KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Toomas Talviste Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 14. november 2017, Pärnu Maakohtu Pärnu Rüütli tn kohtumaja

) § 97 p 1 õigustab alaealist last ülalpidamise saamiseks.

§ 99

lg 1 järgi lähtub kohus lapse ülalpidamiseks väljamõistetava igakuise elatise suuruse kindlaksmääramisel lapse vajadustest ja tavalisest elulaadist.

§ 99

lg 2 täpsustab, et ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.

§ 101

lg 1 alusel ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (1.01.2017 235 eurot).

§ 101

lg 2 kohaselt mõistab kohus elatise välja kindla summana või muutuva suurusena.

§ 100lg 4 järgi makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette.

1. Käesoleval juhul on hagejad esitanud nõude elatise väljamõistmiseks miinimummääras ja seda alates maikuust
2. Sellise nõude puhul on Riigikohus korduvalt (nt lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-7-05 p 20, 3-2-1-118-12 p 16, 3-2-1-165-13 p 15) selgitanud, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub seaduse eelduse kohaselt kahekordne miinimumelatis (kuupalga alammäär) ning selles ulatuses: - ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada ja - tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad poole kuupalga alammäära ulatuses lapsele ülalpidamist anda. Vaidlus hagejate vajaduste osas asjas puudub ja seega tuleb eeldada, et need on kahekordse miinimumelatise ehk igakordselt kehtiva kuupalga alammäära ulatuses.
3. Vaidlus on asjas selles, kas ja millises ulatuses on võimalik kostja kui laste isa vabanemine seaduses sätestatud minimaalsest ülalpidamiskohustusest. Riigikohus on rõhutanud, et vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise (lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-57-04 p 10 ja 3-2-1-7-05 p 16). Oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 (p 15) on veelgi konkreetsemalt öeldud, et: Kolleegium rõhutab, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut 3

§ 102

pealkirjaga „Kohustatud isiku varalise seisundi arvestamine“ (kuigi

§ 99

ei näe ülalpidamiskohustuse suuruse määramisel ette vajadust arvestada kohustatud isiku varalise seisundiga).

§ 102

lg 1 alusel vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sama paragrahvi lõike 2 esimese lause järgi ei vabane vanem lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohaselt.

§ 102

lg 2 teine lause sätestab, et kui vanem on sellises olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Seega ei vabane vanem ka piisava ülalpidamisvõime puudumisel alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Küll aga sätestab sama lõike viimane lause, et kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101

lõikes 1 nimetatud määra, kusjuures mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel eelmärgitud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13 (p 14) nimetatud sätteid kommenteerides öelnud, et viidatud sätete järgi peab vanem ebapiisava varalise seisundi korral pidama end ja oma alaealisi laps ülal ühetaoliselt ja sellest tulenevalt saab kohus mõista vanemalt alaealise lapse ülalpidamiseks välja seaduses sätestatud miinimummäärast väiksema elatise. Samuti on võimalik, et elatis määratakse miinimummäärast väiksemana olukorras, kus ülalpidamiskohustuslik vanem veedab märkimisväärse osa ajast lapsega, pidades teda sel ajal ka ülal (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13). Samas rõhutab Riigikohus oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1174-16, et siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. 11. Käesoleval juhul on ilmne, et kostja ei ole tõendanud ühtki võimalikku alust elatise määramise alla miinimummäära, ning kuna hagejad on oma nõude esitanud alles alates 01.05.2017, milliseks ajaks oli kohtumenetlus (mille hulka loetakse ka eelnev maksekäsu kiirmenetlus) kestnud ligemale pool aastat, ei saa rääkida ka kostjale üllatusena tulenevast nõudest, mis võiks ta panna raskesse majanduslikku olukorda. Kostja on maksekäsu kiirmenetluse avalduse saamisest teadlik tema vastu esitatud nõudest, kuid ei ole laste ülalpidamiseks vähemalt alates maist 2017 elatist maksnud (varasem ajaperiood ei oma haginõude seisukohast tähtsust) ega suhtle lastega. Vastupidist ei ole kostja tõendanud ega väitnud. Sellises olukorras puudub igasugune alus elatise summa muuks määramiseks alla miinimummäära. Vaatamata sellele on hagejad ise nende esindaja kinnitusel (millele kostja ei ole seisukohta esitanud) teinud ettepaneku väiksemas määras elatise kokkuleppimiseks, kuid kostja ei ole reageerinud ka sellele. Kohtu hinnangul on hagi seega nii sisuliselt kui õiguslikult igati põhjendatud ning tuleb rahuldada. Elatise maksmine tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 alusel määrata hagejate esindaja pangakontole, sellele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Ainuüksi asjaolu, et kostjal on uus pere (mida hagejate esindaja on kinnitanud) ja/või laps, ei ole automaatselt aluseks elatise määramiseks alla miinimummäära, teise lapse halvemasse olukorda sattumine miinimummääras elatise väljamõistmisel tulnuks kostjal tõendada, mida ta aga teinud ei ole. Mis puutub lastega suhtlemise korra määramisse, siis selle jaoks tuleb kostjal esitada laste elukohajärgsele kohtule vastavasisuline avaldus ning alles selle läbivaatamise järgselt (menetluse käigus tuleb kohtul hinnata, millised on kostja võimalused lastega pikemaajalisteks koosviibimisteks jne) võib rääkida elatise summa vähendamisest. 4