) § 96 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Lähtuvalt
lg-test 1 ja 2 määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. 2.
kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.
Hageja on taotlenud elatise väljamõistmist alates 01.10.2017 seadusega sätestatud alammääras, mis on 2017.aastal 235 eurot. Riigikohtu lahendi 3-2-1-78-13 p 15 kohaselt ei tule selles ulatuses lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Käesolevas tsiviilasjas ei ole kostja ka lapse vajadusi vaidlustanud. Samuti ei ole vaidlust selles, et lapse vanemad elavad eraldi ja hageja elukohaks on ema elukoht. Seega on kostja alaealise lapse vanemana kohustatud andma talle ülalpidamist. Alaealine laps omakorda on õigustatud saama oma isalt elatist. 3. Hageja esindaja ei ole 13.11.2017 esitatud vastuses eitanud, et kostja on tasunud elatist, kuid enne hagi esitamist olid kostjal hageja ees võlgnevused, mis on käesolevaks ajaks likvideeritud ja hagi on esitatud kohtusse selleks, et kostja oleks kohustatud kohtuotsuse alusel järjepidevalt elatist tasuma ning elatise tasumata jätmisel oleks hagejal võimalik pöörduda kohtutäituri poole täitemenetluse alustamiseks. Kohus nõustub kostja antud põhjendustega elatise maksmise järjepidevuse kohta, st elatist tuleb maksta perioodiliselt, mis on lapse huvides nagu ka sellega, et kohtulahendiga välistatakse kohustatud poole keeldumine kohtuväliselt kokkulepitud elatise tasumisest. Kostja poolt esitatud pangakonto väljavõtetest nähtub, et kostja on tasunud elatist valdavalt kuu keskel (tl 19), kuid selgusetuks jääb, millise kuu eest elatist maksti. Seega on põhjendatud hageja etteheide, et kostja ei ole järginud kohustust maksta elatist iga kalendrikuu eest ette.
Vanematevahelised kokkulepped ei välista, et elatist võib maksta ka muul viisil, sh asjade, teenuste jne ostmise näol. Hageja on selliseid kokkuleppeid eitanud, seega ei saa kohus ka kostja tõendeid (tl 25, 27-30) ülalpidamiskohustuse täitmise katteks arvestada. Lisaks on kostja poolt esitatud tõendid osaliselt loendamatud (tl 30) või hõlmavad perioodi, mille eest hageja 2 2-17-14450 elatist ei nõua, samuti ei võta hageja õigeks, et kantud kulutused on tehtud lapsele. Kostja poolt esitatud tõendid üksikute ostude kohta ei kaalu üles neid ülalpidamiskulutusi, mida teeb igapäevaselt lapse eest hoolitsev vanem. Kostja poolt esitatud vastuväited, mis seonduvad poolte kooselu lõppemise ja ühisvaraga jätab kohus kui asjasse mittepuutuvad tähelepanuta. Eeltoodust lähtudes on hageja nõue elatise väljamõistmiseks õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohus selgitab, et
4. Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 2 kohaselt ei võeta riigilõivu elatise ja selle muutmise hagis. TsMS § 164 mõtte kohaselt hagilises perekonnaasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Seega jäävad poolte kantud menetluskulud poolte enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Ingrid Niinemägi Kohtunik 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.