KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Anu Talu Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 27. aprill 2018, Pärnu Maakohtu Pärnu Rüütli tn kohtumaja kantselei

§ 100

lg 4 alusel kolme kuu keskmise töötasu ulatuses rahalise hüvitise brutosummas 3471,30 eurot, VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgse viivise saamata jäänud töötasult, puhkusehüvitiselt, kolme kuu keskmise töötasu ulatuses rahaliselt hüvitiselt alates 16.05.2017 kuni rahaliste nõuete täieliku täitmiseni ning muuta töövaidluskomisjonil otsuse jõustumisel töötamise registris olevat töölepingu kannet ja kanda registrisse töölepingu lõpetamise kuupäev 16.06.2017 ja lõppemise õiguslik alus (

§ 91lg 2 p 2).

23.11.

1. a muutis hageja viivise arvestamise alguspäeva ning palus viivist arvestada alates 17.06.
2. a. Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni töövaidluskomisjoni (edaspidi TVK) 05.12.2017 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/2106/17 rahuldati töötaja avaldus osaliselt ning
3. Loeti poolte vahel 11.01.2016 sõlmitud tööleping ülesöelduks töötaja algatusel erakorraliselt 16.06.2017

§ 91lg 2 p 2 alusel.

1. Mõisteti tööandjalt töötaja kasuks välja järgnevad summad: 2.
2. puhkusehüvitis netosummas 660,38 eurot 2.
3. töölepingu

§ 91

lg 2 alusel ülesütlemise hüvitis töötaja kahe kuu keskmise töötasu määras brutosummas 2314,20 eurot 2.

1. viivis lõpparve väljamaksmisega viivitamisel seisuga 28.11.2017 brutosummas 110,54 eurot
2. Töötaja nõuded jäeti rahuldamata järgmistes osades: 3.
3. töölepingu ülesütlemise hüvitise nõue summa 1157,10 euro osas 3.
4. viivise nõudes summa 45,14 euro osas. Tööandja pöördus 04.01.2018 avaldusega /tl 2-5/ kohtusse ning palus vaadata töötaja poolt TVK-le esitatud avaldus läbi hagimenetluse korras hagina TVK poolt rahuldatud osas. Sellisel juhul loetakse töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 58 lg 5 kohaselt töövaidluskomisjonile esitatud avaldus hagiavalduseks ning TvLS § 58 lg 3 teise lause järgi töötajat käesoleval juhul hagejaks ja tööandjat kostjaks (kuni 01.01.2018 kehtinud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 5 ning lg 4). Hageja kohtusse hagiga TVK otsusega rahuldamata jäänud osas töövaidluse lahendamiseks ei pöördunud, mistõttu jõustus töövaidluskomisjoni otsus selle punkti 3 ja alapunktide 3.1.–3.
5. osas. Hageja esitatud nõuded, väited ja tõendid.
6. Töövaidluskomisjonile esitatud avalduse /TVK tl 2-8/ ja vastuse /TVK tl 58-61/ ning hagimenetluses esitatud menetlusdokumentide /tl 48-53/ kohaselt sõlmisid kostja ja hageja 11.01.2016 tähtajatu töölepingu nr 2 /TVK tl 9-11/, mille kohaselt töötas hageja kostja juures 2

§ 91

lg 1 ja lg 2 p 2 alusel erakorralise ülesütlemise avalduse alates 16.06.2017 /TVK tl 13-15/ põhjendusel, et tööandja viivitas oluliselt töötasude väljamaksmistega ja jättis korduvalt osaliselt töötasud tasumata, millega tekkisid avaldajal probleemid igapäevaste kulude ja muude kohustuste täitmisel. Kostja sai ülesütlemise avalduse kätte 16.06.

1. 30.06.2017 laekus hageja kontole 1359,25 eurot selgitusega lõpparve /TVK tl 20/. Kostja poolt 22.06.2017 hagejale edastatud maksuarvestusest ei selgu, mis tasusid (puhkusetasu, saamata jäänud töötasu, haigusraha) sisaldab väljamaksu summa kokku 1715,83 eurot brutos (1359,25 eurot netos) /TVK tl 17/. Hageja arvestuste kohaselt oli hagejal lõpparve laekumise päevaks sissenõutavaks muutunud töötasu nõue brutosummas 912,89 eurot (neto 740,02€, sh maikuu eest 440,00€ ja juunikuu eest 300,02€) ning puhkusehüvitise nõue brutosummas 1636,32 eurot. Pärast tasaarvestust laekunud lõpparvega on hagejal kostja vastu saamata jäänud puhkusehüvitise nõue summas 833,38 eurot brutos ja 678,70 eurot netos /TVK tl 5/. Pärast puhkusehüvitise arvestuse täpsustamist ning tasaarvestust esitas hageja 23.03.
2. a puhkusehüvitise nõude brutosummas 783,85 eurot /tl 72/. Hageja on seisukohal, et kooskõlas

§ 105

lg 1 ja 2 on töölepingu erakorraline ülesütlemise avaldus algusest peale kehtiv ning sellest tulenevalt on tööandjal kohustus maksta hagejale hüvitis seaduses sätestatud määras. Hageja ülesütlemise hüvitise nõue kohtumenetluses on töötaja kahe kuu keskmise töötasu määras brutosummas 2314,20 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt VÕS § 100, § 101 lg 1 p 6 ja

§ 84

lg 1 alusel alates 17.06.2017 lõpparve (puhkusehüvitis) ja

§ 100lg 4 alusel hüvitise sissenõutavaks muutumisest VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgset viivist kuni Ts

MS § 367 järgi kohase täitmiseni. Kostja vastuväited ja tõendid, hageja seisukohad nende osas 3. Kostja kirjalikus vastuses avaldaja avaldusele /TVK tl 36-40/ ning hagimenetluses esitatud menetlusdokumentides /tl 35-41, 59-65, 99-101/ hageja nõuet ei tunnista. Kostja on seisukohal, et hageja on ebaõigesti poolte vahel sõlmitud töölepingu üles öelnud põhjusel, et kostja on töölepingut oluliselt rikkunud töötasu maksmisega viivitamise ja osaliselt töötasu maksmata jätmise tõttu. Kostja on kogu töölepingus kokkulepitud töötasu avaldajale tasunud, kuid hageja arvelduskonto väljavõttest ei nähtu kogu töötasu tasumist põhjusel, et kostja maksis töötasu hagejale osaliselt sularahas. Kostja esitas töötasu sularahas väljamaksmise kohta tõendina kassa väljamaksulehe /TVK tl 54/. Hageja kostja väidet töötasu sularahas tasumise kohta õigeks ei võta /TVK tl 59 p 2.2., tl 51 p 2.2.). Hageja väited töötasu maksmise hilinemise kohta on põhjendamatud, sest sellisel viisil osade kaupa töötasu maksmine toimus kokkuleppel hagejaga ning hageja teadmisel ja nõusolekul. Hageja kostja väidet töötasu ositi maksmise kohta õigeks ei võta /TVK tl 59 p 2.2., tl 51 p 2.2.). Kuna hageja on kogu töötasu kätte saanud (antud asjaolu kostja tõendab TSD kokkuvõttega /tl 68/), on hageja lõpparvena kätte saanud ka puhkusehüvitise täies ulatuses ning hageja puhkusehüvitise nõue on alusetu. Hageja nõusolekut töötasu maksmise tingimuste kohta kinnitab ka asjaolu, et enne ülesütlemisavalduse esitamist ei olnud hageja esitanud mistahes vormis ühtegi kaebust või pretensiooni kostja tegevuse kohta, sealhulgas kostja poolt töötasu maksmise kohta. Kostja väidab, et kuigi hageja esitas kostjale töölepingu ülesütlemise avalduse, leppisid pooled hilisemal kohtumisel kokku töölepingu lõpetamises kokkuleppel, mida kinnitab kostja 3

§ 91lg 1 ja lg 2 p 2 sätestatud aluseid.

Kostja palub juhul, kui kohus leiab, et hageja vastav hüvitisenõue on iseenesest põhjendatud, vähendada hüvitis vastavalt

§ 100

lg 4 lausele vähemalt pooleni

§ 100lg 4 järgi maksimaalselt väljamõistetava hüvitise suurusest.

Hageja vastuväite kohaselt ei ole töölepingu ülesütlemise hüvitise vähendamiseks alust, sest tööandja rikkus oluliselt poolte vahelist töölepingut, kuivõrd jättis hagejale tasumata töötasud ja viivitas töötasude maksmisega. Ülesütlemine ei tulnud kostjal ootamatult, sest kostja teadis, et töötasude maksmata jätmine on töölepingu rikkumine ja sellega kaasneb töölepingu lõpetamine /TVK tl 60 p 2.4., tl 51 p 2.3./ Hageja viivise nõudele vaidleb kostja vastu kahel põhjendusel: esiteks on ebaõige viivisenõue arvestamise algustähtaeg (16.05.2017) arvestades töölepingu ülesütlemise avalduse esitamise päeva (16.06.2017) ning teiseks on viivisenõue alusetu seoses kostja poolt hageja nõuete kohase täitmisega. Hageja muutis viivise arvestamise alguspäeva 23.11.

1. a menetlusdokumendis ning palub viivist arvestada alates 17.06.2017 /TVK tl 60 p 2.6./ Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
3. Kohtu menetluses on hageja T. T.e nõue kostja Xxxxxxxxxxx OÜ vastu töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustatud osas, so puhkusehüvitise nõue netosummas 660,38 eurot, töölepingu

§ 91

lg 2 alusel ülesütlemise hüvitis töötaja kahe kuu keskmise töötasu määras brutosummas 2314,20 eurot ja lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest viivis seisuga 28.11.2017 brutosummas 110,54 eurot /TVK tl 72, tl 15/. Kohus jätab tähelepanuta töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 59 lg 1 teise ja kolmanda lause alusel hageja poolt 23.03.

1. a menetlusdokumendis eeldatavalt kopeeri-kleebi meetodil esitatud nõuded p-des 2.2., 2.3 ja 3 /tl 72/, kuid arvestab nimetatud menetlusdokumendis pärast kohtunõude täitmist p-s 2.
2. täpsustatud puhkusehüvitise nõudega brutosummas 783,85 eurot.
3. Poolte vahel puudub vaidlus alljärgnevate tähtsust omavate asjaolude osas: • poolte vahel oli sõlmitud 11.01.
4. a tööleping nr 2 /TVK tl 9-11/; • töölepingu kokkulepitud netotöötasu on 900 eurot kuus; • töölepingu järgi on kokkulepitud töötasu väljamaksmise kuupäev hiljemalt järgneva kalendrikuu
5. kuupäev; • töölepingu järgi kohustus kostja maksma hagejale töötasu üks kord kuu hageja arveldusarvele; • kostja tasus veebruar 2017, märts 2017 ja mai 2017 töötasu hagejale osade kaupa ning mitte töölepingus kokkulepitud tähtajaks; • hageja oli alates 12.06.2017 töövõimetuslehel; • hageja edastas kostjale 16.06.2017 töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse

§ 91lg 1 ja lg 2 p 2 alusel töölepingu lõpetamiseks alates 16.06.2017; 4

) § 28 lg 1 p 2 kohaselt on tööandja eelkõige kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal.

§ 4lg 2 sätestab töölepingu sõlmimisele kirjaliku vorminõude. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 77 lg 3 sätestab, et seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Poolte kokkuleppega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta muus vormis üksnes siis, kui pooled on selles kokku leppinud. Pooled leppisid töölepingu p-s 8.2 kokku, et kõik poolte vahel lepinguga sõlmitavad muudatused vormistatakse kirjalikult /TVK tl 11/. Hageja ei võtnud õigeks kostja väidet töölepingu tingimuste muutmise kohta ning muid tõendeid, mille alusel saaks kohus kokkulepet töölepingu tingimuste muutmise kohta tuvastada, esitatud ei ole. Tulenevalt VÕS § 13 lg 1 ja 2 koosmõjus VÕS § 1 lg-ga 1 saab kohus asja lahendades lähtuda poolte vahel kirjalikult kokkulepitud tingimustest. Hageja poolt esitatud arvelduskonto väljavõttega /TVK tl 20/ on tõendatud, et kostja on rikkunud töölepingu p-s 3.3. kokkulepitud hiljemalt järgneva kalendrikuu 15. kuupäeval töötasu väljamaksmise kohustust /TVK tl 10/. 9.

§ 71

kohaselt töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Kostja vaidleb hageja puhkusehüvitise nõudele vastu põhjendusel, et kostja on hagejale tasunud töötasu osaliselt sularahas, mistõttu sisaldas 30.06.2017.a teostatud ülekanne selgitusega „lõpparve“ /TVK tl 20/ hageja poolt nõutavat puhkusehüvitist. Hageja vaidleb töötasu sularahas saamisele vastu. Kostja on hagejale töötasu sularahas tasumise kohta esitanud tõenditena allkirjastamata kassa väljamaksulehe /TVK tl 54/ ja TSD kokkuvõtte /tl 68/. Kohus on seisukohal, et esitatud dokumendid ei tõenda hagejale sularahas töötasu väljamaksmist. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 13 lg 1 esimese lause kohaselt tulumaksuga maksustatakse kõik rahalised tasud, mida makstakse töötajale või ametnikule, sealhulgas palk, lisatasu, juurdemakse, puhkusetasu, töölepingu ülesütlemisel või teenistusest vabastamisel ettenähtud hüvitis, kohtu või töövaidluskomisjoni väljamõistetud hüvitis või viivis, haigushüvitis ning riigieelarvest hüvitatav puhkusetasu. Tulumaks peetakse tööandja poolt kinni väljamakstavast palgast (TuMS § 36 lg 1, § 40 lg 1 ja 2, § 41 p 1) ning tööandja on kohustatud kinnipeetud tulumaksu üle Maksu- ja Tolliameti pangakontole hiljemalt väljamakse tegemise kuule järgneva kuu 10. kuupäevaks (TuMS § 40 lg 4) ning esitama nimetatud tähtpäevaks maksudeklaratsiooni vormi TSD (TuMS § 40 lg 5). Esitatud TSD kokkuvõttest ei nähtu, et kostja oleks deklareerinud hagejale sularahas tehtud töötasu väljamakseid. TSD kokkuvõttes nähtuvad deklareeritud väljamaksed ja hagejale ülekande teel tehtud laekumised alates märtsikuust ühtivad täies ulatuses: TSD järgi on märtsikuus väljamakstud töötasu on brutos 471,99 eurot (neto 400,00€), laekumine 21.03.2017 hageja kontole 400 eurot; TSD järgi aprillikuu väljamakse brutos 1314,84 eurot (neto 1050,00€), laekumine hageja kontole 07.04.2017 summas 150 eurot, 13.04.2017 summas 600 eurot ja 25.04.2017 summas 300 eurot; TSD järgi maikuu väljamakse brutos 1120,34 eurot (neto 900,00€), laekumine hageja kontole 18.05.2017 summas 400 eurot, 26.05.2017 summas 150 eurot ja 31.05.2017 summas 350 eurot; TSD järgi juunikuu 5

§ 55

kohaselt eeldatakse, et töötaja iga-aastane puhkus on 28 kalendripäeva (põhipuhkus), kui töötaja ja tööandja ei ole leppinud kokku pikemas põhipuhkuses või kui seadus ei sätesta teisiti. Pooled leppisid töölepingu p-s 4.1 kokku iga-aastase põhipuhkuse kestuseks 28 kalendripäeva /TVK tl 10/. Hagejal õigus hüvitisele 40 kasutamata puhkusepäeva eest (perioodi 11.01.2016-10.01.2017 eest 28 kalendripäeva, perioodi 11.01.2017-15.06.2017 k.a eest 12 kalendripäeva). Põhipuhusetasu arvutatakse Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 nr 91 määruse „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ (edaspidi 11.06.2009 määrus nr 91) § 4 lg 3 järgi, mille kohaselt keskmise kalendripäevatasu arvutamiseks liidetakse § 2 lõikes 2 või 3 nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendripäevade arvuga. Arvutamise aluseks olevat kalendripäevade arvu vähendatakse nende kalendripäevade võrra, millal töötajale ei arvestatud töötasu tööst keeldumise korral „Töölepingu seaduse” § 19 alusel. 11.06.2009 määruse nr 91 § 2 lg 1 esimese lause kohaselt keskmise töötasu arvutamisel võetakse arvesse töötasuna teenitud summad, § 2 lg 2 kohaselt keskmine töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. Hageja sissenõutav töötasu perioodi detsember 2016 - mai 2017 eest on 6724,63 eurot (1122,93 eurot + 5 x 1120,34 eurot). Hageja on ebaõigesti arvestanud detsember 2016. a töötasu brutosummaks 1120,34 eurot. 2016 aasta tulumaksuvaba miinimum ja 2017 aasta tulumaksuvaba miinimum oli erinev (vastavalt 170€/kuus ja 180€/kuus), mistõttu oli ka netopalga suurusega 900 eurot brutopalga suurus 2016 ja 2017 aastal erinev. 11.06.2009 määruse nr 91 § 4 lg 2 kohaselt keskmise töötasu arvutamisel põhipuhkusetasu maksmiseks ja avalikus teenistuses ette nähtud lisapuhkuse tasu maksmiseks ei arvata kalendripäevade hulka rahvuspüha ega riigipühi. Hageja on kooskõlas sätestatuga arvutanud perioodi detsember 2016 - mai 2017 eest 174 kalendripäeva. Seega keskmine kalendripäevatasu on 38,65 eurot (6724,63€ / 174 kp) ja hüvitise suurus brutosummas 1546 eurot (40kp x 38,65€). 11.

§ 84

lg 1 kohaselt töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Hagejal oli seisuga 16.06.2017 saamata maikuu töötasu (netosummas 440 eurot), juunikuu töötasu 7 tööpäeva eest ja puhkusehüvitis (brutosummas 1546 eurot). Kostja on hagejale edastatud maksuarvestuse kontrollaruandes näidanud juunikuu brutotöötasuks 217,28 eurot /TVK tl 17/, hageja on arvestanud juunikuu netotöötasu suuruses 300,02 eurot /TVK tl 4/. Kohus on seisukohal, et hageja juunikuu töötasu arvestus on kooskõlas 11.06.2009 määruse nr 91 § 3 lg 1 sätestatud arvestamise alustega. Seega oli hagejal seisuga 16.06.2017 sissenõutavaks muutunud töötasu nõue brutosummas 912,89 eurot (netosummas 740,02€) ja puhkusehüvitis brutosummas 1546 eurot, kokku 2458,89 eurot (netosumma 1932,30 eurot). Hagejale laekus 30.06.2017 lõpparvena 1359,25 eurot, seega on hagejal saamata puhkusehüvitis netosummas 573,05 eurot (brutosummas 696,38 eurot). 12.

§ 105sätestab ülesütlemise tühisusele tuginemise alused.

Nimetatud paragrahvi lõike 2 kohaselt kui ei esitata hagi või avaldust ülersütlemise tühisuse tuvastamiseks tähtaja jooksul 6

§ 100

lg 4 kohaselt kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Kohus leiab, et käesolevas tsiviilasjas on põhjendatud hüvitise suurust muuta kuni kostja poolt märgitud suuruseni, so vähemalt pooleni

§ 100lg 4 järgi maksimaalselt väljamõistetava hüvitise suurusest.

Kohus tuvastas käesolevas tsiviilasjas, et kostja rikkus töötasu maksmisel kokkulepitud tingimusi ja aega, kuid kohtu arvates ei ole tööandja töötasu maksmisega oluliselt viivitanud. Ülesütlemise seisuga oli tööandaja viivituses maikuu töötasu osaliselt, summas 440 eurot ning ühe päeva. Perioodil alates 15.03.2017 (so veebruarikuu töötasu maksmise tähtpäev) kuni ülesütlemiseni (so 16.06.2017) kostja küll rikkus töötasu maksmise tingimusi neljal korral, kuid esitatud tõenditest nähtub, et kostja püüdis enda lepingulisi kohustusi jooksvalt täita ning hagejale igakuiselt töötasu maksta.

1. Viivise osas märgib kohus, et viivise näol on tegemist rahalise kohustuse täitmise viivitamise korral nõutava summaga vastavalt võlaõigusseaduse § 113 lõikele
2. Viivis võib olla lepinguline või seadusest tulenev. Kuna käesoleval juhul ei ole pooled töölepingus kokku leppinud viivise määras puhuks, kui nt tööandja jätab töötasu vm kokkulepitud tasud maksmata, ei saa rakendada suuremat viivist kui seaduses märgitud. Selleks on viidatud sätte kohaselt 8% aastas, millele lisandub Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär. Kuna töötasu ja muud tasud muutuvad sissenõutavaks lepingu lõppemisel (

§ 84lg 1), siis tuleb viivis käesoleval juhul arvutada alates 17.06.2017.

Kuna töövaidluskomisjon ei mõistnud viivise välja alates otsuse tegemisest kuni rahalise nõude täieliku täitmiseni ja hageja ei ole selles osas töövaidluskomisjoni otsust vaidlustanud, on töövaidluskomisjoni otsus selles osas TvLS § 59 lg 1 teise lause kohaselt jõustunud ning kohus saab sama paragrahvi sama lõike kolmanda lause kohaselt viivise arvutada vaidlustatud ulatuses, so seisuga 28.11.

1. a. Kostja oli perioodil 17.06.2017-30.06.2017 hageja ees võlgnevuses netosummas 3228,30 eurot (brutosummas 4139,40 eurot - saamata jäänud töötasu 912,89€, puhkusehüvitis 1546,00€ ja töölepingu lõpetamise hüvitis 1680,51€) ning perioodil 30.06.2017-28.11.2017 netosummas 1869,06 eurot (brutosumma 2376,89 eurot – puhkusehüvitis 696,38€ ja töölepingu lõpetamise hüvitis 1680,51€). Seega viivis on kokku 71,77 eurot järgmiselt: 1) võlaperiood 17.06.2017 – 30.06.2017, 14 kalendripäeva, võlasumma 3228,30 eurot, 8% aastas, 0,021918% päevas, summas 9,91 eurot; 2) võlaperiood 01.07.2017 – 28.11.2017, 151 kalendripäeva, võlasumma 1869,06 eurot, 8% aastas, 0,021918% päevas, summas 61,86 eurot. Menetluskulud
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses. TsMs § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei 7