) § 97 p 1 sätestab, et alaealine laps on õigustatud saama ülalpidamist. Vanemal on kohustus oma alaealist last ülal pidada ning kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Seega seaduse järgi on vanem kohustatud nii ise last ülal pidama, kui nõudma elatise väljamõistmist teiselt vanemalt, kes lapse ülalpidamiskohustust rikub.
lg 1 näeb ette, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis). Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. Tulenevalt sama paragrahvi teisest lõikest täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei 2/5 2-17-6471 osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. Riigikohus on mitmes lahendis leidnud, et vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ei anna ülalpidamist piisavalt või annab seda ebaregulaarselt. Elatise maksmine loetakse kohaselt täidetuks, kui elatist antakse piisavalt ja regulaarselt ning lapse ülalpidamiseks ettenähtud raha antakse teisele vanemale, mitte lapsele endale. Elatist makstakse iga kuu eest ette.
lg 1 kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 01.01.2017 kehtib kuupalga alammäär 470 eurot kuus ja minimaalne elatis seega oleks 235 eurot kuus. Vanematel on
§-st 96 ja § 97 pst 1 tulenevalt oma alaealiste laste ülalpidamise kohustus ning ülalpidamise ulatus määratakse
järgi kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades tema kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Riigikohtu varasemas praktikas (vt nt Riigikohtu
lg 2 järgi vanemad ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ka siis, kui vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Kui vanem on sellises olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduses § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel
lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Selliseid asjaolusid praeguses asjas ei esine – kostja on töövõimeline ja teisi alaealisi lapsi, peale hagejate, tal ei ole. Hagejate ema sissetulekuks on töötasu 800 eurot kuus + riiklik lastetoetus, hagejate emale kuulub korteriomand, kus ta koos hagejatega elab, tal on sõiduauto. Kostja töötab xx-s xxxxxx xxxxxx xxxxxxxx xxxxxxxxxxxx. Kostja pangakonto väljavõttest nähtuvalt laekub kostjale töötasu iga kuu 1192,80 eurot. Seega hagi rahuldamise korral jääb kostja sissetulekutest tema enda tarbeks veel 722,80 eurot. Kostja kohtuistungil selgitas, et kui elatis soovitud ulatuses välja mõistetakse, jääb talle endale ainult nii palju, et tööl käimise kulusid katta. Kostja peab tööl käima autoga, sest sobivat ühistranspordiühendust, millega kostja varahommikul tööle jõuaks, tema xxxxxxx asuva kodu ja xxxxxxxx asuva töökoha vahel ei ole. Iga päev sõidab kostja tööle ja koju kokku 75 km, 7-10 l kütust läheb päevas tööl käimise peale. Lisaks on kostjal vaja maksta üüri, ta annab elukaaslasele iga kuu 100 eurot üüri jaoks. Kostjale kuulub pärimise teel saadud kinnistu, kus elab kostja õde. Kostja ei pea võimalikuks nõuda õelt kinnistu kasutamise tasu (üüri). Riigikohus on mitmetes lahendites avaldanud seisukohta, et vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ja ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike (Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14; 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17, 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1118-12, p 15). Kohus leiab, et kostja esile toodud asjaolud ei anna alust elatist välja mõista alla alammäära. Kostja sissetulek on piisav, et maksta nõutavas suuruses elatist. Kui kostja leiab, et talle endale elatise maksmise järel jääv summa ei ole piisav, tuleb kostjal enda kulutusi piirata või leida mõistlikke lisasissetulekuallikaid. Näiteks kostjal on kinnisvara, mida kasutavad tasuta teised isikud, samal ajal kui kostja ise elab üüripinnal; kulusid aitaks kokku hoida ka sõiduki väljavahetamine ökonoomsema vastu. Kostja viidatud vanematevaheline lahutuse aegne kokkulepe ei välista elatise nõude esitamist ega selle rahuldamist.
lg 3 kohaselt vanemad võivad ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb elatist anda. Kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut. Praegusel juhul kostja tugineb sellele, et kostja toetada jäi peres kasvanud lastest kaks vanemat last. Hagejate esindaja kohtuistungil kinnitas, et pooltel oli sellise kokkulepe, kuid kostja ei täitnud ka vanemate laste toetamise kohustust korralikult. Vanematevaheline kokkulepe ei vabastanud kostjat kahe noorema lapse ülalpidamiskohustusest, vaid vanemad jagasid tol ajal 4 lapse ülalpidamiskohustuse omavahel võrdselt: kummagi vanema ülalpidamisel oli 2 last. Kokkuleppe 2012.a sõlmimise ajal oli kostja toetada jäänud lastest M. P.a (siis L.) juba täisealine, H. L. sai täisealiseks 2 aastat hiljem, 2014.a. Kostja on nimetanud, et ka H. L. on nüüdseks õpingud lõpetanud ning on alustanud iseseisvat elu. Seega kummalgi vanemal ei ole enam täisealiste M. P.a ja H. L. ülalpidamiskohustust ning kokkuleppe sõlmise ajaga võrreldes on olukord muutunud, ülalpeetavateks on ainult kaks hagejat. Mõlemad vanemad on võrdselt kohustatud hagejate ülalpidamises osalema. Lisaks
lg-st 1 tulenevalt tuleb juhul, kui 4/5 2-17-6471 ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu ja kostja ei ole võimeline neile kõigile ülalpidamist andma, eelistatakse alaealisi lapsi täisealistele lastele. Asjas ei ole vaidlust, et kostja ei ole andnud hagejatele elatist piisavalt, sest on tasunud elatist kahe lapse peale kokku 100 eurot kuus, lisaks on tasunud mõningaid laste kulusid (pangakontolt on näha 2017.a märtsis 20,50 € suurune makse H. L.le selgitusega „E. batuudikas ja veekeskus“). Eeltoodu alusel kohus rahuldab hagi ja mõistab kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatise
Vastavalt hagiavalduses esitatud taotlusele ja juhindudes
lg-st 2 kohus mõistab elatise välja muutuva suurusena, sidudes elatise suuruse Vabariigi Valitsuse kehtestatava alampalga suurusega. Vastavalt hagiavalduses taotletule tuleb elatis maksta hagejate ema pangakontole iga kuu 15.kuupäevaks. Kostja kinnitas, et ei ole pärast hagist teadasaamist elatist maksnud. Seega tuleb kostjal arvestada sellega, et alates hagi esitamisest on kostjal kogunenud elatise võlgnevus. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 alusel kohus märgib otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Arvestades, et vaidluse pooled on lapsed ja isa ning pooled ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, jätab kohus TsMS § 162 lg 4 alusel menetluskulud iga kulu kandnud menetlusosalise enda kanda. Hüvitatavate kulude puudumise tõttu kohus kulude suurust kindlaks ei määra. /Allkirjastatud digitaalselt/ Heli Käpp Kohtunik 5/5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.