) § 97 p 1 õigustab alaealist last ülalpidamise saamiseks.
lg 1 järgi lähtub kohus lapse ülalpidamiseks väljamõistetava igakuise elatise suuruse kindlaksmääramisel lapse vajadustest ja tavalisest elulaadist.
lg 2 täpsustab, et ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.
lg 1 alusel ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (hagi esitamise ajal 2011.a 139.01 EUR, alates 01.01.2012.a 145 EUR). Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt mõistab kohus elatise välja kindla summana või muutuva suurusena.
lg 1 alusel vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Kui vanem on sellises olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt (
Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla
lõikes 1 nimetatud määra, kusjuures mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel eelmärgitud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.
Kohus peab vajalikuks märkida, et kuivõrd elatist nõutakse antud juhul miinimummääras, ei ole kohtupraktikas juurdunud põhimõtte kohaselt üldse vajalik tõendada lapse vajaduste loetelu. Sellisel juhul saab muus ehk väiksemas summas elatist välja mõista vaid ülalmärgitud
lõikes 2 nimetatud mõjuvaks põhjuseks.
lg 1 järgi antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega ning vaid mõjuval põhjusel võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks ülalpidamist anda muul viisil.
lg 2 järgi täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Kuna antud juhul ei ela kostja koos lapsega ega ole pöördunud hageja ema poole nõudega võimaldada ülalpidamist anda muul viisil, on esitatud nõue seaduslik ja põhjendatud. Toiduainete lapsele kaasaandmine ei ole eelnimetatud sätete mõttes ülalpidamine, see eeldaks vanematevahelist eelnevat kokkulepet. Seaduses sätestatud miinimummäär peaks eelduslikult katma lapse minimaalsed vajadused. Kuivõrd haginõue ulatub 6. oktoobrisse 2011.a ehk maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise päeva, siis peab kohus tulenevalt Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11 kuni kohtuotsuse tegemiseni elatist tagasiulatuvalt välja mõistes arvama kostjalt väljamõistetavast elatisest maha summad, mille ulatuses oli kostja lapse ülalpidamiskohustust sel perioodil täitnud. Sama otsuse kohaselt tuleb maakohtul otsuse selguse ja täidetavuse huvides tuleb hagi täielikul või osalisel rahuldamisel elatis tagasiulatuva perioodi eest ühekordse summana välja mõista. Tõendeid või väiteid elatise tasumise kohta menetluse ajal pooled esitanud ei ole. Kuna kostja kohustus elatise tasumiseks perioodil 6.10.2011 – 27.06.2012.a oli 1287.03 EUR (139.01 EUR x 2 kuud ja 24 päeva (6.10.2011 – 31.12.2011) = 389.23 + 145 EUR x 5 kuud ja 27 päeva = 855.50), siis tuleb eelneva põhjal kostjalt välja mõista senine elatise võlgnevus 1244.73 eurot. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud hagilises perekonnaasjas poolte endi kanda, sama paragrahvi teises ja kolmandas lõikes nimetatud erandlikke asjaolusid menetluskulude muul viisil jagamiseks pooled esile toonud ei ole. Toomas Talviste Kohtunik 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.