KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Anu Talu Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 25. aprill 2018, Pärnu Maakohtu Pärnu Rüütli tn kohtumaja kantselei

) § 97 lg 1 alusel alaealine laps. Ülalpidamist andma kohustatud isikuteks on

§ 96järgi täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Vaidlus puudub ja hageja sünnitunnistusest 2

§ 116

lg 1 kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. 6.

§ 99

lg 1 järgi lähtub kohus lapse ülalpidamiseks väljamõistetava igakuise elatise suuruse kindlaksmääramisel lapse vajadustest ja tavalisest elulaadist.

§ 99

lg 2 täpsustab, et ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.

§ 101

lg 1 alusel ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

§ 101

lg 2 kohaselt mõistab kohus elatise välja kindla summana või muutuva suurusena.

§ 100lg 4 järgi makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette.

1. Käesolevas tsiviilasjas on hageja esitanud nõude elatise väljamõistmiseks tagasiulatuvalt ühe aasta eest summas 2650 eurot, igakuiselt alates 28.01.2018 lähtudes hageja vajadustest ja tavalisest elulaadist summas 220,83 eurot ning edaspidi miinimummääras ja seda alates 01.01.
2. a. Miinimummäära mitteületava nõude puhul on Riigikohus korduvalt selgitanud, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub seaduse eelduse kohaselt kahekordne miinimumelatis (kuupalga alammäär) ning selles ulatuses: - ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13;
5. novembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 14;
7. juuni
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 15;
9. jaanuari
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15) ja - tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad poole kuupalga alammäära ulatuses lapsele ülal pidamist anda (vt nt Riigikohtu
11. oktoober
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11812, p 16). Vaidlus hageja vajaduste osas summas 439,51 eurot asjas puudub. Kostja ei vaidlusta ka hagis esitatud asjaolu, et on alates
13. aasta tasunud elatist ebakorrapäraselt.
14. Riigikohus on rõhutanud, et vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise (lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-57-04 p 10 ja 3-2-1-7-05 p 16). Oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 (p 15) on Riigikohus veelgi konkreetsemalt öelnud, et: Kolleegium rõhutab, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Seega ei vabane vanem ka piisava ülalpidamisvõime puudumisel alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. 9.

§ 102

lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101lg-s 1 sätestatud määra.

Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

§ 101

lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele üldjuhul olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

§ 102

lg-tes 1 ja 2 sätestatud põhimõtete kohaselt ei vabane vanem oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest põhjendusel, et ta ei ole oma varalise seisundi tõttu võimeline andma lapsele ülalpidamist enese tavalist ülalpidamist kahjustamata. Kuid kui ta on kirjeldatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt 3

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et elatise vähendamiseks on

§ 102lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus (vt Riigikohtu 16.

jaanuari

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Mõjuva põhjuse olemasolu peab seejuures tõendama kohustatud vanem (Riigikohtu
2. oktoobri
3. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-124-15, p 15). 10.

§ 102

lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu ning kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 32-1-17-16, p 11;
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15;
5. jaanuari
6. a otsus asjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Muuhulgas ei ole

§ 102

lg 2 teises lauses sätestatut arvestades välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad. Seda juhul, kui viidatud asjaolud on lapse õigustatud huve arvestades piisavalt kaalukad (vt ka Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13;
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud (Riigikohtu
5. juuni
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.1). Kohus on seisukohal, et kostja ei ole toonud esile asjaolu, milline annaks kohtule aluse jätta elatise välja mõistmata või vähendada alla 220 euro kuus, so pool hageja tegelikest vajadustest. Asjaolu, et kostja hindab enda tervislikku seisundit tööd teha mittevõimaldavaks ei ole mõjuvaks põhjuseks

§ 102lg 2 neljandas lauses sätestatud töövõimetuse mõistes.

Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid enda töövõimetuse kohta. Kostja poolt esitatud ambulatoorne epikriis /tl 28-29/,

1. a väljakirjutatud retseptiravimite loetelu /tl 30/ ja laborianalüüside saatekirjad /tl 80-81/ ei ole tõendid kostja töövõimetuse kohta vaid kirjeldavad kostja terviseseisundit. Mõjuvaks põhjuseks ja töövõimetuse asjaoluks saab käesolevas tsiviilasjas olla tuvastatud puue, mida tuvastatakse puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg 11 järgi ka vanaduspensioniealisel isikul. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et temal on tuvastatud puue, vastupidi, kostja on kohtule kirjalikult kinnitanud, et temal ei esine selliseid anatoomilisi, füsioloogilisi või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotusi või kõrvalekaldeid, mis annaksid aluse puude tuvastamiseks /tl 72/. Kohus ei nõustu ka kostja käsitlusega, et vanaduspensionil olev isik on praktiliselt tunnistatud töövõimetuks. Riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) §-s 2 sätestatud riikliku pensioni mõiste seob RPKS § 5 p 1 sätestatud vanaduspensioni saamise õiguse vanusega, milline on RPKS § 7 lg 2 järgi isikul, kes on sündinud xxxx aastal xx a x kuud. Kostja seisukohta ei toeta ka RPKS § 8, mis võimaldab isikule saada edasilükatud vanaduspensioni. Siinkohal kohus märgib, et kostja on menetluses esitanud ka vastuolulisi seisukohti – üheltpoolt kostja väidab, et ta on töövõimetu nii seoses enda vanuse kui ka tervisliku seisundist tulenevalt, teiselt poolt aga esitab väiteid ja tõendeid selle kohta, et ta osaleb ettevõtte xxx xxxxxx xxxxxxx xxxxx xx arengus. Lisaks on kostja kahe ühingu juhatuse liige, mis kohtu hinnangul tähendab seda, et kostja ei hinda enda tervislikku seisundit niivõrd kehvaks, et ei saaks nimetatud ametikohtadega kaasnevaid ülesandeid täita ning peaks juhatusest tagasi astuma.
2. Elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära saab mõjuvaks asjaoluks olla lapse tegelikud vajadused (vt Riigikohtu
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Käesolevas tsiviilasjas on hageja vajadused, millise osas vaidlus puudub, summas 439,51 4

§ 101

lg-le 1, et järgnevatel aastatel (alates 2019) suureneks sõltuvalt töötasu alammäära tõusust ka hagejale makstav elatis, kuna seadus näeb seda ette. Kohus jätab selle hageja nõude rahuldamata. Kohus on hagi rahuldanud lähtudes hageja tegelikest vajadustest, mitte seaduses sätestatud miinimumist. Ülalpidamist saama õigustatud isiku vajaduste muutumisel, võrreldes käesoleva kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega, on hagejal õigus nõuda tuginedes TsMS §-le 459 uues hagis maksete suuruse muutmist (vt ka nt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-121-15, p 10).
3. Ka tagasiulatuvalt saab elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt RKTKo nr 3-2-1-78-13, p 13). Muu hulgas saab üldsätetest lähtuda ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel, et kohustus ei oleks isikule ebamõistlikult koormav. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (vt RKTKo nr 3-2-1-136-13, p 14). Elatise tagasiulatuvalt väljamõistmisel tuleb arvestada ka sel perioodil vabatahtlikult tasutud elatisega ning mõista elatis tagasiulatuvalt välja ulatuses, mille võrra vanem maksis nimetatud ajavahemikul lapsele elatist ettenähtust vähem (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1109, p 12). Üldjuhul saab alaealisele lapsele elatise tasumise kohustuse lugeda siiski täidetuks üksnes ulatuses, milles see maksti lapse vanemale või kui lapse eest igapäevaselt hoolitsev vanem kiidab muul viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-07, p-d 12-13). Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et on elatist enne kohtusse pöördumist kostjalt järjepidevalt nõudnud /tl 56-60/, mistõttu ei aseta tagasiulatuv elatise nõue kostjat äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kostja on enda ülalpidamiskohustusest olnud kogu aeg teadlik ning osaliselt ka täitnud. Kohtu hinnangul, arvestades hageja tegelikke vajadusi, kostja pensioni suurust ja töövõime olemasolu, saab kostja enda ülalpidamiskohustust täita kohaselt ja täies ulatuses. Tagasiulatuva elatise väljamõistmisel võtab kohus arvesse hageja tegelikke vajadusi kuus, mis on perioodi 28.01.2017-27.01.2018 eest summas 2640 eurot (12 kuud x 220€) ja hageja seadusliku esindaja poolt heaks kiidetud ülalpidamiskohustuse täitmise kostja poolt nimetatud perioodil summas 587,70 eurot järgneva arvestuse kohaselt: • Jaanuar 2017 summas 50 eurot. Kohus ei arvesta kostja poolt esitatud kulutustest (kokku 104,44€) jaanuar 2017 perioodil 08.01.-22.
4. tehtud kulutusi summas 34,66 eurot, kuna need on tehtud enne tagasiulatuva elatise nõude perioodi algust. Hageja vaidles vastu 29.
5. Apollo kino külastusele ja on õigeks võtnud 50 eurot selgitusega „sünnipäevalaua minu poolne osalus“ /tl 107/. 50 euro tasumine nähtub ka hagiavalduse põhjendusest /tl 4/; • Veebruar 2017 summas 88,13 eurot. Hageja heakskiit /tl 108/; • Märts 2017 summas 106,91 eurot. Kostja on näidanud ülalpidamise kuluna 124,06 eurot. Hageja kiitis heaks 09.04.
6. a menetlusdokumendis 66,91 eurot ja vaidles vastu 5

§ 100

lg 4 kohaselt elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette, seega on lisaks elatise võlgnevusele muutunud sissenõutavaks elatis perioodi 28.01.2018 (alates hagi esitamisest) kuni 25.04.2018 (kohtuotsuse tegemise aeg) eest summas 649,99 eurot (jaanuar 28,39€ + veebruar 220,00€-38,40€=181,60€ + märts 220,00€ + aprill 220,00€). Kohus selgitab kostjale, et hiljemalt 30.04.2018 tuleb tasuda maikuu elatis summas 220,00€, 31.05.2018 tuleb tasuda juunikuu elatis summas 220,00€ jne kuni hageja täisealiseks saamiseni. Juhul, kui kostja on hageja ülalpidamiseks BB´le kohtumenetluse ajal (lisaks kohtu poolt arvestatud veebruarikuu ülalpidamiskohustuse heakskiit hageja seadusliku esindaja poolt summas 38,40 eurot /tl 112/) elatist tasunud, tuleb seda kohtuotsuse täitmisel arvestada. Menetluskulud

1. Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta kostja kanda. Kohtumenetluse on põhjustanud kostja, kes ei ole kohaselt täitnud oma seadusest tulenevat alaealise lapse ülalpidamiskohustust. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Kohus on andnud pooltele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks, kuid pooled kohtule menetluskulude nimekirja esitanud ei ole. Seega loeb kohus, et hagejal menetluskulud puuduvad, elatise nõue on riigilõivuvaba. /allkirjastatud digitaalselt/ Anu Talu Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 26.10.2018 kohtuotsuse resolutiivosa: RESOLUTSIOON:
2. Tühistada Pärnu Maakohtu 25.04.2018 otsus osaliselt, osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ühe aasta eest hagiavalduse esitamisest 6