← Eesti

2-18-3018/18

Obsah (4)§ 459§ 401§ 162§ 138

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Sirje Lahesoo Otsuse tegemise aeg ja koht 31.august 2018 Paide Tsiviilasja number 2-18-3018 Tsiviilasi XX hagi YY ja WW vastu elatise väh

) § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega. 2. Hageja nõuab tsiviilasjas nr 2-17-10253 Pärnu Maakohtu 14.11.2017 kohtuotsusega (kohtute infosüsteemi KIS andmetel jõustunud 15.12.2017) temalt YY ja WW ülal-pidamiseks miinimummääras väljamõistetud elatise igakuiste maksete vähendamist. Puudub vaidlus, et Pärnu Maakohtu kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-17-10253 mõisteti XX välja elatis nii YY kui WW ülalpidamiseks alates 01.11.2017, mõlemale igakuuliselt 235 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära kuni mõlema täisealiseks saamiseni . Nimetatud asjaolud on ka tõendatud (tl 7-10).

§ 459

lg 1 kohaselt pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, on poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist. Riigikohus on lahendis 3-2-1-61-16 selgitanud, et elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse põhjendatud vajadused või vanemate varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud, mh kui kostja vara või sissetulek väheneb oluliselt või hageja nt abiellub, leiab töö või tema varaline seis paraneb. Tsiviilasi nr 2-18-3018 Samuti on Riigikohus rõhutanud, et kohus peab võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas asjaolud on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures 3

(5)kumbki pool peab tõendama üldjuhul nende asjaolude muutumise, millele tema väited või vastuväited tuginevad (nt lahendid 3-2-1-21-15, 3-2-1-35-17). Ainuüksi asjaolude muutumisest siiski ei piisa, vaid sellest peab tulenema ka vajadus suurendada või vähendada väljamõistetud elatise suurust (Riigikohtu lahend 3-2-1-125-11). Jõustunud lahendi muutmiseks peavad muutmist põhjendavad asjaolud olema tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist. Kui hageja oleks saanud samadele asjaoludele tuginedes eelnevas menetluses nõuet suurendada või kostja nõudele vastuväiteid esitada, st hüvitise määramisel oleks saanud neid asjaolusid arvestada, ei ole jõustunud lahendi muutmiseks alust. Asja arutamine lõpetatakse kohtuistungil (

§ 401

) või lõpeb arutamine kohtu antud seisukohtade ja avalduste esitamise viimase tähtajaga. Hiljem tekkinud asjaolud võivad olla

§ 459

järgi esitatud hagi aluseks (vt Tsiviilkohtumenetluse seadustik II, Kommenteeritud väljaanne, Tln 2017, lk 1232 p 3.1.4). 3. Hageja nõue põhineb eelkõige asjaolul, et ta on osaliselt töövõimetu ja tema sissetulek ei võimalda tal maksta kostjatele tsiviilasja nr 2-17-10253 kohtuotsusega väljamõistetud miinimummääras elatist. Lisaks seab hageja kahtluse alla kostjate ülalpidamiskulud ning märgib, et kostjate seaduslik esindaja saab ka peretoetusi ja kahe lapse puhul tuleb arvestada ka mastaabisäästu. Hageja on ka seisukohal, et

§ 459

lg 1 mõttes võivad muutuvad asjaolud olla lisaks elatist tasuma kohustatud poolest otseselt sõltuvatele asjaoludele (töövõimetus, varanduslik seis, maksevõime üldisemalt) ka objektiivsed asjaolud (muutunud seadusandlus, Riigikohtu praktika jms). Siinjuures viitab hageja Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-35-17 miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmise kohta. Hageja märkis, et tsiviilasja nr 2-17-10253 kohtuotsusest nähtuvalt ei ole kostja oma vastuväidetes tuginenud uuele Riigikohtu praktikale (tl 30). Kostjad on seisukohal, et miinimummääras elatise vähendamine ei ole põhjendatud, kuna hageja rahateenimise võimes ja tervislikus seisundis pole midagi muutunud halvemuse poole võrreldes kohtuotsuse tegemisega tsiviilasjas nr 2-17-

  1. Kostjate vajadused ühes kuus on 523,91 eurot, millele lisanduvad veel täiendavad ühekordsed kulud. Kohus on seisukohal ja nõustub kostjatega, et hageja esile toodud asjaolud ja põhjendused ei anna alust vähendada temalt Pärnu Maakohtu 14.11.2017 kohtuotsusega 2-17-110253 kostjate kasuks väljamõistetud elatist. 3.
  2. Vaidlust ei ole, et XX esineb käesoleval ajal osaline püsiv töövõime kaotus 40% ulatuses alates 13.10.2016 kuni 31.10.
  3. Asjas uuritud kaitseväe arstliku komisjoni 20.10.2016 otsus nr 44, tsiviilasja 2-17-10253 kohtuistungi protokoll ja Pärnu Maakohtu 14.11.2017 kohtuotsus (tl 7-10, 12, 4750) annavad tunnistust, et ka tsiviilasja 2-17-10253 arutamise ajal oli XX püsiva töövõime kao-tuse ulatus 40%. Seega esineb XX käesoleva asja arutamise ajal püsiva töövõime kaotus 40% ning samas ulatuses (40%) esines tal töövõime kaotus ka tsiviilasja 2-17-10253 arutamise ajal. Kuna XX püsiva töövõime kaotuse ulatus on jäänud samaks, ei saa hageja püsiva töövõime kaotus 40% olla temalt 14.11.2017 kohtuotsusega kostjate kasuks väljamõistetud elatise vähendamise aluseks. Hageja ei ole käesolevas menetluses väitnud, et tema võimalus tööd teha on väiksem kui oli asja arutamise ajal tsiviilasjas nr 217-
  4. 3.
  5. Hagi asjaolude kohaselt saab hageja töövõimetuspensioni 635,90 eurot ja töötu abiraha, mis iga kuu väheneb (tl 2). Hageja konto väljavõte perioodil 06.12.2017 kuni 06.02.2018 kinnitab, et hagejale on 2017 detsembris ning 2018 jaanuaris-veebruaris laekunud Sotsiaalkindlustusametist pension 635,90 eurot ning Eesti Töötukassast on 2017 detsembris 408,31 eurot ja 2018 jaanuaris 392,46 eurot. Samuti on hagejale teinud töötasu makseid H OÜ ja OÜ E, lisaks on hageja kontole tehtud ka sularaha sissemakseid. Konto väljavõtte kohaselt on eelmärgitud perioodil hageja kontole laekunud kokku 3510,24 eurot (tl 14-16), seega keskmiselt 1755,12 eurot kuus. Tsiviilasja nr 2-17-10253 kohtuistungi protokollist 14.11.2017 kohtuotsusest nähtub, et XX oli enda väitel kohtuistungi ajal töötu, tema ainus kindel sissetulek oli töövõimetuspension 580 eurot kuus, lisaks juhutöödest saadav tasu ning Eesti Töötukassast toetus (tl 7-10, 47-50). Eeltoodut arvestades loeb kohus tuvastatuks, et käesolevas asjas hagi esitamise ajaks ei ole oluliselt muutunud 14.11.2017 kohtuotsuse aluseks olnud asjaolud (hageja töötus, sissetulekute liik). Käesolevas asjas hagi esitamise ajaks on hageja võime elatist anda pigem paranenud, kuna tema sissetulek pensionist on pensionitõusu 55,90 eurot (635,90-580) võrra suurenenud. Seega ei saa hageja töötu staatus, tema sissetulekute liik ja suurus olla aluseks temalt 14.11.2017 kohtuotsusega välja mõistetud elatise vähendamiseks, kuna samadele asjaoludele tugines hageja ka tsiviilasjas 2-17-10253 ning need asjaolud ei ole oluliselt muutunud. Tsiviilasi nr 2-18-3018 3.
  6. Hageja väitel on tal kaks laenulepingut, mis on seotud sõiduauto xxxxxx xxxxxxx omandamisega, mis kokkuleppel kostjate seadusliku esindajaga kirjutati viimase nimele ja anti tema valdusesse. Kostja seaduslik esindaja omakorda kohustus maksma hagejale ½ sõiduauto väärtusest, st 4500 eurot, kuid ei teinud seda. Sellega halvendas kostjate seaduslik esindaja oluliselt hageja varanduslikku seisu, mille tõttu raskenes hagejal elatise maksmise kohustuse täitmine. 4

(5)14.11.2017 kohtuotsusest (tl 7-10) nähtub, et tsiviilasjas 2-17-10253 on XX (kostja) avaldanud, et ta andis laste emale tasuta auto, mille soetamise kulu tasub tema (maksab iga kuu laenu 400 eurot), et see on tema panus laste ülalpidamisse ning et tema kannab ka muud laenukohustused, mida tekitas laste ema nende kooselu ajal. Kohus kostja laenumakseid ja sõidukikulusid laste ülalpidamiskohustuse täitmisena ei arvestanud, kuna selliseks täitmiseks puudus laste ema nõusolek. Seega tugines XX juba tsiviilasja 2-17-10253 menetluses sõidukiga seotud kuludele ning kohus andis tema sellekohastele vastuväidetele 14.11.2017 kohtulahendis ka hinnangu. Tegemist ei ole uue asjaoluga, mis on tekkinud pärast tsiviilasja 2-17-10253 arutamise lõppemist. Pealegi – käesolevas asjas selgitas kostjate seaduslik esindaja ZZ kohtuistungil (tl 182-183), et vaidlusalune sõiduauto xxxxxxx müüdi juba 2015 ning et kooselu lõppedes sõlmisid nad hagejaga kirjaliku kokkulepe, et xxxxxx müügist saadud raha läheb pooleks, st mõlemale 4500 eurot. Kostjate esindaja kandis auto hinnast 500 eurot hagejale üle, hageja ülejäänud 4000 euro osas leppisid nad hagejaga kokku, et see raha läheb hageja varasemate elatise võlgade ja tuleviku maksete katteks. Elatis, mille jaoks see 4000 eurot kulus, jäi aega enne eelmist kohtuistungit. 2016 olid need tulevikumaksed juba tasaarveldatud. Kostjate esindaja seletust kinnitab nii ZZ ja XX kirjalik kokkulepe kui konto väljavõtte (tl 167,168). Seetõttu ei ole tegemist uute asjaoludega, mis saaksid olla aluseks elatise vähendamisel. 3.
  1. Hageja hinnangul on kohtule esitatud kostjate vajadused kindlasti ülepaisutatud (kulutused toidule, riietele-jalanõudele, transpordiukulud, sidekulud, breketite kulu). Kohtu hinnagul on kostjad hagivastuses ja kostjate seadusliku esindaja poolt kohtuistungil antud seletuses usutavalt põhjendanud lastele vajalikke kulutusi miinimummääras elatise saamiseks. Pealegi ei ole Riigikohus, vaatamata korduvale kriitikale miinimumpalgaga seotud elatise suhtes, muutnud seisukohta, et miinimummääras elatise nõudmisel ei tule hagejal oma vajadusi ja nende vajaduste katmise kulusid tõendada. 14.11.2017 kohtuotsusest nähtuvalt väitis XX ka tsiviilasjas 2-17-10253, et hagejate ülalpidamiskulud on liialt suured ega vasta tegelikkusele, kuid kohus aktsepteeris laste vajadusi vastavalt hagiavalduses esitatud arvestusele. Käesolevas menetluses ei ole XX tuginenud asjaolule, et laste vajadused miinimummääras elatise saamiseks oleksid võrreldes tsiviilasja 2-17-10253 arutamise ajaga vähenenud. 3.
  2. Asjaolule, et kostjate seaduslik esindaja saab peretoetusi, samuti võimalikule mastaabisäästule oleks XXsaanud tugineda juba tsiviilasja 2-17-10253 arutamisel. Seetõttu ei saa ka need asjaolud olla aluseks 14.11.2017 kohtulahendiga väljamõistetud elatise muutmiseks. 3.
  3. Lisaks leiab kohus, et hageja osundatud miinimummääras elatisega seonduvaid Riigikohtu viimase aja seisukohti ei saa pidada „uueks (muutunud) asjaoluks“

§ § 459 lg 1 mõttes. Seda enam, et Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-127-09, nr 3-2-1-174-16 ja nr 3-2-1-35-17 olid olemas juba tsiviilasja 2-1710253 arutamise ajal, sh ka 25.10.2017 kohtuistungi toimumise ajal ning XX oli juba siis võimalik neis lahendites väljendatud Riigikohtu seisukohtadele tugineda. Eeltoodut kogumis arvestades leiab kohus, et käesolevas asjas ei esine

§-s 459 sätestatud aluseid Pärnu Maakohtu 14.11.2017 kohtuotsuse muutmiseks (hagejalt kostjate kasuks väljamõistetud elatise vähendamiseks). Hagi tuleb jätta rahuldamata. 4.

§ 162lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Arvestades, et kohus jättis XX hagi rahuldamata, jagab kohus poolte menetluskulud täies ulatuses XX kanda. 4.1. YY ja WW menetluskuluks on vastavalt menetluskulude nimekirjale ja lisatud OÜ Catrex Õigusbüroo 11.04.2018 arvele nr 15 õigusabi kulu 100 eurot (käibemaksuta). Kostjad kinnitavad, et eelmärgitud kulu on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. XX ei ole kostjate menetluskulu osas vastuväiteid esitanud. Poole esindaja kulu on menetluskulu (

§ 138lg 1, § 144 p 1).

YY ja WW esindas antud menetluses lisaks seaduslikule esindajale ka lepinguline esindaja Maia Ploom OÜ Catrex Õigusbüroo-st. Toimikust nähtuvalt on lepinguline esindaja esitanud kostjate nimel hagivastuse koos tõenditega (tl 38-54). Arvestades lepingulise esindaja koostatud menetlusdokumendi sisu ja kvaliteeti, samuti õigusabi osutamise turuhinda, on kostjate lepingulise esindaja kulu 100 eurot (käibemaksuta) mõistlik ja põhjendatud ning tuleb XX kostjate kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Lahesoo Kohtunik 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.