) § 101 lg 1 kohaselt ei või elatis alaealisele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Vabariigi Valitsuse 18.12.2015 määruse nr 139 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lg 2 kohaselt töötasu alammäär alates 01.01.2017 on 470 eurot kuus (RT I, 22.12.2015, 51) ning Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määruse nr 189 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on alates 3
lg 1 järgi ei või lapse igakuine elatis olla üldjuhul väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, annab lisaks lapse vajaduste ja/või vanema(te) varalise seisundi muutumisele ka seaduses sätestatud miinimumelatise muutumine alust nõuda kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmist. Lisaks faktiliste asjaolude muutumisele võivad elatise suuruse muutmise aluseks olla ka õiguslikud muudatused”. Samas on Riigikohus märkinud, et elatise suurendamiseks
lg-s 1 sätes-tatud miinimumini ei ole vaja üldjuhul tõendada, et lapse vajadused on suurenenud. Kuna tõendatud on, et tsiviilasjas nr 2-17-118885 tehtud kohtumääruse (maksekäsu) alusel lapsele makstav elatis on väiksem
lg-s 1 sätestatud miinimummäärast, on hageja õigustatud nõudma maksekäsu järgse elatise suurendamist. 3.1.
kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased.
p 1 kohaselt ülalpidamist on õigustatud saama alaealine laps.
lg 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (edaspidi elatis). Sama paragrahvi teise lõike kohaselt täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Vaidlust ei ole selles, et XX on YY alaealine laps. Vaidlust pole ka selles, et hageja vanemad elavad eraldi ning et laps XX elab ema juures. Nimetatud asjaolud on ka tõendatud. Eeltoodu tähendab, et YY alaealise lapse XX vanemana on kohustatud andma oma lapsele elatist. Samas on alaealine laps omakorda õigustatud saama oma vanemalt (isalt) ülalpidamist. 3.2. XX on palunud suurendada YY tsiviilasjas nr 2-17-118885 tema ülalpidamiseks välja mõistetud igakuist elatist ja mõista YY tema ülalpidamiseks välja elatis 250 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära kuus alates 08.01.2018, so alates hagi esitamisest. Kuna XX on nõudnud elatise suurendamist miinimummäärani, st elatise väljamõistmist miinimumsummas, ei pea ta oma vajadusi põhjendama ega ka tõendama (Riigikohtu lahend 3-2-1124-15). 3.3.
lg 1 kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vaidlust ei ole, et hagiavalduse esitamise aja seisuga (08.01.2018) ei olnud YY maksnud lapse ema pangakontole lapse ülalpidamiseks elatist
YY sisulised vastuväited elatise suurendamisele on analoogsed tema vastuhagis esitatud põhjendustega – hageja emalt saadetud andmetest nähtuvalt on lapsele tehtavad reaalsed kulutused miinimumist väiksemad; et tema isana täidab lapse ülalpidamiskohustust ka vahetult, kandes lapse kulusid ajal, mil laps viibib tema juures, samuti võimaldab kasutada oma autot lapsega arsti juures käimiseks või tasub lapse ja lapse ema bussisõidu kulud; lapse ülalpidamiskulud tuleb osaliselt lugeda kaetuks lapse emale makstava lapsetoetusega 55 eurot. Kohtu hinnangul ei põhista kostja vastuväited tsiviilasjas nr 2-17-118885 hageja kasuks välja mõistetud elatise suurendamata jätmist ega ka elatise miinimummääras välja mõistmata jätmist. 3.4. Vastavalt
lg-le 1 vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, Tsiviilasi nr 2-18-346 peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Riigikohus on mitmel korral juhtinud tähelepanu asjaolule, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks ning suurelt osalt vanematelt tuleks jõukohane elatis välja mõista väiksemas ulatuses (lahendid 3-2-1-174-16, 32-1-35-17). Kohtu hinnangul on seega võimalik kohustatud isikut ülalpidamiskohustusest vabastada ulatuses, milles tal pole jõukohane elatist maksta. 4
lg 2 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla
Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. YY ei ole väitnud ja seda ei nähu ka asja materjalidest, et ta on töövõimetu või et tal on lisaks XX veel laps, kes XX miinimumelatise väljamõistmisel osutub varaliselt vähem kindlustatuks kui XX. 4.1. YY on oma vastuväidetes tuginenud peamiselt asjaolule, et lapse ema 17.02.2018 saadetud ekirjast nähtuvalt on lapsele reaalselt tehtavad reaalsed kulutused miinimumist väiksemad, so 262 eurot (arvestamata lapse ema poolt eluaseme soetamiseks tehtud kulutusi, st eluaseme-laenu). Tuginedes Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-69-13 leidis YY, et lahus elav vanem ei pea elatist makstes kinni maksma lapsega kooselava vanema poolt eluaseme soetamiseks tehtud kulusid, mh eluasemelaenu makseid ega laenukindlustusmakseid. Kohus on seisukohal, et YY ei ole Riigikohtu eelmärgitud lahendit tervikuna õigesti mõistnud. Nimelt on Riigikohus lahendi nr 3-2-1-69-13 p-s 17 selgitanud, et „lapse põhivajaduste hulka kuulub ka vajadus kasutada eluruumi, kuna lapsel peab olema kodu, kus turvaliselt areneda ja kasvada. Seetõttu tuleb ülalpidamise ulatust määrates arvestada mh lapse vajadust kasutada eluaset ning seda sõltumata asjaolust, kas laps elab vanema üüritud, liisitud või vanemale omandiõiguse alusel kuuluvas eluruumis, mille omandamiseks võib vanem olla võtnud laenu. Kõigil neil juhtudel rahuldab vanem ka lapse eluasemevajadust, st täidab ülalpidamiskohustust“ ning p-s 18 märkinud et „… peavad vanemad vastavalt oma varalisele seisundile (eelduslikult võrdsetes osades) osalema ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. Asjaolu, et üks vanem annab enda kasutuses oleva eluruumi ka oma lapse kasutusse, ei tähenda, et see vanem peabki üksi lapse eluasemevajaduse rahuldama ja teine vanem vabaneb selles osas oma ülalpidamiskohustusest. Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel“. Sama lahendi p-s 19 märgib Riigikohus et „….lapse vajadust kasutada eluruumi saab ülalpidamise määramisel arvestada ka siis, kui laps elab ühele vanemale kuuluvas eluruumis, sõltumata sellest, kas eluruumi soetamiseks on võetud krediiti. On selge, et kui vanemal napib vahendeid endale eluruumi hankimiseks või selle kasutamiseks, nt kui ta ei suuda tasuda laenumakseid või eluruumi jooksvaid ülalpidamiskulusid, mõjutab see ka temaga koos elava ja iseseisva sissetulekuta lapse elukvaliteeti. Selles osas on olukord sarnane korteri üürimisega, kui lapsega kooselaval vanemal ei ole üüri maksmiseks piisavalt raha“. Eluasemevajaduse ulatuse ja rahalise väärtuse saab kolleegiumi arvates määrata kindlaks eluaseme kasutamisest saadava varaliselt hinnata eelise (kasutuseelise) väärtuse kaudu, mille väärtuse saab määrata kindlaks eluruumi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o eluruumi üürimisel saadava üüri järgi (p-d 20, 21). Samas märgib Riigikohus eelviidatud otsuse p-s 22 et „ … igakuine elatis ühele lapsele ei või
lg 1 järgi olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kolleegiumi hinnangul katab miinimummääras elatis eelduslikult ka lapse eluaseme miinimumkulud“. Tsiviilasi nr 2-18-346 Eeltoodust tulenevalt ja arvestades, et XX nõuab elatist miinimummääras, ei tule tal ema eluruumis elamise kasutuseelise väärtust tõendada ega kohtul seda ka tuvastada. Kohtu hinnangul ei tõenda YY esitatud lapse emalt väidetavalt 17.02.2018 saadud sissetulekute/väljaminekute arvutuskäik (tl 37), et lapse vajadused on miinimumist väiksemad. Nimelt ei sisalda see arvestus lapse kõiki eluks vajalikke kulutusi, sealhulgas tema kasvatamise kulutusi (
). YY on hageja vajaduste arvestamisel jätnud tähelepanuta/ arvestamata lapse ema märkuse, et sissetulekute/väljaminekute arvutuskäik ei sisalda paljusid lapsele vajalikke kulutusi (hügieenitarvetele, sh apteegikosmeetikale, nõudepesuvahenditele, pesu-pulbrile, ravimitele, vitamiinidele, kooliga väljasõitudele, sünnipäevadele, riietele, jalatsitele jne). Kohtu hinnangul on need sissetulekute/väljaminekute arvutuskäigus arvestamata ja rahaliselt määratlemata kulutused lapsele igati vajalikud ja põhjendatud. Riigikohus on korduvalt (nt lahend 3-2-1-174-16 p 13) märkinud, et eelduslikult ongi lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus
lg 2 kohaselt võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Riigikohus on lahendis 3-2-1-124-15 juhtinud tähelepanu, et vältimaks korduvat kohtu poole pöördumist TsMS § 459 lg 1 alusel, on ülalpidamist saama õigustatud lapse huvides määrata elatise suurus kindlaks nii, et miinimumelatise suuruse muutudes ei osutu kohtulahendiga väljamõistetud või kohtumäärusega kinnitatud kompromissis sisalduv elatis miinimumelatisest väiksemaks. Asjaolusid kogumis hinnates leiab kohus, et hageja XX on õigustatud soovima elatise väljamõistmist tema poolt taotletud viisil, st muutuva suurusena. Puuduvad asjaolud, mis välistavad elatise väljamõistmise muutuva suurusena sõltuvana Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära muutumisest. Eeltoodut arvestades rahuldab kohus XX hagi YY Pärnu Maakohtu 25.09.2017 kohtumäärusega (maksekäsk) tsiviilasjas nr 2-17-118885 XX ülalpi-damiseks välja mõistetud elatise suurendamiseks 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.