) § 96 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Lähtuvalt
lg-test 1 ja 2 määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. 3. Vaidlust ei ole selles, et lapse vanemad elavad eraldi ja hageja elukohaks on ema elukoht. Seega on kostja lapse vanemana kohustatud andma ülalpidamist oma lapsele. Alaealine laps omakorda on õigustatud saama oma isalt elatist.
kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.
Hageja on taotlenud elatise väljamõistmist alates avalduse esitamisest maksekäsu kiirmenetluses 03.09.2017 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras, mis oli 2017.a. 235 eurot, 2018.a. 250 eurot ja 2019.a. 270 eurot. Riigikohus on (nt lahend 3-21-174-16, p 13) märkinud, et eelduslikult ongi lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus
lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Kuigi kostja on väitnud, et tegelikkuses on lapse vajadused väiksemad, seda hageja esitatud arvestuskäik ei kinnita. Ka ei sisalda see arvestus kõiki lapse eluks vajalikke kulutusi, sealhulgas tema kasvatuse kulutusi (
). Kostja ise tunnistab, et tema enda igakuised vajadused on üle 400 euro, seega ei ole alust väita, et hageja ülalpidamiskulud ühes kuus on ülepaisutatud, seda enam, et eeldatavalt võivad kasvava lapse ülalpidamiseks osad kuluartiklid (riided, jalatsid, hügieenitarbed, huviringid) olla suuremad kui täiskasvanul. 3. Riigikohus on mitmel korral juhtinud tähelepanu asjaolule, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks ning suurelt osalt vanematelt tuleks jõukohane elatis välja mõista väiksemas ulatuses (lahendid nr 3-2-1-174-16; 3-2-1-35-17). Nimetatud asjaolule on juhtinud tähelepanu ka kostja. Kohtu hinnangul on seega võimalik kohustatud isikut ülalpidamiskohustusest vabastada ulatuses, milles ta pole jõukohane elatist maksma. Kostja on vastuväitena leidnud, et kuna on töötu ega oma sissetulekut, tuleks temalt väljamõistetava elatise suurust vähendada. Hageja on põhjendatult tuginenud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-118-12, millest lähtuvalt on vanemal kohustus nii enda kui ka oma laste ülalpidamiseks hankida vajalikud vahendid. Vanemal on kohustus lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt teenida sissetulekut ning vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest üksnes seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või tema sissetulek on liiga väike.
lg 2 kohaselt 3 2-17-118887 võib kohus mõjuval põhjusel elatist vähendada alla
Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel
lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostjal on lisaks alaealisele hagejale veel xx.xx.xxxx sündinud x M. Kostja väitel puuduvad tal igasugused sissetulekud, seepärast on selgusetu, millist varalist seisundit arvestades on kostja võimeline andma ülalpidamist. Kostja pole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema võimalused nii enda kui laste vajaduste rahuldamiseks oleksid kuidagi piiratud. Kostja on esitanud Eesti Töötukassa 24.09.2018 teatise kostja töötuna arvel olemise kohta alates 05.09.2017, tema järgmine pöördumine töötukassasse on 15.10.2018 (2.kd tl 31), samas on kostja töövõimeline ning pole esitanud tõendeid, et tal pole võimalik tööd saada. Hageja on esitanud väljavõtte töötukassa lehel olevatest tööpakkumistest xxxxxxxxxx (2.kd tl 44), millest nähtub, et valitsev on tööjõupuudus, mitte tööpuudus. Seega leiab kohus, et kostjal on kohustus hankida nii enda kui laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, mida kostja ei ole teinud ning kostja ei ole toonud välja ühtegi asjaolu, mis kuidagi takistaks või piiraks enda ja laste vajaduste rahuldamiseks vahendite hankimisel eelkõige leida endale töökoht.
Vanematevahelised kokkulepped ei välista, et elatist võib maksta ka muul viisil, sh asjade, teenuste jne ostmise näol. Hageja on elatisenõude vähendamisel arvestanud kostja tehtud kulutusi transpordile seonduvalt hageja ema kasutuses oleva sõiduki eest tasutud laenumaksetega 20 eurot kuus kolme kuu eest ajavahemikul september kuni november. Samuti on hageja nõus vähendama elatise nõuet perioodil september 2017 kuni märts 2018 kostja poolt tehtud kindlustusmaksete osas igakuuliselt 10,98/10,46 euro ulatuses (1.kd tl 68-71; 2.kd tl 3336). Muus osas hageja kostja poolt väidetud kulutusi hageja ülalpidamiseks viimane õigeks ei võta, hageja ema eitab vastavaid vanematevahelisi kokkuleppeid ning need kostja vastuväited jätab kohus tõendamatuse tõttu tähelepanuta. Kuna hageja on loobunud elatise nõudest enne 03.09.2017, jätab kohus tähelepanuta ka kostja vastuväited tagasiulatava nõude osas ning tema poolt tehtud väidetavate kulutuste osas. 4 2-17-118887 7. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et SL ülalpidamiskulud ühes kuus on vähemalt 500 eurot. Lapse vajadused ning nende katmise kulu ei saa olla aluseks (mõjuvaks põhjuseks) kostjalt miinimummääras elatise väljamõistmata jätmiseks. Kohus ei ole tuvastanud ka teisi asjaolusid, mis annaks alust mõista RL hageja ülalpidamiseks välja elatis väiksemas ulatuses kui seadusega sätestatud miinimummäär. Seega on hageja nõue elatise väljamõistmiseks õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohus selgitab, et
MS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Tulenevalt TsMS § 174 lg 1 määrab asja menetlev kohus menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja esindaja menetluskulu nimekirja kohaselt on hageja palunud kindlaks määrata ja välja mõista kostjalt hageja õigusabitasu 16 tunni eest 225 eurot käibemaksuta, mis hõlmab hageja poolt omaosalustasuna Eesti Õigusbüroo OÜ-le tasumisele kuuluvat summat. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on riigilõiv ja asja läbivaatamise kulu kohtukulu ning vastavalt TsMS § 144 p-le 1 on kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste esindajate kulud. Menetlusosalise esindaja kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, võib olla eelkõige õigusteenuse osutamise tasu. Kuivõrd kostja on vastu vaielnud hageja lepingulise esindaja kuludele, kontrollib kohus hageja esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Kostja on vaidlustanud hageja õigusabikulu koosseisus nõutud tasu 2 konsultatsiooni ees (konsultatsioonid 05.07 ja 12.07.2018). Kohus nõustub kostjaga, et nimetatud kulud on kohtumenetlusse mittepuutuvad, kuna on tehtud enne kohtumenetlust. Ka on kostja vaidlustanud hageja õigusabikulud, mis on seotud menetlusdokumentide täpsustamisega (22.10.2018). Nimetatud menetlusdokument on esitatud hageja poolt vastavalt kohtu 02.10.2018 määrusele, milles hageja täpsustab oma lõplikke nõudeid, arvestades kostja poolt esitatud vastuväiteid ning esitab kokkuvõtva seisukoha asjas kogutud tõendite osas. 22.10.2018 menetlusdokument on kohtu arvates vajalik ning kohus arvestab seda hageja põhjendatud menetluskuluna. Kostja on küll õigesti osundanud, et elatise väljamõistmiseks on lihtsustatud kohtu poole pöördumine, ilma et oleks vaja palgata juristi, samas kohtu arvates ainuüksi lihtsustatud kohtu poole pöördumise kord ei välista vaidluse puhul õigusabiteenuse kasutamist. Kõnealusele menetlusele kulunud aeg ja menetlusdokumentide maht kinnitavad õigusabiteenuse kasutamise põhjendatust. Ka kostja ise on pidanud vajalikuks õigusabiteenuse kasutamist. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kostja väited hageja õigusabiteenuse kasutamise põhjendamatuse kohta tähelepanuta. Justiitsministri 05.01.2017 määruse nr 1 „Üldise õigusnõustamise sihtgrupp ja õigusvaldkonnad ning selle nõustamise kättesaadavuse parandamiseks antava toetuse jagamise tingimused ja kord“ § 7 lg 1 kohaselt tasub abivajaja enne kohtumisega õigusnõustamist konkursi võitjale kalendriaastas ühekordse omaosalustasu viis eurot. Sama määruse § 7 lg 4 kohaselt on alaealised abivajajad lõikes 1 sätestatud omaosalusmäära tasumisest vabastatud. Kuna SLLon alaealine, on ta eelpoolnimetatud omaosalustasust vabastatud ning seega ei pea kohus hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks õigusabilepingu sõlmimise tasu 15 eurot (3 x 5). 5 2-17-118887 Seega hindab kohus põhjendatuks hageja esindaja õigusabikuluks ajakulu 14 tunni ulatuses tunni hinnaga 40 eurot, millest kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja omaosaluse osa 130 (560-430) eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Ingrid Niinemägi Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.