lg 2 kohaselt kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks, teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks, kolmandas järjekorras intressi katteks, neljandas järjekorras muude kohustuste katteks.
lg-s 2 sätestatud sidumise järjekord kohaldub juhul, kui makse tehakse sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks ning sealjuures ebapiisavas ulatuses. Võlgniku poolt toimub lepingus, kokkulepetes ja maksegraafikus toodud tingimuste täitmine hiljemalt osamakse tasumise tähtpäeval ehk enne kohustuste sissenõutavaks muutumist. See tuleneb muu hulgas seadusest (
lg 3) ja maksegraafikust endast, mille kohaselt peab maksegraafikus toodud osamakse olema laekunud hiljemalt maksegraafikus sätestatud kuupäevaks. Seega
lg 2 ei ole kohaldatav, kui makse tehakse kohustuste täitmiseks, mis ei ole veel sissenõutavaks muutunud ja poolte vahel on olemas kehtiv maksegraafik.
lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule ja sama paragrahvi lõike 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Lepingust ja kokkulepetest tulenevate kohustuste täitmise aeg ja viis on määratud muu hulgas poolte vahel lepinguvabaduses põhimõttest lähtuvalt sõlmitud maksegraafikus. Hageja on seisukohal, et pooled on lepinguvabaduse põhimõttest lähtuvalt vabad kokku leppima, kuidas toimuvad laekumised lepingust tulenevate kohustuste katteks. Kohustuste täitmise viis, mis ei ole veel sissenõutavaks muutunud ehk maksegraafik ei pea vastama
lg-s 2 sätestatud nõuetele.
lg 2 kohaldub ainult juhul ja ainult nende kohustuste suhtes, millega vastustaja jääb maksegraafikujärgsete maksetena viivitusse ehk lepingust ja maksegraafikust tulenevad kohustused muutuvad kas täielikult või osaliselt sissenõutavaks. Kostjad on seega ekslikult leidnud, et võlgnetavaks põhisummaks lepingu kehtivuse perioodil on kogu perioodi vältel kogu summa. Võlgnetava kohustusena peab lepingu kehtivuse perioodil käsitlema neid kohustusi, mis on vastavalt lepingupoolte vahel sõlmitud maksegraafikule muutunud sissenõutavaks. Seega on hageja lepingu kehtivuse perioodi vältel arvestanud kostjate sooritatud tasumised esmalt sissenõudekulud katteks ja sellele järgnevalt sissenõutavaks muutunud ehk võlgnetavate kohustuste katteks, arvestades tasumised esmalt sissenõutavaks muutunud põhisumma võlgnevuse katteks ja sellele järgnevalt sissenõutavaks muutunud intressi katteks. Lepingu ülesütlemisele järgnevalt on sissenõutavaks muutunud kogu võlgnetav summa ja kogu ülesütlemise kuupäevaks (19.04.2012.a.) maksegraafikule vastavalt sissenõutavaks muutunud intress. Sellest tulenevalt lepingu ülesütlemisele järgnevalt on hagejal kohustus arvestada kõik 5
2.3.2 Sissenõudekulu Kostjad on oma vastuse p-s 3.2 seisukohal, et sissenõudekulud on ebamõistlikult suured. Kostja leiab, et tasu kirjade väljastamise eest ei ole vastavuses postiteenuse hinnaga ning inkasso menetluse algatamine ei ole olnud vajalik. Hageja on võla sissenõudmisel tekkinud kirjakulude kujunemist selgitanud hagiavalduse ps 3. Hageja jääb hagiavalduses esitatud seisukohtade juurde. Täiendavalt on kostjad leidnud, et inkassomenetluse algatamine ei ole olnud vajalik, kuna kostjad oleksid kokkuleppe sõlminud ja tasumisi sooritanud ka ilma inkasso vahenduseta. Hageja on seisukohal, et kostjate seisukohad on alusetud ja tõendamatud. Hageja on inkassomenetlustele eelnevalt üritanud korduvalt kostjaga 1 edasise tasumise osas kokkulepet saavutada. Kuna kostjaga 1 kontakti saavutamine on olnud harv ja pooltele sobivat kokkulepet saavutada ei ole õnnestunud, peab hageja inkassomenetluse algatamist põhjendatuks. Täiendavalt juhib hageja tähelepanu, et kostjal 1 oli inkassomenetlusele eelnevalt ka endal võimalus hagejaga kokkuleppe saavutamiseks ühendust võtta. Lepingu kestvuse perioodi vältel ja lepingu ülesütlemisele järgnevalt ei ole kostja 1 näidanud üles initsiatiivi vabatahtliku tasumise algatamiseks. (Kohtumenetluse algatamisele eelnevalt 02.01.2013 ei olnud kostjad sooritanud 9 kuu jooksul võlgnevuse katteks ühtegi tasumist, sealjuures aastatel 2011-2012 tasus võlgnik võlgnevuse katteks kokku 230 eurot. Võttes arvesse võlgnevuse summat ja põhivõlgniku tööd Soomes ei saa kostjate võlgnevuse katteks sooritatud tasumisi pidada mõistlikuks pingutuseks võlgnevuse vähendamisel.) Tulenevalt ülalöeldust jääb hageja seisukohale, et sissenõudekulud on mõistlikud. Hageja leiab, et kirjade kulu on põhjendatud hagiavalduse p-s 3 esitatud A.l ning tulenevalt kostjate käitumisest on inkassomenetluse alustamine olnud vältimatu. 2.3.3 Viivis Kostjad on oma vastuse p-s 3.2 seisukohal, et viivisenõue on ebamõistlikult suur. Kostjad leiavad, et hageja peab tõendama kahju tekkimist. Kostjate seisukoht on ekslik alljärgnevatel põhjustel.
lg 1 kolmas lause sätestab: „ Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.“ Seega kuulub käesolevas vaidluses seadusejärgse viivisemäärana kohaldamisele lepingus fikseeritud intressimäär. 6
lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule.
lg 1 alusel, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. TsMS § 230 lg 1 esimene lause sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tulenevalt eeltoodust peab isik, kes soovib taotleda viivise vähendamist, tõendama, et: 1) Viivise suurus on ebamõistlikult suur ja 2) Kohustuse täitmise ulatus on piisav viivise vähendamiseks ja 3) Viivise suurus ei vasta õigustatud isiku õigustatud huvile ja 4) Kohustatud isiku majanduslik seisund on viivise suurusega sellises seoses, et nõutud suuruses viivise väljamõistmine on kohustatud isiku suhtes oluliselt ebaõiglane ehk eelkõige kui see raskendaks oluliselt tema eluliste vajaduste rahuldamist, majandus- või kutsetegevust või põhjustaks muu suure kahju. Kusjuures kõik ülaltoodud tingimused peavad esinema üheaegselt. Ainult ühe tingimuse esinemine ei ole piisav alus viivise vähendamiseks. Kui ei ole tõendatud viivise vähendamiseks vajalike asjaolude olemasolu, siis ei saa ka kohus vähendamist kohaldada. Hageja on viivise arvestamisel lähtunud
lõikest 1, mille kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda
lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.
lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui aga lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 7
lg 1 ls-st 3 ning kostja on kohustatud tasuma hagejale viivist lepingujärgse intressi määra alusel, so 31,08% aastas. Hageja arvestab viivist üksnes tähtaegselt tagastamata krediidisummalt ega võta viivise arvestamisel aluseks muid lepingujärgseid võlgnevusi. Eelmainitud viivisemäära kohaldamise aluseks on ka lepingu üldtingimuste p 6.1, mille kohaselt maksab tarbijast krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras. Kuna hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud lepingus sätestatud intressimäär on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, siis tulenevalt
lg 1 ls-st 3 on antud juhul viivise maksimaalseks määraks lepingujärgne intressimäär ehk 31,08% aastas. Seega asub hageja seisukohale, et ükski seaduses sätestatud (viivise) määr ei saa iseenesest olla ebaproportsionaalselt suur. Üldtingimuste p 6.2 kohaselt lähtutakse viivise arvestamisel tegelikust päevade arvust kuus ja 365-päevasest aastast. Viivise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning tasumata viiviselt ja intressilt viivist ei arvestata. 2) Viimane laekumine vaidlusaluse lepingu katteks toimus 14.03.2012, seega ei ole kostjad lepingust tulenevaid kohustusi täitnud pika aja jooksul. Arvestades kohustuse suurust (6920,31 eurot) ning maksete mittetasumise pikka perioodi (al 14.03.2012 kuni 25.02.2013, s.o ligi aasta), ei ole viivise vähendamine võimalik ainuüksi lepingust tulenevate kohustuste täitmise ulatust hinnates. 3) Viivise vähendamist taotleval isikul lasub kohustus tõendada, et viivise suurus ei vasta õigustatud isiku õigustatud huvile. Seda ei ole kostjad oma vastuses põhjendanud ega tõendanud. Hageja peab vajalikuks märkida, et seoses lepingu ülesütlemisega kaotas hageja võimaluse saada intressimakseid, millega ta lepingu sõlmimisel oli arvestanud ning mille saamist hageja lepingu sõlmimisel ka eeldas. Kostjad rikkusid hagejaga sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi, jättes lepingu kehtivuse ajal hagejale tasumata kokkulepitud krediidi- ja intressimaksed, mistõttu oli hageja sunnitud lepingu üles ütlema. Ülesütlemise järgselt ei ole hagejal võimalust nõuda lepingus algselt kokku lepitud intressi, mis langeb ülesütlemisele järgnenud ajale. Käesolevaks ajaks on põhivõlgnik juba ligi aasta jooksul kasutanud sisuliselt tasuta krediiti summas 6920,31 eurot. Antud hetkel on alust arvata, et ka kohtuotsuse täitmine ei toimu vabatahtlikult ja/või lühikese ajaperioodi jooksul. Krediidi jätkuv kasutamine ei saa toimuda ilma tasuta. Kostjatepoolsest lepinguliste kohustuste rikkumisest on hagejale tekkinud varaline kahju. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-66-05 põhjendanud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega saab kahju tekkida mh saamata jäänud tuluna, mida oleks võinud teenida näiteks raha viivituse ajal pangas hoiustades või edasi laenates. Sellest tulenevalt võib pidada viivist kui kahju hüvitamist hagejale, kuna hagejal puudus maksete mittelaekumise tõttu võimalus raha edasi laenata või saada põhivõlgnikult intressimakseid, millega ta arvestanud oli. Hageja on seisukohal, et viivise suurus vastab hageja õigustatud huvile, kuna viivise suurus on samas määras, mis lepingujärgne intressimäär. 8
Tulenevalt eeltoodust leiab hageja, et viivisemäär on seaduslik ja viivise vähendamise taotlus ei ole kostjate poolt põhjendatud ega saa kuuluda kohtu poolt rahuldamisele. Viivisenõue kuulub täies ulatuses rahuldamisele. 2.3.5 Intress Kostjad on oma vastuse p-s 3.2 seisukohal, et intressinõue on ebamõistlikult suur. Kostjad leiavad, et vastavalt
lg-le 1 peab intressimäär vastama Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavatele intressimääradele. Hageja kostjate seisukohaga ei nõustu ja seda alljärgneval põhjusel.
lg 1 sätestab: „Kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
muutmise seadusele, mis jõustus 01.05.09. Kostja arvates tuleneb nimetatud seadusest, et kui krediidikulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda, siis on see heade kommete vastaselt tasakaalust väljas TsÜS § 86 lg. 3 järgi. Kuna kostja A. kaotas töö palus ta hagejalt maksepuhkust. Kostjad väidavad, et laenupuhkuse andmise asemel sundis hageja 20.03.09 sõlmima uut lepingut nr. 0900606/15kt veelgi raskematel 9
2, mille kohaselt arvestatakse laekunud maksed kõigepealt võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks, siis võlgnetava põhisumma katteks, seejärel intressi katteks ja neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Kostjad paluvad kohtul hagejatele võlgnevat krediidisummat vähendada vastavalt
2. Hageja võla sissenõudmisega seotud kulu. Kostjate arvates on hageja nõutav sissenõutav kulu 134,19 € ilmselt liiga suur. Kulu on kostjate arvates hageja poolt arvestatud kostjatele 14 kirja saatmisele. Kostjate teada on hageja arvestanud kirjade saatmise tasud 100-400 EEK ehk 6,39-25,56 € ühe kirja eest. Kostjate arvates on kirjade saatmise ebamõistlikult kõrged, ületavad rohkem kui kümne kordselt postiteenuseid osutavate ettevõtete tariife. Eesti Posti andmeil maksab Eesti sisene lihtkiri 0,45 € ja tähtkiri 2,10 €. Kostjate arvates arvestades ka muid kulutusi ei tulene sellest mõistlikku ja põhjendatud hageja kulutust. Võla kohtuväliseks sissenõudmiseks on inkassomenetluse kulu 436,42 €. Kostjate arvates on on antud kulu liigne. Kostjad oleks sõlminud hagejaga võla tasumise kokkuleppe ilma inkassofirma abita. Kostjad rõhutavad, et nende eesmärgiks polnud võla tasumisest pääseda ega eemale hoida, vaid tasuda see võimalikult kiirelt ja võimaluste piires. Seetõttu jääb kostjatele arusaamatuks, miks hageja alustas inkassomenetlust, mille käigus lisandus veel inkassomenetlusega seonduv kulu. Viivis. Kostjad viitavad
1 kohaselt oli see septembris 2007.a. 0,03% päevas) suurema viivisenõude esitamisel peab võlausaldaja suutma tõendada, et al tekkis kahju, kui seda on võlgnetavalt summalt arvutatud seadusliku viivise summa, kuivõrd üldisest hea usu põhimõttest tuleneb võlausaldajale kohustus oma õigusi mitte kuritarvitada. Kuna kostjate laenu jääk on kostjate andmetel 3188,23 € siis kostjate arvates oleks mõistlik viivise summa 243,84 €. Kostjad paluvad tugines
oma käendusega.
lg 1 kohaselt kohustub käendaja vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest tema võlausaldaja ees ning tema vastutus on
lg 1 kohaselt solidaarne põhivõlgnikuga.
lg 2 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sealhulgas kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise, kahju hüvitamise eest, lepingu muutmise, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest.
§-le 65 lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Hageja on esitanud oma nõude äsjanimetatud õigusnormide kohaselt mõlema vastutava isiku vastu kogu võlgnetava kohustuse osas ja teinud seda vastavalt
Hageja on kinnitanud, et pärast lepingu ülesütlemist 19.04.12 pole saanud ta ühtki summat võlanõude katteks ja seega on tal endiselt õigus nõuda hagis nimetatud summasid solidaarvõlgnikelt. 4. Samuti on kostjad tõstatanud vaidluse nõutava intressi ning viivise summa ja määra osas. Kohus viitab Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, mille punktis 12 on öeldud: „Kolleegium leiab, et
lg 1 esimene lause viitab ka
Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik 12
lg 1 ja
lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.“ Samas punktis on viidatud ka sellele, et kokkuleppelise intressi(viivise)määra osas ei saa välistada selle vähendamist
Mis puutub kostja väitesse intressi ja selle määra tühiseks lugemisse, siis ei pea kohus kostja sellekohaseid põhjendusi veenvateks. Lepingus kokkulepitud intressimäär 32,51% aastas Seaduse mõtte kohaselt (
lg.1) kokkulepitu tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Nagu kostja ise viitab, oli lepingu sõlmimise ajal seadusekohane aastaintressi määr 11%. Kohus ei leia, et võrreldes seadusekohase minimaalse aastaintressi määraga kokkulepitud ca 3-kordne intressimäär vastaks äsjanimetatud seadusesätte eeldustele. Sellised laenu väljastamise asjaolud ei ole kohtu arvates aluseks väitele, et laenusaajat (kelle eest saab kostja solidaarvõlgnikuna
lg 2 alusel vastuväiteid esitada) oleks ebamõistlikult kahjustatud või ei vastaks laenuleping headele kommetele. Hageja ei ole tegutsenud lepingut sõlmides liigkasuvõtjalikult vm headele kommetele mittevastavalt, vaid taganud enda poolt väljaantud summa mõistliku äritegevuse raamides. Kohus ei näe ka alust viivise summa vähendamiseks.
lg 8 alusel saab kostja nõuda viivise vähendamist mõistliku suuruseni, kui see on ebamõistlikult suur, kusjuures arvestada tuleb kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit (
On küsitav, kas viivis, mis hagi esitamise seisuga moodustab põhivõlast ca 1/3, on ebamõistlikult suur.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.