← Eesti

2-14-63095/44

Obsah (5)§ 144§ 162§ 174§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Sirje Lahesoo Otsuse tegemise aeg ja koht 18.märts 2016 Paide Tsiviilasja number 2-14-63095 Tsiviilasi OÜ T hagi AK vastu töövaidluse asj

) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Asjas esitatud tõendid kinnitavad ja selles pole ka vaidlust, OÜ T (tööandja) AK (töötaja) vahel on sõlmitud tähtajatu tööleping 2013-10 ning et alates 27.05.2013 asus töötaja tööandja juures täistööajaga tööle XXXXXXXXXXXXXXXX, kes X. Töötajale makstakse töötasu üks kord kuus, iga kuu 10.kuupäeval pangaülekandega töölepingus märgitud töötaja pangakontole. Mõlemad pooled on menetluses avaldanud, et alates 01.09.2014 ei andnud tööandja töötajale tööd (I kd tl 3 p 3.3., 74 p 1.5.). Seega nimetatud asjaolus vaidlust ei ole. Samuti on mõlemad pooled kohtumenetluses avaldanud ja see on ka tõendatud, et 25.09.2014 esitas töötaja tööandjale avalduse poolte vahel sõlmitud töölepingu erakorraliselt ülesütlemiseks TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel ning tööandja on ülesütlemisavalduse kätte saanud (I kd tl 52,53,57). Eelmärgitud asjaolud loeb kohus tuvastatuks.

  1. Pooled vaidlevad selle üle, kas töötajal esines alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Töölepinguseaduse (TLS) § 91 lg 1 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. TLS § 91 lg 2 p 2 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, muu hulgas ka juhul, kui tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega. Seega tuvastamaks, kas töötajal esines alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel, pidi töötaja tõendama, et tööandja rikkus poolte vahel sõlmitud töölepingut ning et see rikkumine oli oluline. 25.09.2014 avalduses, samuti kohtumenetluses märkis töötaja, et tööandja rikkumised seisnesid selles, et ta 1) vaatamata korduvatele nõudmistele, ei andnud töötajale alates 01.09.2014 tööd ning et tööandja 2) alates 2013 on pidevalt hilinenud tasu maksmisega. 2.
  2. Töölepinguseaduse (TLS) § 28 lg 2 p 1 kohaselt on tööandja eelkõige kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgeid ja õigeaegseid korraldusi. Kohus on eespool tuvastanud, et alates 01.09.2014 ei andnud tööandja töötajale tööd (p 1). Vaidlust ei ole selles, et selline olukord kestis ka 25.09.
  3. Tõendatud on, et tööandja 31.08.2014 saatis töötajale SMS sõnumi milles teatas, et ta hommikul helistab, mis korraldused jäävad või saab töötaja vaba päeva (I kd tl 187). Samuti on tõendatud, et töötaja 05.-10.09.2014 vahelisel ajal, töötaja ütluste kohaselt 8.09.2014, küsis suuliselt tööandja juhatuse liikmelt OT töö kohta ning et 18.09.2014 saatis töötaja Tsiviilasi nr 2-14-63095 tööandjale e-kirja milles küsis, millal talle tööd antakse. Tööandjalt ta konkreetset teavet töö kohta ei saanud (II kd tl 21,65,87; II kd tl 21-22,187). Seega on tõendatud, et tööandja alates 01.09.2014 ei andnud töötajale tööd; et selline olukord kestis jätkuvalt ka 25.09.2014 ning et alates 01.09.204 küsis töötaja tööandjalt kahel korral töö kohta, kuid konkreetset teavet tööandjalt ei saanud. Tõendatud on ka asjaolud, et tööandja on maksnud töötajale tasu 2014 septembrikuu päevade 3

(6)eest, mil ta töötajale tööd ei andnud (I kd tl 56). Samuti on tõendatud, et töötaja ei ole vaidlustanud keskmise tasu saamist 2014 septembrikuu päevade eest, mil tööandja talle tööd ei andnud. Kõik tõendatud asjaolud loeb kohus tuvastatuks. Hinnates tuvastatud asjaolusid kogumis leiab kohus et olukorras, kus tööandja on maksnud töötajale keskmist tasu päevade eest, mil ta töötajale tööd ei andnud ning töötaja pole vaidlustanud nende päevade eest keskmise tasu saamist, ei ole ainuüksi töötaja tööga mittekindlustamine perioodil 01.09.-25.09.2014 hinnatav tööandjapoolsete kohustuste olulise rikkumisena. 2.
  1. Tööandja väitel tingis töötajale töö mitteandmise töötaja enda käitumine (töötaja poolt korduvalt, viimati 25.08.2014, tööülesannete täitmisega tööandjale kahju tekitamine, lisaks 25.08.2014 ka kaastöötajaid ohustav käitumine ehitusobjektil). Seetõttu vajas tööandja aega tuvastamaks, kas ja millist tööd on üldse võimalik töötajale anda. Arvestades, et kohus punktis 2.1 on juba tuvastanud, et tööandja poolt töötajale töö mitteandmine septembris 2014 ei ole käsitatav tööandjapoolse olulise kohustuse rikkumisena, puudub vajadus analüüsida menetlusosaliste muid väiteid, mis on seotud töötajale töö mitteandmisega.
  2. Töötaja tugines 25.09.2014 töölepingu erakorralise ülesütlemise alusena ka asjaolule, et tööandja on pidevalt hilinenud töötasu maksmisega ja seda juba alates 2013.aastast. Asjas esitatud ja uuritud tõendid ei kinnita, et 25.09.2014 olnuks tööandja viivituses töötajale töötasu maksmisega – 2014 töötasu oli töötajale välja makstud, 2014 septembrikuu töötasu (tasu päevade eest, mil töötajale tööd ei antud) maksmise tähtaeg ei olnud veel saabunud. Nimetatud tasu nõue muutus sissenõutavaks 10.10.
  3. Uuritud tõendid kinnitavad, et tööandja maksis 10.10.2014 töötajale tasu septembrikuu päevade eest, mil ta töötajat tööga ei kindlustanud (I kd tl 56). Arvestades, et tööandjapoolne rikkumine TLS § 91 lg 2 p 2 alusel peab olema reaalne (esinema töölepingu ülesütlemise ajal) ning kestev, ei saanud töötaja 25.09.2014 tööandjale ette heita viivitusi töötasu maksmisel, mis leidsid aset alates 2013 ja olid töölepingu ülesütlemise ajal juba lõppenud. Kuna tööandja 25.09.2014 ei rikkunud oma kohustust TLS § 91 lg 2 p-s 2 sätestatud viisil, ei saanud töötaja töölepingu ülesütlemisel tööandjale sellist rikkumist ette heita. Arvestades, et tööandja ei rikkunud töölepingu ülesütlemisel oluliselt töötaja poolt nimetatud kohustusi, ei saanud töötaja ka neile põhjustele tuginedes töölepingut erakorraliselt üles öelda. Kuna töötaja seda siiski tegi, on ta töölepingu üles öelnud seadusliku aluseta. Sellest tulenevalt on töötaja poolt 25.09.2014 poolte vahel 27.05.2013 sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine tühine ning tööandja vastavasisuline nõue tuleb rahuldada.
  4. TLS § 107 lg 1 ja 2 sätestavad muu hulgas, et kui kohus tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise tõttu tühine, loetakse et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Sellisel juhul lõpetab kohus tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse ajal. Tööandja on taotlenud poolte vahel sõlmitud töölepingu lõpetamist 25.09.2014 (I kd tl 104 p 4.2; II kd tl 67 p 3.4). Töötaja on taotlenud jätta rahuldamata tööandja nõue töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu lõpetamiseks 25.09.
  5. Kohus on seisukohal, et tööandja taotlus töölepingu lõpetamiseks 25.09.2014 on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohus lõpetab poolte vahel sõlmitud töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel 25.09.
  7. Tööandja taotleb töövaidluskomisjonis kasutatud õigusabi kulude hüvitamist. Riigikohus on asunud seisukohale, et töövaidluskomisjoni menetlus on seaduses sätestatud kohtueelne menetlus

§ 144

p 4 tähenduses, milles kantud kulude hüvitamist saab menetlusosaline teiselt menetlusosaliselt nõuda kooskõlas

§ 162lg-s 2 ja § 175 lg-s 1 sätestatuga (vt lahend 3-2-1-177-15 p 12).

Seega on tööandja taotlus töövaidluskomisjonis kasutatud õigusabi kulude hüvitamiseks käsitatav mitte iseseisva hagina nagu leidis töötaja, vaid taotlusena menetluskulu (kohtueelse menetluse kulu) hüvitamiseks. Sellisena kohus tööandja taotluse ka läbi vaatab. Tsiviilasi nr 2-14-63095 6.

§ 162lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Antud asjas tahuldas kohus tööandja hagi ja jättis rahuldamata töötaja hagi. Seega tegi kohus otsuse töötaja kahjuks. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud täies ulatuses töötaja kanda. Tööandja menetluskuludeks vastavalt 30.09.2015 taotlusele ja menetluskulude nimekirjale on 4

(6)töövaidluskomisjonis kasutatud õigusabi kulu ja kohtumenetluses kantud õigusabikulu. 7. Vastavalt Riigikohtu seisukohale hüvitatakse kulu, mis tekkis menetlusosalisele seoses töövaidluskomisjonis advokaadi osutatud õigusabi kasutamisega, seaduses sätestatud kohtueelse menetluse kuludena

§ 144p 4 alusel (lahend 3-2-1-80-15).

Taotlusele lisatud arvete ja Spetsifikatsioonide kohaselt esindasid tööandjat töövaidluskomisjonis kaks esindajat – vandeadvokaat Britta Oltjer ja vandeadvokaadi vanemabi Epp Lumiste, kes õigustoimingute tegemiseks kulutasid kokku 15 tundi ja 48 minutit, tunnihind 120 eurot, millele lisandus käibemaks, st koos käibemaksuga 144 eurot. Selline tunnihind on kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega (vt 3-2-1-93-13, 3-2-1-115-14). Kuna tööandja on käibemasukohuslane, taotles ta menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta (

§ 174lg 10).

Spetsifikatsioonides on kuluna märgitud ka esindajate Tallinn-Paide-Tallinn sõitmiseks kulutatud aeg 1 tund 39 minutit tunnihinnaga 75 eurot, kokku 123,75 eurot ja sõidukuluna kütuse kulu 17,70 eurot. Töötaja peab tööandja menetluskulu taotletud ulatuses põhjendamatuks 7.1.

§ 175

lg 1 alusel kaalub kohus lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel kulude põhjendatust ja vajalikkust, arvestades muu hulgas ka asja keerukust. Töövaidluskomisjoni toimukutest nähtub, et käesolev töövaidlusasi ei olnud töövaidluskomisjoni menetluses keskmisest töövaidlusasjast keerukam. Kuigi tööandja oli õigustatud otsustama, mitu esindajat teda töövaidluskomisjoni menetluses esindab, ei näe kohus mõjuvat põhjust ega ka elulist vajadust kahe esindaja osalemiseks töövaidlusasja menetluses. Seetõttu ei pea kohus ka põhjendatuks nõuda töötajalt tööandjale välja kuluosa, mis on tingitud kahe esindaja osalemisest menetluses (10.10.2014 kirjavahetus kliendiga (pöördumise koostamine, täiendavate andmete küsimine) 23 minuti ulatuses, 15.10.2014 esindajate büroosisesed nõupidamised 2x20 minutit, 16.10, 17.

  1. ja 21.10.2014 avalduse koostamine töövaidluskomisjonile, viimistlemine 2 tunni ja 55 minuti ulatuses, 10.11.2014 kirjavahetus kliendiga 12 minuti ulatuses, 17.11.2014 esindajate büroosisene nõupidamine 30 minuti ulatuses ja vastuse koostamine töövaidluskomisjonile 50 minuti ulatuses. Põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks hindab kohus: 07.10.2014 materjali analüüs, õigusliku hinnangu kujundamise ja kliendiga kirjavahetus 1 tund ja 15 minutit, 16.10.,17.
  2. ja 21.
  3. 2014 avalduse koostamine, viimistlemine ja korrigeerimine 2 tundi ja 39 minuti ulatuses, 10.11.2014 A.Keerlese vastuväidete ja kohtupraktika analüüsi, täpsustavate küsimuste saatmine kliendile 46 minutit, 14.11.2014 ja 17.11.2014 tööandja vastuse koostamine kokku 3 tundi 36 minutit, 19.11.2014 istungiks ettevalmistumine 2 tundi 02 minutit, kokku 10 tundi 18 minutit. Arvestades, et tööandja taotles menetluskulude hüvitamist käibemaksuta, on tasu kohtueelses menetluses põhjendatud ja vajalike õigusabikulude eest 1236 eurot (10 tundi 18 minutit x 120 €/tund). 7.
  4. Riigikohtu seisukoha järgi ei võimalda

§ 174

, § 175 ega ka § 144 p 1 mõista välja menetluskuluna teise menetlusosalise esindaja sõiduaja kulu (vt lahend 3-2-1-65-13 p 17). Seega puudub tööandjal õigus nõuda töötajalt oma esindajate 19.11.2014 sõiduaja kulu väljamõistmist ja kohtul alus tööandja sellist nõudmist rahuldada. 7.3. Küll on

§ 144

p 2 alusel põhjendatud esindajate töövaidluskomisjoni istungile sõitmiseks tehtud kulutused (auto kütusekulu) summas 17,70 eurot. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et tööandja põhjendatud kohtueelse menetluse kulu on 1236 eurot õigusabikulu ja 17.70 eurot sõidukulu, kokku 1253,70 eurot.

  1. Vastavalt menetluskulude nimekirjale ja lisatud tõenditele on tööandja menetluskuluks kohtumenetluses lepingulise esindaja kulud, mis menetluskulude arvestuse kohaselt on 4077,78 eurot ilma käibemaksuta. Töötaja vaidleb vastu sellises ulatuses kulude põhjendatusele. Lepingulise esindaja kulusid kohtumenetluses hindab kohus samade põhimõtete järgi kui kohtueelse menetluse kulude puhul, st leiab, et ka kohtumenetluses ei olnud töövaidlusasi keskmisest suurema keerukusastmega; et objektiivselt ei näe kohus mõjuvat põhjust ega ka elulist vajadust kahe esindaja osalemiseks selle asja kohtumenetluses; et ka kohtumenetluses ei pea kohus põhjendatuks nõuda töötajalt tööandjale välja kuluosa, mis on tingitud kahe esindaja osaleTsiviilasi nr 2-14-63095 misest menetluses (05.03.2015 nõupidamine 2 tunni 07 minuti ulatuses). Alusetuks hindab kohus tööandja taotluse oma esindajate 21.10.2015 kohtuistungile sõtimise ajakulu hüvitamiseks. 8.
  2. Hinnates spetsifikatsioonides kirjeldatud õigustoiminguid ja märgitud ajakulu kogumis menetlustoimingute vajalikkuse ja põhjendatuse ning menetlusdokumentide sisu ja kvaliteediga hindab kohus põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks: 05.05.2015 hagiavalduse koostamise aega 3 5

(6)tunni 15 minuti ulatuses, 22.04.2015 töövaidluses hagiavalduse tervikteksti koostamise aega kokku 1,5 tunni ulatuses, 27.05., 29.
  1. ja 01.06.2015 tööandja vastuse koostamine kokku 2,5 tundi, 28.05.2015 töötaja vastusega tutvumine, kohtumise aja kokkuleppimine kliendiga 10 minutit, 27.08.2015 kohtumäärusega tutvumine, edastamine kliendile 10 minutit, 24.09.2015 tööandja vastuse koostamine, Riigikohtu praktika analüüs 2 tunni ulatuses, 20.10.2015 telefoniline nõupidamine kliendiga ning ettevalmistus kohtuistungiks 1 tund, T.P suhtlemine istungi aja osas ning istungile ilmumise viisi arutamine 11 minutit, 03.
  2. ja 04.11.2015 tunnistajate ülekuulamise taotluse koostamine, täiendamine, redigeerimine kokku 1,5 tundi, 05.11.2015 kohtule sobivate istungi aegade teatamine 15 minutit, 24.11., 25.11., 26.11., 09.11, 10.
  3. ja 15.12.2015 kohtukõne teeside koostamine ja täiendamine kokku 6 tunni ulatuses, kohtuistungi protokolli analüüs tunnistajate ütluste osas 45 minutit ulatuses. Kokku hindab kohus õigusabitoimingute põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 19 tundi ja 6 minutit. Arvestades, et tööandja taotles menetluskulude hüvitamist käibemaksuta, on tasu kohtumenetluses põhjendatud ja vajalike õigusabikulu eest 2292 eurot (19 tundi 6 minutit x 120 €/tund). Ülejäänud spetsifikatsioonides kirjeldatud ajakulu hindab kohus põhjendamatuks arvestades seejuures, et korduvalt kirjeldatud ja märgitud suure ajakulu tulemusena valminud menetlusdokumendid kordasid märkimisväärses ulatuses varasemate menetlusdokumentide sisu. Seetõttu ei vajanud iga järgmise menetlusdokumendi vormistamine tundide ja päevade pikkust aega vormistamiseks. Lisaks ei vajanud iga menetlusdokument üldse algusest peale uuesti vormistamist, kuna dokumentide põhjad olid olemas ja menetlusdokumente kõrvutades ka varasemaid põhjasid kasutati. 8.
  4. Kohus peab

§ 144

p 2 alusel põhjendatuks 21.10.2015 kohtuistungile sõitmiseks tehtud kulutused autokütusele 19.03 eurot. Eeltoodut arvestades on tööandja põhjendatud menetluskulu kohtumenetluses 2292 eurot õigusabikulu ja 19.03 eurot sõidukulu, kokku 2311,03 eurot. Tööandja hüvitamisele kuuluv menetluskulu on seega 3564,73 (1253,70 + 2311,03) eurot ilma käibemaksuta. 9.

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus hageja taotluse alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

§ 177

lg 5 kohaselt menetlusosaline võib nõuda kohtult menetluskulude kohta tehtud kohtuotsuse või määruse täiendamist, kui kohus ei võtnud seisukohta kõigi esitatud või asja materjalidest nähtuvate menetluskulude suhtes. Täiendamist võib nõuda 10 päeva jooksul alates menetluskulude kindlaksmääramise kohta tehtud kohtuotsuse või määruse kättetoimetamisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Lahesoo Kohtunik 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.