← Eesti

2-14-62246/88

Obsah (12)§ 436§ 438§ 232§ 386§ 162§ 177§ 477§ 175§ 138§ 144§ 174§ 179

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Toomas Talviste Otsuse avalikult teatavaks- 20. juuni 2016, Pärnu Maakohtu Pärnu Rüütli tänava kohtumaja kantselei kaudu te

) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada.

§ 436lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

Vastavalt

§ 438

lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 232

lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Hageja on õigesti märkinud, et juhul, kui lugeda 11.09.2011 kuupäeva kandev üürileping kehtivaks selles märgitud tingimustel, on 5

(12)Tsiviilasi nr 2-14-62246 - hagejal üürnikuna õigus kasutada eluruumi Xxxxxxxx talus Xxxx vallas kuni 11.09.2021 (lepingu p 1.4) kostja muutunud üürilepingu esemeks oleva kinnistu (millel asub kõnealune talu) omanikuks saamise järel selle enampakkumisel omandamisega ja kinnistusraamatusse kande tegemisega 25.06.2014 hageja suhtes üürileandjaks (võlaõigusseaduse § 291 lg 1). Kuna üürilepinguga koormatud kinnistu osas toimub täitemenetlus selle äravõtmiseks ja seal elavate isikute väljatõstmiseks (kinnisasja väljaandmise täitmisteade täiteasjas nr 176/2014/1135, I kd tl 31-32), saab ja võib hageja väidetava üürnikuna oma õigusi kaitsta vaid käesoleva tuvastushagi esitamisega TMS § 2 lg 3 alusel. Käesoleval juhul leiab kohus, et üürilepingu sõlmimise asjaolud on väga ebaharilikud. See küll iseenesest ei välista selle sõlmimist või kehtivust, kuid kohus peab asjas lepingu kehtivusele hinnangu andmiseks õigeks alljärgnevalt reastada need asjaolud, mis lepingu tegelikule sisule ja sõlmimisele viitavad.
  1. Leping on hageja väitel allkirjastatud poolte poolt eri aegadel ja eri kohas, kusjuures lepingu allkirjastamise ajal hageja poolt (üürileandjana allkirjastas K. Ü. lepingu varem) viibis ta kinnipidamisasutuses (Viru Vanglas), kuhu temale lepingu tekst allkirjastamiseks saadeti. Kohtu hinnangul on selline lepingu sõlmimine, ja just eluruumi üürilepingu puhul, tavapäratu, sest harilikult sõlmitakse üürileping kas üüritavas eluruumis või emma-kumma poole asukohas ja vahetult või peatselt lepingu sõlmimise järel asutakse üüritavat eluruumi üürniku poolt kasutama. Praegusel juhul jõustub leping selle viimase punkti kohaselt selle allkirjastamisest poolte poolt, kuid samas on lepingul kindel kuupäev ja eluruumi üürileandmise aeg (11.09.2011, lepingu päis ja p 1.4), lepingu p 1.5 kohaselt saab üürnik asuda eluruumi elama aga alles esimesel talle sobival võimalusel peale lepingu allkirjastamist. Kuna K. Ü. üürileandjana ei saanud teada, millal tegelikult leping üürniku poolt allkirjastati (tema väitel oli abikaasa kunagi hiljem öelnud, et hageja on lepingu allkirjastanud), on sellistel tingimustel – kümneks aastaks anti üürile mõtteline ehk piiritlemata osa 60 m2 ulatuses elamust (leping p 1.1), kus üürileandja ise lepingu enda poolt allkirjastamisel elas - asja üürileandmine äärmiselt kummaline. K. Ü. ei osanud tunnistajana küsitlemisel ka vastata, milline osa elamust või kui suur pind üürile anti, viidates lepingust järelevaatamise vajadusele. Lepingu täpset allkirjastamise ja printimise aega ei suutnud ekspertiis (dokumendiekspertiisi küsimuste nr 1-4 ja 6 vastused) tuvastada.
  2. Üürileandja K. Ü. kinnitas tunnistaja ütlusi andes, et ei mäleta, kas andis allkirja ühele või kahele lepingu eksemplarile ja et tema valduses ühtki lepingu eksemplari ei ole. Olukorras, kus isik ise selgitas, et ei ole rohkem kõnealuse kinnistu osas üürilepinguid sõlminud, on isikul endal sellise dokumendi sõlmimise asjaoludest ülevaate puudumine ning üürilepingu eksemplari puudumine küsimusi tekitav asjaolu. Lepingu ebahariliku (sh erineval ajal ja kohas) sõlmimise ja tingimuste (pikk üüriperiood kindlaksmääramata üürieseme piiridega) väidetavaid asjaolusid arvestades pidanuks kohtu hinnangul mõistlikule üürileandjale kindlasti jääma üks allkirjastatud eksemplar.
  3. K. Ü.i abikaasa R. Ü. oli hageja tugiisik juba enne hageja üleviimist Viru Vanglasse (hageja kandis varem karistust Pärnu Vanglas, üleviimine toimus 18.07.2008 – I kd tl 170 ja hageja vande all antud seletus) ja pidas temaga kirjavahetust. Tema oli ka lepingu teksti ettevalmistaja/väljatrükkija. Nende asjaolude tuvastamist toetavad nii 6
(12)Tsiviilasi nr 2-14-62246 hageja vande all antud seletus kui K. Ü.i ütlused, samuti Viru Vangla esitatud õiend (I kd tl 170) hageja kirjavahetuse kohta. Kuigi Viru Vangla on säilitanud kirjavahetuse registreerimislehed vaid alates 20.12.2011 (seega üürilepingu väidetava allkirjastamise ajast info puudub, hageja kinnitusel allkirjastas ta lepingu mõni päev pärast selle kuupäeva ehk 11.09.2011), on ilmne, et kontakt nimetatud isikute vahel oli tihe. Veidi enam kui 1,5 aasta jooksul ehk ajavahemikus 21.12.2011 – 03.07.2013 on hageja saatnud R. Ü.ile 45 kirja. Seega ei saa välistada, et R. Ü. saatis hagejale vanglasse üürilepingu ja võis koos sellega saata ka kirjutusvahendi (selles osas vt järgmine punkt), kuigi siinkohal on oluline lisada, et Viru Vangla õiendist lähtuvalt oli kirjavahetus sisuliselt ühepoolne – eelnimetatud perioodi jooksul saatis R. Ü. ise hagejale vaid ühe kirja (03.10.2012). Samuti ei ole välistatud üürilepingu eesmärgi õigustus ehk tugiisiku poolt vabanevale kinnipeetavale pärast vabanemist elamiskoha tagamine, mida on hageja ka vande all selgitanud.
  1. Dokumendiekspertiisi läbiviimisel ekspertide poolt täiendavalt püstitatud ülesande (akti p 7) lahendus viitab ühele olulisele ebaloogilisusele lepingu allkirjastamise osas. Nimelt märgivad eksperdid, olles uurinud lepingu allkirju erinevates valgustingimustes, olles analüüsinud allkirjade värvainet ja tuvastanud kirjutusvahendi otsaku tüüpi iseloomustavaid sarnaseid morfoloogilisi tunnuseid, et mõlema osapoole allkirjad on kirjutatud samaliigilise kirjutusvahendiga. Kohus nõustub ekspertidega, et kirjutusvahendid on küll seeriatoodang, kuid samaliigiliste kirjutusvahendite kasutamine erineval ajal erinevas kohas on vähetõenäoline – pigem on see viide, et leping võib olla allkirjastatud mõlema osapoole nimelt samaaegselt ja samades tingimustes. Lisaks ei tuvastanud eksperdid allkirjadel erisusi, mis oleks olnud tingitud erinevast aluspinnast või survest. Loomulikult ei saa välistada hageja väidet, et R. Ü., võttes abikaasalt allkirja lepingule, pani hagejale posti nii lepingu kui sama kirjutusvahendi ja just selle kirjutusvahendiga allkirjastas lepingu hageja, tehes seda sarnastes tingimustes ja kirjutusvahendile sarnast survet avaldades, nagu üürileandja.
  2. Käekirjaekspertiisi eksperdiarvamuse kohaselt esineb viiteid, et üürileandja nimelt on lepingu allkirjastanud keegi teine. Tegemist ei ole kindla väitega, vaid
  3. astme hinnanguga 9-astmelisel skaalal, kus aste 1 tähistab kindlalt sama kirjutajat ja aste 9 välistab sama kirjutaja. Kuuenda astme arvamuse kirjeldus arvamuste skaalal on järgmine: „Esitatud materjalid võivad seada eksperdiuuringuteks mõned piirangud. Vaidlustatud ja võrdlusmaterjalil on mõned lahkuminekud. Kokkulangevusi esineb vähem. Tekstis/allkirjas esinevad lahkuminevad käekirjatunnused ei ole piisavad tugevama arvamuse andmiseks, kuid viitavad erinevatele kirjutajatele.“ Eksperdid on oma arvamust konkreetsete näidetega aktis ja selle
  4. lisas ka põhjendanud.
  5. Täitemenetluses on üürileping esitatud enam kui 3 aastat pärast selle väidetavat sõlmimist/allkirjastamist. Nagu nähtub hagile lisatud täitmisteatest ja kohtutäituri 11.11.2014 teatest, algas täitemenetlus kinnisasja väljaandmiseks 26.06.2014 kostja avaldusega. Menetluse käigus (kuna võlgnikud K. ja R. Ü. vabatahtlikult kinnistut ei vabastanud)
  6. oktoobriks 2014 planeeritud sundväljatõstmise jättis kohtutäitur ära, kuna päev varem ehk 27.10.2014 esitas hageja kohtutäituri büroole kõnealuse üürilepingu. Asjas puuduvad viited/tõendid, et üürilepingust oleks täitemenetluses varem juttu olnud, kostja on hageja poolt digitaalselt 27.10.2014 allkirjastatud üürilepingu (lisaks allkirjastati ka omakäeliste allkirjadega R. Ü.i ja hageja vaheline laenu- ja ostumüügileping) esitanud. Hageja poolt väidetu, et kohtutäiturit informeeriti juba mais 2014 kinnistu koormatusest üürilepinguga, ei leia ühestki tõendist kinnitust, 7
(12)Tsiviilasi nr 2-14-62246 kuigi nii K. Ü. kui hageja on andnud kokkulangevaid ütlusi selles osas, et hageja asus pärast vanglast vabanemist 2013.a suvel Xxxxxxxx tallu elama. K. Ü. on selgitanud, et kuna tema jaoks oli täituri poolt maja äravõtmine (seaduse mõttes väljatõstmine) esmakordne kogemus, ei teadnud ta tol hetkel, et tuleks informeerida üürilepingust ka täiturit. Siinkohal on aga oluline märkida, et TMS § 59 lg 1 (mis kehtib alates TMS jõustumisest 01.01.2006) kohaselt on võlgnikul kohustus anda oma vara kohta kohtutäiturile teavet, mida kohtutäitur seoses täitemenetlusega vajab. Kinnisasja koormatus 10-aastase tähtajaga üürilepinguga on kahtlemata selline teave. Kostja poolt täitemenetluse algatamise ajaks oli vaidlus kostjaga ja kohtutäituriga seoses võimaliku ilmajäämisega Xxxxxxxx talu kinnistust (vaidluse all oli septembris 2012 korraldatud kordusenampakkumine) kestnud ligemale kaks aastat, mida näitab kostja esitatud jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-12-
  1. Nimetatud kohtuotsusest ei nähtu, et K. või R. Ü. oleks kehtivat üürilepingut esile toonud. Kohus ei jaga hageja arvamust, et teised kohtuvaidlused Xxxxxxxx talu endiste omanike ja kostja vahel ei oma käesolevas asjas üürilepingule hinnangu andmisel mingit tähtsust.
  2. Nagu nähtub K. Ü.i ja hageja kokkulangevatest ütlustest kohtuistungil, ei ole üürilepingu p 3.
  3. kohast üüri (40 EUR kuus) hageja poolt kunagi tasutud. Hageja laenas K. Ü.ile pärast karistuse ärakandmist suurema summa raha ja pooled leppisid kokku, et sellega loetakse üür tasutuks etteulatuvalt. Siinkohal lisab kohus, et hageja on koos kohtutäiturile esitatud üürilepinguga allkirjastanud ka 01.05.2014 kuupäeva kandva laenulepingu R. Ü.iga (summale 7000 EUR, I kd tl 80) ja 03.06.2014 kuupäeva kandva ostumüügilepingu R. Ü.iga, millega tasaarveldati laenusummat ja müüdi kogu müüja Xxxxxxxx talus asuv isiklik vallasvara hagejale.
  4. Dokumendiekspertiisi käigus on eksperdid (ekspertiisiakti lk 2
  5. lõik ja Lisa 1) tuvastanud, et mõlema üürilepingu lehe alla ääres on survejäljena näha kuupäev 19.05.2014, mis on tekkinud selle kirjutamisel lepingulehtede peal olevale paberile. Hageja selgitas ekspertiisiakti kohtuistungil uurimise käigus, et tegemist on tema kirjutatud kuupäevaga. Hinnates nüüd eelmärgitud asjaolude loetelu nende kogumis, on kohus piisavalt veendunud selles, et kõnealune üürileping ei ole allkirjastatud selles märgitud või selle lähedasel (hageja sõnul ehk paar päeva hiljem) kuupäeval, samas puudub kohtul ka selge veendumus selles, et K. Ü. on üldse selle lepingu allkirjastanud. Eelnevad asjaolud näitavad kohtu hinnangul seda, et K. ja R. Ü. olid rahaliselt hagejast pärast tema vanglast vabanemist sõltuvad (mõlemad said laenu) ja korraldasid ilmselt koostöös hagejaga üürilepingu vormistamise, milline oli nii hageja kui Xxxxxxxx talu endiste omanike huvides. K. ja R. Ü.i tegevus kordusenampakkumise vaidlustamisel (juba viidatud tsiviilasi nr 2-12-38635) ja enda valdusest kinnistu väljamineku vaidlustamisel (tsiviilasi nr 2-14-61503, milles on kostja kinnitusel jõustunud lahend R. Ü.i kahuks, kostja seda asjaolu kohtuistungil ei eitanud) viitab kohtu arvates piisavalt veenvalt, et üürileping vormistati tagantjärele, kuid 11.09.2011 kuupäevaga, vältimaks kostjale kinnistu valduse üleminekut vähemalt hageja suhtes. K. Ü.i võlasuhe hagejaga teeb kaheldavaks ka tema ütlused tunnistajana, mistõttu ei saa neile määravat kaalu omistada. Ka üürilepingule survejäljena läbi teise dokumendi sattunud kuupäev 19.05.2014 võib viidata lepingu tegeliku allkirjastamise või sellele lähedasele ajale, kui üldse eeldada, et K. Ü.i allkiri lepingul on. Kohtu järeldusi toetab nii võimalike samaliigiliste kirjutusvahendite kasutamine (ülalpool p 4) kui K. Ü.il üürileandjana omapoolse lepingueksemplari puudumine (p 2). Kuigi R. Ü. oli hageja tugiisik ja võis omada soovi tagada hagejale pärast vanglast vabanemist elukoha olemasolu, viitavad kõik ülejäänud ülalpool tuvastatud asjaolud, et üürileping (nagu ka hageja 8
(12)Tsiviilasi nr 2-14-62246 enda poolt kohtutäiturile 27.10.2014 esitatud laenu- ka ostumüügileping, mis on kuupäevadega maist ja juunist 2014) on vormistatud pärast hageja vabanemist kinnipidamisasutusest. Kuivõrd selleks ajaks oli juba pooleli kohtuvaidlus septembris 2012 toimunud kordusenampakkumise osas, millega kinnistu ostis kostja, siis isegi juhul, kui eeldada, et K. Ü.i allkiri lepingul on tema kirjutatud, on see sel ajal allkirjastatuna tühine tehing, millest ei saa tuleneda õiguslikke tagajärgi kummalegi lepingupoolele TsÜS § 84 mõttes. Kohus nõustub kostjaga, et pärast vaidlustatud kordusenampakkumist kinnistu koormamine väidetavalt 2011.a sügisel ehk enne enampakkumist 10 aastaks sõlmitud üürilepinguga ei oma õiguslikke tagajärgi, sest sellist tehingut sel ajal ei sõlmitud. Selline tehing ei ole kooskõlas ka TsÜS § 138 sätetega ehk hea usu põhimõttega. Nimetatud paragrahvi lõike 2 kohaselt ei ole õiguse (milleks üürilepingu sõlmimine kahtlemata on) teostamine lubatud selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kinnistuomaniku poolt pärast tema kinnistu müüki täitemenetluses, kuid enne uue omaniku kinnistusraamatusse kandmist (mida takistas kohtuvaidlus), tagasiulatuva kuupäevaga üürilepingu sõlmimine kahjustas kahtlemata kinnistu ostnud isiku huve, kes pidanuks üürilepingust kinnistu ostmise otsustamisel teadma ja kes on menetluses läbivalt kinnitanud, et ostis kinnistu sooviga sinna koos perega elama asuda. Iseenesest ei ole keelatud varem tekkinud ja kokku lepitud üürisuhte hilisem kirjalik vormistamine, kuid käesoleval juhul kohtul sellise suhte olemasolus alates 11.09.2011 veendumust ei tekkinud. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja esitatud üürilepingust ei saa selle väidetavalt allkirjastanud pooltele tuleneda õiguslikke tagajärgi, sh hagejale õigust kinnistu üürilepingu alusel kasutada.

§ 386lg 4 alusel tuleb tühistada käesolevas asjas kohaldatud hagi tagamise abinõu.

Menetluskulud

§ 162

lg 1 alusel tuleb menetluskulud hagi rahuldamata jätmisel jätta hageja kanda.

§ 177

lg 1 p 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Kostja on oma menetluskulude nimekirja, kuludokumendid ja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitanud 18.04.2016, hageja on selle osas esitanud seisukoha kohtuvaidluse teesides. Kohus, tutvunud kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusega ja vaadanud läbi asja materjalid, leiab, et avaldus tuleb rahuldada osaliselt. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu 15.02.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus tsiviilkohtumenetluses seadustiku (

) § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus

§ 477

lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu lahend 03.06.2013, tsiviilasi nr 3-2-1-65-13 p 14). Vastavalt

§ 175

lõikele 1, kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus analüüsima, kas tegemist on menetluskuludega, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on sellest lähtudes põhjendatud ja vajalikud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peetakse asja keerukuse hindamise kriteeriumiteks eelkõige asja mahtu ja õigusliku vaidluse olemasolu, asja lahendamisel peetud istungite ja läbitud kohtuastmete arvu. 9

(12)Tsiviilasi nr 2-14-62246

§ 138

lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib

§ 144

ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Kohus leiab, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotluses viidatud kulutus lepingulise esindaja osutatud õigusteenusele summas 700 eurot on põhjendatud ja vajalik. Hageja ei vaidle vastu kostja lepingulise esindaja poolt esiletoodud ajakulule menetluses osalemiseks kokku 7 tundi (istungitel osalemine, ettevalmistus nendeks, ekspertiisitaotluse koostamine, kohtukõne teeside koostamine), küll aga leiab, et tunnitasu 100 EUR ei vasta osutatud teenuse kvaliteedile. Kohus ei jaga hageja sellekohast arvamust ja leiab, et tunnitasu jääb kohtupraktikas aktsepteeritu piiresse (Riigikohus on pidanud mõistlikuks ka oluliselt kõrgemat tunnitasu määra) ning lõpptulemusena oli menetluses osalemine kostjale edukas, seda nii kostja taotletud ekspertiisi kui esitatud muude tõendite abil. Mis puutub kostja esitatud taotlust menetluskuludena lepingulise esindaja sõidukulude väljamõistmiseks summas 80 EUR, siis nõustub kohus hagejaga, et seda saaks rahuldada vaid konkreetse dokumendi (sõidupilet, autokütuse ost) alusel. Riigikohus on oma lahendeis tsiviilasjades nr 3-2-1-65-13 öelnud järgmist: „Eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise. Lisaks võib hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu. Lepingulise esindaja otsene sõidukulu võib olla vajalik ja põhjendatud eelkõige juhul, kui tema tegutsemiskoht ei ole tsiviilasja menetleva kohtu tööpiirkonnas või kohtumaja teeninduspiirkonnas. Sõidukuluna on seejuures käsitatav nt bussipileti või autokütuse maksumus.“ Kuivõrd ühtki sõidukulu tõendavat dokumenti esitatud ei ole, jääb kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks selles osas rahuldamata. Küll aga tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista asjas tehtud ekspertiisikulu summas 359 eurot, milline on tasutud kostja poolt 13.06.2015 ning kohtu 13.01.2016 määruse alusel menetluskuludesse (riigi tuludesse kantud). Seda tuleb teha sõltumata sellest, et kostja seda summat oma menetluskulude nimekirjas ei nimeta, sest kohus saab menetluskulude aluseks võtta

§ 174lg 1 teise lause järgi ka asja materjalid.

Tegemist ei ole hagejale ettenähtamatu kuluga, menetluskulude jätmist hageja kanda on kostja taotlenud. Tulenevalt eelpooltoodust tuleb käesolevaga kindlaks määrata ja hagejalt välja mõista kostja lepingulisele esindajale tehtud vajalikud ja põhjendatud kulud kogusummas 700 + 359 = 1059 EUR. Summad ei sisalda ega neile ei lisandu käibemaksu, kostja on

§ 174lg 10 kohaselt kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane.

Vastavalt

§ 177

lõikele 4 märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Sellise taotluse on kostja esitanud. Hageja enda menetluskulud on esitatud 15.04.2016 (hageja esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal) ja 06.06.2016 (hageja esindaja vandeadvokaat Peep Rajavere) taotlustes riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks. Hageja on samas 24.04.2016 selgitanud, et V. Krinali tasu taotlusega ta ei nõustu. Selle seisukohaga vastuoluliselt on hageja kohtuvaidluse teesides palunud V. Krinali tasutaotluses märgitud tasu summas 216 EUR vastaspoolelt välja mõista. 10

(12)Tsiviilasi nr 2-14-62246 Kohus leiab, et taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude määramiseks on mõlema advokaadi poolt esitatuna põhjendatud ning tuleb rahuldada. Riigi õigusabi seaduse (RÕAS) § 22 lg 1 kohaselt riigi õigusabi andmise otsustanud kohus, uurimisasutus või prokuratuur määrab riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaks pärast õigusteenuse osutamise lõpetamist advokaadi esitatava taotluse alusel. RÕAS § 23 lg 1 järgi võib kohus nimetatud tasu ja kulud kindlaks määrata menetlust lõpetavas lahendis. Õigusabi osutanud advokaadi tasu ja kulutused on arvutatud vastavalt 15.12.2009 Eesti Advokatuuri juhatuse otsusega kinnitatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ (edaspidi Kord) sätestatule. Asjaolu, et V. Krinali taotlusel puudub hageja allkiri, on mõistetav, kuivõrd hageja on soovinud pärast kohtuistungit esindaja vahetamist (13.04.2016 avaldus) seoses osade tõendite õigeaegse esitamata jätmisega ja ei olnud seega rahul advokaadi osutatud teenusega. Kohus on advokaadi 26.04.2016 määrusega vabastanud oma kohustuste hooletu täitmise tõttu ning Eesti Advokatuuri vahendusel on määratud uus advokaat. Korra p 40 sätestab, et riigi õigusabi osutanud advokaat märgib pärast õigusteenuse osutamise lõpetamist taotlusele kellaajaliselt õigusabi osutamiseks kulunud aja ning võtab riigi õigusabi saajalt kinnituse taotlusega tutvumise kohta. Korra p 401 aga lisab, et kui advokaat ei saa riigi õigusabi saajalt kinnitust taotlusega tutvumise kohta, esitab ta koos taotlusega loetelu tehtud toimingutest ning selgituse kinnituse saamise võimatuse kohta. Tasude ja hüvitatavate kulude kindlaksmääraja, hinnanud eeltoodu alusel taotlust, määrab kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, põhjendatud toimingud ning maksmisele kuuluva tasu ja hüvitamisele kuuluvad kulud. Kohtu hinnangul on V. Krinali taotluses märgitud ajakulu põhjendatud, tegemist on istungitel osalemise ja asja ettevalmistamiseks tehtud ajakuluga (kokku 4,5 tundi, sh kohtumine hagejaga). Advokaadi tööga mitterahulolu ei ole käesoleval juhul aluseks tasu vähendamisele, kui advokaat oleks esitanud ka täiendavad tõendid vastavalt hageja soovile ja kohtu ettepanekule, kujunenuks tasu veelgi suuremaks. Seega on mõistlik ja põhjendatud määrata advokaat V. Krinali osas riigi õigusabi tasuks 216 EUR (180 EUR + käibemaks). Advokaat P. Rajavere tasu taotluse on hageja ise koos advokaadiga allkirjastanud ning ka selle juures ei ole alust summade vähendamiseks. Advokaat on asja materjalidega tutvumisel, tähtaja pikendamise taotluse koostamisel (see oli vajalik, kuna advokaat sai asja materjalid alles mõned päevad enne otsuse esialgse väljakuulutamise päeva, taotlus rahuldati osaliselt), kohtumisel kliendiga ja kohtukõne teeside koostamisel kulutanud 7,5 tundi, samuti teinud sõidukulu kliendiga kohtumiseks, mille kohta on esitanud advokaadibüroo pidaja käskkirja ja mille summa vastab Korra punktile 54. Seega tuleb pidada põhjendatuks esindajana tegutsenud advokaat P. Rajavere tasu 360 EUR ja sõidukulu 79.20 EUR (summad sisaldavad käibemaksu) ehk kokku 439.20 EUR. Kuna hagejale on kohtu 11.03.2015 määrusega antud riigi õigusabi kohustusega hüvitada vastav tasu ja kulud osamaksetena ühe aasta jooksul pärast nimetatud tasu ja kulude kindlaksmääramist, tuleb hagejat kohustada riigile hüvitama 655.20 EUR (216 + 439.20) 12 osamaksega ehk igakuiselt 54.60 EUR. Kuna hagejale anti 10.12.2014 määrusega ka menetlusabi riigilõivu tasumisel summas 100 EUR, tuleb eelnevale lisada igakuiselt 8.33 EUR (kokku seega 62.93 EUR) ning viimasele osamaksele 8.37 EUR (kokku seega 62.97 EUR) vastavalt

§ 179lg 1 ja 5 sätetele.

Maksmise rekvisiidid vormistab kohus eraldi makseinfolehel

§ 179lg 21 alusel, mis lisatakse käesolevale otsusele.

Makseid tuleb

§ 179lg 5 järgi alustada kohtulahendi jõustumisele järgnevast kuust iga kuu 15. kuupäevaks. 11

(12)Tsiviilasi nr 2-14-62246 /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.