Obsah (4)

§ 100§ 101§ 102§ 116

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus, Pärnu kohtumaja Kohtunik Rein Pokk Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 09. mai 2016, Pärnu kohtumaja kantselei kau

) § 97 p 1 sätestab, et alaealine laps on õigustatud saama ülalpidamist. Elatise väljamõistmiseks saab alaealise lapse vanem tema seadusliku esindajana esitada kohustatud isiku vastu kohtule hagi ülalpidamist saama õigustatud alaealise lapse nimel. Vanemal on kohustus oma alaealist last ülal pidada ning kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Seega seaduse järgi on vanem kohustatud nii ise last ülal pidama, kui nõudma elatise väljamõistmist teiselt vanemalt, kes lapse ülalpidamiskohustust rikub.

§ 100

lg 1 sätestab, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis). Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. Tulenevalt sama paragrahvi teisest lõikest täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. Riigikohus on mitmes lahendis leidnud, et vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ei anna ülalpidamist piisavalt või annab seda ebaregulaarselt. Elatise maksmine loetakse kohaselt täidetuks, kui elatist antakse piisavalt ja regulaarselt ning laste ülalpidamiseks ettenähtud raha antakse teisele vanemale, mitte lapsele endale. 3.

§ 101

lg 1 kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuus. 2015.a kehtinud kuupalga alammäära 390 € järgi oli minimaalne elatis 195 € kuus, alates 01.01.2016 kehtiva töötasu alammäära 430 € järgi on praegu kehtiv elatise miinimummäär 215 € kuus.

§ 102

lg 2 järgi ei vabane vanem oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ka siis, kui tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades ei ole ta võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enda tavalist ülalpidamist. Sellises olukorras olev vanem peab tema käsutada olevaid vahendeid kasutama enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla

§ 101lg-s 1 sätestatud määra.

Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

1. V.P. (sündinud xxxxxxxxxxx) on S.F.’i ja K.P.’i tütar (tlk. 170). Asjas ei ole vaidlust, et V.P. elab koos oma emaga, S.F.iga ning K.P. ei ole regulaarselt ja piisavalt lapsele ülalpidamist andnud, tegelikult vähemalt 2014.a üldse mitte. Kostja ise tunnistab, et perioodil, mille eest hageja elatise võlga nõuab, so alates jaanuarist 2015 kuni tänaseni ei ole ta elatist maksnud. Seega on hageja õigustatud K.P.’ilt elatist nõudma. Kostja vastuses hagiga sisuliselt nõus ei ole, sest ta on osaliselt amputeeritud jalgade tõttu 80% ulatuses töövõimetu, sissekirjutus puudub ja seetõttu ka igasugune sissetulek. Kostja viibib kuni juunikuuni 2016 vanglas. Kostja möönab, et pensioni saamisel võiks jooksva elatise jõukohane summa olla 28 eurot kuus. Hageja vaatamata kostja tervislikule seisundile nõuet ei vähenda, jääb esitatud nõude juurde.
2. Kohus tuvastas, et hagejat kasvatav vanem on töötu ja peamiseks sissetulekuks on olnud peretoetus, töötutoetus ja elukohajärgselt kohalikult omavalitsuselt toimetulekutoetus (tlk. 211221), kostja on 80%, so suures ulatuses töövõimetu, käesoleval ajal viibib vanglas ja mingit sissetulekut ei oma (tlk. 189, 225). Riigikohus on aga samas leidnud, et vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga 3 2-16-100002 väike. See tähendab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on liiga väike (vt ka Riigikohtu
3. jaanuari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-160-12, p 17;
5. oktoobri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Elatise saab kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista üksnes siis, kui lisaks vanema töövõime kaotusele ei ole tal ka enda tegeliku varalise seisundi tõttu võimalik elatist miinimummääras maksta (vt nt Riigikohtu
7. aprilli
8. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1-14-08, p 11). Eeltoodust tulenevalt tuleb ka alla minimaalmäära nõutava elatise nõude lahendamiseks kohtul hinnata lapse tegelikke vajadusi ja mõlema vanema varanduslikku seisundit ja võimalusi sissetulekut saada. Vaatamata kohtu selgitustele hageja vajadusi ja last kasvatava vanema varalist seisundi kohta andmeid ei ole esitatud. Rahvastikuregistrist nähtuvalt on S.F.i ülalpidamisel kolm alaealist last, ta ei tööta ja saab toimetulekutoetust.
9. Last kasvatav vanem S.F. vaatamata kohtu selgitustele 14.04.2016 (tlk. 197) enda varalise seisundi ja lapse vajaduste kohta midagi ei teatanud, kuid hageja esindaja esitatud kontode andmetest nähtuvalt hagi esitamise ajal veebruaris 2016 on ta töötu ja saab kohalikult omavalitsuselt toimetulekutoetust, rahvastikuregistri andmetel kasvatab 3 alaealist last (tlk. 229). Sotsiaalkindlustusameti 16.02.2016 tõendi (lk 189) järgi on perioodil 19.01.2016– 20.12.2017 K.P.’ile määratud 80% töövõimetus (raske puue), kuid esitatud pangakonto väljavõtte järgi (tlk. 225) igasugune sissetulek sh pension kostjal perioodil 01.01.2015 – 19.04.
10. Kinnistusraamatu, liiklusregistrite ja muude vararegistrite andmetel K.P.ile ega S.F.’ile mingit kinnisvara, sõidukeid ega väärtpabereid ei kuulu.
11. Kohus leiab, et kuna mõlemad lapse vanemad on äärmiselt piiratud sissetulekutega, siis lapse eluvajaduseks, millest lähtuda elatise suuruse määramisel, tuleb lugeda minimaalsed kulud eluasemele 100 €, toidule 100 €, riietele/jalatsitele, haridusele (lasteaed / kool) kokku 50 €, seega mitte vähem kui 250 € kuus, mis vastab ligi 60 %-le kehtivast miinimumpalgast (430€) ja 55%-le alates 2017 kehtivast miinimumpalgast (470 €).

§ 116

lg-st 1 tulenevalt on ühise hooldusõigusega vanematel lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused, mistõttu on kumbki vanem kohustatud V. ülalpidamisse panustama keskmiselt 125 € kuus. Hageja nõuab kostjalt elatise väljamõistmist kehtestatud elatise miinimumi ulatuses. Praegu kehtiva alampalga 430 € järgi on hetkel elatise miinimum ühe lapse kohta kuus 215 €, pool sellest on 107,50 €.

1. Tõenditest nähtuvalt on K.P.’il rahalised sissetulekud alates 01.01.2015 elatise nõudmise perioodil puudunud. Kohus jätab sissetulekute suuruse võrdlemisel arvestamata S.F.ile makstud peretoetused ja toimetulekutoetuse, sest toetuste maksmisel on leibkonda arvestatud ka teised lapsed. Kostjal on võimalik kriminaalhooldajate ja sotsiaalhoolekande abiga saada rehabilitatsiooniprogrammide abiga endale elukoht, sissekirjutus ning hakata saama pensionit ning sotisaaltoetusi, vajadusel toimetulekutoetust. Kohtu hinnangul, arvestades kostjalt siiski osalist töövõime säilimist, võimalust vanglast vabanemisel tööd leida ja toetusi taotleda, ei ole põhjendatud jätta kostja ainsat alaealist last täielikult ilma isapoolse ülalpidamiseta. Eeltoodu alusel kohus leiab, et kostjalt on põhjendatud alates hagi esitamisest välja mõista elatis pooles ulatuses kehtestatud elatise miinimumist, mis moodustab ¼ kehtivast miinimumpalgast. Vastavalt kehtestatud alampalga määrale tuleb kostjal alates 01.01.2016 tasuda elatist ühes kuus 107,50 €. Kohtuotsuse tegemise seisuga on seega elatis muutunud sissenõutavaks summas 462,40 €. Elatisabi ei ole hageja kohtumenetluse ajal saanud.
2. Elatise võlgnevus. Kohus leiab, et kummagi vanema varanduslikku seisundit, sh 2015.a alguses tekkinud kostja tervisega seotud asjaolusid ja sellest tulenevalt sissetuleku täielikku puudumist arvestades ei ole kostjalt tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne hagi esitamist elatise väljamõistmine mõistlik suuremas ulatuses kui 10 % 2015.a kehtinud miinimumpalgast (390 € kuus), so 39 € kuus, kokku 468 eurot aastas ja ülejäänud summas tuleb jätta võla nõue rahuldamata. Riigikohus on selgitanud, et elatise suuruse määramisel tuleb muuhulgas arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma. Perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud 4 2-16-100002 hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise, kuid see ei tähenda, et elatise suuruse määramisel ei tuleks arvestada elatist maksma kohustatud vanema objektiivset varalist seisundit. Vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita (Riigikohtu 07.12.2009 lahend nr 3-2-1-127-09). Kohtu hinnangul ei oma võla nõude alusena tähtsust hageja väide, et kostja oleks saanud elatist maksta enne töövõimetuks jäämist,
3. aastal ja et järelikult tuleb tal elatist maksta seaduses ettenähtud määras ka hiljem, 2015 aasta eest (tlk. 18). Hagiavaldusele lisatud tõendite, pangakontode väljavõtete järgi ei tasunud kostja lapsele regulaarset ja nõuetekohaset elatist juba 2012.a ning hageja esindaja oleks saanud esitada elatise hagi ka varem, sh 2014.a eest, kuid ei teinud seda. Perekonnaseadus § 108 ei näe ette elatise hüvitise nõuet varasema kui aasta eest enne hagi esitamist ja antud juhul langeb tagasiulatuva elatise periood paraku kokku kostja tervise järsu halvenemisega (jalgade osalise amputeerimisega jaanuaris 2015), mistõttu puudus kostjal võimalus sel ajal sissetulekut saada ja elatist maksta. Samas ei ole kostja toonud esile asjaolusid, et on teinud endast oleneva, et saada riigilt või kohalikult omavalitsuselt tema olukorras ettenähtud tuge (ei ole põhjendanud, miks puudub sisekirjutus ja miks seda ei ole võimalik saada), lisaks on kostja oma õigusvastase käitumise tõttu sattunud kinnipidamisasutusse, millega on ise võtnud endalt võiamluse vabaduses tööd ja sissetulekut leida. Kostja alaealine laps ei pea vanema valikute pärast jääma täielikult ilma ülalpidamiseta, arvestades, et kostjal on võimalik vanglast vabanedes osalise koormusega tööd ja toetada mingilgi määral lapse ülalpidamist, sh tasuda võlga. Tähtsust asjas ei oma kostja poolt esitatud tõendid täitemenetlust kohta, kuivõrd elatise sissenõuded on eelistatud muudele võlanõuetele Täitemenetluse sedustiku § 132 järgi.
4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Võttes arvesse, et hageja on kostja alaealine tütar, peab kohus õigeks jätta menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda. Seetõttu kohus hüvitatavate menetluskulude suurust kindlaks ei määra. /Allkirjastatud digitaalselt/ Rein Pokk Kohtunik 5