) § 157 sätestab, et lapsendaja on kohustatud last ülal pidama alates ajast, mil lapse vanemad on andnud lapsendamiseks vajaliku nõusoleku ja lapsendaja on võtnud lapse enda hooldada. Lapsendaja annab ülalpidamist enne lapse vanemat. Kui abikaasa soovib lapsendada oma abikaasa last, on abikaasad kohustatud lapsele ülalpidamist andma alates ajast, millal lapse vanem on andnud lapsendamiseks nõusoleku ja abikaasad on võtnud lapse enda hooldada. Lapsendamiseks vajaliku nõusoleku saamisest ja lapse enda hooldada võtmisest alates on eelnimetatud isikud ülalpidamiskohustuslaste järjestuses esimesed. Hageja märgib (tl 31-32), et tänaseks lapsendamist toimunud pole ja notariaalakt on oma kehtivuse kaotanud. Notariaalakt ei kohusta lapsevanemat lapsendamist taotlema. XX on saanud ülalpidamist, arvestades lapse vajadusi ja tavalist elulaadi, kuid siiani on selle eest hoolitsenud ja vastutanud üks lapsevanem. Kuna vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, on elatis mõeldud katma pooled lapsele tehtud kulutustest. 2
) sätteid, mis toetaksid ülalpidamise kohustuse automaatse taastumise väidet. Kostjale arusaadavalt oli seadusandja mõte lapsendaja ülalpidamiskohustuse regulatsiooni kehtestamisel (
), et kui lapsendajad on lapse enda hooldada võtnud ja lapse bioloogiline vanem on lapsendamiseks nõusoleku andnud, siis lasub sellest hetkest lapse ülalpidamiskohustus lapsendajatel. Seadusandja ei ole praeguselt kehtestanud expressis verbis ülalpidamiskohustuse taastumise regulatsiooni (s.o taastumise õiguslikke eeldusi ja tingimusi ning korda) pärast lapse bioloogilise vanema poolt lapsendamiseks notariaalse nõusoleku andmist. Kostja hinnangul ei saa ülalpidamiskohustus taastuda iseeneslikult ja/või järelduslikult, ning sõltumata lapse tegelikest huvidest ja lapsendamiseks nõusoleku andnud isiku tahtest ja käitumisest. Kostja ei pea õiguslikult võimalikuks, et lapse ja vanema vaheline bipolaarse iseloomuga sotsiaalselt mitmekihiline perekondlik suhe saaks taastuda pärast lapsendamise põhjusel tekkinud aastatepikkust katkestust kuidagi iseenesest, automaatselt või üksnes kohtuliku edikti alusel ning ainult elatise maksmise kohustuse osas – ilma et selleks oleks kehtestatud põhiseadusele tuginevat ning selle põhimõtetega kooskõlas olevat seadusandlikku regulatsiooni. Kostja jaoks ei olnud tegemist sugugi kergekäelise otsusega, vaid vastupidi – kostja tegi sellise otsuse raske südamega. Peamiseks mõjuteguriks lapsendamiseks nõusoleku andmisel oli kostja jaoks asjaolu, et X ema avaldas korduvalt kostjale, et kostja ei saa nii või teisiti last tulevikus enam nägema, kuna XX ja tema abikaasa on sellele kategooriliselt ja lõplikult vastu. Kostja ei näinud sel hetkel võimalusi enda kui lapsevanema õiguste eest edukaks seismiseks ja andis alla. Lapsendamiseks nõusoleku andmisel selgitas notar kostjale, et nõusoleku andmisest alates on kostja ülalpidamiskohustusest vaba. Ei notar ega keegi teine pädev isik ei ole kostjale selgitanud midagi ülalpidamiskohustuse väidetava taastumise võimaluse kohta. Kostja ei olnud teadlik asjaolust, et XX ja XX ei ole lapsendamist formaalselt lõpule viinud. See sai kostjale teatavaks alles pärast käesolevas asjas esitatud hagiavalduse saamist. Millistel konkreetsetel põhjustel lapsendamist ei toimunud – need asjaolud on kostjale teadmata. Kostja soovib osundada, et käesoleval juhul ei ole lapse huvid kuidagi kahjustatud. 27.01.2017 istungil (kohtueelistung, jätkus vahetult kohtuistungina, protokoll tl 59-60) jäi hageja oma nõude juurde ning kostja jäi varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad Perekonnaseaduse (
) § 97 p 1 õigustab alaealist last ülalpidamise saamiseks. Käesolevas asjas on kostja vastuväiteks asjaolu, et temal ülalpidamiskohustus hageja ees puudub. Kostja tugineb oma vastuses faktilisele ja vaidlustamata asjaolule, et 11.11.2010 on ta andnud notariaalse nõusoleku hageja lapsendamiseks, vaatamata sellele, et lapsendamist ei toimunud 3 aasta möödudes alates nõusoleku andmisest ega ole ka ole toimunud tänase päevani (ka neis asjaoludes vaidlus puudub). Kostja leiab, et ülalpidamiskohustus ei saa taastuda iseeneslikult ja/või järelduslikult, ning sõltumata lapse tegelikest huvidest ja lapsendamiseks nõusoleku andnud isiku tahtest ja käitumisest. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. Nimelt leiab kohus, et kui lapsendamist hageja suhtes ei ole senini toimunud, on kostja nõusolek isikuliselt määratud lapsendajale
Antud sätte kohaselt kaotab vanema poolt isikuliselt määratud lapsendajale lapsendamiseks antud nõusolek kehtivuse ka juhul, kui last ei ole 3
kohaselt on lapsendaja lapsendamiseks vajaliku nõusoleku saamisest ja lapse enda hooldada võtmisest ülalpidamiskohustuslaste järjestuses esimene ning asub seega lapse bioloogilise vanema ees. Vanemal on aga jätkuvalt ülalpidamiskohustus, ent ta on kohustatud isikute järjekorras teine. Juhul kui aga lapsendamise protsess mingil põhjusel nurjub või katkeb (nagu käesoleval juhul, lapsendamist kolme aasta jooksul ei toimunud) ja seega langevad ära
-i §-s 157 sätestatud alused lapsendaja ülalpidamiskohustuseks lapse suhtes, on bioloogiline vanem, vaatamata lapsendamiseks antud nõusolekule, taas ülalpidamiskohustuslaste järjestuses esimene. Antud juhul on ülalpidamiskohustus seega hageja bioloogilisel vanemal ehk kostjal. Ülaltoodust tulenevalt ei ole ülalpidamiskohustus kui selline üldse vahepeal katkenud, ka mitte lapsendamise nõusoleku andmisega, ja seda sõltumata sellest, kas notar seda 11.11.2010 dokumendi vormistamisel selgitas või mitte. Lapsendamiseks nõusoleku andmise puhul muutub vaid ülalpidamiskohustuslaste järjestus. Seega ei pea seadusandja kehtestama ka ülalpidamiskohustuse taastumise regulatsiooni, mille puudumist kostja ette heidab, kuna ülalpidamiskohustus hageja suhtes ei ole bioloogilisel vanemal (ehk kostjal) üldse lõppenud/lõpetatud. Kostja on oma vastuses märkinud, et temale arusaadavalt oli seadusandja mõte lapsendaja ülalpidamiskohustuse regulatsiooni kehtestamisel (
), et kui lapsendajad on lapse enda hooldada võtnud ja lapse bioloogiline vanem on lapsendamiseks nõusoleku andnud, siis lasub sellest hetkest lapse ülalpidamiskohustus lapsendajatel. Kohus märgib, et kostja on õigesti aru saanud seadusandja mõttest, mis puudutab ülalpidamiskohustust lapsendajale, kui lapsendamiseks nõusolek on antud ja lapsendamine on toimunud. Sellisel juhul olekski lapsendaja ülalpidamiskohustuslaste järjestuses esimene, kuid see ei vabasta bioloogilist vanemat n-ö automaatselt ülalpidamiskohustusest, vaid muudab üksnes ülalpidamiskohustuslaste järjekorda. Kohus leiab erinevalt kostjast, et seadusandja mõtteks ei saa kindlasti olla alaealise lapse jätmine ilma ülalpidamisest juhul, kui lapsendamist mingil põhjusel ei toimu. Seega on hageja nõue õiguslikult põhjendatud.
lg 1 järgi lähtub kohus lapse ülalpidamiseks väljamõistetava igakuise elatise suuruse kindlaksmääramisel lapse vajadustest ja tavalisest elulaadist.
lg 2 täpsustab, et ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.
lg 1 alusel ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (2016 aastal 215 eurot, 2017 235 eurot).
lg 2 kohaselt mõistab kohus elatise välja kindla summana või muutuva suurusena.
pealkirjaga „Kohustatud isiku varalise seisundi arvestamine“ (kuigi
ei näe ülalpidamiskohustuse suuruse määramisel ette vajadust arvestada kohustatud isiku varalise seisundiga).
lg 1 alusel vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sama paragrahvi lõike 2 esimese lause järgi ei vabane vanem lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohaselt.
lg 2 teine lause sätestab, et kui vanem on sellises olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Seega ei vabane vanem ka piisava ülalpidamisvõime puudumisel alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Küll aga sätestab sama lõike viimane lause, et kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla
lõikes 1 nimetatud määra, kusjuures mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel eelmärgitud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13 (p 14) nimetatud sätteid kommenteerides öelnud, et viidatud sätete järgi peab vanem ebapiisava varalise seisundi korral pidama end ja oma alaealisi laps ülal ühetaoliselt ja sellest tulenevalt saab kohus mõista vanemalt alaealise lapse ülalpidamiseks välja seaduses sätestatud miinimummäärast väiksema elatise. Antud juhul kohus eelpool toodud asjaolusid tuvastanud ei ole, kostja neile ka ei viita. Poolte vahel puudub vaidlus elatise suuruse osas, sisulisi vastuväiteid kostja hagiavalduses toodud elatise summa osas esitanud ei ole. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt välja elatusraha
lg 1 sätestatud miinimummääras (pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, tegemist on muutuva suurusega) alates 01.09.2016 igakuuliselt alaealiste laste ülalpidamiseks kuni laste täisealiseks saamiseni. 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.