) § 96 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased.
p 1 kohaselt ülalpidamist on õigustatud saama alaealine laps.
lg 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (edaspidi elatis). Sama paragrahvi teise lõike kohaselt täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Vastavalt Riigikohtu seisukohale on vanem ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Üksnes juhul, kui lapse eest iga päev hoolitsev vanem annab enne nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatist maksma kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud (lahendid nr 3-2-1-3-07, nr 3-2-1-159-12). KK (hageja) on sündinud xx.xx.xxxx SS ja AK lapsena (tl 4). Hageja vanemad elavad eraldi. KK elab ema juures. Toodud asjaolusid pooled ei vaidlusta. Vaidlust ei ole ka selles, et alates 01.04.2015 ei ole kostja maksnud hageja ema pangakontole hageja ülalpidamiseks iga kuu elatist, st pole andnud hagejale ülalpidamist. Vanemad pole kokku leppinud, et kostja täidab tütar K ülalpidamiskohustust muul viisil kui igakuise elatise maksmisega. Eeltuvastatu tähendab, et hageja on kostja alaealine laps, kellele kostja on kohustatud andma ülalpidamist. Hageja omakorda on õigustatud saama kostjalt ülalpidamist. Kuna kostja vabatahtlikult hagejale ülalpidamist andnud ei ole, on hageja õigustatud kostjalt ülalpidamist nõudma kohtu kaudu. 3. Kostja vastuväite kohaselt (tl 17,34-35) ei ole ta hageja ülalpidamiseks hageja emale raha maksnud, kuna tema ülalpidamisel kostja ja SS ühine täiskasvanud poeg, kes õpib ja vajab ülalpidamist. Kohtuistungil avaldas kostja, et ta põhimõtteliselt ei maksa tütrele elatist, kuna tütart kasvatab ema (hageja seaduslik esindaja) ja tema kasvatab nende ühist poega (tl 51). Kohus on seisukohal, et kostja poolt esile toodud asjaolu ei vabasta kostjat oma alaealise tütre ülalpidamiskohustusest (hagejale elatise maksmise kohustusest). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-119-15 selgitanud, et seadus seob vanema kohustuse pidada ülal alaealist last erinevate tingimustega võrreldes kohustusega pidada ülal täisealist last (nõuete aluseks olevad asjaolud on erinevad). Alaealise lapse ülalpidamise kohustus tekib vanemal
p 1 järgi igal juhul, st alaealine laps on perekonnaseaduse mõtte järgi abivajav isik, kellel on õigus saada ülalpidamist. Elatisenõude esitamisel esindab teda teovõime piiratuse tõttu
Täisealiseks saanud lapse puhul tekib vanemal
p 2 või p 3 järgi ülalpidamiskohustus üksnes juhul, kui on täidetud ka muud seaduses sätestatud tingimused. Nõudeid saab täisealine laps esitada kohustatud vanema vastu aga ise, st laps saab ise otsustada, kas ta esitab täisealiseks saamisel elatisenõude vanema vastu või mitte.
lg 2 järgi ei vabane vanem üksnes alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ning peab Tsiviilasi nr 2-15-13085 sellises olukorras kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, kuid alla miinimummäära saab elatist vähendada üksnes mõjuval põhjusel.
lg 2 kohaldub juba selle sõnastuse järgi üksnes alaealise lapse ülalpidamise korral ning muudel juhtudel võib ülalpidamist andma kohustatud isik
lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid.
lg 1 järgi ei või elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kolleegiumi arvates kohaldub nimetatud säte üksnes alaealiste laste suhtes. See tuleneb juba
Seadus kaitseb ka üldiselt eriliselt just alaealisi lapsi, tagades neile kui eripärastele (ja piiratud teovõimega) õigussubjektidele suurema kaitse minimaalselt eluks vajalike vahendite saamiseks. Ka perekonnaseadust süstemaatiliselt tõlgendades saab
mõista selliselt, et see kehtib üksnes
Miinimumelatise rakendamine kõigile täisealiseks saanud õppivate või muul põhjusel abivajavate täisealiseks saanud laste elatisenõuetele (
p-d 2 ja 3) ei oleks kolleegiumi arvates põhjendatud, sest erinevalt alaealisest lapsest, kelle puhul eeldatakse, et ta ei suuda endale ise eluks vajalikke vahendeid hankida, saab täisealiseks saanud isiku puhul eeldada, et ta hangib endale eluks vajalikud vahendid ise. Üksnes juhul, kui täisealiseks saanud isikul ei ole vara enda ülalpidamiseks ja temalt ei saa õppetöö või muu mõjuva põhjuse tõttu eeldada sissetuleku hankimist oma vajaduste rahuldamiseks, tekib isikul õigus nõuda ülalpidamist. Seejuures sõltub ülalpidamise ulatus isiku abivajaduse ulatusest. Seega ei pruugi täisealiseks saanud laps vajada elatist kõigi oma eluvajaduste rahuldamiseks, mistõttu ei ole ka põhjendatud kohaldada täisealiseks saanud lapse elatisenõudele
Seega ei pruugi alaealise lapse ülalpidamiskohustuse ulatus (
lg-s 1 sätestatud miinimummäär) olla võrdne täisealise õppiva lapse ülalpidamiskohustuse ulatusega. Lisaks
Muudel juhtudel, st ka täisealise õppiva lapse puhul, võib ülalpidamist andma kohustatud isik
lg 1 alusel ülalpidamiskohustusest vabaneda selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Kostja ei ole kohustatud abivajavat täisealist last üksinda üleval pidama, see kohustus on ka lapse teisel vanemal. Samas ei ole kostja iseseisvalt (teise vanemata) õigustatud otsustama, et tema täidab ülalpidamiskohustust täiskasvanud lapse ees ning jätta alaealisele lapsele elatis andmata, st jätma hageja ülalpidamiskulud täies ulatuses lapse ema kanda. Eeltoodut arvestades leiab kohus et olukorras, kus vanemate vahel puudub sellekohane kokkulepe, õigustatud vabanema alaealise lapse ülalpidamiskohustuse täitmisest põhjusel, et vanemate ühine täisealine poeg on tema ülalpidamisel. Kohus on seisukohal, et kostja peab maksma alaealise hageja ülalpidamiseks elatist ja maksma elatusraha hageja seadusliku esindajale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Täisealine laps on õigustatud vajadusel ise vanematelt elatist küsima/nõudma, seejuures ise otsustama, kummalt vanemalt ja millises ulatuses ta elatist soovib. 4.
kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.
Vabariigi Valitsuse 28.11.2013 määruse nr 166 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lg 1 kohaselt on alates 1.jaanuarist 2015 kuutasu alammääraks 390 eurot (RT I, 03.12.2013, 4). Eeltoodut arvestades on elatise minimaalmäär alates 2015.a 01.jaanuarist 195 eurot kuus. Hageja nõuabki kostjalt elatist üksnes seaduses sätestatud minimaalmääras. Sellest tulenevalt ei pea hageja seaduslik esindaja lapse vajadusi põhjendama ega ka tõendama. Hageja vajaduste osas puudub poolte vahel ka vaidlus. Kostja kinnitas kohtuistungil, et on võimeline maksma elatist miinimumsummas (tl 52). Kohtu hinnangul tõendab miinimummääras elatise maksmise võimalikkust ka kostja palgatõend, mille kohaselt on tema bruto tunnitasu 10 eurot (tl 62). Seega võimaldab kostja majanduslik seisund vaidluse lahendamise ajal maksta hageja ülalpidamiseks elatist seaduses sätestatud minimaalmääras. Tsiviilasi nr 2-15-13085 5.
lg 2 kohaselt võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Hageja on nõudnud elatise väljamõistmist alates hagiavalduse esitamisest 03.09.2015 miinimumsummas, st pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära kuus. 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.