Obsah (9)

§ 415§ 416§ 407§ 438§ 436§ 468§ 173§ 162§ 177

2-11-57355 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Ülle Raag Otsuse tegemise aeg ja koht 02. aprill 2012. a, Jõgeva kohtumaja, Pargi 1 Jõgeva Tsiviilasja number 2

§ 415, § 422).

Kajas peab sisalduma asjaolu, mis takistas kaja esitajal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (

§ 416lg 1) Kajale tuleb lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Raha24 OÜ esitas 23.11.2011.a kohtule hagiavalduse Mxxxx Kxxxxx vastu laenulepingust tuleneva võlgnevuse summas 383,47 euro, intressi summas 70,30 euro, sissenõudmiseks tehtud kulu 0,13 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise laenult summas 383,47 euro ning sissenõutavaks muutunud viivise meeldetuletustasult summas 2,87 euro nõudes. Kohus saatis kostjale menetlusse võtmise ja kirjaliku vastuse nõude määruse koos hagimaterjalidega vastavalt

§-le 394 ning kohustas kostjat hagile kirjalikult vastama. Kohtul ei õnnestunud kostjale menetlusdokumente isiklikult kätte toimetada. Kostja rahvastikuregistrijärgsel elukoha aadressil edastatud dokumendid tagastati märkega „ei ela antud aadressil“. Kohtul ei õnnestunud kostja tegelikku elukohta välja selgitada. Hageja taotles kohtult menetlusdokumentide kättetoimetamist kostjale kostja õe SxxxxxKxxxxxxx kaudu või avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kohus toimetas menetlusdokumendid 15.02.2012. a kätte kostja õele SxxxxxKxxxxxxxxx, kohustusega anda need üle kostjale. Kostjat hoiatati

§ 407võimalikest õiguslikest tagajärgedest hagile mittevastamise korral.

Kostja ei ole kohtu poolt antud tähtpäevaks ega hiljem hagile vastanud. Hageja taotles hagiavalduses hagi rahuldamist tagaseljaotsusega, kui kostja ei vasta hagile kohtu poolt määratud tähtajaks. KOHTU SEISUKOHT Kohus leiab, et kuna ei esine

§ 407

lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, on võimalik, vastavalt

§ 407

lg-le 1 lahendada asi tagaseljaotsusega.

§ 407

lg 1 kohaselt võib kohus hageja taotlusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud. Hagimaterjalide põhjal on pooled sõlminud 05.03.2009. a laenulepingu (tl 8-14), mille alusel on hageja andnud kostjale laenu 6000 krooni, mis vastab 383,47 eurole intressimääraga (30 päeva eest 1100 krooni, mis vastab 70,30 eurole) 220 % aastas. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 402 järgi on krediidileping, millega oma majandus- või 2 2-11-57355 kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustab andma tarbijale krediiti või laenu – tarbijakrediidileping.

§ 438

lg 1 kohaselt otsust tehes kohus otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele; kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta ning

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

§ 438

lg-t 1 ja § 436 lg-t 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi (edaspidi direktiiv) 93/13/EMÜ artiklis 6. sätestatud eesmärgiga, mis nõuab liikmesriikidelt siseriiklikes õigusnormides sätestamist, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad. Direktiivis sätestatu kohaselt ei ole seda võimalik saavutada, kui tarbija ise oleks kohustatud tõendama selliste tingimuste ebaõiglast olemust. Seetõttu tuleb

§ 438

lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus mõista selliselt, et tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Vabariigi Valitsuse poolt 07.08.

1. a määrusega nr 98 kehtestatud „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvestamise korra“ § 3 kohaselt arvutades kujuneb poolte vahel sõlmitud laenulepingu krediidikulukuse määraks 653,9 %. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) 01.05.
2. a jõustunud redaktsiooni § 86 lg 2 sätestab, et tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg 2
3. lause kohaselt eeldatakse tarbijakrediidilepingute puhul, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluv krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga poolt märtsis 2009 avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr oli 35,87 %. Seega ületab poolte vahelise lepingu järgi kostja poolt tasutav krediidi kulukuse määr Eesti Panga poolt avaldatud krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda. 01.05.
4. a jõustunud TsÜS redaktsiooni § 86 lg 1 alusel oleks seega kostja kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ja tarbijakrediidileping tühine. Kohus on seisukohal, et kuivõrd laenulepingu sõlmimise ajal märtsis
5. a ei kehtinud TsÜS § 86 uues redaktsioonis, millega piirati laenu kasutamise tasu suurust ehk intressi, tuleb lähtuda kehtinud seadusest, mille kohaselt ei olnud tarbijat ebamõistlikult kahjustav kokkulepe, mis puudutas lepingu eseme hinda ja üleantu väärtust, seega laenusummat ja laenu hinda ehk intressi. Seega on põhjendatud hageja nõue laenu põhiosa ja intressi nõudes. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista laenulepingu järgi saadud 6000 krooni, mis vastab 383,47 eurole ja kokkulepitud intress 1100 krooni, mis vastab 70,30 eurole. Kohus leiab, et põhjendatud on ka hageja viivisenõue. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Laenulepingu järgi on ette nähtud viivis 0,75 % võlgnetavalt summalt päevas. Hageja on vähendanud viivise määra 0,1 3 2-11-57355 %-ni võlgnetavalt summalt päevas ja arvutanud hagi esitamise ajaks viivist summas 383,47 eurot. Viivis nimetatud summas tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Põhjendatud on ka hageja nõue meeldetuletustasu summas 0,13 euro nõudes ja selle tasumisega viivitamise eest viivise nõudes. Laenulepingu tingimuste punkti 9.
6. kohaselt, kui laenusaaja ei tagasta laenu tähtaegselt, siis kohustub laenusaaja tasuma laenuandja nõudel võlgnevuse menetlemise eest tasu laenuandja hinnakirja kohaselt. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 158 lg 3 näeb ette, et selles jaos sätestatut kohaldatakse vastavalt juhtudel, kui lepingupooled on eelnevalt kokku leppinud hüvitatava kahju summas, mida peab maksma oma kohustust rikkunud lepingupool. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista meeldetuletustasu summas 01,13 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis summas 2,87 eurot. Vastavalt

§ 468

lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulude jaotus

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus rahuldas hagi, seega tuleb jätta hageja menetluskulud kostja kanda. Hageja on esitanud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse ja menetluskulude nimekirja, mille kohaselt palub välja mõista kostjalt menetluskuludena menetluses tasutud riigilõivu ja lepingulise esindaja tasu. Hageja on tasunud riigilõivu hagi esitamisel 102,25 eurot ja kostjale menetlusdokumentide avalikult kättetoimetamise eest 6,39 eurot, kokku riigilõivud 108,64 eurot. Riigilõivu on tasutud seadusega ettenähtud määras ja see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja lepingulise esindaja tasu on 32 eurot. Kohus leiab, et lepingulise esindaja tasu nimetatud määras on asjaolusid arvestades mõistlik ja jääb Vabariigi Valitsuse 04.09.2008.a. määrusega nr 137 kehtestatud teistelt menetlusosalistelt sissenõutava lepingulise esindaja ja nõustaja kulude maksimaalse kulu piiresse ning tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

§ 177

lg 2 alusel märgib kohus hageja taotlusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Ülle Raag Kohtunik 4