2-13-10906/74

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-13-10906 Kohus Pärnu Maakohus, Pärnu kohtumaja Rüütli tn Kohtunik Heli Käpp Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi 07.veebruar 2017, Pärnu kohtumaja kantselei kaudu V. K.’i hagi M. N.’i vastu seltsingu lõppemise tõttu rahalise hüvitise saamiseks Tsiviilasja hind 65 462,77 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: V. K. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxx xx-xx, xxxxx, e-post: xxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Janek Valdma (AB Valdma & Partnerid, e-post: janek@lawpartners.ee);

Kostja: M. N. (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja advokaat Teet Veer (e-post: teet@jolab.ee) Kohtuitung 05.10.2016, osalesid V. K., adv Valdma, M. N., adv Veer; kohtuvaidlus peeti kirjalikus menetluses RESOLUTSIOON 1. Jätta rahuldamata V. K. hagi M. N. vastu seltsingu lõppemise tõttu rahalise hüvitise saamiseks.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil.

Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud Tsiviilasi nr 2-13-10906 menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE 07.03.2013 kohtule esitatud hagiavalduse kohaselt xx xx xxxx hageja ja kostja abielu registreeriti ja laulatati, hageja ja kostja on abikaasad. Xx xx xxxx, veel enne abiellumist, hageja võttis pangast laenu, et soetada kinnistu elamiseks. Laenulepingu p. 3.4. sätestab laenu kasutamise otstarve: kinnistu ost ja elamu ehitamine. 24.07.2003 soetas hageja laenu eest nn Xxx kinnistu, 3,23 ha, Xxxxxxx külas, Xxxxx vallas, hinnaga 50'000.-krooni. Peale kinnistu soetamist ehitas hageja ainuisikuliselt (nii raha kui ka tööpanusega) kinnistule maja.

Xx xx xxxx sõlmiti poolte vahel abieluvara leping. Lepinguga võõrandas hageja kostjale Xxx kinnistu tasuta, ilma vastusoorituseta. Veel lepiti kokku, et edaspidi soetatav vara ei moodusta abielulist ühisvara. Sisuliselt hageja kinkis kostjale Xxx kinnistu.

02.02.2006 müüdi Xxx kinnistu, millel asus maja. Kinnistu müüdi hinnaga 1 100 000 krooni.

21.02.2006 osteti Xxx kinnistu müügist saadud rahast Xxxxxxxxxx xx xx kinnistu, hinnaga 361 800 krooni. Xxxxxxxxx xx kinnistule ehitati maja Xxx kinnistu müügist saadud rahaga, hageja enda rahaga ning hageja emalt saadud rahaga.

Alates xxxx. aasta algusest pooled enam koos ei elanud, pidasid läbirääkimisi varaliste suhete lahendamiseks. Poolte läbirääkimiste kohta on audiosalvestused, e-kirjavahetus ning lepingulised kirjalikud tahteavaldused: Asjaoludest nähtub, et pooled tegutsesid ühise eesmärgiga, soetada elamiseks eluase. See eesmärk ka saavutati: pooltel kestis kooselu kuni xxxxxx xxxx.

Poolte kooselu lõppemist tuleb kvalifitseerida seltsingu lõpetamisena kokkuleppel.

Pooled on kokku leppinud, et panused on võrdsed.

Alates xx xx xxxx poolte abielu registreerimisest kuni xx xx xxxx abieluvara lepingu sõlmimiseni olid pooled varalistes suhete mõttes ühisvaralises perekondlikus suhtes.

Peale abieluvara lepingu sõlmimist on pooled varalistes suhtes tegutsenud lahusvara põhimõttel ning seega tuleb poolte varalisi suhteid ja tegevust käsitleda seltsinglastena ühise tegutsemisena.

Vabas perekondlikus kooselus, ühise eesmärgina elukoha soetamist ja loomist on kohtupraktika kvalifitseerinud seltsinguna. Hageja on seisukohal, et ka ametlikus abielus olevate isikute poolt ühist tegutsemist eesmärgiga ühise elukoha soetamiseks ja loomiseks lahusvarana, tuleb käsitleda seltsinguna.

Majanduslikus mõõtmes on suurema osa panustest teinud hageja. Hageja panusena tuleb käsitleda ka nn Xxx kinnistu tasuta võõrandamist kostjale, mille müügist saadud rahaga soetati ja hoonestati vaidlusalune Xxxxxxxxx xx xx kinnistu. Konkreetsel juhul on pooled panuste osade suurustes ning ka rahalises mõõtmes õiguslikult siduvalt kokku leppinud. Poolte tahteavaldused väljenduvad nii e-kirjades, kui ka konkreetsetes kirjalikes dokumentides:

Poolte kooselu lõppu tuleb käsitleda seltsingu lõppemisena. Esialgses hagis hageja palus kostjalt välja mõista kohustuste täitmiseks 79 061 €. Terviku väärtuseks hindavad pooled 130000 eur-i (2*65 000 €). Võttes tervikust ära kulud, saame jaotavaks osaks 130 000 € - 28 121 € = 101 879 €. Seega tuleb kostjalt välja mõista kulude katteks 28 121 € ja hageja panuse katteks pool allesjäänud varast, s.o, 101 879 € / 2 = 50 939 €. Kokku seega tuleb kostjalt välja mõista 28 121 € +50 939 €= 79 061 €.

28.03.2016 menetlusdokumendis hageja täpsustas nõuet ja leidis, et kostjalt väljamõistetav hüvitise suuruseks on 65 462,77 eurot. Seltsingu varaks on majaehitamisega loodud Xxx kinnistu 2 Tsiviilasi nr 2-13-10906 väärtuse kasv, mille arvelt soetati ühiseks elamiseks Xxxxxxxxx kinnistu ning ehitati kinnistule maja. Väärtuse kasvuks on Xxx kinnistu soetamishinna ja muugihinna vahe: 70302,81€ (1100000eek) - 3195,58€ (50000eek) = 67107,23€ (1050000eek).

Juhul kui kohus leiab, et tuleks arvestada ka maa (Xxx kinnistu) turuhinna tõusu 2003a- 2006a) siis Maa-ameti tehinguandmetel oli Xxxxx vallas hoonestamata maade keskmine hind 2003 aastal 2,40€. 2005- 02.02.2006 aastal 6,42€. Hinnatous seega 267,5%, mis teeks maa hinnaks voorandamise ajal 267,5%*50000eek= 133 750 EEK (8548,18 €). Väärtuse kasvuks oleks sellisel juhul 70 302,81€ (1 100 000 EEK) - 8548,18€ (1 337 505 EEK) = 61 754,63 € (966 250,00 EEK).

Kui kohus leiab, et seltsinguvarast tuleb eristada nn algvarana M.le algselt üleantud Xxx kinnistu maa ning seltsinguga loodud väärtuse kasv, saab vara eristamisel lahtuda kas a) Xxx kinnistu soetamishinnast (mis ühtlasi turuhinnas) 3195,58€ (50 000 EEK) või b) selle hinna suurenemisest Xxx kinnistu võõrandamise hetkeks, arvestades keskmiseks hinnatõusuks 277,81% mis teeks maa hinnaks 8548,18€ (133 750 EEK). Hageja lähtub ning esitab nõude seisukohalt, et väärtuse kasvuks on Xxx kinnistu soetamishinna ja müügihinna vahe.

Xxxxxxxxx kinnistu turuväärtus käesoleval ajal on 106 000 €. Võttes kinnistu hinnast maha algse, Xxx kinnistu hoonestamata maa väärtuse 50 000 EEK (3195,58€), saame jagamisele kuuluvaks seltsinguvaraks 102 804,42€, millest pool on 51 402,21 eurot.

Lisaks on seltsingu jaoks, maja ehitamiseks ühiselt võetud kohustused:

Laen emalt 6391,16 € (100 000 EEK) Pangalaen 15 338,80 € (240 000 EEK) ja nn võlg M.ile 6391,16 € (100 000 EEK).

Kokku 28 121,13€, millest poole – 14 060,56 € - peaks kandma M.

Seega nõue on mõista kostjalt välja 65 462,77€ Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Asjaoludest nähtub, et hageja ema, pank ja M. on seltsingu võlausaldajad, kelle võlasumma kokku on 28 121 €. VÕS § 600 sätestab, et seltsingu lõppemisel on seltsinglastel kohustus seltsingu vara müüa niivõrd, kuivõrd see on vajalik seltsingu kohustuste täitmiseks. Kostja on otsustanud viidatud kohustust rikkuda ning jätta seltsinguvara endale (on selle kinkinud lähikondsele). Kuna seltsingu välissuhtes on seltsingu võlausaldajate ees kohustatud pooleks hageja, siis selleks, et hageja saaks seltsingu kohustusi täita, tuleb kostjalt kui seltsingu vara kinnisturegistrisse kantud omanikult kohustuste osa välja mõista, selleks, et hageja saaks seltsingu kohustused täita. Kostja keeldumine seltsingu võlausaldajate nõuete katteks seltsinguvara müüa on kvalifitseeritav kohustuse rikkumisest tuleneva kahjunõudena. Kahju (vara vähenemine) seisneb selles, et seltsingu kohustused on jäänud hagejale ning seltsingu vara on kostja jätnud endale, omamata seltsingu välissuhtest formaalset kohustust seltsingu võlausaldajate ees.

Hageja leiab, et kuigi asjaoludest võib leida fragmentaarselt momente, mida saaks kvalifitseerida PKS §-i 27 lg 3 ja 37 või VÕS §-i 1042 järgi parenduste ja kulutuste hüvitamise nõude alusel, ei ole selline kvalifitseerimine põhjendatud. Suhted kvalifitseeruvad selgelt ühise tegutsemisena ühise majandusliku eesmärgi nimel ehk seltsinguna, milleks oli elamu rajamine kinnistule ühiseks kasutamiseks ühise elukohana.

Poolte ühine tegutsemine algas juba Xxx kinnistu võõrandamisega abieluvara lepinguga V.ilt M.le. Abieluvara lepinguga Xxx kinnistu M.le üleandmisega (selle edasiseks võõrandamiseks) andis V. M a osaleda. Xxxxxxxxx kinnistu ehitamise protsess on ellu viidud ühiselt nii materiaalse/rahalise kui ka töise panusega. Pooled on korduvalt kirjavahetuses kui ka audiodokumendis kinnitanud, et poolte panused kogu elamu ehitamise ühise tegutsemise protsessis tuleb lugeda võrdseks. Justnimelt poolte avaldused ühise majandusliku eesmärgipärase tegutsemise kohta ning panuste võrdsuse kohta muudavad põhjendamatuks otsida suhetest aspekte, mida võiks või peaks kvalifitseerima kui lahusvara või võõra vara parendamine. Kogu kinnistu soetamise ning sellele järgnenud elamu ehitamise protsess on poolte poolt ühiselt, majandusliku eesmärgi päraselt ellu viidud.

3 Tsiviilasi nr 2-13-10906 Käesoleval juhul seltsingu lepingu lõppemise korral tuleb seltsingu varana jagada ühele poolele (

Pärast asja sisulist arutamist hageja kohtukõne teesides esitas nõude arvestuse, mille kohaselt oleks hageja nõutava hüvitise suurus, sõltuvalt sellest, kas lähtuda kinnistu menetluse aegsest väärtusest või ühise tegutsemise lõppemise aegsest väärtusest, vastavalt 67 060,56 eurot või 59 060,56 eurot.

KOSTJA VASTUS Kostja ei tunnista hagiavalduses kostja vastu esitatud nõudeid, leiab, et esitatud hagiavaldus on alusetu ja tõendamata ning vaidleb hagile täielikult vastu. Kostja palub jätta hagiavalduse täies ulatuses rahuldamata ning mõista välja hagejalt kostja kasuks kostja poolt tehtud kõik menetluskulud, sh esindaja õigusabile tehtud kulutused, hageja menetluskulud jätta aga tema enda kanda.

Kostja vastuse kohaselt xx xx xxxx sõlmiti hageja ja kostja abielu. Xx xx xxxx sõlmisid hageja ja kostja notariaalselt tõestatud abieluvaralepingu, millega. hageja andis kostjale üle hageja nimele registreeritud Xxx kinnistu asukohaga Xxxxxxx külas Xxxxx vallas Xxxxx maakonnas.

Pooled leppisid kokku, et nimetatud kinnistu jääb kostja lahusvaraks. Samuti leppisid pooled kokku, et kostja lahusvaraks jääb tema poolt peale abieluvaralepingu sõlmimist oma nimele omandatav igasugune muu kinnis- ja vallasvara (abieluvaralepingu punkt 3.1).

02.02.2006 müüs kostja tema lahusvaraks oleva Xxx kinnistu. 21.02.2006 ostis kostja enda lahusvara arvelt enda omandisse kinnistu asukohaga Xxxxxxxxx xx, Xxxxxxxx, Xxxxx vald.

Kinnistu väljavalimise ja soetamisega, samuti maja ehitamisega seotud küsimustega tegeles kostja ainuisikuliselt. Maja ehitamiseks kasutas kostja osaliselt Xxx kinnistu müügist saadud vahendeid, lõplikult ehitati maja aga valmis kostja lahusvaraks oleva korteri ja kostja isa korteri müügist saadud rahadega.

Poolte kooselu lõppes täielikult ja pöördumatult xx xx xxxx, mil kostja oli hageja ähvarduste tõttu sunnitud oma kodust (Xxxxxxxxx xx, Xxxxxxxx küla) põgenema. Peale nimetatud sündmust ei julgenud kostja koju naasta ja elas tuttavate juures üle kahe kuu. Hageja lahkus kostjale kuuluvalt kinnistult viimaks 21.06.2012. Hageja ja kostja abielu lahutati xx xx xxxx.

Hageja käsitlus poolte vahelisest suhtest ning hinnang, et hageja ja kostja vahel oli seltsinguleping, ei ole asjakohane ning on vastuolus tegelike faktiliste asjaoludega. Kostja hinnangul on hagiavalduses esitatud seisukohad ja õiguslikud põhjendused ebaselged ja arusaamatud. Hageja väited on paljasõnalised. Hageja ei ole väidetava seltsingu olemasolu ja hageja poolt sellesse väidetavalt tehtud panuseid ja nende suurust tõendanud.

Kostja kinnitab, et kostja ja hageja vahel ei ole eksisteerinud mingit (ühis)tegevust, mis annaks faktilise ja õigusliku aluse väitele seltsingu olemasolu kohta. Hagiavalduses esitatud väide hageja ja kostja ühisele eesmärgile soetada eluase ei ole tõene ega ka usutav. Kui poolte eesmärgiks oleks olnud kinnistu soetamine ja sellele elamu ehitamiseks ühise tegutsemise lepingu sõlmimine, tulnuks kinnistu ka kaasomandisse soetada ja sellele vastavat tahet väljendada notariaalselt tõestatud vormis. Xxxxxxxxs Xxxxxxxxx xx asuv kinnistu osteti kostja lahusvara arvel kostja lahusvara hulka. Selles ei ole vaidlust, see on väljendatud ka hagiavalduses: „xx xx xxxx osteti, Xxx kinnistu müügist saadud rahast Xxxxxxxxxx xx xx kinnistu“. Hageja poolt viidatud Xxx kinnistu kuulus kostjale, tegemist oli kostja lahusvaraga.

Xxx kinnistu, mille müügist saadud raha eest ostis kostja Xxxxxxxxs Xxxxxxxxx xx asuva kinnistu, omandas kostja xx xx xxxx abieluvaralepinguga. Abieluvaralepinguga andis hageja Xxx kinnistu omandi üle kostjale, seejuures on lepingus selgelt väljendatud, et tegemist on kostja lahusvaraga. Samuti lepiti abieluvaralepingus kokku, et kostja lahusvaraks jääb kostja poolt peale abieluvaralepingu sõlmimist oma nimele omandatav igasugune muu kinnis- ja vallasvara.

Kui hageja ja kostja oleksid soovinud tegutseda hagiavalduses nimetatud „ühise eesmärgi 4 Tsiviilasi nr 2-13-10906 nimel“, oleks olnud võimalik teha selleks konkreetsed valikud nagu: Xxx kinnistu oleks vormistatud hageja ja kostja ühis- või kaasomandisse; Xxxxxxxxx xx, Xxxxxxxxs asuv kinnistu oleks ostetud hageja ja kostja ühis- või kaasomandisse.

Hageja ja kostja faktiline käitumine näitab üheselt, et mõlemal poolel puudus vähimgi tahe ja kavatsus tegutseda ühiselt, ei seltsingulepingu ega ka mingi muu lepingu alusel, vaid ainult lähtuvalt abieluvaralepingust. Poolte käitumises nähtub selgelt mõlema soov reguleerida omavahelised varalised suhted selliselt, et oleks välistatud igasugune ühine varaline tegevus.

Hageja ja kostja oma varalised suhted teadlikult reguleerinud, pooled on käitumisaktidega selgelt väljendanud tahet eraldada ja hoida lahus teineteise varalised suhted. Tahteavalduste tegemine notariaalselt tõestatud vormis tõendab, et pooled on tahteavaldused teinud pärast piisavat järelemõtlemisaega ning pärast igakülgsete selgituste saamist õiguslike võimaluste ja tagajärgede kohta. Seega on varaliste suhete reguleerimine just valitud kujul olnud hageja ja kostja teadlik valik. Hageja püüdu konstrueeritult suruda poolte valitud õigussuhet seltsingulepingu vormi ei saa pidada enamaks, kui hageja järjekordseks katseks kostjat ruineerida.

Hageja ei ole arusaadavalt nimetanud, milles konkreetsel juhul seisnesid kummagi poole panused väidetavas seltsingus. Hagiavalduses ei ole vähimalgi määral põhistatud, milles seisnes seltsingu tegevus, kes ja millisel moel seda juhtis ning milline oli hageja väidetav osa selle juhtimises. Vaatamata hagiavalduse ebaselgusele võib oletada, et hageja peab väidetava seltsingu varaks kinnistut asukohaga Xxxxxxxxx xx, Xxxxxxxx, Xxxxx vald.

Hagiavalduses on õigesti osundatud asjaolule, et Xxx kinnistu kuulus kostja lahusvara hulka ning pärast selle müüki soetas kostja müügist saadud raha eest Xxxxxxxxx xx, Xxxxxxxxs asuva kinnistu. Kostja nõustub väitega, et Xxx kinnistu müügist saadud raha kasutas kostja ka Xxxxxxxxx xx, Xxxxxxxxs asuvale kinnistule maja ehitamisel. Hagiavalduse punktis 1.7 esitatud väide, et Xxxxxxxxx xx kinnistule ehitati maja lisaks Xxx kinnistu müügist saadud rahale ka hageja enda rahaga ning hageja emalt saadud rahaga, ei ole tõene. Hageja ei ole oma vastavaid väiteid millegagi tõendanud ega põhistanud.

Xxxxxxxxx xx, Xxxxxxxxs asuva kinnistu ostis kostja enda lahusvara arvelt ning kinnistule ehitas kostja maja, kasutades selleks osaliselt Xxx kinnistu müügist saadud vahendeid, lõplikult ehitati maja aga valmis kostja lahusvaraks oleva korteri ja kostja isa korteri müügist saadud rahadega.

Hagiavalduse punktis 2.5 on kirjas: „Hageja panusena tuleb käsitleda ka nn Xxx kinnistu tasuta võõrandamist kostjale, mille müügist saadud rahaga soetati ja hoonestati vaidlusalune Xxxxxxxxxx xx xx kinnistu“. Seega nimetab hageja enda panusena Xxx kinnistu omandiõiguse võõrandamist kostjale. Puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks pidanuks hageja väidetavasse seltsingusse panuse tegemiseks andma kostjale üle kinnisasja omandiõiguse. Kui poolte vahel olnuks seltsinguleping, oleks hageja saanud omapoolse panusena sellesse seltsingusse anda endale kuuluva kinnisasja seltsingu kasutusse. Selleks puudus igasugune vajadus abieluvaralepingu sõlmimiseks kujul, nagu pooled seda tegid. Hageja ja kostja olid oma varalised suhted teadlikult selgelt reguleerinud ning puudus igasugune vajadus täiendavate väidetavate õiguslike suhete konstrueerimise järele.

Hagiavalduse punktis 1.7 väidab hageja, et Xxxxxxxxx xx, Xxxxxxxxs asuv kinnistu osteti Xxx kinnistu müügist saadud rahast ning kinnistule ehitati maja Xxx kinnistu müügist saadud rahaga, hageja enda rahaga ja hageja emalt saadud rahaga. Hagiavalduse punktis 2.9 nimetab hageja ilma ühegi selgituse või põhistuseta - väiteid kinnitavate tõendite esitamisest rääkimata - kostjalt välja mõistmisele kuuluvate summadena krediidijääki summas 15 339 eurot, laenu emalt ning kellelegi M.ile (eeldatavasti võlgnetavat) 6391 eurot. Lisaks ei nähtu hagiavaldusest, et hagiavalduses nimetatud laen emalt, krediidi jääk ja „M.“ oleksid käsitatavad väidetava seltsingu kohustusena. Samuti on õiguslikult mõistetamatu hageja taotlus väidetavate kohustuste väljamõistmiseks hageja kasuks – pole esitatud ühtki põhjendust ega selgitust, miks tuleks nimetatud summad välja mõista hageja kasuks, samas kui hageja väitel on tegemist seltsingu kohustustega.

Hagiavalduses ei ole toodud ainsatki põhjendust hageja poolt väidetavasse seltsingusse 5 Tsiviilasi nr 2-13-10906 väidetavalt tehtud panuste kohta (välja arvatud eespool nimetatud mittetõesed väited), hageja väidetav panus on tõendamata.

Hagiavalduses väidetakse, et poolte kokkuleppe kohaselt on panused võrdsed. Selliseks väiteks puudub igasugune alus. Kuivõrd poolte vahel ei olnud seltsingulepingut, ei saanud olla ka mitte mingisugust kokkulepet väidetavate panuste ega nende võrdsuse kohta. Hagiavalduses viidatud e-kirjades ja kirjalikes dokumentides, kus hageja hinnangul on pooled, sh kostja väljendanud tahteavaldusi osade suuruste ja rahalise väärtuse kohta, ei väljendu mingil moel seltsingulepingu olemasolu aktsepteerimine kostja poolt ega kostja nõustumus väidetavate panuste võrdsusega.

Väited kokkuleppe olemasolu kohta kinnistu müümiseks ja raha jagamiseks on asjakohatud.

Kostja kinnitab, et tema mistahes avaldused (sh xxxx.a kevadel toimunud e-kirjavahetus) seonduvalt Xxxxxxxx külas Xxxxxxxxx xx asuva kinnistu võimaliku müügi ja sellest saadava raha jagamisega ei väljenda tema tegelikku ja vaba tahet ning on tühised. Poolte abielusuhe lõppes hageja süstemaatilise ja aastatepikkuse vägivaldse (nii vaimse kui füüsilise) käitumise tõttu. Xx xx xxxx oli kostja sunnitud oma kodust (Xxxxxxxxx xx, Xxxxxxxx küla) hilisõhtul põgenema, kuna hageja xxxxxxxx xxxxxxx xxx xxxx xxxxxx, mille kohta alustati ka kriminaalasi nr xxxxxxxxxxx. Peale nimetatud sündmust ei julgenud kostja koju naasta ja elas tuttavate juures üle kahe kuu. Kuna hageja agressiivne ja terroriseeriv käitumine kostja suhtes jätkus ka pärast kriminaalmenetluse alustamist, esitas kostja Lääne Ringkonnaprokuratuuri Pärnu osakonnale taotluse kohaldada kriminaalasja menetluse ajaks hageja suhtes lähenemiskeeld.

Pärnu Maakohtu xx xx xxxx kohtumäärusega selline lähenemiskeeld ka kohaldati. Hageja suhtes alustati lisaks eeltoodud sündmusele ka teisi süüteomenetlusi. Kriminaalasjas nr xxxxxxxxxxx (kohtus x-xx-xxxx) lõpetati kriminaalasja menetlus küll leppimismenetluse tulemusel, kuid leppimismenetlust soovis kostja vaid põhjusel, et vaimselt ei oleks ta üldmenetlust kohtus ilmselt üle elanud. Sisulist leppimist ei leppimisemenetluses ega hiljem ei ole toimunud, seda kinnitab ka kohtumäärus, millega kriminaalasi lõpetati, kuid millega kostja tungival nõudmisel kehtestati hagejale maksimaalse võimaliku kestusega lähenemiskeeld. Hageja lahkus kostja kodust lõplikult alles xx xx xxxx, seda tänu poolte esindajate abil saavutatud kokkuleppele, mille kohta koostati ka vastav akt.

KOHTU PÕHJENDUSED 1. Kohus, arutanud asja pooltega kohtuistungitel ning uurinud igakülgselt ja objektiivselt kõiki asjas esitatud tõendeid, sh kuulanud ära menetlusosalised vande all, kuulanud üle tunnistajad ning uurinud kohtule esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Seejärel korduvalt pikendas otsuse tegemise aega.

Kohtuotsus jõustus xx xx xxxx.

Hageja leiab, et pooled on õiguslikult siduvalt kokku leppinud ühiselt tegutsemises ja selles, et poolte panused seltsingus on võrdsed. Hageja väidetel on tema panuseks seltsingusse Xxx kinnistu tasuta üleandmine (sisuliselt kinkimine) kostjale ning rahaline ja töine panus xxx ja Xxxxxxxxx kinnistutele ehitamisel; seltsinguvara sai alguse Xxx kinnistu väärtuse juurdekasvust ning jagatavaks väärtuseks on Xxxxxxxxx kinnistu väärtuse juurdekasv kinnistule ehitatud elumaja väärtuse võrra.

Kostja eitab hagejaga ühise vara loomise eesmärgil kokkulepete sõlmimist ja sellise eesmärgi saavutamiseks ühist tegutsemist, pooled lahendasid oma varalised suhted pärast abielu sõlmimist ammendavalt abieluvaralepinguga, mis välistas ka edaspidi ühise vara tekkimise; kostja ostis Xxxxxxxxx kinnistu abieluvaralepinguga kostja lahusvaraks saanud Xxx kinnistu müügist saadud vahenditega, ehitustegevust mõlemal kinnistul korraldas ja rahastas kostja.

Riigikohus xx xx xxxx määruses (Riigikohtu tsiviilasi nr x-x-x-xxx-xx), lahendades praeguses tsiviilasjas V. K. määruskaebust maakohtu poolt seltsingulepingul põhineva nõude perspektiivituse tõttu hagi menetlusse võtmisest keeldumise peale, on muu hulgas märkinud: „Kolleegiumi hinnangul võib abikaasal olla teise abikaasa vastu ka VÕS §-s 1042 sätestatud kulutuste hüvitamise nõue, kui abikaasa on oma lahusvara arvel teinud teise abikaasa lahusvaraks olevale esemele kulutusi. Samuti võib abikaasal olla PKS §-de 37 ja 27 lg 3 järgi õigus nõuda teise abikaasa lahusvarale tehtud kulutuste väärtuse ühisvara hulka arvamist ja nende jagamist, kui ühe abikaasa lahusvara hulka kuuluvalt esemelt kasu saamiseks on abikaasad varaühisuse kestel tööga või rahaga panustanud, s.o teinud ühisvara arvel lahusvara hulka kuuluvale esemele kulutusi. Kolleegiumi arvates on abikaasal selline nõue sõltumata sellest, kas kulutusi tehti enne 1. juulit 2010 või pärast seda.“ Riigikohus xx xx xxxx määrusega tühistas tsiviilasjas 2-13-10906 maa- ja ringkonnakohtu määrused, millega jäeti V. K. hagi algul menetlusse võtmata, ja saatis asja menetlusse võtmise otsustamiseks uuesti maakohtule. Riigikohus andis maakohtule juhise selgitada välja hageja seisukoht alternatiivsete alusnormide kohta, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama nõuet 7 Tsiviilasi nr 2-13-10906 esitada sama elulise juhtumi korral erinevatel õiguslikel alustel, kui üks nõude alus ei välistaks teist ning kui hageja ei ole selgelt väljendanud oma seisukohta, missugusele nõude alusele ta tahab tugineda.

Maakohus võimaldas hagejal nõuet Riigikohtu määruse põhjenduste kohaselt täpsustada ja kaaluda alternatiivsete nõude aluste esitamist. Hageja soovis hagi menetlemist üksnes seltsingulepingust tuleneva nõudena ning välistas nõude alusena kulude hüvitamise ja/või alusetu rikastumise. 07.09.2016 kohtuistungil (V kd, lk 95) hageja veel kord kinnitas, et nõue tugineb ainult seltsingule, mingit muud nõude alust hageja esitanud ei ole ja ei soovi esitada. Seetõttu kohus kohtuotsuses analüüsib hageja nõuet mõista kostjalt välja hageja kasuks rahaline hüvitis ainult seltsingulepingu lõppemisel seltsinguvara jagamise ja panuste hüvitamise nõudena.

TsÜS § 68 lg 1 kohaselt tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. TsÜS § 69 lg 1 sätestab, et kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks tahte väljendamisega.

Tahtevaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud (TsÜS § 69 lg 2).

Riigikohtu praktika kohaselt hinnangu andmiseks sellele, kas pooled võisid olla sõlminud seltsingulepingu VÕS § 580 lg 1 mõttes, on hädavajalik eesmärgi tuvastamine. Riigikohus on mitmetes lahendites (nt RKTKo nr 3-2-1-109-14, p 19; nr 3-2-1-129-16, p 22) märkinud, et seltsingu likvideerimise sätteid saab analoogia korras kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele (ja seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest), kui:

Kohus leiab, et põhimõtteliselt ei ole seltsinguline koostegutsemine välistatud ka abikaasade puhul, kuid eelkõige reguleerib abikaasade vahelisi varasuhteid perekonnaseadus. Abikaasade poolt valitud või perekonnaseaduse järgi nende varasuhetele automaatselt kohalduva varareziimiga paralleelselt seltsingu tekkimine eeldab abikaasade vastavasisulisi selgeid tahteavaldusi ning abikaasade varasuhetele analoogia korras seltsingulepingu sätete kohaldamine saab olla väga erandlik.

Hageja ei ole kogu menetluse kestel suutnud selgelt välja tuua, millal ja mil viisil pooled vastastikku avaldasid tahet hakata ühiselt tegutsema eesmärgiga luua ühine vara kummagi abikaasa lahusvara arvelt. Hageja käsitlus, et seltsingukokkuleppe olemasolu tõendavad abielu purunemise ajal poolte vahel peetud kirjavahetus ja salvestatud vestlused Xxxxxxxxx kinnistu müümise ja raha jagamise teemal, ning et tegemist oli seltsinguosaliste omavahelise aruandlusega, on tegelikele asjaoludele tagantjärele antud hageja ühepoolne tõlgendus, mis ei tõenda poolte varasemaid tegelikke tahteavaldusi ega kokkuleppeid ühiseks tegutsemiseks ühise vara loomise eesmärgil. Kostja on abielu purunemise ajal nõustunud hagejaga Xxxxxxxxx kinnistut jagama hagejaga peetud kompromissläbirääkimiste käigus, mitte ei ole kinnitanud varasema ühise eesmärgi ja selle nimel tegutsemise kokkuleppe (seltsingu) olemasolu.

Hageja ei ole aga selles tsiviilasjas soovinud, et tema rahalist nõuet kostja vastu menetletaks muu kui seltsinguvara jagamise ja seltsinguvarasse tehtud panuste hüvitamise nõudena. Kostja lisaks leiab, et hageja võimalikud rahalised nõuded kinnistutele ehitamise kuludega seoses on aegunud.

Abieluvaralepingus on pooled kinnitanud, et Xxx kinnistu oli nende ühisvara. Ühisvara kuulub ühisomanikele ühiselt ning õiguslikult ei saanud hageja kinnistut kostjale kinkida.

Abieluvaraleping on nõuetekohaselt vormistatud notariaalselt tõestatud vormis. See tähendab, et notar on enne abieluvaralepingu allkirjastamist pooltele selgitanud tehingu õiguslikku tähendust ja tagajärgi. Pooled on lepingu allkirjastanud ja sellega avaldanud otsest tahet ennast siduda abieluvaralepingule seaduses ettenähtud õiguslike tagajärgedega.

25.05.2016 istungil (V kd, lk 60 pöördel) hageja esindaja märgib, et seltsingu kokkulepe tekkis hetkel, kui V. ostis Xxx kinnistu; samas esindaja täpsustas, et seltsingukokkulepe pidi olema alates sellest hetkest, kui V. otsustas xx xx xxxx võtta kinnistu ehitamiseks laenu. Hageja väide Xxx kinnistu abieluvaralepinguga kostjale kinkimise kohta lubab aga järeldada, et enne abiellumist (ehk Xxx kinnistu soetamise ja väidetavalt selleks laenuvõtmise ajal) pooltel tegelikult ei olnud ühise tegutsemise kokkulepet ega soovi ühise kodu rajamisega tekitada jagatavat ühisvara. Kui pooltel oleks juba enne abiellumist olnud ühise tegutsemise ja ühise vara loomise kokkulepe, ei oleks abikaasad mõned kuud pärast abielu regitsteerimist sõlminud abieluvaralepingut varade lahususe kohta.

9 Tsiviilasi nr 2-13-10906 13. Kohtule esitatud tõendid kogumis ei kinnita samuti hageja poolt xxxx.a juulis laenu võtmise või Xxx kinnistu ostmise ajal seltsingu algust tähistavate kokkulepete olemasolu. Seltsingule kohustuste võtmine eeldab seltsinglaste vastavat ühist otsust. Kostja eitab ning hageja ei ole tegelikkuses ka väitnud, et kinnistu ostmiseks ja ehitamiseks laenu(de) võtmine toimus poolte kokkuleppel. Hageja väited poolte ühise tegutsemise kokkulepete osas on menetluses läbivalt olnud vastuolulised. Näiteks 25.05.2016 eelistungil väitis hageja esindaja, et alates xxxx.aastast on poolte vahel toimunud sisutihe tegevus ja koostöö kinnisvara arendamiseks ühise eesmärgiga kinnisvara ühiselt kasutada, kuid samas rõhutati, et Xxx kinnistu kuulus algselt hagejale (V kd, lk 60 ja selle pöördel), hiljem abieluvaralepinguga jäi Xxx kinnistu kostjale ja kostja panustas selle Xxxxxxxxx kinnistusse.

Hageja vande all ise kinnitas, et tema ostis Xxx kinnistu ning mingitel asjaoludel hiljem kinkis selle abieluvaralepinguga kostjale. Kostja vande all antud ütlused tõendavad, et hageja üksinda otsustas laenu võtmise ja Xxx kinnistu ostmise, kavatsedes hakata kinnistul elama hoopis koos oma sõbraga. Nii kinnitab kostja vande all antud ütlustes (V kd, lk 97 – 102), et nad olid hagejaga enne abiellumist koos ainult 3 kuud ning kostja ei teadnud hageja tegemistest väga täpselt. Kui kostja sai teada, et hageja on sõlminud laenulepingu, oli ta üllatunud, et hageja sellises vanuses otsustas veel selliseid kohustusi võtta. Kostja ütluste kohaselt varsti pärast laenulepingu sõlmimist tuli K. tema juurde ja tahtis kostjale midagi näidata, sel hetkel neil ei olenud veel ühiseid plaane. K. viis kostja Xxx kinnistule ja ütles, et tema ja tema sõber B. V., kes lahutab abielu, plaanivad seal koos elama hakata. Tagasiteel Pärnusse kostja teatas hagejale, et tal ei ole plaanis ennast kellelgagi siduda ja palus K.l temaga seoses mingeid plaane mitte teha.

Hageja ei ole kostja vande all antud ütlustele selles osas vastu vaielnud ega neid ümber lükanud.

Hageja lõpliku seisukoha järgi tuleb poolte panused seltsingusse võrdseks lugeda ning ühise tegutsemise lõppedes oli jaotamisele kuuluvaks varaks Xxxxxxxxx kinnistu väärtus.

Hageja omandiõiguse kohta on kinnistusraamatusse Xxx kinnistu registriossa kanne tehtud pärast poolte abielu registreerimist ning pooled on xx xx xxxx abieluvaralepingus kinnitanud, et Xxx kinnistu on abikaasade ühisvara.

01.07.2010 jõustunud uue perekonnaseaduse (edaspidi PKS) § 210 lg 1 kohaselt laieneb uus seadus kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, kui 10 Tsiviilasi nr 2-13-10906 järgnevates sätetes ei ole ette nähtud teisiti. PKS § 210 lg 2 näeb ette, et asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

Abielu sõlmimise aegse perekonnaseaduse (01.01.1995 jõustunud ja kuni 30.06.2010 kehtinud, edaspidi nimetatud PKS1995) §-st 7 ja § 14 lg-st 1 tulenevalt kohaldus abielu sõlmimisel xx xx xxxx poolte varalistele suhetele ühisvararežiim, mis nägi ette, et abielu kestel omandatud vara on abikaasade ühisvara, kui abieluvaralepinguga ei ole pooled määranud teisiti. PKS1995 § 7 sätestas, et abikaasade varalised õigused määratakse kindlaks seaduses ja abieluvaralepinguga, kui see on sõlmitud. PKS1995 § 8 lg 1 järgi abieluvaralepinguga võivad abikaasad kindlaks määrata vastastikused varalised õigused ja kohustused erinevalt käesoleva peatüki 3.jaos sätstatust, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled sõlmisidki abieluvaralepingu xx xx xxxx, milles leppisid kokku, et alates lepingu allkirjastamisest kohaldatakse abikaasade omavahelistele varalistele suhetele varade lahususe režiimi.

Kehtiva PKS § 211 lg 1 järgi juhul, kui enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud abieluvaraleping ei näe ette teisiti, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud abielude puhul abikaasadevahelistele varalistele suhetele alates käesoleva seaduse jõustumisest käesolevas seaduses varaühisuse kohta sätestatut. Tsiteeritud sätetest tulenevalt tuleb hageja väidetud seltsingu olemasolu hindamisel ka pärast 01.07.2010 arvestada pooltevahelist abieluvaralepinguga.

Tegemist on TsÜS § 68 lg 2 kohaste otseste tahteavaldustega reguleerida seniseid ja tulevikus tekkivaid varalisi õigusi ja kohustusi: pooled otsustasid lõpetada varem seaduse järgi tekkinud abikaasade varaühisuse ning välistada ka edaspidi mistahes viisil ühise vara (sealhulgas kohustuste) tekkimise. Seega isegi juhul, kui enne abielu sõlmimist või pärast seda kuni abieluvaralepingu sõlmimiseni oligi pooltel ühise vara loomise eesmärk ja/või seltsinguna kvalifitseeritavaid kokkuleppeid, on pooled neid kokkuleppeid igal juhul xx xx xxxx abieluvaralepingu sõlmimisega lõplikult muutnud ja ühisvara loomisest loobunud. Asjas ei ole tõendeid, et pooled oleksid pärast abieluvaralepingut sõlminud täiendavaid kokkuleppeid, millega oleks samaaegselt abieluvaralepingust tuleneva varade lahususega otsustatud luua seltsinguna tegutsedes ühist vara ja milleks pooled oleksid kohustunud panustama oma lahusvara.

Lisaks on suure summa laenu võtmine ja kinnistu ostmine otsused, mis väljuvad seltsingu igapäevase tegevuse raamest ja selliste tehingute tegemiseks on VÕS § 587 lg 1 kohaselt vajalik seltsinglaste vastav otsus.

Hageja vande all andis ütlusi (V kd, lk 96 – 97), et võttis maja ehitamiseks emalt laenu 100 000 krooni, laenu kandis üle õde ning sellest 54 000 krooni kandis hageja üle kostjale, kes kasutas seda endale xxx xx korteri ostmiseks. Hageja pangakonto väljavõte tõendab, et 13.04.2005 ja 11 Tsiviilasi nr 2-13-10906 14.04.2005 on N. G. teinud hagejale kaks 50 000 krooni suurust ülekannet selgitusega ”Laenu tagastamine”. Kostja vastuväidete kohaselt ostis ta xxx xx korteri enda teise korteri müügist saadud rahaga. Hageja on xx xx xxxx kandnud küll 10 000 krooni Kinnisvarabüroole LVM, makse selgitusega ”xxxxx, xxx xx-xxx korteri ostu osamaks (II kd, lk134) ning 16.06.2005 kostja pangakontole 36 000 krooni selgitusega ”Laen” (II kd, lk 135), kuid xxx xx korteri ostmine ei seondu kuidagi väidetavalt hageja emalt saadud laenu arvelt Xxx kinnistule või Xxxxxxxxx kinnistule ühise kodu ehitamisega ehk hageja enda ütlused ja tõendid lükkavad ümber väite, et tegemist on seltsingul lasuva kohustusega.

N. G.lt on hageja pangakontole kantud:

12.05.2004 10 000 krooni makse selgitusega ”Laen” (III kd, lk 64);

27.05.2004 20 000 krooni makse selgitusega ”Laen” (III kd, lk 62);

13.04.2005 50 000 krooni, makse selgitusega ”Laenu tagastamine” (II kd, lk 145) 14.04.2005 50 000 krooni, makse selgitusega ”Laenu tagastamine” (II kd, lk 145).

21.12.2007 10 000 krooni, makse selgitusega ”Laen” (III kd, lk 101).

Hageja on N. G.le teinud järgmisi ülekandeid:

21.10.2003 5000 krooni, makse selgitus ”Laen” (II kd, lk 162);

30.12.2003 10 000 krooni, makse selgitus ”Ülekanne” (II kd, lk 156);

18.01.2008 43 500 krooni, makse selgitus ”ülekanne” (III kd, lk 99) 27.10.2009 1300 krooni, makse selgitus ”võlg” (III kd, lk 5).

V. K. pangakonto väljavõtetest nähtuvad ülekanded tõendavad õe ja venna vahel rahaliste tehingute ja vastastikuste laenusuhete olemasolu, kuid ei tõenda ülekannete seost väidetava seltsinguga või xxx või Xxxxxxxxx kinnistule ehitamisega.

K. helistas talle ja ütles, et ehitamise jaoks on vaja raha; laenu 100 000 krooni kandis tunnistaja üle hageja pangakontole kahel järjestikusel päeval kahe maksega. Tunnistaja ütlustest ei selgu, millal ja mil viisil tunnistaja suhtles laenu andmise ja raha ülekandmise teemal kostjaga, kui V. K. käis raha küsimas tunnistaja juures või helistas.

Hageja vande all esitatud väited, et ema raha oli N. G. arvelduskontol, on vastuolus ka hageja enda esitatud dokumentaalsete tõenditega: hageja pangakonto tõendab, et hageja emal R. K.al oli oma pangaarve: 21.06.2005 ehk 2 kuud pärast N. G. ülekannet hagejale, on R. K.a hageja pangakontole kandnud laenuna 20 000 krooni (II kd, lk 135); 26.10.2009 on hageja omakorda kandnud R. K.ale 3000 krooni makse selgitusega ”võlg” (III kd, lk 5).

12.04.2005 on hageja pangakontole laekunud xxxx xx x-x korteri müügirahad kokku 263 500 krooni (II kd, lk 145). N. G.lt 100 000 krooni (väidetavalt laenuna ehitamiseks) laekumise järel hageja tegi mitmeid tehinguid xxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxx osakutega ning kandis summasid enda hoiukontodele: näiteks 15.04.2005 hageja ostis 285 000 krooni eest xxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxx osakuid, 21.04.2005 müüs 230 000 krooni eest xxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxx osakuid, seejärel 21.04.2005 taas ostis xxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxx osakuid 50 000 krooni eest ja samal päeval kandis 35 000 krooni, 20 000 krooni ja 100 000 krooni oma erinevatele tähtajalistele hoiustele; 25.04.2005 hageja kandis 15 000 krooni Investeerimishoiusele xxxxxxxxx pangad. Tunnistaja poolt laenu andmisest 13. aprillil 2005 kuni 21. juunini 2005, mil laekus uus laen 20 000 krooni R. K.alt, on hageja pangakontol ehitusega seotud makseid tehtud kokku summas 11 488,75 krooni ulatuses, samal ajal on lisaks xxxx x-x korteri müügirahale ja N. G. laenule hageja pangakontole laekunud töötasu ja puhkuserahana 12 375,3 krooni, hageja on 112 000 krooni eest müünud xxx xxxxx xxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxx osakuid ja ostnud osakuid 80 000 krooni eest (osakute tehingute saldo +32 000 krooni) (hageja pangakonto väljavõte, II kd, lk 135 – 143). Seega oli hagejal endal piisavalt rahalisi vahendeid ehituskulude tasumiseks ning võetud laen ei ole seostatav vaidlusaluse väidetava seltsingusuhtega ega tõenda hageja tehtud kulude suurust Xxx kinnistule ehitamisel.

Xxx kinnistu ostu-müügilepingus on Xxx kinnistu müüjaks M. M., kes lepingus on kinnitanud kokkulepitud ostuhinna 50 000 krooni kättesaamist. Hageja pangakonto väljavõtetest nähtuvalt on hageja vahetult enne müügitehingut võtnud enda pangakontolt välja 50 000 krooni suuruse ostuhinna tasumiseks piisavalt sularaha (vähemalt 84 000 krooni). Seega ei saa hagejal (ega seltsingul) olla M. M.i ees Xxx kinnistu ostuhinna võlgnevust 100 000 krooni. Hageja ei ole hagi aluse asjaoluna väitnud, et M. M.i ja hageja vahel oleks olnud peale ostu-müügilepingu laenuvõi muud võlasuhet. Asjas ei ole dokumentaalseid tõendeid ka M.i võla suuruse kohta.

13 Tsiviilasi nr 2-13-10906 28. Lisaks müügilepingus sisalduvale 50 000 krooni suurusele ostuhinnale, mille kättesaamist M. M. lepingu allkirjastamisega kinnitas, on V. K. 15.04.2005 tasunud M. M.ile ülekandega 48 000 krooni makse selgitusega ”xxx xx osamaks”; 30.05.2006, 07.06.2006 ja 08.06.2006 on hageja M. M.ile veel üle kandnud kokku 50 000 krooni (vastavalt 20 000 krooni, 20 000 krooni ja 10 000 krooni), maksete selgitusega ”xxx xx osaline makse” (III kd, lk 34-35).

Seejuures 30.05.2006 ja 07.06.2006 on kostja kandnud hageja arvelduskontole vastavalt 10 000 krooni ja 30 000 krooni selgitusega ”Xxxxxxx laenu tagastamiseks”. Asjas ei ole vaidlust, et Xxx kinnistu asub Xxxxxxx külas ning kinnistut on menetluses ja poolte omavahelises suhtluses nimetatud mõlema nimega.

Eeldusel, et maksekorraldustel MÜ tähistab maaüksust, järeldub, et M. M.ile on Xxx kinnistuga seoses tasutud lisaks lepingus kinnitatud 50 000 kroonile kokku veel 98 000 krooni ja sellest vähemalt 40 000 krooni kostja rahaliste vahendite arvelt. M. M.ile tehtud maksed ei tõenda aga, et hageja ja M. M.i vahel oleks olnud muid võlasuhteid, peale ostu-müügilepingu. Xxx kinnistule viitavad täiendavad maksed M. M.ile koos hageja väitega, et M.ile võlgnetakse osa kinnistu müügihinnast, lubavad järeldada, et ostu-müügilepingus näidatud ostuhind 50 000 krooni ei olnud tegelikult kokkulepitud ja tasutud müügihind. Sellisel juhul on aga ka Xxx kinnistu ostuhinna ja müügihinna vahe (väärtuse juurdekasv), millest hageja seltsinguvara ja panuste suurust arvutades lähtub, oluliselt väiksem ning hagejal ei saa olla kostja vastu panuse hüvitamise nõuet hagiavalduses esitatud summas.

Samuti järeldub Xxxxxxx laenu tagastamiseks kostja poolt hagejale tehtud ülekannetest, et ka kostja oli kohustusest M.i ees teadlik, kuid see iseenesest ei tõenda hageja ja kostja ühist tegutsemist Xxx kinnistul. Samuti kostja maksetest Xxxxxxx laenu tagastamiseks nähtub, et kostja on osalenud abieluvaralepinguga tema lahusvaraks saanud Xxx kinnistu soetamise kulude tasumisel ning seega ei ole õige hageja väide, et tema üksi soetas Xxx kinnistu ja andis selle abieluvaralepinguga kostjale vastusooritust saamata.

Eeltoodu alusel kohus asub seisukohale, et hageja väited M. M.i ees veel tasumata 100 000 krooni (6391,16 euro) suuruse kohustuse olemasolu kohta ning selle kohustuse seose kohta väidetava pooltevahelise seltsinguga on paljasõnalised ja tõendamata.

Kohus möönab, et seltsingu olemasolu tõendatuse korral võiks hageja panuseks seltsingusse olla ka laenuraha arvelt seltsinguvara loomiseks tehtud kulutused, kuid see ei vabasta hagejat konkreetsete kulude tõendamisest. Hageja panusena käsitatavate kulude suurust ei saa automaatselt tuletada laenukohustuse suurusest.

Kohtu hinnangul ei ole praeguses asjas tõendatud 09.07.2003 laenu 240 000 krooni täies ulatuses kasutamine Xxx kinnistu ostmiseks või sellele ehitamiseks, samuti emalt/õelt saadud 100 000 krooni ja M.ile väidetavalt võlgnetava 100 000 krooni kasutamine kinnistu(te) arendamiseks.

Samuti jääb arusaamatuks, kuidas sai M.i ees tekkida Xxx kinnistu müügihinna võlgnevus, kui kinnistu ostmise eesmärgil võetud laenu summa ületas lepingus märgitud ostuhinda ligi 5 korda.

14 Tsiviilasi nr 2-13-10906 Hageja pangakonto väljavõttest 2003.a kohta (II kd, lk 156 – 183) nähtub, et 09.07.2003 on V. K. arvelduskontole SEB Pangas laekunud laenusumma 240 000 krooni. Sellest summast on V. K. 23.07.2003 enda hoiusele (EE071010030204972017) üle kandnud 150 000 krooni (II kd, lk 170). Samuti on tasutud erinevate teenuste ja ostude eest (korteriga seotud maksed, ostud toidukauplustes, söögikohtades, apteekides ja tanklates), erinevate summadena on välja võetud sularaha pangaautomaatidest. Ehitamisega on 2003.a maksed seostatavad ainult summas 2153,15 krooni (perioodil alates kinnistu ostmisest 24.07.2003 kuni 31.12.2003). Arvestades, et ehituskauplustes tasutud summad (ühe erandiga), olid vahemikus 60 krooni – 329,40 krooni, on kaheldav, kas tegemist sai olla kapitaalehituse kuludega, mida Xxx kinnistule maja ehitamine kahtlemata nõudis.

Sularaha on V. K. pärast laenuraha laekumist suuremate summadena välja võtnud 12.07.2003 (ilmselt pangakontoris, sest makse selgituseks on ID-kaardi number) 70 000 krooni, 24.07.2003 ja 08.08.2003 (samal päeval on tehtud kasutushoiuselt väljamakse summas 30 000 krooni) pangaautomaadist mõlemal päeval korraga 10 000 krooni. Eelduslikult hageja tasus väljavõetud sularahaga 24.07.2003 toimunud Xxx kinnistu ostutehingu eest, kuid müügihinnaks oli vaid 50 000 krooni. Ülejäänud sularaha ehituseks kasutamine ei ole tõendatud.

Vande all ütlusi andes rääkis hageja ainult 2005.a enne müüki tehtud ehitustöödest. Kostja M. N. vande all antud ütlustes samuti kinnitas, et ehitustegevus Xxx kinnistul algas 2004.a kevadel, pärast abieluvaralepingu sõlmimist.

2003.aastal laekus V. K. arvelduskontole lisaks pangalaenule töötasu kokku summas 89 068,50 krooni, 25.11.2003 Xxxx44 – 417 korteri müügiraha 83 000 krooni ning 23.12.2003 Xxxxx vallas Kilksama külas kinnistu müügiraha 110 000 krooni, sularahas tegi V. K. enda kontole sissemakseid summas 81 100 krooni. Hageja vande all kinnitas, et osa Xxxx xx korteri müügist saadud rahast läks tema eksabikaasale ühiselamu toa soetamiseks (V kd, lk 96). Hageja konto jäägiks 31.12.2003 seisuga oli küll 94 796,79 krooni (II kd, lk 156; III kd, lk 47), kuid paar nädalat hiljem, 19. jaanuaril 2004.a, kandis hageja 60 000 krooni enda hoiusele. Peale selle on arvelduskontolt tasutud tavapäraseid olmelisi makseid ja hageja teiste kinnisasjadega seotud makseid, mida ei saa seostada Xxx kinnistule ehitamisega. Sellest järeldub, et Xxx kinnistul tegeliku ehitustegevuse alguseks oli suurem osa 240 000 kroonisest laenust ära kasutatud muul otstarbel.

Ka hageja pangakonto 2004, 2005 ja 2006.a väljavõtetelt ei nähtu sellises ulatuses kulusid ehitustegevusele, millest saaks järeldada hageja olulist panust xxx ja hiljem Xxxxxxxxx kinnistule ehitamisse ja mis õigustaks analoogia korras seltsingulepingu sätetet kohaldamist pooltevahelistele varalistele suhetele.

Hageja toob ehitusega seotud kuludena välja oma pangakonto väljavõtettest nähtuvaid tehinguid alates 2004.a jaanuarist (II kd, lk 95 - 96), kulude summat ei nimeta. Seejuures hageja loeb enda kantud kuludeks ka näiteks 09.09.2004 kostja tütrelt V. T.-leelt saadud 7000 krooni selgitusega ”laen ehitusmaterjali ostuks” (III kd, lk 53). Hageja ei ole välja toonud ning esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja on selle laenu V. T.-le tagastanud. 23.08.2004 on hageja tasunud ehituskaupluses 1310,70 krooni (III kd, lk 54), kuid samal päeval on ta teinud oma kontole ka sularaha sissemakse 1500 krooni (III kd, lk 55). Kostja vande all antud ütluste kohaselt kostja andis vahel hagejale raha ehitusmaterjali ostuks. Seega ei ole välistatud, et 23.08.2004 ehitusmaterjalide ostuks sai hageja raha kostjalt.

15 Tsiviilasi nr 2-13-10906 Hageja poolt kostja arvelduskontole üle kantud summad, mille selgituses viidatakse ehitusega seotud maksetele, ei tõenda, et need kulud on hageja poolt kostjaga ühise tegutsemise raames seltsingupanusena kantud kulud, mitte laen või muul alusel tehtud makse. Näiteks 08.06.2004 ülekanne 6000 krooni selgitusega ”Ehitusmaterjalide osaline makse” (III kd, lk 60) läheb vastuollu hageja enda vande all antud ütlustega selle kohta, et hageja ehitas Xxx kinnistule maja, kaevu, tegeles territooriumi hooldusega; M. aitas hagejat seal vähesel määral, tõi töömeestele süüa; tegeles akende ja uste tellimisega. Tunnistaja B. ütlustest (V kd, lk 104) nähtuvalt V. K. käis tunnistajaga ehitusmaterjali ostmas ja maksis nende eest, hageja ise maksis ka bensiini eest ja autojuhile, maksis tunnistajale töötasu. Jääb selgusetuks, miks pidanuks hageja maksma kostja pangakontole ehitusmaterjalide raha, kui väidetavalt tasus kõige eest hageja ise.

Pooltevahelisi pidevaid laenusuhteid juba Xxx kinnistu arendamise ajast tõendavad ka nende pangakontode väljavõtted. Kohus on varem viidanud hageja 16.06.2005 ülekandele summas 36 000 krooni ja 06.07.2005 ülekandele summas 10 000 krooni selgitustega ”Laen”. 26.09.2005 on M. N. maksnud hagejale 1500 krooni selgitusega ”laenu tagastamine”. 30.11.2005 on hageja kandnud kostja arvelduskontole laenuna 3000 krooni (II kd, lk 121). 15.01.2008 on kostja tasunud hageja pangakontole 35 000 krooni makse selgitusega ”2005.a laenu tagastamine”;

09.01.2008, 17.01.2008 ja 28.01.2008 on kostja teinud hagejale vastavalt 18 000 krooni, 15 000 krooni ja 3000 krooni suurused maksed selgitusega ”laen” (III kd, lk 98 - 99). Kostjal ei oleks olnud vajadust ehitamiseks hagejalt laenu võtta, kui pooltel olnuks kokkulepe ühiselt panustades kostja lahusvaraks olevat kinnisvara arendada ning hageja oleks ehitusse panustanud raha ja tööd enda väidetud ulatuses (hageja on seisukohal, et tema panus on olnud kostja panusest oluliselt suurem, kuid pooled olevat kokku leppinud, et panused loetakse võrdseks).

Hageja andis vande all ütlusi, et kui ta loovutas Xxx kinnistu M.sele, siis oli kokkulepe, et tema surma korral pool varast läheb hageja lastele; varaks oli Xxx kinnistu, Xxxxxxxxx; selline kokkulepe kehtis terve nende kooselu jooksul. Hageja sõnul ta ehitas Xxx kinnistule maja, seal oli juba enne mingi hoonestus; osa säilis, osa ehitati uus. Hageja ehitas maja, kaevu, tegeles territooriumi hooldusega. M. aitas teda seal vähesel määral, tõi töömeestele süüa; tegeles akende ja uste tellimisega. Xxx kinnistu ehitusprojekti tegid pooled koos, arutasid, mida kuhu ehitada, maja välisilmet. Hageja ütluste kohaselt viimased tööd enne Xxx kinnistu müüki olid teise korruse ehitus, peale 2005. aasta tormi katuse panek. Uste ja akende panek kahele korrusele, välisvooder teisele korrusele. Lisaks pangalaenule müüs hageja ära suvila, garaaži, korteri; osa korteri müügist läks eksabikaasa ühiselamu koha saamiseks; alates xxxx. aastast oli hageja 16 Tsiviilasi nr 2-13-10906 eksabikaasast lahus, aga tundis kohustust teda aidata. Hageja ütlustest nähtub, et hageja toetas oma varaga ka endist abikaasat kinnisvara omandamisel. Kostja kinnistule kulude tegemisel hageja ei pidanud silmas, et tegemist on tema eluajal jagatava varaga, kuid soovis, et hageja surma korral saaksid hageja tehtud kuludest osa tema lapsed.

Kostja ütluste kohaselt Xxx kinnistu ehitamise ajal mingil hetkel oli K. võõrandanud osa oma kinnisvarast, tal olid vahendid ja kostja andis talle nii sularahas kui ka pangaülekannete teel töötajatele maksmiseks ja materjali ostmiseks raha. Oli ka juhuseid, kus kostja oli konkreetse materjali jaoks raha andnud, kuid seda materjali ei olnudki ostetud. Alates 2006. aasta algusest on kostja K.le tagasi maksnud raha, mida hageja Xxx kinnistusse pani. Kostja võttis hagejalt laenu ja kandis tagasi pangakonto kaudu, kus oli selgituseks „laenu tagastamine“. Enamuse Xxx kinnistu ehitamise ajast töötas kostja xxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxx, investeeringute kaudu suurendas enda sissetulekuid, tal oli xxxxxxx kahasse ka oma firma. K. töötas sel ajal Xxxxxxx, mitmel korral tõi ta sealt firmast materjale ehitamiseks, ütles, et on tasuta saanud. Kostja tunnistab, et osaliselt K. on sinna ehitusse paigutanud oma raha, kuid selle kostja tagastas talle alates 2006. aastast kuni 2009. aastani. Kokkulepe anda hageja surma korral pool kinnistust hageja lastele on kostja ütluste kohaselt antud hageja nõudmisel 2006.a sügisel kostja jaoks väga pingelisel ajal. Kostja pidi päev pärast oma ema matuseid ära sõitma, hageja, põhjendusel, et kostja sõidab kohta, kus toimub sõjategevus, ei lasknud kostjat öösel enne ärasõitu magama, vaid sundis kostjat kirjutama pärandikorralduse, millega kostja jätab hageja surma korral osa varast hageja lastele. Kostja ütluste tõepärasust kinnitab asjaolu, et samamoodi on kostja testamentliku korralduse kirjutamist selgitanud poolte omavahelises vestluses (audiofail 06.01.2016_14_00_08_39484_DW_B0022.wav; tõlge IV kd, lk 16).

Tunnistaja B. kinnitas, et käis 2-3 korda nädalas hageja palvel Xxx kinnistul ehitustöödel abiks.

Üks mees oli veel, kellega koos hageja ja tunnistaja xxxxx olid. Tunnistaja B. ütluste kohaselt tegid nad Xxx kinnistul betoonivalu ja puusepa töid. Tunnistaja oli seda maja xxxxxt näinud 15 aastat. Esimene korrus oli osaliselt olemas. Mõnes kohas oli esimesel korrusel sein alles, osaliselt lammutasid, tasandasid. Tunnistaja tegi maja lõpuni; teise korruse katus on tunnistaja poolt projekteeritud. Lõpuks tuli sinna appi kostja sugulane. Tunnistaja sõnul hageja V. K. loomulikult ise osales tööde tegemisel, kuid V. olevat töötanud siis, kui tunnistajat objektil ei olnud. Tunnistaja järeldab hageja töötamist sellest, et kui tunnistaja pärast eemalolekut ehitusele tuli, siis nägi, et on tehtud betoonitöid. Tunnistaja sõnul maksis talle tasu V., ostis bensiini, söögi. V. käis materjali ostmisel kaasas, tunnistaja valis materjali, materjali eest ja autojuhile maksis V.. Tunnistaja B. ei vastanud makstud tasu suuruse kohta esitatud küsimusele konkreetselt, sõpruse poolest olevat ta teinud sõbramehe hinnaga, tegi poole hinnaga võrreldes sellega, mis muidu ehitajatele maksti. Tunnistaja põiklemine konkreetselt vastamise eest tekitab kahtlusi tema ütluste usaldusväärsuses. Lisaks tunnistaja väited, et kõige eest maksis V., ei tõenda, et hageja maksis oma rahaliste vahendite arvelt.

Õiguslikult ei ole välistatud seltsingu tekkimine pärast kostja poolt Xxxxxxxxx kinnistu omandamist kinnistule elamu ehitamise käigus, kuid kohtu hinnangul ei ole tõendatud ka poolte kokkulepe ühiselt panustada Xxxxxxxxx kinnistu arendamisse eesmärgiga, et tekiks ühine vara, mis seltsingu lõppemisel tuleks jagada. Seltsingu ega muul alusel jagatava ühise vara tekkimist ei saa järeldada ainult sellest, et hageja osales mingil määral ehitustöödes ning et kinnistule ehitatud elamus hakati ühiselt koos elama.

Kui 2008.a alguseks oli Xxxxxxxxx kinnistul maja valmis, siis ei saa ka hageja 2008 – 2009.a pangakontolt nähtuvad ostud ehituskauplustest olla seotud Xxxxxxxxx kinnistule ehitamisega.

Sellised vastuolud hageja esitatud tõendite, sh hageja vande all antud ütluste, ja hagi alusena esitatud asjaolude vahel annavad tunnistust sellest, et hageja väited seltsingukokkulepete kohta on otsitud ning ei vasta tegelikkusele.

Kohus leiab, et tunnistaja I.i ütlusi ei saa ehitise valmimise ajalisel määramisel usaldusväärseks pidada. Tunnistaja väidetel töötas ta Pärnus 2006 – 2011.a ning selle aja jooksul käis Xxxxxxxxx kinnistul kahel korral, viimasel korral väidetavalt 2008.a algul. Ei ole välistatud, et 8 aastat hiljem tunnistaja eksis teise külastuse aja määramisel.

Tunnistaja S.i ütlustest nähtuvalt siis, kui tema Xxxxxxxxx kinnistule tööle läks, oli majakarp püsti, sisetööd olid tegemata. Majakarp ehitati 2006.a. Tunnistaja S. käis M.se kutsel maja ehitust vaatamas, seal oli firma peal. Tunnistaja kutsus V. K.t ka ehitusele kaasa, kuid K. keeldus. See firma, kes ehitas maja, võttis alltöövõtu korras santehnikud, kes paigaldasid ka põrandakütte torud. Tunnistaja oli sellest huvitatud, tahtis teada, kas töö on kvaliteetselt tehtud.

Siis oli juba teada, et tunnistaja S. hakkab keskkütet paigaldama, aga tema põrandakütte torusid ise ei paigalda. Kui tunnistaja maja peal töötas, siis hagejat seal ei olnud; tunnistajale tundus kummaline, et firma ehitab maja, siis abikaasa ei tunne huvi. Keskkütte paigaldamise ajaks olid sisestöötd tegemata: põrandad olid panemata, laed olid tegemata. Siseviimistlustöid tegi tunnistaja S.i sõnul J., kellega tunnistaja töötas paralleelselt, vajadusel üksteist aidati. Tunnistajal oli vaja boilerit paigaldada, radiaatoreid tõsta; J.el oli vaja kipsi paigaldada, K. ei aidanud, käsi oli haige. Tunnistaja S.i sõnul nägi ta Xxxxxxxxx xx kinnistul töötamise kolme kuu jooksul seal töötamas veel ehitusfirmat, plaatijaid ja J.t; tunnistaja oli kogu sisetööde tegemise juures. Hageja oli ka seal iga päev tunnikese, aga see aeg piirdus tee joomisega, tunnistaja S. ei näinud, et V. K. ehitustöödest osa võttis, J.el siseviimistlustöid V. teha ei aidanud. V. K. oli tunnistajale rääkinud, et ehitas sauna lava, kuid tunnistaja seda ise ei näinud. Tunnistaja palus hagejal paigaldada põrandakütte andurid, kuid hageja jättis selle tegemata; tunnistaja hinnangul puudus hagejal selleks motivatsioon ja vist ka oskused; keskküttesüsteemist ei taibanud V. K. midagi. Kui korstnapitsi juurest hakkas sisse sadama, teavitas tunnistaja sellest K.t, kuid K. väitis, et see ei ole tema probleem, et see on M.se maja. Teinekord V. aitas materjale tuua. Töö tellis ja töö eest maksis M., M. käis kohal algusest peale, käis kinnistul praktiliselt iga päev, kui tunnistaja seal tööd tegi.

M. ja küttesüsteemi ehitas E. S., kuigi hageja väidab end olevat kõigis nendes töödes osalenud.

Kostja vande all antud ütlustes tunnistab, et kui Xxxxx xxxxxx lõpetas hoone ehitamise, siis nemad viisid ära ka ehitusprahi, koristasid territooriumi, tõid täitepinnase. K. pidi jälgima pinnase täitmist, hagejal ja kostjal oli selline kokkulepe. Kui kostja kohale tuli, siis tehtud töö ei kannatanud kriitikat, töö tuli ringi teha. Kostja tellils ise pinnasetäidet ja jälgis ise töid, koos J. M.ga istutas kostja puid. Kostja ei saa öelda, et hageja üldse ei oleks pinnase täitmisel kätt külge pannud, kuid kui kostja tahtis midagi rohkem teha ja palus hagejat appi, siis hagjea vastus oli, et kui kostja ei jõua teha, siis ärgu tehku seda. Kostja sõnul hageja korduvalt ütles, et teda ei huvita Xxxxxxxxx kinnistu, et tema oleks elanud Xxx kinnistul. Kostja vande all antud ütluste kohaselt K. ei olnud abis, kui Xxxxx xxxxxx ehitas. Kui tekkis probleem korstnaga ja kostja ei saanud ise kogu aeg kohal olla, siis hageja palus, et K. läheks ja juhiks puudusele tähelepanu; see viga jäi parandamata. Kostja sõnul Xxxxxxxxx kinnistule elektrijuhtmestiku vedamine toimus Xxxxx xxxxxxe kaudu alltöövõtuna, samuti kanalisatsioon ja torustik; K. põhjendus (töödes mitte osaleda) oli see, et tal on käsi haige. K. tehtud töödest kostja mäletab, et majja sisse elama asumise järel K. värvis ära ühe toa seinad, kus siseviimistlus oli lõpetamata.

19 Tsiviilasi nr 2-13-10906 45. Tunnistaja I.i ütlustest nähtuvalt sai tunnistaja 2006.a lõpus või 2007.a algul esimest korda Xxxxxxxxx kinnistul käies aru, et V. plaanib kedagi appi kutsuda töid tegema, sest hagejal endal oli käsi haige. Samas tunnistaja ise seal ehitustöid ei teinud ning ta ei tea, kes reaalselt Xxxxxxxxx kinnistul ehitustöid tegi. Tunnistaja I. teab üksnes V.i enda ütluste järgi, et V. tegi sauna ja elektritööd.

Hageja enda ütluste kohaselt ta 2006.aastal toimunud koondamise järel enam ei töötanud; oli arvel töötukassas, 2008.a sügisel oli tal operatsioon ja määrati töövõimetuspension, pensionil on hageja 2008.aastast. Tunnistaja I.i ja tunnistaja S.i ütlused kattuvad selles osas, et V. K. haige käe tõttu ise Xxxxxxxxx kinnistul ehitustöid, peale saunalava, ei teinud, kuid tunnistaja I.i ütlustest nähtuvalt oli see ilmne juba 2007.a algul, tunnistaja S. veendus enda töötamise ajal 2008.a algul selles, et hageja ei saa haige käe tõttu ehitustöid teha. Sellest kohus järeldab, et V.

K. haige käsi takistas tal ehitustöödes osaleda juba ammu enne 2008.a sügisel toimunud operatsiooni ja töövõimetuse tuvastamist. See nähtub ka kostja vande all antud ütlustest.

Hageja andis vande all vastuolulisi ütlusi enda osalemise kohta Xxxxxxxxx ehitamisel: hageja sõnul ta töötas Xxxxxxs graafiku alusel kuni 2006.aastani, töörežiim oli vaba, sai ehitusele materjali viia, kui oli vaja, sai lõunast ära minna ehitama ja olid ka vabad päevad. Samas hageja tõi välja, et ehitusel töötasid inimesed, keda ta täiesti usaldas ja nad said ka ilma temata hakkama. Tõendid kogumis tõendavad, et Xxxxxxxxx kinnistule majakarbi ehitas Xxxxx xxxxxx, majakarp valmis 2006.a suve lõpul-sügise algul. Seega Xxxxxxs töötamise ajal ei saanud hageja ehitusel töötada, aga tunnistaja I.i ütluste kohaselt 2006.a lõpus - 2007.a alguses takistas hageja töötamist juba haige käsi.

15.04.2008 ja 25.04.2008 on M. N. hageja pangakontole kandnud vastavalt 3000 krooni ja 4000 krooni maksete selgitusega ”Xxxxxxxxxx + ehitus” (III kd, lk 91). Hageja püüd anda kirjalikest tõenditest nähtuvatele faktilistele asjaoludele tegelikkusele vastupidine tähendus üksnes kinnitab kohtu veendumust, et hageja nõue on kunstlik, tegelikult poolte vahel mingit ühise tegutsemise ja ühise vara loomise eesmärki ei olnud, vaid majandati ühise perena, kuid abieluvaralepinguga kokkulepitud viisil ehk hagejal võib olla tekkinud õiguslik alus nõuda kostjalt kostja lahusvara parendamiseks tehtud kulude hüvitamist käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel, kuid sellised nõuded oleksid TsÜS § 146 lg 1, § 147 lg-te 1 ja 2 ning § 151 lg 1 alusel aegunud kulude tegemisest kolme aasta möödumisel. Hageja väidetel on kulude tegemine toimunud aastatel 2003 – 2009, seega hakkas nõuete aegumistähtaeg kulgema kõige hiljem 01.01.2010 kell 00.00 ning nõuded aegusid hiljemalt 31.12.2012 kell 24.00. Seega 07.03.2013 hagi esitamise ajaks olid võimalikud käsundita asjaajamisest või alusetust rikastumisest tulenevad nõuded aegunud.

Kokkuleppe hilisemale sõlmimisele viitavaid asjaolusid ei nähtu ka kohtu ette toodud tõendite kogumist.

02.02.2006 kostja müüs tema lahusvaraks oleva Xxx kinnistu ja ostis Xxxxxxxxx kinnistu. Kui pooltel oleks olnud pärast abieluvaralepingut eraldi kokkulepe, et ühiselt panustades loovad Xxxxxxxxx kinnistule ühise kodu, siis oleks Xxxxxxxxx kinnistu soetatud abikaasade ühis- või kaasomandisse, abieluvaraleping oleks lõpetatud või seda oleks muudetud. Kostja vande all antud ütluste kohaselt hagejal ei olnud huvi Xxxxxxxxx kinnistu vastu, alles 2010.aastal, kui poolte suhted olid väga halvaks muutunud, hakkas hageja igal pool rääkima, et Xxxxxxxxx kinnistul maja on tema ehitatud ja tema oma. Ka poolte salvestatud vestluse audiofailist 06.01.2016_14_00_08_39484_DW_B0022.wav (tõlge IV kd, lk 16) nähtub, et ühist maja ehitamise plaani ei olnud ning ehitamine oli kostja initsiatiiv – kostja väite peale, et kui kostja ei oleks asjadega tegelenud, siis neil ei oleks maja ja nad istuksid siiani xxxxxxxxx tänaval, vastab hageja: ”No ja istuksimegi. Mis vahet sellel on ? ”.

N. teinud V. K.le mitmeid makseid selgitusega ”ülekanne” – 25.01.2007 summas 2000 krooni, 25.02.2007 summas 2500 krooni,02.04.2007 selgitusega ”sularaha” 5000 krooni. Selliseid vastastikuseid laenuandmisi on poolte pangakonto väljavõtetel mitmeid. Lisaks on M. N. teinud V. K.le korduvalt makseid, mille selgituses on viide ehitusele ja mis on kooskõlas kostja vande all antud ütlustega, et ehitustegevust juhtis ja rahastas kostja, kuid kostja tööl oleku ajal suhtles ehitajaga ja ostis ehitusmaterjali hageja kostjalt saadud raha eest.

Kostja ja hageja mõlemad on kinnitanud, et kostja poolt käsikirjaline Xxx kinnistu kulude arvestus (II kd, lk 195) on kirjutatud hageja dikteerimisel ega kajasta kostja enda seisukohti ehituskuludest ja rahastamisallikatest.

Asjas esitatud tõendid (kriminaalmenetluse lõpetamise määrus (II kd, lk 82 – 85), 02.07.2012 määrus lähenemiskeelu kohaldamise kohta (II kd, lk 79 – 81), kliinilise psühholoogipsühhoterapeudi H. K.i vastused kostja esindaja küsimustele (IV kd, lk 119 -120)) tõendavad kostja väiteid, et hagejapoolse vaimse ja füüsilise vägivalla tõttu kostja oli vara jagamise nõusolekute andmise ajal psüühiliselt äärmiselt kurnatud ega suutnud enam adekvaatselt tajuda tegelikku olukorda ja enda õigusi.

Kostja kirjalik nõusolek (I kd, lk 56) ja pooltevaheline e-kirjavahetus (I kd, lk 51 – 54, tõlked III kd, lk16 – 142) on antud olukorras, kus poolte vahel olid juba tekkinud konfliktid, kostja vägivaldsuse ja ähvarduste tõttu oli kostja 11.04.2012 olnud sunnitud kodust lahkuma ega olnud saanud mitme kuu jooksul koju tagasi pöörduda, oli alustatud kriminaalasi. Seejuures 10.07.2012 kostja väidetel on tema nõusolek kirjutatud preester A.K. mõjutusel. Kostja nõusolek kattub sisult hageja poolt 06.07.2012 allkirjastatud Isa T. kirjaliku ettepanekuga, millele samuti on tunnistajatena alla kirjutanud vaimulikud. Abieluliste isiklike ja varaliste suhete lahendamisele vaimulike kaasamisest võib aru saada, sest hageja on menetluses selgitanud, et on aktiivne kiriku liige ning kuulub koguduse juhatusse, kirikuga seotud oli ka kostja. Kostja vande all antud ütluste kohaselt ei käinud aga pooled koos vaimulike juures lepitust otsimas, vaid ülempreester A.K. kutsus kostja enda juurde välja ning ütles, et vaidluse lahendamiseks tuleb pool Xxxxxxxxx kinnistust kirjutada hageja nimele; kostja juuresolekul preester helistas hagejale ning kostja sai aru, et preester on hageja poolel; kostja tundis ennast survestatuna ja hakkas nutma, ei suutnud sel hetkel enda eest seista ja kirjutas nõutud paberi.

Kriminaalmenetlus on lõpetatud kannatanuga leppimise, mitte süüteo tõendamatuse tõttu. Pärnu Maakohtu 24.01.2013 määruse kohaselt V. K.le esitati süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 120 ja § 121 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 154 lg-test 1 ja 2 ning § 226 lg-st 1 tulenevalt esitatakse süüdistus juhul, kui prokuratuur on pärast kriminaaltoimiku tutvustamist veendunud, et kriminaalasjas on kogutud vajalikud tõendid. Hagejale kriminaalmenetluses esitatud süüdistusi ei lükka ümber hageja poolt kohtule esitatud tõendid hageja tegevuse kohta kirikukoguduses. Osalemine koguduse töös ega käitumine väljaspool kodu ei tõenda, et hageja kodus oma abikaasa suhtes füüsilist ega vaimset vägivalda kasutanud ei ole.

Asjaolu, et sellises olukorras toimunud läbirääkimiste käigus õigusrahu kiirema saavutamise eesmärgil kostja kompromissina nõustus andma hagejale poolt Xxxxxxxxx kinnistust, milleks kostjal tegelikult mingit õigust ei olnud, ei tähenda, et kostja tunnistas ühise tegutsemise kokkulepet, hageja panust ja õigust nõuda hagejalt selle eest hüvitist. Kompromissi pakkumist saab hinnata ainult konkreetses kontekstis.

Hageja leiab, et seltsing lõppes 2012.a aprillis, kui poolte kooselu lõppes. Samas on mõlemad pooled kinnitanud, vestlus vara jagamise teemal toimus 2011. aasta jaanuaris.

Vestlusest ei nähtu kostja omaksvõttu ühistegevuse kokkuleppe ja hageja panuse kohta. Hageja toob hoopis korduvalt välja, et hageja oli ehituse suhtes ükskõikne, hagejal ei olnud raha, pangalaenust kulutas hageja ehituse jaoks ainult osa, kostja müüs ehitamise jaoks kogu oma vara, kostja kandis pere elamiskulud, maksis laenud ja hageja küsis veel temalt bensiiniraha juurde.

Näiteks helifaili 06.01.2016_14_00_08_39484_DW_B0022.wav esimeses lõigus (tõlge IV kd, lk

Väidetest, et sel ajal elati ikkagi koos ja mitte ainult hageja raha eest, kostja maksis kuni eelmise aastani laenumakseid ja siis lõpetas, ei saa järeldada, et kostja võtab omaks, et pool majast kuulub hagejale. Kui kostja oleks omaks võtnud, et temale kuuluvale kinnistule pooled ehitasid maja ühiselt ning sellepärast kuulub pool maja hagejale, ei oleks kostja vajanud hagejalt maja kahe peale ehitamise kinnitust. Asjaolu, et kostja siiski soovis, et just hageja kinnitaks, et maja ehitati kahe peale ning et koos elamise kulusid ja pangalaenu tasus ka kostja, tõendab kostja väiteid selle kohta, et hageja pidas maja enda omaks, alates 2010.aastast hageja rääkis igal pool, et tema üksi on maja ehitanud ning et seetõttu kostja soovis hagejaga kokku leppida, et vähemalt pool vaidlusalusest varast temale jääks. Kostjal ega hagejal ei ole õigusalast eriharidust, mistõttu on eluliselt usutavad kostja väited, et keerulises perekondlikus olukorras kostja oli elamu omandiõiguse ja enda õiguste osas eksimuses.

TsMS § 174 lg 1 alusel kohus määrab otsuses kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse.

TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt.

Taotluse põhjenduste kohaselt reaalselt on AB Järve, Otti ja Partnerid OÜ poolt M. N.le selle tsiviilmenetluse raames osutatud õigusteenust mahus kokku 107 tundi, samas on arveid esitatud kokku 70 tunni eest. Tunnitasumäär on 120 eurot koos käibemaksuga. Kostja hinnangul on hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel oluline arvestada, et käesolev tsiviilasi on õiguslikult väga keerukas. Samuti tuleb arvestada, et hageja on asjas esitanud korduvaid hagiavalduse täpsustusi ja täiendusi ning hulgaliselt lisadokumente, mis on tinginud kostja vajaduse neid õiguslikult analüüsida ja esitada omapoolsed seisukohad.

M. N. kinnitab, et ei ole käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, mistõttu tuleb menetluskulud hüvitada koos käibemaksuga.

Kostja kinnitab, et ei ole käibemaksukohustuslane, seega tuleb õigusabikulud hüvitada kostjale koos käibemaksuga. Kohus mõistab taotletud summa 8400 € hagejalt kostja kasuks menetluskulude katteks välja. Kohus leiab, et hageja taotlus TsMS § 162 lg 4 alusel piirata väljamõistetatvate kulude suurust 5000 euroga ei ole põhjendatud. Kostja suured menetluskulud on otseselt tingitud hageja poolt põhjendamatu ja ebaselge nõudega hagi esitamisest, hageja korduvate täpsustuste ja selgitustega on pidanud kostja tutvuma ning esitama oma seisukoha.

Hageja nõue ei ole olnud selge ka hagejale endale, mida näitab nõutava hüvitise suuruse muutmine pärast asja arutamise lõppemist kirjalikus menetluses esitatud kohtukõne teesides.

Kostjale on samuti menetluse kestel määratud 50% töövõimekaotus kuni vanaduspensioni eani ning kulude osaliselt kostja enda kanda jätmine ei ole kostja suhtes õiglane.

Vastavalt kostja taotlusele ja TsMS § 177 lg 4 alusel on hageja kohustatud väljamõistetud menetluskuludelt tasuma kostjale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. /Allkirjastatud digitaalselt/ Heli Käpp Kohtunik 24 Tsiviilasi nr 2-13-10906 Tallinna Ringkonnakohtu 29.09.2017 kohtuotsuse resolutiivosa:

RESOLUTSIOON:

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

25