oma pangakaardi ja koodid tollase elukaaslase J P kätte vabatahtlikult, et ta saaks kostjale kuuluva konto kaudu arveldada ja endale sularaha võtta, kuna J P enda kontod olid arestitud. Kostja sõnul võttis J P tema tahte vastaselt ja teadmata internetikeskkonnas tema nimel kiirlaenu, millise raha ka ise ära kasutas. Saades sellest teada, sulges kostja enda sõnul pangakaardi ja pöördus avaldusega politseisse. Lääne Ringkonnaprokuratuuri 5.12.2008.a. süüdistusaktist kriminaalasjas /t.l. 56-84/ nähtub, et kriminaalasjas alustati menetlus 5.03.2008.a. KarS § 209 lg 2 p 1 tunnustel selles, et 2.12.2007 ja 5.12.2007.a. võttis J P varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt vale ettekujutuse loomise teel G Vi SEB kontole kolmel korral SMS laene 5943 krooni eest ja omastas need. Kõnealuses kriminaalasjas esitati J Ple süüdistuses selles, et tema kes on varem toime pannud varguses kasutades ära tema kätte G Vi poolt 2007.a. oktoobris antud SEB Eesti Ühispanga paroolikaardi ja paroolid, millised võimaldasid tal internetipanga kaudu kasutada G Vi pangakontot, tellis G.Vi teadmata ja tema nimele pangakontole kolmest erinevast kiirlaenukontorist SMS-laene, tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomiseks esitles end laenukontorite töötajatele laenusaaja identifitseerimiseks telefonilise järelepärimise käigus naisterahva hääle järeletegemisega G Vina ja omastas laenud alljärgnevalt: 2.12.2007 SMS Laen OÜ-st laen summas 3000 krooni, tagasimakse summa 3700 krooni, 5.12.2007 SMS Kiirlaen OÜ-st summas 2000 krooni ja 5.12.2007.a. BIG PANK AS-st summas 1000 krooni. Pärnu Maakohtu 9.03.2009.a. otsusega kr asjas nr XXXXXXX/t.l. 85-88/ tunnistati varem korduvalt kriminaalkorras karistatud J P ( muuhulgas süüdi ka kuriteos KarS § 209 lg 2 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 1 aasta. Seega on tõendatud asjaolud, et kostja ise ei ole vaidlusalust kiirlaenu võtnud, kuid kostja andis pangalingi kaudu identifitseerimist ning pangakonto kasutamist võimaldavad paroolid ja PIN-koodid J Ple üle vabatahtlikult, et kostja nimel tegi autentimistoimingud J P, et kostjale kuuluvale kontole laekunud raha käsutas ja kasutas J P. 8 2-10-60535 Kohus nõustub hagejaga selles, et oma pangakaardi ja pangakonto kasutamist võimaldavate paroolide ja koodide üleandmisega kolmandale isikule rikkus kostja elektroonilise maksevahendi omaja kohustusi. 2007.a. kehtinud
lg 1 kohaselt oli elektroonilise maksevahendi omaja kohustatud: 1) kasutama maksevahendit vastavalt selle väljastamise ja kasutamise tingimustele, muu hulgas tegema kõik vajaliku, et hoida maksevahend ja selle kasutamist võimaldavad abivahendid (isiklik tunnuskood või muu kood) kaitstuna; 2) teatama viivitamata maksevahendi väljajale või väljaja poolt omajale sel eesmärgil teatavaks tehtud kolmandale isikule maksevahendi või selle kasutamist võimaldava abivahendi kaotsiminekust või vargusest; 3) mitte jäädvustama elektroonilise maksevahendi kasutamist võimaldavat isiklikku tunnuskoodi või muud koodi kergesti äratuntavas vormis, muu hulgas elektroonilisel maksevahendil või muul esemel, mida ta kannab koos elektroonilise maksevahendiga. Vastavalt
lg-le 1 seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Sama sätte 2.lõike järgi on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine (§ 104 lg 3). Raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (§ 104 lg 4). Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (§ 104 lg 5).
lg 6 sätestab, et kui isik seadusest või lepingust tulenevalt peab ilmutama üksnes niisugust hoolt, nagu ta rakendab oma asjades, vastutab ta siiski ka tahtluse ja raske hooletuse korral. Hageja hinnangul rikkus kostja oma kohustust tahtlikult, kuna ta andis vabatahtlikult kolmandale isikule enda pangakonto käsutamiseks ning kolmandatel isikutel pangalingi kaudu enda asemel identifitseerimiseks sh tehingute tegemiseks. Süü raskuse tuvastamisel tuleb arvestada saabunud tagajärge ja kostja süüd tuleb hinnata seoses sellega. Tahtluse puhul pidi kostja, arvestades kõiki asjaolusid, soovima (või aru saama), et pangakaardi ja pangakonto kasutamist võimaldavate parooli ja koodide J Ple üleandmise tagajärjel, paneb J P toime kuriteo (kelmuse) või kasutab neid kiirlaenu võtmiseks ja omastab selle. Kohtu hinnangul esitatud asjaoludest sellist järeldust teha ei saa. Hageja pole esitanud ega tõendanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja eeldas et pangakontolt on võimalik saada deebetkaardi ja koodide abil rohkem raha, kui arvel on või et kostja soovis õigusvastase tagajärje saabumist. Kostja seletuse kohaselt andis ta oma pangakaardi ja koodid tollase elukaaslase J P kätte selleks, et ta saaks kostjale kuuluvat kontot kasutada enda vajadusteks, kuna J P enda kontod olid arestitud. Kostja ei saanud aimata pangakaardi ja koodide kasutamist kolmandate isikute poolt hagejalt kiirlaenu võtmiseks ja kelmuse toimepanemist. Tõendatud ei ole, et kostja oleks osalenud hagejalt kiirlaenu võtmisel või muul moel tegutsenud viisil, mis tekitaks kahtlust, et ta võis aru saada või soovis, et tema pangakoode kasutatakse kiirlaenu võtmiseks või et ta osales kelmuse toimepanemisel. Lääne Ringkonnaprokuratuuri 5.12.2008.a. süüdistusaktist ja Pärnu Maakohtu 9.03.2009.a. kohtuotsusest nähtuvalt mõisteti J P süüdi kuriteos KarS § 209 lg 2 p 1 järgi, mis seisnes selles, et tema kes on varem toime pannud varguses kasutades ära tema kätte G Vi poolt 2007.a. oktoobris antud SEB Eesti Ühispanga paroolikaardi ja paroolid, millised võimaldasid tal internetipanga kaudu kasutada G Vi pangakontot, tellis G.Vi teadmata ja tema nimele pangakontole kolmest erinevast kiirlaenukontorist SMS-laene, tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomiseks esitles end laenukontorite töötajatele laenusaaja 9 2-10-60535 identifitseerimiseks telefonilise järelepärimise käigus naisterahva hääle järeletegemisega G Vina ja omastas 3 laenu, sealhulgas ka 5.12.2007 SMS Kiirlaen OÜ-st summas 2000 krooni. Kohus leiab , et kostja oli lepingust tulenevat kohustust rikkunud viisil, kus ta ei saanud ette näha tekkida võivat tagajärge. Seega oli kostja süü kerge hooletuse (ettevaatamatuse) vormis ja sellisel juhul, tuleb kohtul kontrollida, kas kostja võis ette näha, et tema lepingurikkumine põhjustab hagejale kahju. Kohus leiab, et esitatud asjaoludest ei saa sellist järeldust teha. Tavaline inimene, kes teeb tehinguid deebetkaarti ja paroole kasutades, ei saa ette näha et selle kaardi ja paroolide abil võib olla võimalik võtta krediiti. Tavapäraselt on deebetkardiga ja paroolidega võimalik teha tehinguid ainult selle rahaga, mis on arvel olemas. Kuna kostja ei saanud ette näha, et tema lepingurikkumine põhjustab hagejalt krediidi võtmist, siis ei kuulu hagi rahuldamisele. Krediidi võtmises on süüdi tunnistatud J P. 6. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus leiab, et seega käesolevas asjas tuleb jätta menetluskulud hageja kanda. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 ja 2 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Reena Undrest kohtunik 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.