2-19-10921 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Ingrid Niinemägi Otsuse tegemise aeg ja koht 28.02.2020, Paide kohtumaja Tsiviilasja number 2-19-10921 Tsiviilasi XX hagi YY v

) § 25 tähenduses. Veel märgib hageja, et on tasunud majalaenu osamakseid 12 aastat ja 5 kuud. KOHTU SEISUKOHT

1. Kohus, tutvunud poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et XX hagi YY vastu tuleb rahuldada osaliselt.
2. Kohus tegi käesolevas tsiviilasjas vaidlustamata asjaoluna kindlaks, et XX ja YY vahel sõlmiti xx.xx.xxxx abielu, mis on lahutati xx.xx.xxxx.a. (tl 13). Hageja taotleb ühisvara jagamist. Perekonnaseaduse (

) § 211 lg 1 sätestab, et kui enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud abieluvaraleping ei näe ette teisiti, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud abielude puhul abikaasadevahelistele varalistele suhetele alates käesoleva seaduse jõustumisest käesolevas seaduses varaühisuse kohta sätestatut. Pooltel ei olnud sõlmitud abieluvaralepingut ning poolte abielu sõlmiti xx.xx.xxxx, mistõttu kohaldub endiste abikaasade varasuhetele varaühisuse regulatsioon. Tulenevalt

§-st 25 lähevad varaühisuse puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused.

§ 35kohaselt lõppeb varaühisus muuhulgas abielu 3

§ 210

lg 1 ja § 211 järgi tuleb alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest esitatud nõude korral jagada abikaasade ühisvara kehtiva seaduse järgi, kuid

§ 210

lg 2 järgi tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, so enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadusest. Kuna kinnistu xxxx xx xx xxxx xxxx on omandatud 2007

§ 37

sätestab, et varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad ühisvara omavahel.

§ 37

lg 11 kohaselt määratakse ühisvara koosseis kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. Tulenevalt eelpoolviidatud Riigikohtu lahendist tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda varem kehtinud perekonnaseaduse redaktsioonist (

v.r).

(v.r) § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Sama seaduse § 15 lg 1 järgi oli abikaasa lahusvaraks tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara.

(v.r) § 18 lg 2 teine lause sätestab, et kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Praegusel juhul nähtub asja materjalidest, et kostja on kinkelepingu teel omandanud xx.xx.xxxx korteriomandi asukohaga xxxxxx xxxx xxxxxe (tl 59-62). Arvestades

(v.r) § 15 lg 1 sätet oli viidatud korteriomandi puhul tegemist kostja lahusvaraga.

§ 37

lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. YY ja XX ei ole kokku leppinud ühisvara jagamises muul viisil kui võrdsetes osades.

1. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 1 järgi jagatakse asi kaasomandi lõpetamisel vastavalt kaasomanike kokkuleppele. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 kohaselt, kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosadeks, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Pooled on praeguses menetluses jaganud osaliselt ühisvara saades osa vara osas kokkuleppele.
2. Pooled ei vaidle, et vara, mille jagamist hageja taotleb, on poolte ühisvara. Samuti ei vaidle pooled kaasomandi jagamise viisi suhtes. Hageja taotleb poolte ühisvara jagamist kinnistu osas selliselt, et kõne all oleva kinnistu ainuomanikuks saaks kostja. Kostja ei ole sellisele ühisvara jagamise viisile kinnistu osas vastu vaielnud. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kinnistu kostja ainuomandisse. Käesolevas asjas ei nähtu asja materjalidest, et poolte vahel oleks vaidlust poolte ühisvara hulka kuuluva kinnistu väärtuse üle summas 70 000 eurot. Seejuures tuleb aga poolte ühisvara jagamisel arvestada asjaoluga, et kostja on oma lahusvara arvelt panustanud ühisvarasse. Nii on ta panustanud maja ostu viidatud korteriomandi müügist saadud 35 000 eurot. Hageja ei ole nimetatud asjaolule 16.10.2019 kohtuistungil vastu vaielnud (tl 52 pöördel). Samas ei nõustu ta aga oma 05.11.2019 täiendavas seisukohas kostja väitega kinkelepinguga soetatud korteri müügist saadud raha panustamise eest maja ostu, väites, et see korteriomand oli kingitus pooltele pulmadeks. Viimati esitatu kohta aga puuduvad tõendid.

§ 27

lg 1 kohaselt ei kuulu ühisvara hulka kummagi abikaasa lahusvara.

§ 27

lg 2 p 3 kohaselt moodustavad abikaasa lahusvara esemed, mille abikaasa omandab lahusvarasse kuuluva õiguse alusel või hüvitisena lahusvarasse kuuluva eseme hävimise, kahjustamise või 4

(v.r) § 15 lg 1 sätet (käesoleva lahendi punkt 6). Ülaltoodu lükkab ümber ka hageja vastuväited selles osas, et kõne all olevat korteriomandit ei saaks käsitleda kostja lahusvarana. Eeltoodust nähtub, et hageja väited viidatud korteriomandi kostja lahusvarana käsitlemist puudutavas osas on menetluse kestel vastuolulised, kuid arvestades eeltoodud

(v.r) § 15 lg 1 sätet, tuleb antud juhul arvestada asjaoluga, et kostja panustas oma lahusvara arvelt ühisvarasse 35 000 eurot. Seega jääb kinnistu osas poolte ühisvarasse kuuluvaks väärtuseks 35 000 eurot, millest tuleb kostjal hagejale hüvitada 17 500 eurot

§ 37lg 3 ja AÕS § 77 lg 2 alusel kinnistu omandiõiguse kaotamise eest.

1. Poolte vahel on veel vaidlus, kelle kanda jääb eluasemelaenu lepingust nr x tulenev kohustus (laenujääk 20.07.2019 seisuga on 11 768,11 eurot). Arvestades, et kinnistu jääb kostjale, on kohtu arvates õiglane jätta viidatud eluasemelaenu kohustuse kandmine ka kostjale. Kostja on ka nimetatud asjaoluga nõustunud (tl 20 pöördel).
2. Esitatud hagiavaldusest nähtub, et pooltel on kolmest laenulepingust tulenevaid ühisvarasse kuuluvaid kohustusi kokku summas 15 666,36 eurot / 2 = 7833,18 eurot. Seega tuleks kummalgi poolel kanda 7833,18 suurune kohustus. Kuivõrd nendest kohustustest kahte summades 1666,88 eurot ja 2231,37 eurot on nõus täitma vastavalt poolte kokkuleppele hageja ja eluasemelaenu kohustuse kandmine jääb kostjale, tuleb hagejal tasuda kostjale 3934,93 [7833,18 – (1666,88 + 2231,37)] eluasemelaenu kohustuse kandmise arvelt. Vastavalt poolte kokkuleppele hüvitab aga hageja kostjale sõiduauto Chrysler Town & Country (registrimärk xxxxxx) eest 2500 eurot. Eeltoodu põhjal on kostjalt hagejale välja mõistetav lõplik hüvitis 11 065,07 [17 500 - (2500 + 3934,93)] eurot.
3. Kostja poolt viidatud teine auto (registrimärk Chevy xxxxxx) ei ole käesoleva hagis esitatud ühisvara koosseisus. Samuti on asjakohatu kostja poolt viidatu seoses tasaarvestamisega elatise võlgnevust puudutavas osas. Ka puuduvad tõendid elatise võlgnevuse kohta.
4. Hageja märgib, et on tasunud maja laenu osamakseid 12 aastat ja 5 kuud, esitades konto väljavõtted, kuid Riigikohtu 12.10.2016 lahendi nr 3-2-1-92-16 p 16 kohaselt

§ 25

järgi on varaühisuse puhul ka abikaasade pangakontol olev raha eelduslikult ühisvara, mis kuulub ühiselt mõlemale abikaasale, olenemata sellest, kumma pangakontol see asub. Seega on tasunud hageja viidatud makseid ühisvara arvelt.

1. Hageja loobub hagiavalduse resolutsiooni p-s 4 nimetatud nõudest kostja vastu rahalise hüvitise saamiseks summas 963,61 eurot perioodil 01.01.2019 kuni 22.07.2019 laenulepingu nr x alusel täidetud kohustuste eest.
2. Pooled ei ole taotlenud otsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramist (TsMS § 445 lg 1). Kohus märgib, et Riigikohus on oma varasemates lahendites (nr 3-2-1-38-14 ja nr 3-2-1-94-16) leidnud, et kohus saab TsMS § 445 lg 1 järgi määrata poole taotlusel kindlaks otsuse täitmise viisi ja korra. Menetluskulud
3. TsMS § 173 lg 1 ja § 177 lg 1 kohaselt määrab kohus kohtuotsuses lisaks menetluskulude 5