Obsah (9)

§ 109§ 119§ 79§ 111§ 36§ 55§ 110§ 162§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-17-5693 Kohus Pärnu Maakohus, Pärnu kohtumaja Rüütli tn Kohtunik Heli Käpp Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi 08.september

§-le 109 lg-le 1, § 111 lg 1 p-le 2 ja § 117 lg-le 1 on kõik eeldused 09.01.2013 sõlmitud kinkeleping tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Kinkeleping on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada, oluline ei ole kingisaaja tegelik rikastumine vaid kinkijale kuuluva varalise väärtuse loovutamine kingisaajale. Kinkeleping on oma olemuselt tasuta leping vastusooritust saamata. Pooled hindasid vara väärtuseks 3800 eurot, seega vähenes võlgniku vara vähemalt 3800 euro võrra. Kinkimise ajal olid võlgnikul kohustused võlausaldajate ees ja varast loobumine vastusooritust saamata on ilmselgelt võlausaldajate huve kahjustav tehing

§ 109lg.1 tähenduses.

A. L. on alaealine laps, keda tehingu tegemisel esindas seaduslik esindaja perekonnaseaduse § 120 lg 1 alusel L. L.. A. L. vanemad on isa B. R. ja ema L. L., seega on nii A. L. kui L. L. 2 2-17-5693 võlgniku lähikondsed PankS§ 117 lg 1 tähenduses. Kinkelepinguga võlgnik loobus täielikult oma varast. Asjaolu, et enne ja pärast kinkelepingu sõlmimist muutus võlgnik maksejõuetuks, on tõendatud asjaoludega, et võlgnik ei täitnud AS-i Swedbank ja N. M. ees oma kohustusi. Hageja poolt kostjale kinnistu võõrandamine on võlausaldajate huve kahjustav. Kinkelepingu kehtetuks tunnistamine on täielikult põhjendatud. Riigikohus on oma lahendis 3.11.2008.a. 3-2-1-90-08 p.12 selgitanud, et võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma tähtsust see, kas kinkimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad. Kostjale kuulunud vara on vahetuslepingu alusel kostja valdusest välja läinud.

§ 119

lg 1 kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga.

§ 119

lg 3 kohaselt tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Arvestades faktilisi asjaolusid kogumis, pidid kostja seaduslikule esindajale tagasivõitmise aluseks olevad asjaolud teada olema. Kuivõrd käesolevaks hetkeks on kostja kinkelepinguga omandatud vara ümber vahetatud, ei ole tal võimalik seda tagastada. Sellest tulenevalt nõuab hageja saadu hüvitamist tehingu väärtusest tulenevalt, s.o 3800 eurot. KOSTJA VASTUS Kostja on seisukohal, et tagasivõtmise hagi on aluseta ning see tuleks jätta läbi vaatamata. Kostja hagi õigeks ei võta ja hagiavalduses tema vastu esitatud nõudeid ei tunnista. Sellest lähtuvalt ei ole esitatud nõuete lahendamine kompromissi või kokkulepetega mõeldav. Kostja hagi ei tunnista ja selle tagasi lükkamiseks esitab alljärgnevad faktiväited. 04.10.2004 sõlmiti Swedbank AS-i ja N. R. (nüüd M., ik xxxxxxxxxxx) vahel laenuleping nr 04478281-EL, milles B. R. (ik xxxxxxxxxxx) osales kaaslaenusaajana. Xx xx xxxx lahutati B. R. ja N. R. vahel 2000.a sõlmitud abielu. Xx xx xxxx kinnitas Tartu Maakohus oma kohtumäärusega tsiviilasjas nr x xx xxxxx endiste abikaasade vahelise kompromissi, mille kohaselt jäi B. R. lahusvaraks muu hulgas ka XXXXXXXX maakonnas Xxxxxxxx xxxxxx Xxxxxxxxx xxxxs asuv Xxxxxxxx talu katastrinumbriga xxxxx:xxx:xxxx, registriosa xxxxxxx, üldpinnaga 3,22 ha. 26.09.2013 sõlmiti Pärnu notar A.R. büroos allkirjastatud ja kinnitatud B. R. ja Swedbank AS vaheline võlatunnistus ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe nr 1882. Kokkuleppe kohaselt jäi 4.10.2004 laenulepingust nr 04-478281-EL tulenevast võlajäägist 26 427 eurot ja 98 senti B. R.lt kohese sundtäitmisega sissenõutavaks võlasummaks 12 800 eurot. 20.11.2015 esitas B. R. Pärnu Maakohtule avalduse enda pankroti väljakuulutamiseks seoses võimetusega täita talle esitatud finantsnõudeid. B. R. kinnitusel talle kuuluvat realiseerimiskõlblikku vara ei ole ning sissetulek on nõuete täitmiseks ebapiisav. 14.12.2015 kohtumäärusega tsiviilasjas nr xxxxxxxx xxxx võttis Pärnu Maakohtu kohtunik Ivika Sillaots pankrotiavalduse menetlusse, nimetas ajutiseks pankrotihalduriks Raivo Piirla ja seadis B. R.le käsutuskeelu talle kuuluva vara osas. Xx xx xxxx kohtumäärusega (pankrotimäärus) tsiviilasjas nr xxxxxxxx xxxx kuulutas Pärnu Maakohtu kohtunik Ivika Sillaots välja B. R. pankroti. Pankrotimääruses toodud ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt ei olnud 18.12.2015 seisuga võlgniku omandis kinnisvara. Talle varem kuulunud kinnistud XXXXXXXX vallas Saarekülas olid võõrandatud 2013.aastal – Xxxxxxxx õu (registriosa xxxxxxx) ja Xxxxxxxx talu (registriosa xxxxxxx). Ajutise pankrotihalduri aruandest nähtuvalt avaldab ta arvamust, et puuduvad andmed B. R. poolt tahtliku maksejõuetuse põhjustamise kohta. 03.05.2016 toimus Tallinnas x xxxxxx x-x B. R. võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolek, mille 3 2-17-5693 protokollist nähtub, et selle teade oli avaldatud väljaandes Ametlikud Teadaanded. Koosolek otsustati läbi viia võlgniku osavõtuta. Kohal viibis ainult üks väidetav võlausaldaja, B. R. endine abikaasa N. M.. Protokollist ei nähtu, kas ja mil viisil on pankrotihaldur püüdnud koosoleku toimumisest teavitada võlgnikku (

§ 79lg 1 ja 4).

Pankrotistunud B. R. ei ole rikkunud kohtu poolt seatud käsutuskeeldu, sest pankrotimenetluse ajal andis ta pankrotihaldurile teada talle kuuluvast kahest tõuloomast, kes arvati pankrotivara hulka. Xx xx xxxx sündis A. L., kelle isa on B. R. ja ema on L. L.. 9.01.2013 kinkis isa oma pojale kinnistu, mille kohta on koostatud Pärnu notar A.K. büroos notariaalne kinnistu kinkeleping (asjaõigusleping) nr 49. Kinke esemeks oli Tartu Maakohtu xx xx xxxx kohtumäärusega tsiviilasjas x xx xxxxx kinnitatud kompromissi kohaselt kinkija omandisse tulnud XXXXXXXX maakonnas Xxxxxxxx xxxxxx Xxxxxxxxx xxxxs asuv Xxxxxxxx talu katastrinumbriga xxxxx:xxx:xxxx, registriosa xxxxxxx, üldpinnaga 3,22 ha. Xx xx xxxx tegi Pärnu Maakohtu kohtunik Toomas Talviste määruse hagita perekonnaasjas tsiviilasja numbriga xx xx xxxx, millega anti nõusolek alaealisele A. L.ile kuuluva kinnisvara vahetamiseks samaväärse vastu. Nõusolekut taotlesid A. L.i vanemad L. L. ja B. R.. Asja arutamisele oli kaasatud ka eestkosteasutusena xxxxx Vallavalitsus. 30.11.2015 sõlmiti XXXXXXXX notar K.K. büroos mitme osapoolega leping (registrinumbriga 2683), mille tulemusel sai A. L.i omandisse Pärnu maakonna xxxxx valla Xxxxxxxx xxxxs asuv Xxxx kinnistu katastritunnusega xxxxx:xxx:xxxx, üldpindalaga 20570 m². Vastavalt Pankrotiseaduse § 2 mõttele rahuldatakse pankrotimenetluse kaudu võlausaldajate nõuded võlgniku vastu, füüsilisest isikust võlgnikule antakse võimalus vabaneda oma kohustustes ja selgitatakse välja võlgniku maksejõuetuse põhjused. Sama seaduse § 55 lõigetest 1 ja 2 nähtuvalt peab pankrotihaldur lisaks võlausaldajatele kaitsma ka võlgniku õigusi ja huve. Pankrotimäärusest (xx xx xxxx) nähtuvalt oli ajutine pankrotihaldur Raivo Piirla välja selgitanud võlgniku kohustused ja varad, seal hulgas ka võlgnikule varasemalt kuulunud varad ja/või nende puudumise ning jõudnud järeldusele, et võlgnik B. R. maksejõuetus on põhjustatud liigsete finantskohustuste võtmisest. Määrusest tulenevalt ei olnud ajutine pankrotihaldur tuvastanud asjaolusid, mis oleks viidanud pankroti väljakuulutamist taotlenud B. R. poolt toime pandud kuriteo tunnustega teole ega ei nähtu seost maksjõuetuse tekkimise ja 2013.aastal B. R. poolt XXXXXXXX maakonnas XXXXXXXX vallas Xxxxxxxxx xxxxs asuva kahe kinnistu, Xxxxxxxx õu (registriosa nr xxxxxxx) ja Xxxxxxxx talu (registriosa nr xxxxxxx) võõrandamise vahel. Pankrotimäärusest ei nähtu vajadust algatada 2013.aastal võõrandatud kinnistute tagasivõtmist. Pankrotihaldur hagejana vassib ka faktidega. Hagiavalduse õiguslikes alustes läheb ta vastuollu enda poolt ajutise pankrotihaldurina esitatud aruandes toodud seisukohaga, et võlgniku (B. R.) maksejõuetus on põhjustatud liigsete finantskohustuste võtmisest (p.5), kuid hagiavalduses (p 2.1.) esitab ta maksejõuetuks muutumise põhjusena kinnistu, kui ainukese registrisse kantud väärtusliku vara kinkimise. Hageja ei esita põhjendust, miks talle juba pankrotimenetluse algusest teada olnud kinnisasja kinkimine on nüüdseks muutunud maksejõuetuse põhjustanud tehinguks. Samas eksitab ta kohut väitega, et kinkimise hetkel oli B. R. kingitud kinnistu ainus talle kuulunud registrisse kantud väärtuslik vara. Tegelikult võõrandas B. R. 2013.aastal kaks talle kuulunud kinnistut. Ka see asjaolu oli hagejale tema 7.jaanuari 2016 koostatud aruandest nähtuvalt teada. Kinkimine toimus 9.01.2013, seega rohkem kui ühe aasta jooksul enne ajutise pankrotihalduri nimetamist (14.12.2015) kohtu poolt ja sellest tulenevalt ei saa seda eelduslikult käsitleda võlausaldajate huve kahjustavaks (

§ 111lg 2).

Ajutise pankrotihalduri aruandest kohtule ei nähtu, et B. R. oleks maksejõuetuks muutunud kinnistu kinkimise tõttu (

§ 111lg 1 p 2).

Alles 10.aprilli 2017 hagiavalduses leiab hageja, et kuivõrd võlgnik pidi olema teadlik oma raskest majanduslikust seisundist, sõlmitigi kõnealune kinkeleping vaid selleks, et „aegsasti” end varatuks muuta. Selline avaldus viitab pahatahtlikkusele, sest kõik hagiavalduse aluseks olevad asjaolud olid pankrotihaldurile teada ka kohtule koostatud aruande esitamise ajal 7.jaanuaril 4 2-17-5693 2016. Ühestki pankrotimenetluses halduri poolt koostatud dokumendist ei nähtu, kas ja kuidas on välja selgitatud B. R. maksujõuetus tema enda poolt 20.11.2015 kohtule esitatud pankrotiavaldusele eelneval perioodil. Pankrotihalduri poolt hagiavalduses asjaolu pähe esitatud väide, et võlgnik oli juba 2011.a makseraskustes ega suutnud võlausaldajate ees oma kohustusi nõuetekohaselt täita, pole millegagi tõendatud. B. R. majanduslikku seisundit 2011.aastal pole käsitletud pankrotimenetluses ega sellekohaseid selgitusi pole pankrotihaldur temalt ka küsinud. Selliste kallutatud väidete aluseks saavad olla vaid endise abikaasa N. M. poolt pahatahtlikult ja millegagi kinnitamata väljaütlemised. Seega võib hagist nähtuvalt käsitleda pankrotihalduri erapoolikust ühe võlausaldaja kasuks ja juttugi ei saa olla enam kõikide võlausaldajate võrdsest kohtlemisest või võlgniku huvide ja õiguste kaitsmisest. Ükski B. R.le enne pankrotiolukorra tekkimist esitatud nõue ei ole ega olnud seotud või tagatud kinnisvaraga. Seega ei saa oma vara kinkimist pojale (09.01.2013) käsitleda ka

§ 36lg 5 mõttes võimalike tulevikus tekkivate nõuete (14.12.2015) käsutamisena.

Tagasipööramatuks tehinguks olnuks mitmeid sobivamaid varatuks muutumise võimalusi. B. R. ei ole, vastupidiselt hageja kinnitusele, ennast „aegsasti” varatuks muutnud. Tavapärane kingitus, mis kinke tegemise hetkel vastas võlgniku majanduslikule olukorrale, ei ole tagasivõetav (

§ 111lg 4).

Hageja pole püüdnud välja selgitada, milline oli pankrotistunud B. R. majanduslik olukord hagis viidatud

1. aastal ega ka kinnistu pojale kinkimise ajal. Seega on sellekohased väited paljasõnalised ja alusetud. Samuti ei ole hageja püüdnud tuvastada pankrotiolukorra tekkimise asjaolusid. Käesolevas vastuses ei pea kostja vajalikuks seda halduri eest teha, kuid asjakohane on tõendada, et selline kinkimine ei olnud kinkija seisukohalt majanduslikult koormav. Kingituse tegemise ajal 9.jaanuaril 2013 töötas B. R. xxxxxxxxx xxxxx xxxxxx tegutseva AS xxxxxxxxx freespingi operaatorina ja omas seega korrapärast sissetulekut. Ka kinnistu kinkimise järgselt tasus ta korrapäraselt pangavõlga vastavalt võimalustele 15 kuni 600 euro suuruste summadena. Oma tütrele R. R.le kinkimiseks ostis 18.05.2014 noore eesti tõugu täku xxxxxx hinnaga 1500 eurot ja vanemale pojale R. R.le kinkimiseks 04.04.2014 eesti raskeveo täku xxxxxx hinnaga 1000 eurot. Mõlemad hobused olid pankrotiolukorra tekkimisel veel B. R. omandis ja ta andis sellise vara olemasolust pankrotihaldurile teada ega hakanud neid varitehingutega peites ennast varatuks tegema. Hobused on pankrotihalduri poolt realiseeritud 11.04.2016 avaliku enampakkumise kaudu. Seega on alusetu ja kontrollimata hageja väide, et kinnistu kinkimisega muutus B. R. maksejõuetuks. Pankrotihaldur on oma 10.aprilli 2017 hagiavalduses kohut eksitavalt väitnud, et võlgnik sõlmis 04.10.2004.a. laenulepingu nr 04-478281-EL AS-ga Swedbank ja suutmatuse tõttu nimetatud lepingust tulenevaid kohustusi täita, sõlmiti 26.09.2013.a võlatunnistuse ja kohese sundtäitmise kokkulepe. Väiteid on hageja poolt tõendatud valikuliselt ja kohtule on esitatud vaid viimati nimetatud võlatunnistuse dokumentaalne tõend. Tegelikult sõlmis
2. aastal tookordse nimetusega AS Hansapank laenulepingu N. R. (nüüd N. M.) ja B. R. osales kaaslaenajana. Haldur ei ole asjaolusid välja selgitanud või on lähtunud vaid ühe pankrotimenetluse võlausaldaja N. M. antud valikulistest ja pahatahtlikest selgitustest, mida võib käsitleda

§ 55lõigetesse 1 ja 2 pealiskaudse suhtumisena.

Võlgnikuks panga ees sai B. R. alles 2011.aastal mais toimunud endiste abikaasade vahel ühisvara jagamise käigus, kui ta nõustus endiste abikaasade vahelise kompromissiga, mille xx xx xxxx kinnitas Tartu Maakohus oma kohtumäärusega tsiviilasjas nr x xx xxxxx. Peale kompromissi sõlmimist selgus, et laenu saanud N. R. oli pikema aja jooksul oma võla tagasimakse kohustuse täitmata jätnud. Hageja poolt viidatud võlatunnistus sõlmiti AS Swedbank ja B. R. vahel alles 26.09.2013 ja sellest ei nähtu võlgniku soovimatust või suutmatust pangalaenust tulenevaid kohustusi täita, kuid tõendatud on tema kinnitust asjaolule, et võlgnevuse suurus on kaksteist tuhat kaheksasada (12 800) eurot. Haldur ei ole pankrotimenetluse käigus püüdnud välja selgitada xx xx xxxx kohtumäärusega kinnitatud B. R. ja N. R. (nüüd N. M.) ühisvara jagamist kui võlgnevuse tekkimise alust ega ka 2004.aastal laenu võtnud N. M. enda rolli B. R. maksejõuetuks kujunemisel. 5 2-17-5693 Kuigi xx xx xxxx toimunud ühisvara jagamise ja 14.12.2015 ajutise pankrotihalduri nimetamise vahele jääb selgelt lühem ajavahemik, kui seadusest tulenev 5 aastat (

112 p 2), pole kostjale arusaamatuks jäävatel kaalutlustel pankrotihaldur avaldanud soovi ühisvarast N. M. lahusvaraks läinu tagasivõtmiseks pankrotivara hulka. Kostja käsitleb hageja kinkelepinguga saadud vara tagasivõtmise nõuet pahatahtliku ning kallutatuna, sest esitatud materjalidest nähtub, et pankrotihaldur ei ole ühetaolise ja proportsionaalse hoolsusega suhtunud kõikidesse pankrotimenetluse käigus selgunud või selgitamist vajavatesse asjaoludesse. Vastasel juhul oleks haldur saanud esitada kõik võimalikud nõuded omaalgatuslikult juba oluliselt varem ja kõikidele tagasivõitmise suhtes hüpoteetiliselt perspektiivsetele tehingutele (nt ühisvara jagamine, laenulepingust tulenevate kohustuste ümberjagamine, teise kinnisasja võõrandamine). Kui haldur oleks püüdnud välja selgitada pankrotistunud isiku tegeliku majandusliku olukorra varasemal ajal, oleks tal olnud ilmne, et kinke tegemisele ei järgnenud kinkija maksejõuetust ja ta oli võimeline suuremateks väljaminekuteks ka oma ülejäänud laste heaks. Kostja ei ole nõus talle kingitusena õiguspärasesse omandisse tulnud vara arvelt kandma pankrotimenetluses välja selgitatud kohustusi, sest 09.01.2013 kingitusena võõrandatud kinnisvara ei olnud ega saanudki olla kinkijal 2015.aasta novembriks välja kujunenud pankrotiolukorra põhjustajaks. Menetluskulud tuleb jätta hagiavalduse esitaja kanda. KOHTU PÕHJENDUSED 1. Kohus, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosaliste seisukohad ning uurinud igakülgselt ja objektiivselt asjas esitatud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. 2. Hagejaks on B. R. pankrotihaldur, kes on esitanud hagiavalduse pankrotivõlgniku alaealise lapse vastu kinkelepingu tagasivõitmiseks. Vaidlusalune kinkeleping ja omandi üleandmise asjaõiguskokkulepe sõlmiti 09.01.2013 notariaalselt tõestatud vormis (lepingudokument toimikus lk 17 – 24). 20.11.2015 B. R. esitas Pärnu Maakohtule pankrotiavalduse enda pankroti väljakuulutamiseks. 14.12.2015 määrusega kohus võttis pankrotiavalduse menetlusse ja nimetas ajutise pankrotihalduri. B. R. pankrot kuulutati välja xx xx xxxx määrusega (pankrotimäärus toimikus lk 9 – 13), pankrotihalduriks nimetati R. Piirla. Seega vaidlustatav tehing sõlmiti 2 aastat ja 11 kuud enne ajutise halduri nimetamist. 3. Pankrotiseaduse (

) § 109 lg 1 järgi tunnistab kohus tagasivõitmisel pankrotiseaduse §des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.

§ 110

sätestab tehingu tagasivõitmise üldised alused.

§ 110

lg 1 p 3 kohaselt kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mis on tehtud kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ning tehingu teine pool pteadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve.

§ 110

lg 1 p 4 järgi kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mis oli tehtud viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldaja huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma.

§ 110

lg 3 sätestab võlgniku lähikondse puhul eelduse, et ta teadis, et võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve. Kinkelepingu tagasivõitmiseks on pankrotiseaduses erinorm.

§ 111

lg 1 kohaselt kohus tunnistab kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti: 1) ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, samuti ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni; 2) enne käesoleva lõike punktis 1 nimetatud tähtaja algust, kui viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Sama paragrahvi 4. lõike kohaselt ei ole tagasivõidetavad toetused ja tavapärased kingitused, mis vastasid võlgniku majanduslikule olukorrale. 6 2-17-5693 4. Kohus leiab, et

§ 111

lg 1 p 2 sätestatud eeldused kinkelepingu tagasivõitmiseks on praegusel juhul täidetud. Kostja esitatud Swedbank AS-i 10.03.2015 koostatud ülevaade lepingul sooritatud operatsioonidest laenulepingu nr 04-478281-EL kohta (lk 103 – 104) nähtuvalt oli kinkelepingu sõlmimise aja seisuga jaanuar 2013 ainuüksi laenulepingust tulenev põhivõlg AS-i Swedbank ees 25 571,85 eurot. Lepingu kohaselt tagasid lepingu täitmist vallaspant Xxxxxxxx majavaldusele ja hüpoteek kinnistule xxxx xx, xxxx xxxxx xxxxxx xxxxxx. Viimane makse kohustuse täitmiseks on tehtud 06.03.2015 summas 50 eurot ning põhivõlg oli kinkelepingu sõlmimise ajaga võrreldes vähenenud 19 024,94 euroni ehk 6546,91 euro võrra. Kohus leiab, et märgitud suuruses maksed ei tõenda võlgniku maksevõimelisust. Lepingul sooritatud operatsioonide väljavõte ei tõenda lisaks, kes tegelikult makseid tegi. Enamus makseid on olnud 15 – 65 euro suurused, ainsad suuremad maksed on 15.05.2013 laekunud 4667,91 eurot ja 600 eurot. Kostja seaduslik esindaja ei vaielnud vastu pankrotihalduri selgitusele kohtuistungil, et 15.05.2013 summad on laekunud täitemenetlusest tagatisvara müügist.

1. Asjakohased ei ole kostja väited selle kohta, et B. R. sai alles päras ühisvara jagamise kokkulepet teada, et N. M. ei ole laenu tasunud ja panga ees on võlgnevus, et võlgnikku ei ole teavitatud nõuete kaitsmise koosolekust ning et pankrotihaldur ei ole uurinud N. M. osa võlgniku maksejõuetuks muutumisel. Kuigi B. R. on Swedbank AS-iga sõlmitud laenulepingus märgitud kaaslaenusaajaks, on lepingutingimuste kohaselt laenusaaja N. M. (lepingu sõlmimise ajal R.) ja kaaslaenusaaja B. R. panga ees võrdselt kohustatud isikud ja vastutasid lepingu täitmise eest võrdselt – lepingus räägitakse läbivalt laenusaajate ühisest kohustustest. Xx xx xxxx Tartu Maakohtu XXXXXXXX kohtumaja määrusega (lk 48-51) tsiviilasjas x xx xxxxx on kompromissi kinnitamisega lõpetatud menetlus N. R. hagis B. R. vastu hooldusõiguse määramiseks ja ühisvara jagamiseks. Ühisvara jagamise osas sõlmitud kokkuleppe tingimuste kohaselt jäid XXXXXXXXmaal asuvad kinnistud Xxxxxxxx õu ja Xxxxxxxx talu B. R. ainuomandisse ning ka laenulepingust nr 04-478281-EL tulenevaid kohustusi kohustus alates kompromissi kinnitava kohtumääruse jõustumisest tasuma B. R.. Kompromissi kinnitamise määrus jõustus edasi kaebamata ning B. R. on ainuomanikuna kinnistusraamatusse kantud 08.06.
3. Ühisvara jagamise kompromiss ei muutnud pangaga sõlmitud laenulepingut. Panga ees jäi laenulepingu täitmise eest vastutavaks ka N. R., kuigi endiste abikaasade omavahelises suhtes vastutas alates kompromissimääruse jõustumisest laenu tasumise eest B. R. üksinda. Võlgnik B. R. ei ole ühisvara jagamise kokkuleppe kinnitamise määrust vaidlustanud. Samuti ei ole B. R. vaidlustanud xx xx xxxx kohtuotsust tsiviilasjas x-xx-xxxxx, millega B. R.lt mõisteti N. M. kasuks välja 13 350 eurot koos lisanduva viivisega ja menetluskuludega. N. M.lt on kohtuotsusega tsiviilasjas xx xx xxxxx Swedbank AS-i kasuks välja mõistetud laenulepingust nr 04-47821-EL tulenevate kohustuste täitmiseks 12 800 eurot, s.o osa kohustusest, mis endiste abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppest tulenevalt jäi pankrotivõlgniku B. R. kohustuseks. Võlgniku ja Swedbank AS-i vahel 26.09.2013 sõlmitud võlatunnistuse ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe (lk 37 – 39) punktis 1.1.
4. on laenulepingust tulenevate rahaliste kohustuste võlgnevuse summaks fikseeritud 26 427,98 eurot. Punktis 1.1.
5. on pank küll vähendanud B. R. kohustust 12 800 euroni, kuid see ei tähenda, et pank oleks loobunud ülejäänu võla sissenõudmisest teiselt laenusaajalt, N. M.lt. Seda kinnitab ka tsiviilasjas xx xx xxxxx tehtud otsusest (lk 52 – 59) nähtuv asjaolu, et 04.11.2013 kohtumäärusega tsiviilasjas xx xx xxxxx võeti menetlusse Swedbank AS-i hagi N. M. vastu 12 800 euro väljamõistmiseks. Sellest saab mõistlikult järeldada, et B. R. kohustust nõustus pank vähendama üksnes seetõttu, et panga ees oli kohustatud veel teine laenusaaja, kelle vastu hagiavalduse esitamist pank valmistas ette paralleelselt B. R. võlatunnistuse ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe vormistamisega. Pangapoolne B. R. kohustuse vähendamine ei mõjuta B. R. ühisvara jagamise kokkuleppest tulenevaid kohustusi N. M. ees. 7 2-17-5693
6. Kostja ei saa kinkelepingu tagasivõitmise menetluses tugineda pankrotivõlgniku õiguste võimalikule rikkumisele pankrotihalduri poolt. Võlgniku õiguste võimalikud rikkumised pankrotimenetluses ei välista tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist. Pankrotihaldur on esitanud hagi vara tagasivõitmiseks B. R. pankrotivarasse ehk hagi rahuldamise korral läheb kinnistu tagasi B. R. omandisse, kuigi pärast seda ei ole tal pankrotimenetluse jooksul õigust endal vara käsutada. Pankrotivara arvelt tehakse võlausaldajatele väljamakseid proportsionaalselt vastavalt jaotusettepanekule 03.05.2016 võlausaldajate nõuete kaitsmise koosoleku protokollist (lk 41 – 44) nähtuvalt on pankrotimenetluses oma nõude esitanud ka AS Swedbank ning nõue on tunnustatud summas 12 020 eurot. Eeltoodust tulenevalt on alusetud kostja väited, et pankrotihaldur peab silmas ainult ühe võlausaldaja, N. M. huve. Ka võlgniku huvides on, et pankrotivara arvelt saaks võimalikult suur osa kohustustest täidetud.
7. Pankrotivõlgniku maksevõimelisust kinkelepingu sõlmimise ajal ja pärast seda ei tõenda asjaolu, et võlgnik on kogu aeg väikseid makseid teinud, pank on sellist maksmist aktsepteerinud ning et kinnistu kinkimise järel jäi võlgnikule veel kinnisvara, tal oli piisav sissetulek, mida tõendavat asjaolu, et võlgnik ostis oma lastele kaks tõuhobust. Kostja ei ole oma väiteid B. R. maksejõulisuse kohta tõendanud. Kostja esitatud tõendid ega väited võlgniku maksevõimelisust ei tõenda. Kohus juhib kostja tähelepanu sellele, et võlgnik ise esitas avalduse enda pankroti välja kuulutamiseks. Seega ka võlgnik ise tunnistas, et töine sissetulek ja tõuhobuste omamine ei ole kohustuste täitmiseks piisav.
8. Elektroonilise kinnistusraamatu andmetest nähtuvalt on B. R.le kuulunud teise kinnistu Xxxxxxxx õue (registriosa xxxxxxx) uued omanikud kinnistusraamatusse sisse kantud 20.05.2013 kohtutäituri 10.05.2013 avalduse alusel, mis kinnitab pankrotihalduri väidet, et kinnistu võõrandati täitemenetluses. Kinnistule oli kohtutäituri avalduse alusel seatud keelumärge Swedbank AS-i kasuks juba alates 30.08.
9. Sel ajal oli kinnistu ainuomanikuks B. R. ning ta pidi olema teadlik, et talle kuuluv kinnistu on täitemenetluses arestitud ja sellele on seatud käsutamise keelumärge Swedbank AS-i kasuks. Kuna pank on laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks alustanud täitemenetlust juba 2011, ei ole usutav kostja väide, et pank oli nõus maksete tasumisega väikestes summades. Asjaoludest nähtub vastupidine – pank on koheselt pärast arestitud tagatisvara müümist sõlminud võlgnikuga täiendava kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe ning esitanud ka ülejäänud laenujäägi väljamõistmiseks hagi teise laenusaaja vastu. Kostja ei ole tõendanud, et B. R.l sissetulek nii kinkelepingu kui ka võlatunnistuse sõlmimise ajal oli piisav, et panga nõudeid täita. Olukorras, kus võlgnikul on täitmata kohustus panga ees üle 26 000 euro ning tal on võimekust võlga vähendada üksnes mõnekümne euro kaupa kuus (50 euroste osamaksete korral kuluks võla tasumiseks 520 kuud ehk 43 aastat), ei saa pidada võlgnikku maksejõuliseks. Võlgniku maksevõimelisust ei tõenda kostja esindaja paljasõnaline väide, et samal ajal võlgnik tasus ühe teise väiksema laenu täies ulatuses, pigem annab see tunnistust, et võlgnik ei olnud suuteline kõiki endale võetud kohustusi täitma ehk oli maksejõuetu pankrotiseaduse § 1 lg 2 mõistes. Kohtule esitatud Swedbank AS-26.01.2012 avalduse (lk 120) kohaselt on võlgnikul 26.01.2012 seisuga olnud võlgnevus 250,58 eurot laenulepingu nr 07-209846-VL järgi, laenu jääk koos põhiosa võlgnevusega 791,63 eurot. See näitab, et juba enne kinnistute võõrandamist ei olnud võlgnik suuteline täitma ka suhteliselt väikese summaga laenukohustust. Kohus nõustub pankrotihalduri seisukohaga, et tõuhobuste ostmine 2014.a näitab võlgniku vastutustundetust ning ebamõistlikku rahakasutust, mitte ei tõenda võlgniku maksejõulisust.
10. Põhjendamatud on kostja etteheited, et ajutise pankrotihalduri aruandes ei tuvastatud võlgniku maksejõuetuks muutumist kinkelepingu tagajärjel ning pankrotimäärusest ei nähtu vajadust algatada 2013.a võõrandatud kinnistute tagasivõitmist. See, et ajutine haldur enne pankroti väljakuulutamist asjaolude esmasel väljaselgitamisel konkreetseid tagasivõidetavaid tehinguid ei nimetanud ega toonud maksejõuetuse põhjusena neid välja, ei välista praeguse hagi rahuldamist. Maksejõuetuse põhjus, sh kuriteo tunnustega teo toimepanek võlgniku poolt, võib ilmneda alles pankrotimenetluse käigus.

§ 162

lg 3 kohaselt pankrotihaldur annab 8 2-17-5693 maksejõuetuse põhjuste kohta arvamuse ka lõpparuandes. Kohus märgib pankrotimenetluse lõpetamise määruses, kas maksejõuetuse tekkimise põhjuseks oli kuriteo tunnustega tegu, raske juhtimisviga või muu asjaolu (

§ 163lg 5).

11. Tehingu tagasivõitmise hagi rahuldamise eeldusena ei pea võlgnik olema maksejõuetust põhjustanud kuriteo tunnustega teoga. Nagu kohus on otsuses eelnevalt välja toonud, on kinkelepingu tagasivõitmise eeldused praegusel juhul tehinguga võlausaldajate huvide kahjustamine, tehingu tegemise aeg (viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist), tehingu tegemine lähikondsega ning võlgniku maksejõuetus kinkelepingu ajal või maksejõuetuks muutumine tehingu tagajärjel. Kuivõrd kinkeleping on ühepoolne tehing, ei mõjuta tehingu tagasivõitmist see, kas tehingu teine pool oli või pidi olema teadlik võlausaldaja huvide kahjustamisest. Kinkelepingu tagasivõitmist ettenägev

§ 111

erinormina ei sätesta tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise vältimatu eeldusena teise tehingupoole teadlikkust võlausaldajate huvide kahjustamisest. 12. Siiski on kohtu hinnangul praegu ka võlausaldajate huvide kahjustamisest teadmise eeldus täidetud.

§ 110

lg 3 kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teab, et võlgnik tehinguga kahjustab võlausaldaja huve. Kostja ei ole seda eeldust ümber lükanud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 123 lg-st 1 tuleneb, et kui tehingu õiguslikud tagajärjed sõltuvad sellest, kas isik teadis teatud asjaolusid või pidi neid teadma, siis tuleb nende asjaolude hindamisel lähtuda esindaja, mitte esindatava teadmisest. Alaealist kostjat esindas kinkelepingu vormistamisel ema L. L.. L. L. 07.06.2017 kohtuistungil kinnitas, et ta teadis lepingu sõlmimise ajal, et B. R.l on võlg panga ees, et B. R. maksab, ka notarile räägite, et on laen, notar selgitas kõik asjad ära ja L. L. oli teadlik, et tehingut võidakse tagasi võita. Kuigi L. L. kinnitas, et tehingut ei tehtud selleks, et võlausaldajad ei saaks nõuet sisse nõuda ning varaks jäid veel tõuloomad, tuleb asuda seisukohale, et asjaolude pinnalt pidi L. L. teadlik olema, et vara vähendamine kinnisvara ära kinkimise näol vähendab võlausaldaja võimalust B. R.lt võlga kätte saada. Lisaks kohus juhib tähelepanu, et kostja väidetel ostis B. R. tõuhobused 2014.a, seega nendega ei saanud võlgnik ega kostja esindaja 2013.a arvestada; B. R.l muude tõuloomade olemasolu ei ole kostja esile toonud. Seega kostja võlgniku lähikondsena pidi olema võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik.

1. Kohtu hinnangul saab võlgniku edasisest käitumisest järeldada, et võlgnik tehingutega teadlikult kahjustas võlausaldajate huve, sest B. R. esitas enda pankrotiavalduse vahetult pärast seda, kui tema ja L. L. alaealise A. L. vanematena olid kohtult xx xx xxxx määrusega tsiviilasjas xx xx xxxx (lk 25 – 27) saanud nõusoleku A. L.le kingitud Aurjaagu talu kinnistu vahetamiseks K.R.-le kuulunud Xxxx kinnistuga xxxxx xxxxxx. Vahetustehing vormistati 30.11.2015 (lk 28 – 35), kanded kinnistusraamatusse tehti 04.12.
2. Võlgnik esitas pankrotiavalduse 20.11.2015 ja kohus võttis selle menetlusse ning nimetas ajutise halduri 14.12.2015 määrusega. Kostja selgitus, et XXXXXXXXmaal asunud kinnistut oli raske hooldada ning seepärast vahetati see Pärnumaal asuva kinnistuga, ei muuda olematuks fakti, et kinnistute vahetustehing välistab kinkelepingu tagasivõitmise korral kinnistu väljanõudmise võimaluse. Kostja esindaja väitis, et võlgnik ei ole saanud kätte talle Xxxxxxxx talu aadressile 2011 ja 2012.a saadetud panga teateid, millest järelduvalt ei elanud kostja ja võlgnik juba siis enam sellel aadressil. Kinkelepingus on kostja ning tema vanemate elukoht xxxxx xxxxxx Xxxxxxxx xxxxs ning juba siis oli võimalik hinnata kinnistu kaugust kodust, võimalusi kinnistu kasutamiseks või hooldamiseks. Nendel asjaoludel kinnistu kinkimine 3-aastasele lapsele üksnes süvendab kahtlusi, et kinketehingu tegelik eesmärk oli takistada kinnistu võõrandamist võlausaldajate nõuete katteks. Kinnisvara ei saa lugeda tavapäraseks kingituseks alaealisele lapsele. Samuti ei vastanud Xxxxxxxx talu kinkimine võlgniku majanduslikule olukorrale, mistõttu

§ 111lg 4 ei kohaldu.

14. Eeltoodu alusel kohus rahuldab hagi ja tunnistab B. R. ja A. L. vahel 09.01.2013 sõlmitud Xxxxxxxx talu kinnistu, asukohaga XXXXXXXX xxxxxxx, Xxxxxxxx xxxx, xxxxxxxxx xxxx, kinkelepingu ja asjaõiguslepingu tagasivõitmise korras kehtetuks.

§ 119

lg 1 sätestab, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama 9 2-17-5693 pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Kuna kostjale kingitud kinnistu on vahetustehingu tagajärjel kolmandate isikute heauskses omandis ning kinnistu väljaandmine on võimatu, tuleb kostjal

§ 119

lg 3 alusel hüvitama kinnistu väärtuse, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Kohus on tuvastanud, et alaealise kostja seaduslik esindaja vähemalt pidi kinkelepingu sõlmimise ajal teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Kostja on kinke pankrotivõlgnikult saanud vastusooritust tegemata. Seega on kostja kohustatud B. R. pankrotivarasse hüvitama kinke väärtuse, 3800 eurot. 15. TsMS § 173 lg 1 alusel kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning TsMS § 174 lg 1 alusel määrab kindlaks ka kulude suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluses kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kohus hagi rahuldab, jäävad menetluskulud kostja kanda. Kohtutoimiku andmetel on hageja menetluskuluks hagiavalduse ja hagi tagamise taotluse eest tasutud riigilõiv kokku 375 eurot. Kohus mõistab selle kostjalt pankrotivarasse välja. /Allkirjastatud digitaalselt/ Heli Käpp Kohtunik 10