← Eesti

2-15-11465/70

Obsah (10)§ 129§ 125§ 87§ 34§ 31§ 84§ 86§ 117§ 127§ 6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Tsiviilasja hind Pärnu Maakohus Toomas Talviste 8. veebruar 2017, Pärnu Maa

§ 129lg 1 alusel.

Volikiri on volituse kohta antud kirjalik dokument, mis tuleb pärast volituse lõppemist esindatavale tagastada (

§ 125lg 5 ls 1).

Paraku ei ole volikirja originaal ei hageja ega K. G.i valduses. Volikirja väljaandmise eesmärk on luua tõend sisemise volituse andmise kohta tehingu tegemisel kolmanda isikuga, kes tugineb talle esindatava või esindaja poolt esitatud volikirjale. Volikirja alusel tekib volitus volikirjas kajastatud mahus ka juhul, kui volikirjas esindajaks nimetatud isikule ei ole tegelikult sisemist volitust üleüldse antud või kui seda ei ole tehtud volikirjas kajastatud mahus. Vastuseks hageja küsimusele, millal on 18.09.2012 kokkulepe allkirjastatud, vastas K.L., et kõnealune kokkulepe on tegelikult tema poolt allkirjastatud oluliselt hiljem, s.o 2012.a oktoobri lõpus või novembris. Läbirääkimisi 18.09.2012 kokkulepe sõlmimiseks hageja ja kostja vahel K.L. sõnul ei peetud. K.L. selgitab oma vastuses hageja küsimustele nr 3, 4 ja 5 kokkuvõtvalt järgmist: “

  1. aasta oktoobri alguses otsustas R.K. AS-i Transcom aktsiakapitali laienduse tagasi pöörata. Töö teostajaks palgati Advokaadibüroo Rask OÜ /---/. Läbirääkimisi mitterahalise sissemakse tegemise lepingu suhtes pidasin oktoobris 2012.a AS L.Rei seadusliku esindaja H. V.ega. Läbirääkimised osapooli rahuldavat tulemust ei andnud ning selle tulemusena mingeid kokkuleppeid ega lepinguid ei sõlmitud. 26.10.2012 sain Tarmo Petersonilt ekirja, et kokkuleppega AS Transcom ja AS L.Rei vahel on kiire. Edasi tegelesid antud küsimuse lahendamisega advokaadid ise“. K.L. vastustest hageja küsimusele nr 7 selgub ka tõsiasi, et alates oktoobri algusest 2012 toimus nii kostja kui ka teiste R. K. kontrolli all olevate ettevõtete juhtimine tegelikult Advokaadibüroost RASK ning ettevõtte juhatuse liikme rolliks oli vaid temale etteantud dokumentide allkirjastamine. Samuti puudus väidetava 18.09.2012 kokkuleppe kooskõlastamiseks kostja nõukogu otsus ning kuni K.L. juhatuse liikme volituste lõppemiseni 2013.a juunis väidetavat 18.09.2012 kokkulepet kostja raamatupidamisdokumentatsiooni hulgas ei olnud. Eeltoodu kinnitab, et kuna hageja ja kostja seaduslikud esindajad (K.L. ja H. V.) ei saavutanud läbirääkimiste käigus seaduspärasel teel kokkulepet, mille tulemusena oleks saanud tagasi pöörata kostja aktsiakapitali suurendamise, asus kostja ja tema esindajad ise koostama vastavaid dokumente, mille alusel tõendada, et OÜ Elikante nõue on hagejale tagastatud ja hageja on loobunud kõigist kostja aktsiate märkimisest tulenevatest õigustest ning nõuetest kostja vastu. 5.1.
  2. Kostjale õigusteenust osutanud Advokaadibüroo RASK vandeadvokaat Tarmo Petersoni 24.10.2012 ja 26.10.2012 e-kirjad (III kd tl 41-42) K. L.le tõendavad täiendavalt, et 07.03.2012 volikiri ja 18.09.2012 kokkulepe on võltsitud. 26.10.2012 e-kirjas selgitab vandeadvokaat T. Peterson K. L.le, et kiiremas korras on vaja sõlmida hageja ja kostja vaheline kokkulepe emissiooni tühistamise ja OÜ Elikante nõude tagastamise kohta. Nimetatud e-kirjadest selgub, et advokaat juhtis tungivalt K. L. tähelepanu sellele, et S. E.elt oleks kiiremas korras vaja saada kinnitus 07.03.2012 volikirja kehtivuse osas (T. Peterson on kõnealuse kinnituse andmist oma e-kirjades nimetanud „E.e kinnitus nõude loovutamise kohta“). Seda, et nõude loovutamise kinnituse andmise all pidas T. Peterson silmas 07.03.2012 volikirja ehtsuse ülekinnitamist, kinnitab K.L. poolt ülalpool märgitu (p 5.1.
  3. II lõik). S. E.e keeldumine on hageja hinnangul selgitatav sellega, et 6

(38)Tsiviilasi nr 2-15-11465 07.03.2012 volikiri oli võltsitud ja S. E. ei olnud nõus võltsitud volikirja ehtsust hiljem tagantjärgi kinnitama. Lisaks olid S. E.e volitused hageja juhatuse liikmena selleks ajaks juba lõppenud (vt allpool). 5.1.
  1. Hageja on esitanud tõendina K. L. 06.10.2012 e-kirja R. K.le, millele manusena lisatud dokumendis andis K. L. ülevaate R. K.le asjadest, millega tuleb kiiresti tegeleda (IV kd tl 91-93). Ülevaatest nähtub, et kostja jaoks oli 06.10.2012 seisuga endiselt oluline tegeleda hageja nõudega kostja suhtes. See tõend on koherentne ka hageja poolt varasemalt esitatud T. Petersoni 26.10.2012 e-kirjaga K. L.le, millest nähtub, et vähemalt 26.10.2012 seisuga oli endiselt vajalik sõlmida kokkulepe hageja ja kostja vahel, et tühistada emissioon. Aktsiate emissiooni kokkuleppe oli aga 01.08.2012 leping, mistõttu on 26.10.2012 kirjaga just silmas peetud nõude tagasiloovutamise kokkulepet. Nõude tagasiloovutamine on aga kostja väitel toimunud juba 18.09.
  2. See aga ei lange kokku kostja juhatuse liikme K. L. 06.10.2012 e-kirjaga R. K.le ning T. Petersoni 26.10.2012 e-kirjaga K. L.le. Nimetatud e-kirja p-s 2 on K. L. nimetanud hagejat (tollane AS L.Rei) kostja põhivõlausaldajaks, kelle nõude suurus on 3,3 miljonit eurot ning märkinud juurde, et tegemist on kohtu poolt tunnustatud nõudega. Kahtlust ei saa olla selles, et K. L. peab sellega silmas varasemalt hagejale kuulunud ning 2008.a kohtuotsusega tunnustatud nõuet R. K. valdusühingu Elikante vastu. Hageja on esitanud tõendina kostja 14.08.2013 seisuga bilansi (perioodi 01.01.2012-31.12.2012 kohta) (IV kd tl 94-101). Võrreldes 01.11.2012 seisu bilansiga on kostja muutnud oma nõudeid Elikante vastu. Kui 01.11.2012 seisuga ei kajastanud kostja Elikante vastu pikaajalist nõuet, siis 14.08.2013 seisuga on kostja kajastanud nõuet Elikante vastu. Kahtlust ei saa olla selles, et kostja on kajastanud sealhulgas hagejalt omandatud nõuet Elikante vastu. Samuti on hageja esitanud kostja juhatuse liikme 22.05.2013 nõudekirja M.M. Advokaadibüroole (vt otsuse p 5.9), milles nõutakse advokaadibüroolt dokumentide ja hageja aktsiate üleandmist. Nõudekirjast selgub üheselt, et veel 22.05.2013 oli mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu alusel hageja poolt kostjale üle antud nõue OÜ Elikante vastu jätkuvalt kostja omanduses ning nõude tagastamist ei olnud toimunud. 5.1.
  3. S. E.e volitused hageja juhatuse liikmena lõppesid 17.09.2012 ja hageja uueks juhatuse liikmeks alates 17.09.2012 sai H. V.. Äriregistri kannete kohaselt (I kd tl 134-139) esindas hagejat 2012 kevadest kuni sügiseni üks juhatuse liige: hageja seaduslikuks esindajaks oli perioodil 22.03.2007 – 03.10.2012 juhatuse liige S. E.. Perioodil 03.10.2012 – 03.09.2013 oli hageja juhatuse liikmeks äriregistri andmetel H. V.. Hageja nõukogu 17.09.2012 otsusest nähtuvalt (III kd tl 54-55), kutsuti S. E. juhatuse liikme kohalt tagasi aga 17.09.2012 ja uueks juhatuse liikmeks sai alates 17.09.2012 H. V.. Kuna sisesuhtest tulenevalt oli hagejat alates 17.09.2012 pädev esindama juhatuse liige H. V., siis ei saanud kostja enam aktsiakapitali suurendamise tagasipööramisel loota hageja endise juhatuse liikme S. E.e abile, kes on tuntud muuhulgas ka R. K.ga seotud ettevõtete nn tankistina ja ettevõtete nn „matjana“. K. L. selgituste kohaselt pidas kostja oktoobris 2012 hageja uue seadusliku esindaja H. V.ega läbirääkimisi mitterahalise sissemakse tegemise lepingu osas, kuid läbirääkimised osapooli rahuldavat tulemust ei andnud ja mingeid kokkuleppeid ega lepinguid ei sõlmitud. 7
(38)Tsiviilasi nr 2-15-11465 Kuna kostjal ei õnnestunud hagejaga seaduspärasel viisil aktsiakapitali suurendamise tagasipööramise osas kokkuleppele jõuda, asus kostja aktsiakapitali suurendamise tagasipööramiseks vajaminevaid dokumente (nendeks dokumentideks olid mh 18.09.2012 kokkulepe ja 07.03.2012 volikiri) võltsima. 5.2. Hageja nimel sõlmitud 18.09.2012 kokkulepe ei sobi kokku hageja enda käitumisega. 19.09.2012 hageja poolt kostjale saadetud taganemisavalduses on hageja muuhulgas kirjutanud, et on andnud kostjale täiendava tähtaja kuni 17.09.2012 oma lepingust tuleneva kohustuse täitmiseks. Ei ole eluliselt usutav, et hageja andis kostjale täiendava tähtaja kuni 17.09.2012, sõlmis 18.09.2012 kokkuleppe, mille kohaselt loevad pooled aktsiate märkimise kokkuleppel lõpetatuks ning seejärel 19.09.2012 esitab hageja kostjale taganemisavalduse, taganedes mitterahalise sissemakse üleandmise lepingust seoses kostjapoolse olulise lepingurikkumisega. Taganemise näol on tegemist kujundusõigusega, millega kujundatakse endine võlasuhe ümber tagastusvõlasuhteks ning see on käsitletav nõudena üleantu tagastamiseks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (

) § 77 lg 1 kohaselt võib tehingu teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Taganemine on seega tehtud kehtivalt ning kostja pidi seda täitma, kuivõrd tegemist on vormivaba tehinguga ning tahteavaldus oli adresseeritud kostjale. 5.

  1. 07.03.2012 volikiri ja 18.09.2012 kokkulepe on ebausaldusväärsed ka seetõttu, et hageja on väidetavalt andnud kõikide tehingute ja toimingute tegemiseks piiramatu üldvolituse K. G., kes oli volituse saamise hetkel kostja aktsionäri Transcom Grupp OÜ juhatuse liige (II kd tl 122-125). Eelnimetatud volitus on võimaldanud K. G.il kostja aktsionäri juhatuse liikmena sõlmida hageja esindajana väidetava 18.09.2012 kokkuleppe. Tegemist on kahtlemata huvide konflikti olukorras tehtud tehinguga, isegi kui selline kokkulepe oleks ehtne. 5.
  2. Kostja
  3. a majandusaasta aruandest selgub, et seisuga 31.12.2011 oli kostja lühiajaliste kohustustena märgitud muuhulgas „eraldis seoses tagatisega seotud isiku kohtuvaidluses“ summas 3 425 219 eurot.
  4. aastal on aga toimunud selle eraldise korrigeerimine ning seisuga 31.12.2012 on eraldise suuruseks 0 eurot. Nimetatud eraldis oli mõeldud hageja nõude OÜ Elikante vastu täitmise tagamiseks. Sisuliselt samas summas lühiajaline kohustus nimetusega „L.Rei kohustus“ sisaldub ka kostja 01.01.2012 – 30.09.2012 bilansi väljavõttes bilansikirje nr 2315 all. Samuti on OÜ Elikante nõude tagatiseks kostja poolt antud tagatisest juttu 18.09.2012 kokkuleppe p-s
  5. Kui kostja oleks tõepoolest OÜ Elikante nõude hagejale 18.09.2012 kokkuleppe alusel tagastanud, oleks pidanud kostja 2012.a majandusaasta aruandes jätkuvalt olema märgitud „eraldis seoses tagatisega seotud isiku kohtuvaidluses“ summas 3 425 219 eurot. Nimetatud eraldis puudub ka kostja
  6. majandusaasta aruandes (I kd tl 98). Eeltoodu kinnitab täiendavalt, et kostja ei ole Elikante nõuet hagejale tagastanud ja 18.09.2012 kokkulepe on fabritseeritud. 5.
  7. OÜ Elikante nõude mittetagastamisele hagejale viitab ka OÜ MK Audit audiitor M. K. 27.11.2012 arvamus hageja 95,1% aktsiate väärtuse kohta (II kd tl 127-130) (edaspidi audiitori arvamus). Audiitori arvamuses, mis on koostatud enam kui kaks kuud hiljem pärast väidetavat 18.09.2012 kokkulepet, on audiitor märkinud, et jätkuvalt puuduvad andmed kostja ja hageja vahelise tehingu, millega hageja pidi omandama 500 000 kostja aktsiat, lõpuleviimise kohta. Kuna audiitori arvamuses puuduvad mistahes viited 18.09.2012 kokkuleppele (milles lepiti väidetavalt kokku selles, et lugeda kostja aktsiate märkimine lõpetatuks ja Elikante nõue hagejale 8

(38)Tsiviilasi nr 2-15-11465 tagastada), kinnitab ka audiitori arvamus seda, et Elikante nõuet ei ole hagejale tagastatud. 5.
  1. Lisaks eeltoodule peab hageja oluliseks rõhutada, et kostja ei esitanud 18.09.2012 kokkulepet ja 07.03.2012 volikirja tõenditena oma esialgses vastuses hagile. Kuivõrd tegemist peaks olema asja lahendamise seisukohalt olulist tähtsust omavate tõenditega, jääb hagejale arusaamatuks, miks ei esitanud kostja tõendeid juba koos 24.08.2015 esitatud esialgse vastusega. 5.
  2. Isegi, kui kohus peaks tuvastama, et hageja juhatuse liikme poolt kolmandale isikule 07.03.2012 väljastatud volikiri ning 18.09.2012 hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkulepe ei ole võltsitud, on hageja hinnangul nimetatud tehingud tühised, sest tehingute tegemine oli vastuolus seadusest tuleneva keeluga

§ 87

mõttes.

§ 34

lg 1 sätestab, et juriidilise isiku juhatus või seda asendav organ loetakse suhetes teiste isikutega juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks. Juriidilise isiku tehinguline esindus tekib aga juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi poolt volituse andmisega. Õiguskirjanduses on öeldud, et kuigi iseenesest ei ole piiratud juriidilise isiku seadusliku esindaja poolt kolmandale isikule antavate volituste ulatus, ei tohi see siiski viia juhatuse liikme poolt oma õiguste üleandmiseni kolmandale isikule, mis oleks vastuolus

§ 31lg-st 6 tuleneva piiranguga.

Nimelt sätestab

§ 31

lg 6 reegli, mille kohaselt ei või juriidilise isiku organi liige anda temale seadusest tulenevaid organi liikme õigusi üle teisele organi liikmele ega kolmandale isikule. Õiguskirjanduses on selgelt asutud seisukohale, et nimetatud sättega ei ole kooskõlas esindusõigust omava juhatuse liikme poolt kolmanda isikuga sõlmitud kokkuleppe alusel viimasele ühingu esindamise üleandmine. Hinnates 07.03.2012 volikirja sisu ja eesmärki, on selge, et kolmas isik K. G. on saanud hagejalt piiranguteta üldvolituse hageja esindamiseks kõikides toimingutes ja tehingutes, muuhulgas võõrandamistehingutes. Selline volitus on otseselt vastuolus

§ 31

lg-s 6 sätestatud keeluga.

§ 87

kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Seega on 07.03.2012 volikiri tühine

§ 87

mõttes, mistõttu ei ole sellisel tehingul

§ 84lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi.

Kuna kolmandale isikule K. G. 07.03.2012 väljastatud volikiri on tühine ja K. G.il seetõttu hageja esindusõigus puudus, on tühine ka K. G.i poolt hageja nimel allkirjastatud 18.09.2012 kokkulepe. Lisaks on 18.09.2012 kokkuleppe puhul tegemist tehinguga, mis väljub hageja igapäevasest majandus-ja kutsetegevusest, mistõttu oleks sellise tehingu tegemiseks isegi esindusõiguse olemasolu korral kindlasti olnud vajalik ka hageja nõukogu eelnev nõusolek. Seda eelkõige olukorras, kus K. G. on kõnealust kokkulepet hageja nimel allkirjastades tegutsenud selgelt ka huvide konflikti olukorras, loobudes hageja nimel kõigist aktsiate märkimise õigusest ja nõuetest endaga seotud äriühingu kasuks. 5.8. Alternatiivselt on 18.09.2012 kokkuleppe Elikante nõude tagastamiseks tühine

§ 86

alusel, sest see on vastuolus heade kommetega.

§ 86

lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine.

§ 86

lg 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kohenematusest või muust sellisest asjaolust ja kui

(1)tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või
(2)pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. 9
(38)Tsiviilasi nr 2-15-11465 Vastavalt 01.08.2012 Lepingule kohustus kostja väljastama Elikante nõude loovutamise eest 3,2 miljoni euro ulatuses kostja aktsiaid. Sellele oli eelnenud 23.03.2009 antud kostja garantii hagejale, millega kostja garanteeris Elikante nõuet hageja ees summas 37 miljonit krooni, kuid mitte rohkem kui 60 miljonit krooni. R.K., olles Elikante juhatuse liige ja ainuosanik ning samal ajal (oktoober 2005 jaanuar 2007) ka hageja nõukogu liige, kantis hageja varadest välja 37 miljonit krooni Elikantele. Kohus tuvastas Elikantele tehtud tehingute tühisuse ning mõistis hageja kasuks Elikantelt välja 37 miljonit krooni. Vältimaks Elikante pankrotti (tulenevalt hageja poolt esitatavast nõudest), andis kostja 23.03.2009 hageja kasuks garantii. Garantii andmise fakti on kostja ise ka tunnistanud. Vältimaks garantiinõude sissepööramist kostja vastu, leppisid hageja ja kostja kokku sisuliselt hageja nõude rahuldamises läbi kostja aktsiate emiteerimise, mille tulemusel pidi kostja hagejale väljastama 3,2 miljoni euro väärtuses enda aktsiaid (sisuliselt oli tegemist täitmise asendamisega VÕS § 89 mõttes). Elikante nõude üleandmise puhul (01.08.2012 kokkulepe) oli tegemist nõude loovutamisega VÕS § 164 lg 1 mõttes. VÕS § 167 lg 1 ls 1 alusel lähevad koos nõude loovutamisega üle ka nõudega seotud tagatised. Seega läks 01.08.2012 kokkuleppega kostjale üle tema enda antud garantii. Kuivõrd nõude koos garantiiga üleandmisel langes garantii andja ning garantii saaja kokku, siis lõppes garantiist tulenev võlasuhe VÕS § 186 p 3 alusel (võlgnik muutus samaaegselt võlausaldajaks) ning VÕS § 155 lg 4 p 3 alusel. Seega lakkas garantii olemast. Isegi, kui lähtuda 18.09.2012 kokkuleppe ehtsusest ja kehtivusest, ei oma selle p-s 4 märgitud garantii kehtivaks lugemine õiguslikku tähendust, kuivõrd 23.03.2009 antud garantii lakkas kehtimast ning uus garantiikohustus muutuks kehtivaks üksnes garantiikirja väljaandmisega garantii andja (kostja) poolt, mida ei toimunud. Sealjuures ei oma ka tähendust kostja esitatud väidetav 20.09.2012 kokkulepe (vt p 13.4.) garantiinõude puudumise kohta, sest selleks hetkeks oli garantii juba lõppenud VÕS § 186 alusel. Seega oli 01.08.2012 kokkuleppe tulem see, et hageja andis kostjale üle Elikante nõude, mille väärtus tulenes üksnes seda nõuet tagavast garantiist (sest Elikante oli maksejõuetu, mida on kinnitanud ka kostja ise). Kuivõrd kostjale kuuluvad väärtuslikud AS Pärnu Sadama aktsiad, siis on ilmne, et Elikante nõude väärtus tulenes selgelt üksnes seda tagavast kostja garantiist. Kuna garantiikohustus aga lõppes 01.08.2012 kokkuleppe tulemusel ning uut garantiikirja hagejale ei väljastatud, siis oleks Elikante nõude tagastamine olnud väärtusetu. Sellest lähtuvalt, isegi kui jaatada 18.09.2012 kokkuleppe ehtsust ja kehtivust, on sellest kokkuleppest tulenevalt vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kostja vabanes 18.09.2012 kokkuleppega aktsiate emiteerimise kohustusest ning ka garantiikohustusest samal ajal, kui hageja jäi ilma lubatud aktsiatest ning ka Elikante nõudele selle väärtuse andnud garantiinõudest. Seega, kui lähtuda kostja esitatud faktilistest asjaoludest (s.t sellest, et 18.09.2012 kokkulepe on ehtne ning toimus tagasiloovutamine), siis selle tulemusel vabanes kostja vähemalt 3,7 miljoni euro suurusest aktsia emiteerimise kohustusest ja samal ajal ka maksimaalselt ca 3,8 miljoni euro suurusest garantiikohustusest. Hageja sai aga sellest lähtuvalt tagasi väärtusetu nõude. 5.9. Hageja leiab lisaks, et 18.09.2012 kokkulepe on vastuolus heade kommetega. Esiteks - nimetatud kokkuleppega on teadlikult soovitud tekitada hagejale kahju. 18.09.2012 kokkuleppe tulemusel jäi hageja sisuliselt ilma vähemalt 3,2 miljoni euro 10
(38)Tsiviilasi nr 2-15-11465 väärtusega aktsiatest ning samal ajal ka 3,7 miljoni euro suurusest garantiist tulenevast nõudest. Selle tulemusel hoidis kostja ära Elikante pankroti (kuivõrd Elikante vastu nõude sissepööramine ei olnud majanduslikult mõistlik – pankrot oleks tõenäoliselt raugemisega lõppenud) ja vabanes tema vastu suunatud üle 3,7 miljoni suurusest nõudest. Pikemas perspektiivis pidas kostja silmas ka hageja aktsiate omale saamist. Seda tõendab ka kostja tolleaegse esindaja K. L. nõudekiri (IV kd tl 71). Viidatud nõudekiri tõendab aga ka kostja äärmist pahatahtlikkust, kuivõrd sellest nähtub, et Elikante nõue oli 22.05.2013 seisuga endiselt kostja omanduses. Seega on kostja käitumine 18.09.2012 kokkuleppe sõlmimisel kantud soovist hagejat kahjustada ning alusetult vabaneda endale võetud kohustustest. Ainuüksi see asjaolu juba kätkeb endas heade kommete vastast käitumist. Teiseks on oluline heade kommetega vastuolu hindamisel arvestada ka sellega, kes olid väidetava 18.09.2012 kokkuleppe sõlmimisel poolte esindajad. Kostja esitatud 18.09.2012 kokkulepe on allkirjastanud ühelt poolt kostja juhatuse liige K. L. ning teiselt poolt kostja aktsionäri (Osaühing Transcom Grupp) juhatuse liige K. G.. K. G. tegutses 18.09.2012 kokkuleppe sõlmimisel väidetava volikirja alusel aga hoopis hageja nimel ja huvides. 18.09.2012 kokkuleppe esemeks oli Elikante vastu suunatud nõue. Elikante, kostja ning kostja aktsionäri omanik on R. K.. K. G., allkirjastades hageja nimel 18.09.2012 kokkuleppe, vähendas sellega oluliselt osaühingule Transcom Grupp kuuluva kostja kohustusi, ilma et kostjale järgneksid sellega muud kohustused. Kolmandaks omab tähtsust ka asjaolu, et väidetav 18.09.2012 kokkulepe oli tegelikkuses sõlmitud
  1. a oktoobri lõpus ehk ajal, mil S. E. ei olnud enam juhatuse liige ning K. G.il puudus igasugune puutumus hagejaga (vt ülalpool p 5.1.4.). Juhatuse liikme kohustuste lõppemisel oli S. E.el juhatuse liikme hoolsuskohustusest tulenevalt kohustus tagasi nõuda ametiajal antud volitused (sh eriti blanko üldvolitused nagu see oli antud K. G.). Seega on oluline arvestada, et väidetav 18.09.2012 kokkulepe on tegelikkuses sõlmitud ajal, mil kumbki väidetav hageja esindaja ei oleks saanud esindada hagejat ning sõlmitud olukorras, kus hageja aktsionärid ei olnud teadlikud võimalikust volikirjast ega ka selle alusel tehtud kokkuleppest, millega hageja jäi sisuliselt ilma ca 3,7 miljoni euro suurusest nõudest. Seega isegi, kui asuda seisukohale, et volikiri ja 18.09.2012 olid ehtsuse ja esindusõiguslikust aspektist kehtivad, tegutses K. G. ilmselgelt huvide konfliktis, rangelt üksnes kostja huvides ning hageja huvide vastu. Hageja aktsionärid ei olnud teadlikud K. G. antud volitusest ega 18.09.2012 kokkuleppe sõlmimisest, seega toimus hageja varade käsutamine hagejat kahjustaval viisil täielikult ilma aktsionäride teadmiseta. 5.
  2. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et 18.09.2012 kokkulepe ei ole tühine esindusõiguse puudumise tõttu või heade kommetega vastuolu tõttu, siis tuleb 18.09.2012 kokkuleppest tulenev jätta kohaldamata, sest kokkulepe on hea usu põhimõttega vastuolus. Hageja põhjendab seda järgnevalt. VÕS § 6 lg 2 alusel ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Hageja ja kostja vahel oli 01.08.2012 lepinguga ja 18.09.2012 kokkuleppest (eeldusel, et see on ehtne ja kehtiv) tulenevalt lepinguline võlasuhe. VÕS § 6 lg 2 alusel on õigustatud jätta 18.09.2012 kokkuleppest tulenev kohaldamata. 11
(38)Tsiviilasi nr 2-15-11465 Hageja tugineb siinjuures samadele asjaoludele ja põhjendustele, millega ta põhjendab 18.09.2012 kokkuleppe heade kommete vastasust. Teisisõnu on 18.09.2012 kokkulepe sõlmitud hageja väidetava esindaja poolt, kes lähtus sel hetkel üksnes kostja ja tema kontserni huvidest. 18.09.2012 kokkulepe on sõlmitud hageja kahjustamise, kostja kohustuste vabanemise ning Elikante maksejõuetuse ärahoidmise eesmärkidel. Kostja, keda reaalselt kontrollib R.K., ainsaks eesmärgiks on olnud vältida hageja poolt tema vastu pankrotiavalduse esitamist ning omandada endaga seotud äriühingu (Elikante) vastu suunatud nõue, hoides ära nõuete esitamist kohtus kostja vastu, nimelt: 1) 18.09.2012 kokkulepe on sõlmitud huvide konfliktis hagejat äärmiselt kahjustaval viisil. Kokkulepe on sealjuures sõlmitud kogemustega juhatuse liikmete poolt, kes pidid olema teadlikud, et K. G. antud väidetav volitus ei ole seadusega lubatud; 2) K. G. on kinnitanud, et nõude loovutamise osas ei pidanud tema läbirääkimisi, vaid et Advokaadibüroo RASK valmistas Elikante nõudega seonduvalt ette mitmeid erinevaid kokkuleppeid erinevate isikutega, millele oli lisatud sama S. E.e poolt K. G. antud volitus. Seega ei osalenud enam kui 3,7 miljoni euro suuruse nõude loovutamise otsustamise, läbirääkimiste ja lepingu koostamise juures ei hageja aktsionärid, seaduslik esindaja (juhatuse liige) ega ka väidetavalt volitatud isik K. G.; 3) Kokkuleppe tulemusel jäi hageja ilma 01.08.2012 lepinguga lubatust (kostja aktsiatest) ning kaotas ka garantiist tuleneva nõude kostja vastu; 4) Samal ajal vabanes kostja enda rahalistest kohustustest hageja vastu ning viis läbi ka Elikantest täieliku varade väljaviimise. Nõude väidetava tagastamise hetkel oli selle sisuline väärtus olematu; 5) Nõue läks üle kostjale koos garantiiga. Kostja oli samal ajal nii garantiiandja kui ka kohustatud isik – garantii lõppes VÕS § 155 lg 4 p 3 ja § 186 p 3 alusel. Seega nõude väidetava tagastamise hetkel oli selle sisuline väärtus olematu, kuivõrd nõue oli Elikante vastu. Isegi, kui 07.03.2012 volitus ja 18.09.2012 kokkulepe oleksid ehtsad ja kehtivad, on kostja ja temaga seotud isikud nimetatud volitust ja kokkulepet hageja eest pahatahtlikult varjanud kuni käesoleva kohtuvaidluseni. Sellise tegevusega on seega käsutatud hageja aktsionäride teadmata ebaõiguspäraselt ühingu esindusõigust ning vara. 6. Ka juhul, kui hageja ja kostja 18.09.2012 kokkulepe on kehtiv, on hagejal õigus nõuda kostjalt rahalise kohustuse täitmist poolte vahel 23.03.2009 sõlmitud garantiilepingu (koopia III kd tl 56-57) alusel. 18.09.2012 kokkuleppe p 4 sätestab, et hageja ja kostja on kokku leppinud, et tulenevalt Elikante nõude tagastamisest hagejale, loevad pooled kehtivaks hageja nõude tagamiseks kostja poolt antud tagatise (garantii), mille alusel on hagejal õigus esitada kostja vastu nõue garantiilepingus ettenähtud korras ja tingimustel. Sama lepingupunkti viimases lauses on täpsustavalt sätestatud, et aktsiate märkimine ja mitterahalise sissemakse teostamine ei ole mõjutanud tagatise kehtivust ning sellest hagejale ja kostjale tulenevaid õigusi. Seega, isegi juhul, kui kohus peaks leidma, et 18.09.2012 kokkulepe on kehtiv ja see tuleb tõendina arvesse võtta, on hagejal jätkuvalt õigus nõuda kostjalt hagiavalduses märgitud rahalise kohustuse summas 3 754 328,33 eurot täitmist, sest kostja on andnud hagejale OÜ Elikante nõude täitmise tagamiseks kehtiva garantii. OÜ Elikante ei ole oma võlgnevust summas 3 754 328,33 eurot hagejale tasunud, mistõttu tuleb hagi igal juhul rahuldada. 7. Kostja ei ole käesoleva ajani hüvitanud hagejale nõude väärtust. Eeltoodust tulenevalt esitab hageja kostja vastu hagiavalduse rahalise kohustuse täitmise ja viivise nõudes ning põhjendab seda järgnevalt. 12
(38)Tsiviilasi nr 2-15-11465 Kostja on kohustatud Lepingu alusel üleantud nõude väärtuse hüvitamiseks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 189 lg 1 lause 1 kohaselt võib lepingust taganemise puhul kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 189 lg 2 p 3 kohaselt peab lepingupool tagastamise või väljaandmise asemel hüvitama üleantu väärtuse, kui üleantu on hävinud. Asjaolude kohaselt tasaarvestas kostja pärast Lepingu sõlmimist hagejalt Lepingu alusel omandatud nõude OÜ Elikante samaliigilise nõudega. Kuna kostja ja OÜ Elikante vahelise tasaarvestuse tulemusena ei ole kostjal võimalik nõuet enam hagejale tagastada (üleantud nõue on tasaarvestusega lõppenud ehk tinglikult võttes hävinud), nõuab hageja Lepingu esemeks oleva nõude tagastamise asemel selle nõude väärtuse hüvitamist. Kui üleantu hind on lepingus määratud, loetakse see VÕS § 189 lõike 2 tähenduses üleantu väärtuseks (VÕS § 189 lg 3). Järelikult on hagejal VÕS § 189 lg 2 p 3 alusel õigus nõuda kostjalt nõude väärtuse hüvitamist summas 3 754 328,33 eurot. Kostjal on kohustus tasuda hagejale seadusjärgne viivis tagastatavalt rahalt. Nõude väärtuse hüvitamine nõue on olemuselt rahalise kohustuse täitmise nõue, mistõttu on kostja kohustatud tasuma viivitusintressi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest. Nõude väärtusele vastava rahasumma tagastamiskohustus muutub sissenõutavaks järgmisel päeval pärast taganemisavalduse jõustumist. Seega muutus rahasumma tagastamiskohustus sissenõutavaks 21.09.2012. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seaduses sätestatud viivisemäär vastavalt VÕS § 94 lõikele 1 ja § 113 lõikele 1 oli perioodil 21.09.2012 – 31.12.2012 8,0 %, perioodil 01.01.2013 – 14.04.2013 7,75%, perioodil 15.04.2013 – 30.06.2013 8,75%, perioodil 01.07.2013 – 31.12.2013 8,5%, perioodil 01.01.2014 – 30.06.2014 8,25%, perioodil 01.07.2014 – 31.12.2014 8,15%, perioodil 01.01.2015 – 30.06.2015 8,05% ning perioodil 01.07.2015 – 31.07.2015 8,05%. Hageja palub kohtul kostjalt välja mõista viivise hagi esitamise seisuga summas 880 384,85 eurot vastavalt alltoodud viivise arvestuse tabelile. Tähtaeg 21.09.2012 31.12.2012 1.01.2013 14.04.2013 15.04.2013 30.06.2013 1.07.2013 31.12.2013 1.01.2014 30.06.2014 1.07.2014 31.12.2014 1.01.2015 30.06.2015 1.07.2015 31.07.2015 Viivis kokku: 880 384, 85 eurot Intressimäär 8,00% 7,75% 8,75% 8,50% 8,25% 8,15% 8,05% 8,05% Viivitatud päevi 102 104 77 184 181 184 181 31 Summa 3 754 328,33 3 754 328,33 3 754 328,33 3 754 328,33 3 754 328,33 3 754 328,33 3 754 328,33 3 754 328,33 Viivis 83932,38 82903,80 69300,79 160870,40 153593,17 154246,32 149869,70 25668,29 Hageja palub mõista eelnevast tulenevalt mõista välja kostjalt hageja kasuks põhivõlg summas 3 754 328,33 eurot ja viivis hagi esitamise seisuga summas 880 384,85 eurot, samuti mõista välja kostjalt hageja kasuks viivis arvestatuna põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni seadusjärgse viivisemääraga õigeaegselt tasumata summa. 13
(38)Tsiviilasi nr 2-15-11465 Kostja seisukohad, vastuväited ja tõendid, hageja arvamused nende osas
  1. Kostja märgib oma esialgses seisukohas (I kd tl 128-132), vastuses hagile (II kd tl 47a47d) ja teistes menetlusdokumentides (II kd tl 149-156, III kd tl 66-85 ja IV kd tl 150159), et ei tunnista hagi ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu.
  2. Kostja selgitab, et hageja, kellele 2012.a augustis emissioon suunatult teostati, oli kostjaga seotud isikuks, mille aktsiaid hoidis kostjalt saadud käsundi alusel nii kostjale kui R. K. teistele ettevõtetele õigusabiteenust osutanud M.M. Advokaadibüroo. Sellest, et hageja näol oli tegemist seotud isikuga, annab kinnitust ainuüksi see, et hageja pidi emissiooni käigus omandatavad aktsiad koheselt pantima Nordea panga kasuks kostja kohustuste katteks. Täpsemalt omandas OÜ Tembo 01.04.2012.a 100 % hageja aktsiatest ning seda järgmiselt: OÜ-lt Resonet (juhatuse liige ja ainuosanik S.E.) omandati 15 000 aktsiat nimiväärtusega 1 500 000 krooni ja OÜ-lt Premia Invest (pankrotis), mille esindajana tegutses A. Alaver, omandati 46 000 aktsiat. OÜ Tembo ainuosanik oli OÜ Simba Invest (varasema nimega OÜ M.M. Advokaadibüroo), mille ainuosanik on M.M. ja mille juhatuses on M.M. poeg K.M..
  3. On tõendamata ning ei ole õige hageja väide, mille kohaselt on kostja tasaarvestanud nõude Elikante OÜ vastu Elikante OÜ samaliigilise nõudega kostja vastu. 10.
  4. Hageja poolt kohtule esitatud vandeaudiitori aruandest midagi sellist ei nähtu. Erinevalt hageja spekulatsioonidest ei ole audiitori A. K. 03.08.2012 kuupäeva kandvas aruandes tuvastatud 01.08.2012.a lepingu esemeks olnud nõude tasaarveldamist samaliigilise nõudega või kõnealuse nõude lõppemist muul viisil. Kostja selgitab, et kuna hagi lisadena esitatud dokumentide kohaselt pidi emiteeritavate aktsiate eest tasutama mitterahalise sissemaksega ning mitterahaliseks sissemakseks sooviti kasutada nõuet kolmanda isiku (s.o Elikante OÜ) vastu, siis just selles kontekstis on audiitori poolt tehtud kõnealuses aruandes juttu tasaarveldamisest (s.o aktsiate eest tasumine kolmanda isiku vastu nõude üleandmise vastu). Kostja on esitanud selle kohta A. K. selgituse ja temale tehtud järelepärimise (II kd tl 158 ja 163). Hagejal ei saa olla kostja vastu VÕS § 189 lg 2 p 3 kohast nõuet, sest hageja poolt viidatud tagasitäitmise võlasuhte esemeks olev nõue OÜ Elikante vastu ei ole hageja poolt viidatud tasaarvestuse teel lõppenud (ehk VÕS § 189 lg 2 p 3 mõistes hävinud). 10.
  5. Jättes kõrvale asjaolu, et raamatupidamislikud kanded ei saa tõendada hageja poolt viidatud tasaarvestuse teostamise fakti, ei ole hageja tõendanud, et bilansikirje on seotud hageja poolt viidatud tasaarvestusega. Hageja väide tasaarvestuse teostamise ja bilansikirje seose kohta on vale. Kostja täitis Elikantele laenukohustuse (bilansi kirje „Elikante laen“, summas 201 864,98 eurot) 01.03.2012 kahe pangaülekandega summades 200 000 eurot ja 50 000 eurot (maksekorraldused II kd tl 165 ja 167). Summas, mis ületas Elikante nõuet kostja vastu (48 136 eurot, s.o 250 000 eurot – 201 864,98 eurot) suurendati Elikante kohustust kostja ees. Kostja ei täitnud Elikantele laenukohustust tasaarvestuse teel nagu on spekuleerinud hageja, vaid tegi seda rahaliste maksetega. Kostja esitatud 01.03.2012 maksekorraldused ei oma hageja hinnangul tõenduslikku väärtust ja tuleks kohtul jätta tähelepanuta alltoodud põhjustel. Maksekorraldusi analüüsides ei ole võimalik tuvastada, kas maksekorraldused kajastavad OÜ-le Elikante laenu andmist kostja poolt või hoopis laenu tagastamist OÜ-le Elikante rahaliste maksetena, sest mõlemal maksekorraldusel on makse selgituseks märgitud väga 14
(38)Tsiviilasi nr 2-15-11465 üldsõnaliselt „laen“. Asjaolule, et tegemist oli tõenäoliselt uue eraldiseisva laenu andmisega OÜ-le Elikante (mitte aga vana laenu summas 201 864,98 eurot tasumisega nagu väidab kostja), viitab ka maksete kogusumma 250 000 eurot (200 000 + 50 000), mis on märkimisväärselt suurem kui oli OÜ Elikante poolt kostjale antud laenu suurus. Arvestades, et kostja ja OÜ Elikante puhul on tegemist seotud äriühingutega ning mõlemad äriühingud on faktiliselt R. K. mõju ja kontrolli all, on hagejal põhjendatult alust arvata, et summa 250 000 eurot ülekandmine OÜ-le Elikante selgituse all „laen“ viitab tõenäoliselt hoopis kostja varade väljakantimisele OÜ-sse Elikante. Hageja juhib tähelepanu, et varade kantimine R. K. ainuomanduses olevasse OÜ-sse Elikante on olnud R. K. küllaltki tavapärane äripraktika. Seda kinnitavad minevikus OÜ-ga Elikante seotud samalaadsed sündmused, kus erinevate ettevõtete raha jõuab erinevaid skeeme pidi lõpuks OÜ-sse Elikante (III kd tl 58-60). Eeltoodust tulenevalt ei välista kostja poolt tõendina esitatud maksekorraldused kostja ja OÜ Elikante vahelise tasaarvestuse toimumist, isegi kui kohus peaks nimetatud maksekorraldused tõendina arvesse võtma. 10.3. Kostja 2012. a majandusaasta aruandes sisalduv kohustuste rida „muud laenukohustused“ seisuga 31.12.2011 sisaldab endas küll Elikante laenu, kuid seda summas 201 846,98 eurot, mis Elikantele 01.03.2012 maksetega tagastati (vt eelmine punkt). Lisaks Elikante laenule sisaldab kostja 2012 majandusaasta aruande rida „muud laenukohustused“ seisuga 31.12.2011 laenukohustusi kolmandate isikute ees summas 42 432,12 eurot ja summas 400 248,79 eurot (42 432,12 eurot + 400 248,79 eurot + 201 864,98 = 644 545,89 eurot; AS Transcom raamatupidamise kontode väljavõtted seisuga II kd tl 169-171). Kostja 2012.a majandusaasta aruanne ei tõenda ja sellest ei nähtu, et kostja ja Elikante oleks omavahel nõudeid tasaarvestanud. Lisaks eeltoodule ei tugine hageja väited (vt otsuse p 5.3. ap
  1. a)– c)), mille kohaselt on kostja nõudest Elikante vastu loobunud, mitte ühelgi tõendil, ja sellised väited ei ole eluliselt usutavad ega vasta tegelikkusele. Asjaolud, et Elikante ei täitnud 3 aasta jooksul pärast 2008. a maakohtu otsuse tegemist võlausaldaja ees enda kohustust ja et Elikante ja kostja on seotud äriühingud, ei kinnita, tõenda ega ole seotud asjaoluga, kas Elikante ja kostja on omavahelisi nõudeid tasaarvestanud või kas kostja on enda nõudest loobunud. Samuti ei tõenda ega kinnita hageja väiteid fakt, et kostja 17.08.2012 aktsionäride erakorralise üldkoosoleku kokkukutsumise teates on märgitud, et kostja majandustegevuse huvides on uute aktsiate emiteerimine. Üldkoosoleku kokkukutsumise teatel puudub seos Elikante ja kostja omavaheliste võlasuhete vahekorraga ja nende täitmisega. 10.4. Hageja tõlgendus kostja bilansiväljavõtete kohta on vale. Hageja poolt viidatud kostja bilansikirje (nõue OÜ Elikante vastu summas 6 500 000 eurot) ei ole mis tahes viisil seotud hageja poolt viidatud nõudega Elikante OÜ vastu ega tõenda mis tahes viisil, et kostja oleks nimetatud nõude enda nõuetega Elikante OÜ vastu tasaarvestanud. Nimetatud bilansikirje puudutab nõuet, mis tuleneb järgmisest võlasuhtest: (
  2. i)kostja andis 2008. a Zelluloosi Kinnisvara OÜ-le laenu summas 5 804 947,09 eurot; (
  3. ii)01.12.2011.a loovutas kostja nõude Zelluloosi Kinnisvara OÜ vastu Eesti Siseveeteede Arendamise Sihtasutusele (koos kõrvalnõuetega oli nõude suuruseks 6 500 000 eurot) ning (iii) Elikante OÜ tagas garantii korras Eesti Siseveeteede Arendamise Sihtasutuse kohustust tasuda kostjale nõude loovutamise eest 6 500 000 eurot. Seda tõendavad järgmised tõendid: (
  4. i)kostja pangakonto väljavõte (IV kd tl 170) – tõendab, et kostja andis laenu Zelluloosi Kinnisvara OÜ-le; (
  5. ii)10.01.2011.a nõude loovutamise leping koos lisaga (IV kd tl 171-173) – tõendab, et kostja loovutas Eesti Siseveeteede Arendamise Sihtasutusele nõude Zelluloosi Kinnisavara OÜ vastu summas 6 500 000 eurot ning et Eesti Siseveeteede Arendamise Sihtasutus kohustus kostjale nõude eest tasuma 6 500 000 eurot; (iii) 15
(38)Tsiviilasi nr 2-15-11465 10.01.2011.a garantiikiri (IV kd tl 174) – tõendab, et Elikante OÜ võttis endale garantiikohustuse kostja ees. 10.
  1. Kokkuvõtvalt ei ole kostja ja Elikante teostanud hageja poolt viidatud tasaarvestust. Hageja vastupidised väited on spekulatiivsed, alusetud ning ei põhine tõenditel. VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Seega kui Elikante ja kostja vahel oleks toimunud nõuete tasaarvestamine, siis oleks see vastava avaldusega tõendatav. Sellist tõendit aga ei eksisteeri ning seda põhjusel, et hageja viited tasaarvestusele ei vasta tegelikkusele. Lisaks sellele, et hageja ei ole tõendanud tasaarvestuse toimumist, ei ole hageja tõendanud ka seda, et Elikantel üleüldse oleks olnud kostja vastu nõue, mida tasaarvestada.
  2. Kostja on hagejale nõude Elikante OÜ vastu tagastanud 18.09.2012 kokkuleppega (I kd tl 171-172, originaal II köite vahel, 07.03.2012 volikiri hageja nimel tehingute tegemiseks K. G. I kd tl 173, väidetav originaal II köite vahel). Hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkuleppe punktist 3 nähtuvalt kohustub kostja tagastama hagejale nõude Elikante OÜ vastu ning nõue loetakse hagejale üleantuks kokkuleppe allkirjastamisel, s.o 18.09.
  3. Seega ei ole hagejal kostja vastu tagasitäitmise võlasuhtest tulenevat nõuet lisaks eeltoodule ka põhjusel, et kostja on väidetava tagasitäitmise võlasuhte esemeks oleva nõude hagejale 18.09.2012 tagastanud. 11.
  4. Kostja poolt kohtule esitatud 18.09.2012 kokkulepe ja 07.03.2012 volitus on ehtsad. 18.09.2012 kokkuleppe ehtsuse kinnitamiseks on kostja esitanud kohtule kokkuleppe originaaleksemplari, 07.03.2012 volituse originaaleksemplari kostja valduses ei ole ning kostja on esitanud kohtule enda valduses oleva dokumendi ärakirja, mis pärineb ajaperioodist, mil 18.09.2012 kokkulepe sõlmiti (dokumendid II köite vahel). Fakti, et 18.09.2012 kokkulepe tegelikkuses sõlmiti ning et 07.03.2012 volitus tegelikkuses anti, on kostjale kinnitanud S. E. (II kd tl 172-181 – AS Transcom järelepärimine S. E.ele ja S. E.e vastus AS Transcom järelepärimisele). Hageja esitatud K. G.i ja K. L. vastused hageja küsimustele on aga ebausaldusväärsed ning erinevad S. E.e omadest 180 kraadi – kostja leiab, et arvestada saab vaid S. E.e kinnitusi (vt ka p 14). 18.09.2012 kokkuleppe ja 07.03.2012 volikirjade võltsitust ei tõenda mingil viisil hageja esitatud vandeadvokaat T. Petersoni e-kirjad K. L.le. Kostja on selgitanud lisaks, et: 11.1.
  5. Kostja pöördus Advokaadibüroo RASK poole 2010.a oktoobri alguses, täpsemalt kohtuti R. K. ja K. K. 03.10.2012.a Advokaadibüroo RASK ruumides. Advokaadibüroo RASK poole pöördumine oli ajendatud sellest, et R. K.l olid vandeadvokaat M. M. tegevuse osas tõsised etteheited – K. L. väitel oli M.M. Advokaadibüroo arvelduskontole kantud AS Transcomi rahalisi vahendeid 350 000 euro ulatuses, mille kliendile tagastamisest oli keeldutud – või täpsemini, mille tagastamine seati sõltuvusse sellest, et AS Transcom allkirjastab AS Transcom Vara osakapitali suurendamise otsuse, millega M. M. kontrolli all olevale firmale OÜ Elmisto emiteeritakse 75 % AS Transcom Vara aktsiakapitalist (otsus III kd tl 176). Just sellel ajahetkel tekkis R. K.l tema ja K. K. sõnade kohaselt kahtlus, et midagi on tema ja üle kümnekonna aasta tema ihuadvokaadiks olnud M. M.suhetes pöördumatult valesti. Seda kahtlust tekitas R. K. sõnutsi tema advokaadi nõudmine anda kliendile kuuluva raha väljastamise eest vastutasuna advokaadi kontrolli alla enamusosalus kliendile kuuluvas äriühingus. Kujunenud olukorras soovitas K. K. R. K.l pöörduda Advokaadibüroo RASK poole ning seda R. K. järgnevalt ka tegi. 16
(38)Tsiviilasi nr 2-15-11465 Hageja peab eelmises punktis käsitletud süüdistusi M.M. Advokaadibüroole tõendamatuteks ja asjassepuutumatuteks, esitatud tõend seda ei kinnita. 11.1.
  1. Esimene kohtumine K. L. ja Advokaadibüroo RASK advokaatide vahel toimus ca nädal pärast esmakontakti, kus K.L. andis napisõnalise ülevaate kõige ajakriitilisematest probleemidest, mis vajavad lahendamist (Pere ja Weroli pankrotimenetlus, OÜ Transcom Grupi vastu esitatud pankrotiavaldus, R. K. isiklik käendus DNB-le jne). Kliendileping Advokaadibüroo RASK ja AS Transcom vahel sõlmiti 10.10.
  2. (s.o sellel päeval on K. L. allkirjastanud kliendilepingu). Esimestel kohtumistel arutati AS RST Varad küsimust väga põgusalt. K. L. mainis üldsõnaliselt hageja kasuks läbiviidud emissiooni, selle nurjumist ning tagasikeeramist, samuti seda, et hageja näol oli tegemist M.M. poolt kostja käsundi alusel omandatud ja tema huvides hoitud äriühinguga, mille M.M. K. L. väidete kohaselt on omastanud. Esimese asjana pidas ta vajalikuks, et advokaadid valmistaksid kiiresti ette avalduse äriregistrile esitatud kandeavalduse aktsiakapitali suurendamise tagasivõtmiseks, kuna seda olevat unustatud teha. Ekirjavahetuse pinnalt on tuvastatav, et avaldus äriregistrile kandeavalduse tagasivõtmiseks valmistati ette koheselt (III kd tl 177-178, avaldus oli lakooniline ning selleks ei vajatud täiendavat informatsiooni) ning see edastati K. L. poolt äriregistrile. Hageja hinnangul on nii p 11.1.
  3. kui 11.1.
  4. nimetatud faktiväited tõendamata, sh Advokaadibüroo RASK poole pöördumise ajend. Samuti sisaldab kronoloogia ebaõigeid väiteid. 11.1.
  5. Üldplaanis selgitas K. L. 2012.a oktoobris hageja seonduvaid asjaolusid selliselt: hageja on M.M. Advokaadibüroo kontrolli all olev ettevõte, mille aktsiad omandati vandeadvokaat M.M. poolt tema kui AS Transcom juhatuse liikme käsundi alusel 2012.a kevadel, kusjuures aktsiate vormistamise M.M. kontrolli alla vormistas K. L. isiklikult. AS RST Varad aktsiate omandamine oli vajalik, kuna AS RST Varad omas 2008.a kohtuotsusega tunnustatud nõuet OÜ Elikante vastu. AS RST Varad juhatuse liikmeks jäi K. L. soovil S. E., kes oli teadlik, et tegemist on kostja ja R. K. huvides M.M. nimel hoitava äriühinguga. K. L. väitel sooviti 2012.a juulis-augustis M.M. Advokaadibüroo poolt nõustatuna läbi viia emissioon, mille käigus emiteeritakse hagejale 50% kostja aktsiakapitalist OÜ Elikante vastu nõude üleandmise vastu mitterahalise sissemakse teel. Kõik see pidi olema vajalik, arvestades eesseisvat Unicredit Bank AG pankrotiavaldust OÜ Transcom Grupp vastu. Unicredit Bank AG poolt esitatud pankrotiavalduse tõttu aktsiakapitali suurendamine aga ebaõnnestus. K. L. väitel olukorras, kus aktsiate emiteerimine hagejale oli ebaõnnestunud ning teisalt oli suhe M.M. advokaadibürooga septembri keskpaigaks muutunud komplitseerituks, pidas ta vajalikuks 2012.a läbiviidud emissiooni tagasi keerata (seda enam, et emissioon tekitas küsimusi ka kostja väikeaktsionäris), millisel eesmärgil tagastati hagejale 18.09.2012.a kokkuleppe alusel nõue OÜ Elikante vastu ja lõpetati väidetav AS Transcom garantii. K. L. poolt
  6. a oktoobris avaldatu kohaselt pidas ta juba 2012.a septembri keskpaigas tõenäoliseks, et M.M.ga konflikt eskaleerub (mis ka juhtus, sest kõigest 10 päeva hiljem süüdistas K. L. M.M. advokaadibürood kliendi raha omastamises). Samuti pidas K. L. enda väidete kohaselt juba 2012.a septembris tõenäoliseks, et M.M. ei tagasta kliendile AS RST Varad aktsiaid (mis nii ka läks). M.M. 17
(38)Tsiviilasi nr 2-15-11465 kuritarvituste vältimiseks loovutati kooskõlastatult S. E.ega nõue OÜ Elikante vastu kolmandale isikule Alnus SIA. Hageja leiab, et kostja väited on väärad. Aktsiakapitali suurendamine või vähendamine on äriseadustiku (ÄS) § 298 lg 1 p 2 järgi aktsionäride üldkoosoleku pädevuses. Aktsiakapitali suurendamise tagasipööramise osas oli otsustusõigus sisuliselt vaid R. K.l kui kostja enamusaktsionäril. R. K. otsust pöörata 2012.a oktoobri alguses tagasi kostja aktsiakapitali suurendamine on kinnitanud K. L. oma selgitustes. 11.1.
  1. Säilinud e-kirjavahetuse pinnalt on tuvastatav, et enne 23.10.2012 pidi K. L. olema toonud kostja lepingulistele esindajatele hageja ja Alnus SIA vahelise nõude loovutamise lepingu koopia, millele oli lisatud AS RST Varad juhatuse liikme S.E.e 07.03.2012.a volikiri K. G.. Seda saab väita põhjusel, et 23.10.2012 e-kirjas palus vandeadvokaat T. Peterson K. L.l S. E.elt üle küsida, kas K. G. antud volikiri ja selle alusel tehtud nõude loovutus on kehtiv (III kd tl 179). Sama kinnituse kohta küsib T. Peterson K. L.lt hageja esitatud 24.10.2012.a e-kirjas. 26.10.2012 kirjas palub T. Peterson K. L.l esitada ka AS Transcom ja AS L.Rei vaheline emissiooni tühistamise kokkulepe, samuti korratakse palvet esitada S. E.e kinnitus nõude loovutamise kohta. Nende kirjade sisuks ei ole muud kui advokaatide meeldetuletus kostja tollasele juhatuse liikmele esitada lubatud dokumendid. Nendest ei järeldu dokumentide võltsimist ega advokaatide osalemist dokumentide võltsimises. Hageja leiab, et. esitatud T. Petersoni 23.10.2012 e-kiri K. L.le neid väiteid mingil moel ei kinnita. Hageja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus kostja väitel oli Advokaadibüroo RASK kätte jõudnud hageja ja Alnus SIA nõude loovutamise leping koos sellele lisatud 07.03.2012 volikirja originaaldokumendiga, soovis T. Peterson oma 23.10.2012, 24.10.2012 ja 26.10.2012 e-kirjadega saada „igaks juhuks“ S. E.elt veel kinnitusi selle kohta, kas 07.03.2012 volikiri on ikka kehtiv ning kas hageja on väidetava nõude loovutuse lepingu alusel loovutanud nõude Elikante vastu Alnus SIA-le. Eeltoodu on selgitatav ainult sellega, et 07.03.2012 volikiri ja 18.09.2012 kokkulepe koos Alnus SIA-le nõude loovutamise lepinguga on võltsitud ning vormistatud tagantjärgi kolmandate erapoolikute isikute poolt. Kui 07.03.2012 volikiri, 18.09.2012 kokkulepe ja Alnus SIA-ga sõlmitud nõude loovutamise leping oleksid olnud ehtsad, ei oleks T. Peterson pidanud K. L.le oma 24.10.2012 ja 26.10.2012 e-kirjadega meelde tuletama, et vajalik on saada S. E.e kinnitust. 11.1.
  2. K. L. väide, justkui oleks S. E. keeldunud 2012.a oktoobris K. G. väljastatud volikirja ja selle alusel toimunud nõude loovutamise kehtivuse kinnitamisest, on vale. Vastuseks T. Petersoni 26.10.2012.a kirjale edastas K. L. samal päeval T. Petersonile e-kirja teel S. E.e kinnituse (III kd tl 180-181). Seega sisaldab K. L. kinnitus otseselt valeväiteid ning on eksitav. Täpselt samasugune vale on K. L. ja K. G.i väide, et nad said S. E.e volikirja RASK advokaadibüroo poolt. 11.1.
  3. Mis puutub K. L. väidetesse kontserni juhtimise ülevõtmise kohta Advokaadibüroo RASK poolt, siis ka siin oli tegelikkus hoopis midagi muud. Pärast kliendisuhte algust 2012.a oktoobris selgus üsna pea, et R. K. ärikontsernides valitses K. L. juhtimise all täielik segadus, mh olid enamikel ühingutel esitamata majandusaasta aruanded, puudus ülevaade äriühingute dokumentatsioonist jne. Advokaatidel oli võimatu tuvastada kontsernis toimuvat. Suureks probleemiks oli ka see, et K. L. ei olnud R. K. poolt 18
(38)Tsiviilasi nr 2-15-11465 valitud uute advokaatidega suhtlemisel koostööaldis, s.t ta ei olnud huvitatud andma operatiivselt infot, millised on erinevate ettevõtete varad ja kohustused jne. Veel 01.11.2012 seisuga puudus advokaadibürool ülevaade erinevate ettevõtete varadest ja kohustustest, kuna K. L. ei olnud vastavat ülevaadet andnud. Nii kirjutab R.R. K. L.le 01.11.2012.a e-kirjas, et 3,5 nädalat on möödas sellest, kui küsiti ülevaadet varadest/kohustustest, kuid seda endiselt ei ole. R.R. väljendab pahameelt ning annab teada, et nii edasi minna ei saa (III kd tl 182). Kuid soovitud ülevaadet ei esitatud veel niipeagi – materjale esitati järk-järgult, fragmenteeritult ning suuremas mahus andmete esitamiseni jõuti alles 2013.a esimestel kuudel, kuid ka siis ei jõutud tervikpildini ning paljud küsimused jäid vastuseta. Teiseks jätab K. L. mainimata, et Advokaadibüroo RASK ei olnud ainus õigusnõustaja, keda vaadeldaval perioodil tema poolt kasutati. Kui Advokaadibüroo RASK oli nö uueks nõustajaks, kes valiti R.K. ettepanekul, siis samal ajal kasutas K. L. paralleelselt edasi teiste õigusnõustajate abi, sh kasutas K. L. AS Transcom ja OÜ Transcom Grupiga seotud asjaajamistes vandeadvokaat A. A. teenuseid, kuid kaasatud olid ka Advokaadibüroo Kaevando ja Partnerid advokaadid (III kd tl 183-184). Hageja mainib, et K. L. pidas R. K. kontrolli all olevate äriühingute juhtimise all Advokaadibüroost RASK silmas seda, et advokaadibüroos langetati R. K., T. Petersoni või R. R. koostöös alates oktoobri algusest 2012 R. K. kontrolli all olevaid ettevõtteid puudutavad olulisemad otsused. Advokaadibüroo RASK töötas välja tegevuskava R. K. plaanide ja soovide elluviimiseks (IV kd tl 127-135). Hageja esitab lisaks tõendid selle kohta, et R. K. kontrolli all olevate äriühingute juhatuse liikmete rolliks tol perioodil oli vaid vastuvõetud otsuseid kajastavate dokumentide allkirjastamine ning advokaadibüroo poolt ette valmis kirjutatud dokumentide ja e-kirjade edastamine (IV kd tl 136-140). Asjaolu, et kostja ja OÜ Transcom Grupp kasutasid teatud asjades paralleelselt ka mõne teise advokaadibüroo abi, ei ole asjassepuutuv ning ei lükka ümber eeltoodud väidet. R. K. oli hästi kursis oma äriühingutes toimuvaga ning kostja enda selgitusest nähtuvalt püüdsid Advokaadibüroo RASK advokaadid kliendisuhte algusest alates saada aktiivselt ülevaadet R. K. ettevõtete varade ja kohustuste ning kontsernis toimuva kohta. Seetõttu on hageja hinnangul usutav, et koostöös advokaatidega võeti Advokaadibüroos RASK kõnealusel perioodil vastu kõik olulisemad juhtimisotsused ning koostati tagantjärgi R. K.le huvidele vastavaid dokumente. R. K. kontrolli all olevate äriühingute juhtimist Advokaadibüroost RASK ja seega K. L. selgituste usaldusväärsust kinnitab hageja käsutuses olev e-kirjavahetus, kus Advokaadibüroo RASK vandeadvokaadid R. R. ja T. Peterson perioodil oktoober 2012 – kevad 2013 , tema kui kostja juhatuse liikme poolt koostatud erinevad e-kirjad kolmandatele isikutele, sh M.M. Advokaadibüroole, samuti kõnealusel perioodil tema ja R. K. ning kostja lepinguliste esindajate sisesuhtlust puudutavad e-kirjad, on peaasjalikult koostatud kostjat nõustanud Advokaadibüroo RASK advokaatide poolt ning R. K. korralduste ja juhiste alusel (IV kd tl 141-143). 11.1.7. Arvestades äsjakirjeldatud asjaolusid, on K. L. poolt K. G.i nimetamine R. K. usaldusisikuks väljamõeldis. K. G. ei ole kunagi olnud R. K. usaldusisikuks, tegu on K. L. meeskonda kuuluva isikuga, kes on mh tema äripartner ja varahoidja (sh on K. G.i elukaaslase omandis K. L. kodu aadressil xxxxxxxxxx xx, xxxxxxx). K. L. ja K. G.i kinnituskirjad koosnevad üksnes ja ainult valedest. 11.1.8. Vale on ka K. L. väide, et „26.10.2012 sain Tarmo Petersonilt e-kirja, et kokkuleppega AS Transcom ja AS L.Rei vahel on kiire. Edasi tegelesid antud 19
(38)Tsiviilasi nr 2-15-11465 küsimuse lahendamisega advokaadid ise“, viidates justkui, et T. Peterson oleks asunud suhtlema advokaat H. V.ega. Midagi sellist ei ole toimunud. Vandeadvokaat T. Peterson ei ole H. V.ega mitte kunagi suhelnud. Vastupidiselt väidetule nähtub K. L. 26.10.2012.a vastusest T. Petersonile (III kd tl 185), et vastav kokkulepe on olemas. 11.1.
  1. Ebaõige on K. L. väide, et talle andis kokkuleppe allkirjastamiseks T. Peterson. Samasisulise valeväite on oma kinnituskirjas esitanud K. G.. Kui asjaolud ka olnuks nii, nagu väidavad K. L. ja K. G., siis mis põhjusel ja kaalutlustel oleks advokaadid pidanud võltsitava dokumendi koostamise osas K. L.ga e-kirjavahetust?! 11.1.
  2. Kuid ka juhul, kui K. L. ja K. G. vormistasid 18.09.2012 kokkuleppe oktoobris - mida ei saa pidada asjaolusid arvestades küll usutavaks -, siis olemuslikult ei muuda see olukorda, kuna vaidlust ei ole, et mõlema poole poolt olid tehtud tahteavaldused hagejale nõude tagastamiseks, seda nii hageja kui ka kostja poolelt. Kas seda tehti septembris või oktoobris, ei oma selles plaanis tähendust. Seda enam, kuna hageja on ise korduvalt väljendanud, et tema sooviks oli 2012.a septembris saada tagasi nõue OÜ Elikante vastu, siis ei ole K. G. volikirja alusel nõude vastuvõtmisega kostjalt mis tahes viisil rikkunud ka sisesuhtest tulenevaid kohustusi hageja ees – vastupidi, nõude tagastamine oli vastavuses hageja huvidega, sest hageja ju soovis nõuet OÜ Elikante vastu tagasi saada. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja soovis nõude OÜ Elikante vastu hagejale tagastada ning on teinud ka juhatuse liikme isikus sellekohase tahteavalduse. Kummaline on, et kui hageja 04.09.
  3. a kuupäeva kandev taganemisavaldus eksisteerib, siis selles on hageja avaldanud, et „alates Lepingust taganemisest ei ole AS-il Transcom omandiõigust Lepingu esemeks olnud AS L.Rei nõudele OÜ Elikante vastu“. Seega käsitles hageja nõuet endale tagastatuks juba alates 04.09.
  4. 11.1.
  5. Kostja on seisukohal, et S. E.e volitused hageja juhatuse liikmena ei lõppenud 17.09.
  6. Vaatamata sellele, et kostja hinnangul ei oma 17.09.2012 nõukogu otsus käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt tähendust, on kostjal on tekkinud kahtlus, et väidetav 17.09.2012 otsus võeti vastu mõnevõrra hiljem ning pärast 18.09.2012 hageja ja kostja vahelise kokkuleppe sõlmimist. Seda kinnitab alljärgnev. 18.09.2012.a, s.o päev pärast väidetavat nõukogu otsust, edastas M.M. Advokaadibüroo jurist M.T. S. E.ele e-kirja, milles ta palub järgmisel päeval (s.o 19.09.2012) S. E.el minna advokaadibüroosse, et allkirjastada juhatuse liikme vahetamiseks vajalikud dokumendid (IV kd tl 20). Äriregistrile esitati ja allkirjastati kandeavaldus, mille sisuks oli mh hageja juhatuse vahetus, aga alles 01.10.2012, s.o 2 nädalat pärast väidetava otsuse vastuvõtmist (IV kd tl 21-38). Ei ole loogiline ja usutav, et kandeavaldus vormistati, allkirjastati ja esitati äriregistrile alles 2 nädalat pärast avalduse aluseks oleva otsuse vastuvõtmist. Samuti nähtub kandeavalduses sisalduvast hageja ainuaktsionäri otsusest, millega valiti hagejale uus nõukogu, mis määras hagejale uue juhatuse liikme, et ainuaktsionäri otsus on digitaalselt allkirjastatud 21.09.2012, ehk 4 päeva pärast seda, kui uus nõukogu väidetavalt uue juhatuse valis. Kandeavalduse digidoc ümbrikus oleva väidetava 17.09.2012 otsuse .pdf digitaalse faili metaandmetest nähtub aga, et fail on loodud 21.09.2012, s.o 4 päeva hiljem, kui otsus väidetavalt vastu võeti. 17.09.2012 kuupäeva kandvad otsused edastati S. E.ele 20
(38)Tsiviilasi nr 2-15-11465 allkirjastamiseks 21.09.
  1. Kuivõrd otsuse on vastu võtnud kostja ja R. K.ga vaenujalal oleva vandeadvokaat M.M.-R. ja vandeadvokaat K. K.e lähikondsed (esimese elukaaslane ning poeg ja viimase elukaaslane), siis tekitab eeltoodu valguses kahtlusi asjaolu, et hageja juhatuse vahetuse otsus langeb täpselt kuupäevale, mis on üks päev enne 18.09.2012 kokkuleppe sõlmimist (kokkuleppe kehtivus juhatuse vahetuse otsuse kuupäevast ei sõltu). 11.
  2. Hageja poolt kohtule esitatud 19.09.2012 taganemise avaldus ei tõenda, et hageja taganes kehtivalt mitterahalise sissemakse üleandmise lepingust (avaldus ei ole juhatuse liikme poolt allkirjastatud; kostjal puuduvad andmed, et avaldus (ka 04.09.2012 taganemisavaldus) oleks kostjale kätte toimetatud). Ka hageja endisele juhatuse liikmele S. E.ele ei ole kostja poolt kohtule esitatud taganemise dokumendid tuttavad (II kd tl 181). Igal juhul ei järeldu hageja väidetest, et 18.09.2012 kokkulepet ei sõlmitud – taganemisavaldus ei välista kokkulepet ja vastupidi. Hageja märgib, et kostja seisukoht on alusetu, sest VÕS § 188 lg 1 taganemisavaldusele vorminõuet ette ei näe, mistõttu on tegemist vormivaba tahteavaldusega. Ka ei ole pooled kokku leppinud taganemisavalduse kohustuslikes vorminõuetes. 19.09.2012 taganemisavaldus on kostjale edastatud taganemisavalduse päises märgitud kontaktidel ja kostja on selle samal päeval kätte saanud. Isegi, kui asjas ei ole tõendatud 19.09.2012 taganemisavalduse varasem kättesaamine kostja poolt, sai kostja taganemisavalduse kätte hiljemalt hagiavaldusega. Hageja rõhutab, et vastavalt 01.08.2012 erakorralisel üldkoosolekul vastuvõetud otsusele (millest hageja oli teadlik) pidi kostja võimaldama aktsiate märkimist ajavahemikus 01.08.2012 – 31.08.
  3. Kostja seda kohustust ei täitnud ning rikkus lepingut. Kuna hageja juhatuse liikme H. V.e ja kostja juhatuse liikme K. L. vahel toimusid kostja kohustuse rikkumisest tulenevalt läbirääkimised Elikante nõude tagastamise osas, siis on igal juhul võimalik tuvastada tagantjärele konkludentne tahteavaldus lepingust taganemiseks. 11.
  4. Samuti ei kinnita kokkuleppe võltsitust kostja
  5. a majandusaasta aruanne. Kostja 2012 majandusaasta aruanne ei kinnita seda, et kostja ei tagastanud nõuet Elikante vastu hagejale. Asjaolu, et kostja raamatupidamises korrigeeriti
  6. jooksul kohustuste rida „eraldis seoses tagatisega seotud kohtuvaidluses“ nulli, tähendab, et aastal 2012 lõpetati kostja poolne Elikante kohustuse tagamine ja tagatise jaoks tehtud eraldise rida viidi vastavusse tegelikkusega. Hageja hinnangul on kostja selline seisukoht ebaõige ja kohut eksitav järgmistel põhjustel. Isegi kui 18.09.2012 kokkulepe oleks ehtne ja see kuuluks tõendina arvestamisele, leppisid hageja ja kostja 18.09.2012 kokkuleppe p-s 4 selgesõnaliselt kokku, et tulenevalt Elikante nõude tagastamisest hagejale, loevad pooled kehtivaks hageja nõude tagamiseks antud tagatise (garantii), mille alusel on hagejal õigus esitada kostja vastu nõue garantiilepingus märgitud korras ja tingimustel. Sama lepingupunkti viimases lauses on täpsustavalt sätestatud, et aktsiate märkimine ja mitterahalise sissemakse teostamine ei ole mõjutanud tagatise kehtivust ning sellest hagejale ja kostjale tulenevaid õigusi. 11.
  7. Puudub seos M. K. 27.11.2012 arvamuse ja 18.09.2012 kokkuleppe ehtsuse vahel. Asjaolu, et audiitor M. K. on 27.11.2012.a arvamuses kostja aktsiate väärtuse kohta nentinud, et puuduvad andmed hageja ja kostja vahelise kostja aktsiate omandamise tehingu lõpuleviimise kohta, ei kinnita hageja väidet, et 18.09.2012 kokkulepe on võltsitud. M. K. arvamusest nähtub, et tal ei olnud aktsiate omandamise tehingu kohta informatsiooni, mitte et hageja ja kostja ei sõlminud vaidlustatud kokkulepet. 21
(38)Tsiviilasi nr 2-15-11465 11.
  1. Asjaolu, et volitusega volitati hagejat esindama K. G., kes oli volituse saamise hetkel OÜ Transcom Grupp juhatuse liige, ei ole mis tahes viisil seotud kummagi dokumendi ehtsusega. Hageja põhistused 07.03.2012 volituse (ja 18.09.2012 kokkuleppe) võltsituse kohta on selgelt otsitud. 11.
  2. Asjaolust, et kostja ei esitanud dokumenti tõendina kohtule oma esialgses vastuses hagile, ei saa järeldada, et kostja poolt kohtule esitatud dokumendid ei ole ehtsad. Millises menetluse staadiumis menetlusosaline tõendeid kohtule esitab, on menetlusosalise menetluslik valik. 11.
  3. Kokkuleppe ja volikirja tühisuse osas märgib kostja, et esiteks ei ole S. E. rikkunud K. G. volituse andmisega

§ 31lg-t 6.

S. E. ei andnud K. G. 07.03.2012 dokumendiga üle enda õigusi juhatuse liikmena, vaid volitas K. G.i ühingut esindama. Volitamine ei tähenda seadusest tulenevate õiguste ja kohustuste üle andmist, vaid esindusõiguse andmist (

§ 117). S.

E.e kõik juhatuse liikme õigused volituse andmisel säilisid.

§ 31lg 6 ei keela juhatuse liikmel volitada kolmandat isikut ühingut esindama.

S. E. ei ole K. G. väljastanud piiranguteta volitust (mh viitab volikirja tekst tähtajalisele volitusele) ning S. E. jäi ka ise juhatuse liikmena aktiivseks, sh teostas ta tehingulise esindaja tegevuse üle kontrolli, millest annab kinnitust mh ka see, et 18.09.2012 kokkulepe on sõlmitud S. E.ega kooskõlastatult ja tema teadmisel. Hageja käsitlus, mille kohaselt on üldvolituse andmine lubatud justkui ainult läbi prokuura instituudi, ei ole põhjendatud ega tugine kehtival õigusel Teiseks ei ole

§ 31lg 6 eesmärk kaasa tuua sättega vastuolus oleva tehingu tühisust.

Sätte eesmärgiks on reguleerida juriidilise isiku sisesuhet, mitte kaasa tuua sättega vastuolus olevate juriidilise isiku ja kolmandate isikute vahel sõlmitud tehingute tühistus. Seega ei ole 07.03.2012 volitus

§ 87

alusel tühine ka juhul, kui volituse andmisel oleks sätet rikutud (mida ei tehtud). Hageja väide, et 18.09.2012.a kokkulepe väljus kostja igapäevasest majandustegevusest, ei oma vaidlustatud kokkulepete kehtivuse küsimuses tähendust ning on asjakohatu. Sõltumata eeltoodust ei oleks 18.09.2012 kokkulepe tühine ka siis, kui kostja 07.03.2012 volitus seda oleks (mida see ei ole) või kui K. G. ei oleks üleüldse kirjalikku volitust antud, sest 18.09.2012 kokkulepe sõlmiti kostja juhatuse teadmisel, korraldusel ja heakskiidul. Kolmandaks on asjakohatu hageja väide, et 18.09.2012.a kokkulepe on 07.03.2012.a volikirja originaaleksemplari puudumise tõttu tühine.

§ 127

lg 3 seob volikirja kehtivuse selle kehtetuks kuulutamisega või tagastamisega esindatavale. 18.09.2012.a kokkuleppe sõlmimisele eelnevalt ei tagastatud volikirja S. E.ele ega kuulutatud seda ka kehtetuks. Lisaks, volikirjast originaaleksemplari puudumine ei oma sisulist tähendust, kuna S. E. on kinnitanud tema poolt volikirja allkirjastamist. Midagi ebatavalist ei ole ka selles (pigem on see tavapärane), et tehingu teisele poolele esitatakse tehingu tegemisel volikirjast just koopia, mitte volikirja originaal. Neljandaks on paljasõnalised ja tõendamata hageja väited, mille kohaselt oli 01.08.

  1. a lepingu ja 18.09.2012.a kokkuleppe eesmärgiks skeem, mille tulemusena kaotati kostja garantiikohustus ja aktsiate emiteerimiskohustus hageja ees. Samuti on pahatahtlikud spekulatsioonid hageja väited selle kohta, kuidas kostja või kostjaga seotud isikud on väidetavalt OÜ Elikante tühjaks kantinud ja varatuks muutnud. Samuti on tõendamata ja põhjendamata hageja väide, mille kohaselt olid tehingud hagejat kahjustavad. Hageja on esitanud tehingutega seonduvalt vaid fragmente ning teinud meelevaldseid järeldusi. Et garantii kaotamine ei olnud poolte eesmärk kokkulepete sõlmimisel, kinnitab mh asjaolu, et 18.09.
  2. a kokkuleppes 22

(38)Tsiviilasi nr 2-15-11465 on pooled sõnaselgelt kokku leppinud, et pooled loevad garantii kehtivaks (kokkuleppe p 4). Lisaks eeltoodule on hageja väited seonduvalt nõude tagastamiskokkuleppe tühisusega vastuolulised – kui hageja soovis taganeda 01.08.2012.a lepingust ja saada tagasi lepinguga kostjale üle antud nõue, siis kuidas saab heade kommetega vastuolus olla kokkulepe, millega nõue hagejale vastavalt hageja soovile tagastatakse!? Isegi juhul, kui hageja väidete ja nende põhjendustega nõustuda (mida kostja ei tee) ja möönda, et 18.09.2012.a kokkulepe oli tühine, sest kokkuleppe eesmärgiks oli hageja ees garantiist tulenevate kohustuste kaotamine, siis ka sellisel juhul tuleb jätta hagi rahuldamata. Esiteks on sellisel juhul tühine lisaks 18.09.2012.a kokkuleppele ka 01.08.2012.a kokkulepe ning seda on hageja poolt kirjeldatud „skeemi“ korral nii kohustustehing kui ka nõude üleandmisele suunatud käsutustehing. 18.09.2012.a kokkulepe ei saanud iseseisvalt vabastada kostjat garantiikohustusest, selleks oli vajalik ka 01.08.2012.a kokkuleppe sõlmimine, mille tulemusena lõppes garantii kokkulangevuse tõttu. Tegelikult ongi hageja etteheited suunatud mitte 18.09.2012.a kokkuleppele, vaid 01.08.2012.a kokkuleppele. 18.09.2012.a kokkuleppe tühisuse tuvastamisel tuleb tuvastada ka 01.08.2012. a kokkuleppe tühisus – hageja poolt kirjeldatud juhul on mõlemad tehingud viidatud „skeemi“ osad. Seejuures tuleb sellisel juhul tuvastada lisaks kohustustehingule ka nõude üleandmise käsutustehingu tühisus, sest garantii lõppes just nimelt nõude käsutuse tulemusena (Riigikohus on lahendi 3-2-1-156-12 punktis 11 sedastanud, et käsutustehing võib olla heade kommetega vastuolus, kui selle eesmärk seda on). Seega ei ole hageja enda poolt kirjeldatud juhul (s.o hageja poolt kirjeldatud „skeem“, mis toob kaasa skeemi osaks olevate tehingute tühisuse) kostjale üleüldse hagi aluseks olevat nõuet OÜ Elikante vastu üle andnud, millisel juhul ei saa hagejal olla kostja vastu ka hagi aluseks olevat nõuet. Hageja positsioon ja väited selles osas on vastuolulised ja alusetud. Teiseks, kui nimetatud tehingute puhul tuvastada vaid kohustustehingu tühisus, siis ei tähenda see, et 18.09.2012.a kokkuleppega ei oleks hagejale nõuet tagastatud.

§ 6

lg 4 kohaselt ei sõltu käsutustehingu kehtivus õiguste ja kohustuste üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest. Seega isegi juhul, kui 18.09.2012.a kokkulepe oleks tühine, on nõue kokkuleppega kehtivalt hagejale tagastatud. Samuti ei ole 01.08.2012.a kohustustehingu tühisuse puhul toimunud nimetatud lepingust taganemist – mis on hageja hagi aluseks (VÕS § 189 jj) – ning ka seetõttu puudub hagejal hagi aluseks olev nõue. Mis puudutab hageja väiteid, et 18.09.2012.a kokkulepe on vastuolus hea usu põhimõttega, siis selline käsitlus jääb kostjale arusaamatuks. Hea usu põhimõttega saab olla vastuolus käitumine, st õiguste kasutamine. Tehing ise hea usu põhimõttega vastuolus olla ei saa, tehing saab olla vastuolus heade kommetega. Eeltoodud põhjendustel ei ole 18.09.2012.a tehing igal juhul vastuolus ka hea usu põhimõttega, vastupidine on hageja poolt tõendamata. Samuti on tõendamata hageja väited, mille kohaselt ei olnud hageja aktsionärid teadlikud K. G. antud volitusest ja 18.09.2012.a kokkuleppest. Igal juhul ei oma asjaolu, kas aktsionärid olid või ei olnud volitusest ja kokkuleppest teadlikud, tähendust volikirja ja kokkuleppe kehtivuse küsimuses. 11.8. Ka juhul, kui K G.il kui hageja esindajal ei oleks olnud 18.09.2012 kokkuleppe sõlmimisel kehtivat volitust (suulist ega kirjalikku) tehingu tegemiseks ja kokkulepe oleks seetõttu tühine, siis on kokkulepe käsitletav kostja poolse tahteavaldusena hagejale nõude tagastamiseks. Hageja väidete kohaselt on hageja kehtivalt taganenud 23

(38)Tsiviilasi nr 2-15-11465 hageja ja kostja vahelisest mitterahalise sissemakse ülekandmise lepingust, mistõttu on hagejal enda sõnul tagasitäitmise võlasuhtest tulenev õigus saada tagasi lepingu alusel üleantu ehk nõue Elikante vastu. Kostja on pakkunud hagejale nõuet Elikante vastu tagasi alates 18.09.
  1. Kui hagejal oleks tagasitäitmise võlasuhtest tulenev nõue kostja vastu, siis on hageja olnud nõude vastuvõtmisega viivituses VÕS § 119 lg 1 mõistes alates 18.09.2012 ning ka sellisel juhul ei oleks hagejal kostja vastu hagi esemeks olevat nõude väärtuse hüvitamise nõuet. 11.
  2. Mis puudutab hageja poolt kohtule esitatud 22.05.2013.a kostja nõudekirja OÜ M.M. Advokaadibüroo, M.-M. R. ja OÜ Tembo vastu, siis selles esitatud väide, et AS. L.Rei nõue OÜ Elikante vastu on AS-i Transcom omanduses, ei vastanud tollal ja ei vasta täna tegelikkusele. Kõnealune nõudekiri on koostatud K. L. juhistel ja korraldustel advokaadibüroo RASK vandeadvokaadi T. Petersoni poolt. Kirja esemeks ja eesmärgiks oli nõuda vandeadvokaadilt M.M.-R. kliendile kuuluvate hageja aktsiate tagastamist. Selleks lisati kliendi soovil kirja väide, et AS-il RST Varad ei ole OÜ Elikante vastu nõudeid, millega loodeti veenda vandeadvokaat M-R. selles, et ühingu aktsiatest enda kasuks pööramise asemel on mõttekam need kliendile tagastada. Seejuures tasub silmas pidada, et vahetult enne 22.05.2013.a kirja koostamist oli toimunud kohtumine kostja advokaadi R.R.i ja M.M. advokaadibüroo advokaadi T. L. vahel, kus viimane vahendas M.M.-R. pakkumist R. K.le hageja aktsiate tagasisaamiseks – AS RST Varad aktsiate üleandmise eest sooviti saada 600 000 eurot või muidu esitakse AS RST Varad poolt OÜ Elikante vastu pankrotiavaldus. Seetõttu soovitigi M.M.le adresseeritud kirjas jätta mulje, et AS-il RST Varad puuduvad nõuded OÜ Elikante vastu. Kas K. L.l oli sellise väite esitamisel ka mõni muu tagamõte või motiiv (K. L. lahkus hageja juhatusest vahetult pärast 22.05.2013.a nõudekirja esitamist) ei ole kostjale teada. Samas arvestades edasist sündmuste kulgu tänaseni ja K. L. keskset rolli käesolevas menetluses hageja väidete tõendamisel, siis ei saa lõpuni välistada ka võimalust, et tegemist oli K. L. poolt teadlikult kirja lisatud väitega, et täna oleks, mille üle polemiseerida. Ei tea, ei saa välistada, küll aga võib taas kord kinnitada, et sarnaselt paljudele teistele hageja poolt varasemalt esitatud tõenditele, on ka kõne all olev tõend rebitud välja kontekstist ja püütud omistada talle sisu, mida tal tegelikult ei ole. 11.
  3. Samuti ei tõenda hageja poolt kohtule esitatud 06.10.2012.a e-kiri, et kostja ei ole hagejale nõuet Elikante OÜ vastu tagastanud ega ka seda, et 18.09.2012.a kokkulepe on võltsitud. Tõendist midagi sellist ei nähtu, vastupidi, e-kirja lisaks olevast kirja lõigust 2 nähtub, et hagejat on käsitletud põhivõlausaldajana (ehk nõude omanikuna), kusjuures jutt on kohtuotsusega tunnustatud nõudest, mistõttu jutt saab olla vaid nõudest OÜ Elikante vastu.
  4. Lisaks märgib kostja, et hageja ei ole tõendanud väidetava tagasitäitmise võlasuhte esemeks oleva nõude väärtust. Vastupidiselt hageja poolt väidetule, ei ole käesoleval juhul kohaldatav VÕS § 189 lg 3, sest 01.08.2012 lepinguga üle antud nõude väärtus ei ole lepingus määratud. Seega ka olukorras, kus hagejal oleks tagasitäitmise võlasuhtest tulenev tagastamise asendamise nõue kostja vastu (mida tal ei ole), ei ole hageja tõendanud, et hagejal on kostja vastu nõue hagiavalduses nimetatud summas. 24.07.2012 aktist nähtuvalt on kostja juhatus võtnud nõude väärtuse hindamise aluseks nõude alusdokumendid ja nõude nominaalväärtuse (põhivõlg + intressid + viivised). Nõude tegelik väärtus ei ole aga automaatselt võrdne nõude nominaalväärtusega, mis on üldteada asjaolu. Nõude tegeliku väärtuse kindlaks tegemiseks tuleb hinnata mh ka võlgniku maksevõimet ning anda hinnang sellele, kas ja mis ulatuses on nõuet võimalik võlgniku vastu üleüldse maksma panna. Hageja selliseid tõendeid esitanud ei ole. 24
(38)Tsiviilasi nr 2-15-11465 Kostja on seisukohal, et mitterahaliseks sissemakseks kasutatud nõue oli väärtusetu. OÜ-l Elikante ei ole olnud võimeline täitma 37 000 000 krooni suurust nõuet ning nõude väärtus Elikante OÜ vastu ei ole seetõttu saanud olla kunagi 37 000 000 krooni. Hageja on ka ise käesolevas menetluses avaldanud, et Elikante OÜ-l ei olnud finantsilisi võimalusi tasuda hagejale oma võlgnevust ning et nõude rahuldamine OÜ Elikante poolt oli suuremas ulatuses asjaolusid arvestades välistatud. Seega ei saa poolte vahel kõnealuses asjaolus olla ka vaidlust. Lisaks tõendab fakti, et OÜ Elikante ei suuda ega ole suutnud mis tahes viisil täita 37 000 000 krooni suurust kohustust, OÜ Elikante 2012 a majandusaasta aruanne, s.o viimane OÜ Elikante poolt registrile esitatud majandusaasta aruanne. Aruandest nähtub, et
  1. a lõpu seisuga oli Elikante OÜ-l netovara miinuses 4 525 275 euroga (IV kd tl 1-19). Vara oli Elikantel vaid 1 063 729 eurot. Arvestades kohustuste suurust, puudus Elikante OÜ-l vara, mille arvelt kohustusi täita. Nõude väärtusetus oli teada ka S. E.ele. Eeltooduga on kostja omalt poolt tõendanud, et nõudel OÜ Elikante vastu puudus väärtus. Hageja rõhutab, et lisaks muudele tõenditele kujundas nõude väärtuse seda tagav kostja (AS Transcom) antud garantii. Kostja oli ja on kasumlik ning edukas äriühing, kelle võimekuses tasuda garantiis nõutud summa ei saa seada kahtluse alla. Hageja osundab, et nt 2012.a tootsid näiteks pelgalt kostjale kuuluvad AS-i Pärnus Sadama aktsiad tehtud investeeringutelt kasumit üle 1,6 miljoni euro. Seega oli kostjal kui garantiiandjal juba pelgalt AS Pärnu Sadama aktsiate näol piisavalt likviidset vara, millele oleks saanud täitmisnõude sisse pöörata. Pärast nõude loovutamist lõppes aga kostja antud garantii, mis oli ka kostja eesmärgiks. Kuigi kostja on esitanud väidetava 18.09.2012 kokkuleppe, milles väidetavalt lepiti kokku garantii kehtivuses, ei ole siiski väljastatud uut garantiikirja. Samuti on kostja ise esitanud jällegi uue tõendi, mille alusel väidab, et 20.09.2012 lõpetati ka garantiileping (vt p 13.4.). Seega ka kostja seisukohalt lõppes igal juhul pärast 01.08.2012 nõude üleandmist pooltevaheline garantiisuhe. Eeltoodust lähtuvalt langes ära Elikante nõudele selle põhilise väärtuse loonud alus – likviidne garantii. Sellest tulenevalt moodustas pärast nõude üleandmist kostjale ning selle väidetava tagastamise hetkel Elikante nõude väärtuse üksnes Elikante enda majanduslik seisund. Puudub aga vaidlus, et Elikante ei olnud võimeline oma nõuet 2012.a nõude loovutamise ajal täitma (vt ülalpool
  2. 3) a) ja
  3. 5)). Sellega on nõustunud ka kostja. Seega puudub vaidlus selle üle, et pärast nõude üleandmist kostjale (koos seda nõuet tagava garantiiga), kaotas Elikante nõue oma väärtuse ning 2012.a sügisel puudus sellel nõudel väärtus. Seda kinnitab veel lisaks ka asjaolu, et Elikante võõrandas 2012.a sügisel kinnisasjad oma tütarettevõtjale (IV kd tl 124-126).
  4. Kostja vaidleb hageja alternatiivsele, garantiilepingule tuginevale, nõudele vastu ja leiab, et hageja nõue ei ole tõendatud, sest: 13.
  5. Garantii, millele on 18.09.2012 kokkuleppes viidatud, on kehtivuse kaotanud. Seda kinnitab mh ka hageja poolt kohtule esitatud kostja
  6. a majandusaasta aruanne, millest nähtuvalt lõpetas kostja 2012 jooksul Elikante kohustuse tagamise (tagatise rida kustutati; vt ka ülalpool p 10.3.). 13.
  7. Hageja nimel garantiilepingu allkirjastanud S. E.el ei olnud garantiilepingu sõlmimise kuupäeval (23.03.2009) õigust ega volitust hageja nimel garantiilepingut sõlmida. Hagejale oli määratud pankrotihaldur perioodil 03.05.2007 - 06.10.
  8. Pankrotiseaduse (PankrS) sätete kohaselt ei olnud hageja juhatuse liikmel õigust sõlmida hageja nimel kostjaga garantiilepingut, mistõttu ei ole leping kehtivalt sõlmitud. 25
(38)Tsiviilasi nr 2-15-11465 Lisaks märgib kostja, et S. E. sellise garantiilepingu sõlmimist ei mäleta. Kostja pöördus järelepärimisega ka hageja endise pankrotihalduri Veli Kraavi poole ning viimane on kostjale vastuseks kinnitanud, et ta näeb garantiikokkulepet esmakordselt ning tal ei olnud pankrotimenetluse ajal millestki taolisest informatsiooni, lisades veel, et vastasel korral olnuks tal võimalik kõik võlausaldajate nõuded täies mahus rahuldada (IV kd tl 162-168). Järelikult kõnealust garantiid tegelikkuses üleüldse ei eksisteerinudki ning see on ülimalt tõenäoliselt K. L. poolt või tema kaasabil võltsitud. Siinjuures märgib hageja, et garantii kehtivus ei sõltu garantii saaja (võlausaldaja) nõusolekust. VÕS § 155 lg 1 kohaselt võlausaldaja nõustumust eeldatakse, mistõttu loetakse garantii kehtivalt sõlmituks garantiidokumendi kättetoimetamisega võlausaldajale. 13.
  1. Isegi kui selline garantiileping on sõlmitud, on see lõppenud tulenevalt tähtaja möödumisest, kuna väidetav garantii oli antud tähtajaliselt kuni 31.12.
  2. 13.
  3. Igal juhul on pooled garantiilepingu 20.09.2012 kokkuleppel lõpetanud (IV kd tl 39). 13.
  4. Lisaks esitab kostja väidetavale garantiilepingule aegumise vastuväite. Hageja esitas kohtule garantiinõude 28.01.2016.a ning selleks ajaks oli nõue igal juhul aegunud. 13.
  5. Kostjale teadaolevalt on garantiiga tagatud kohustus Elikante OÜ poolt täidetud. Kostja märgib garantiilepingu osas ka seda, et hageja poolt menetluses esitatud uued faktiväited välistavad otseselt hageja varasema haginõude. Nii on hageja asunud viimases menetlusdokumendis (29.08.2016) vastuoluliselt väitma, et garantiikokkulepe, mis on varasemalt olnud hageja nõude aluseks, on lõppenud, kuigi 28.01.2016 menetlusdokumendis esitas hageja alternatiivse nõude tuginedes garantiile.
  6. Kostja on nii K. G.i kui eriti K.L. kohta esitanud hulgaliselt väiteid ja tõendeid nimetatud isikute kui tõendi allikate ebausaldusväärsuse ja tähelepanuta jätmise vajaduse kohta, kuivõrd R. K. kontsernist väljudes on nimetatud isikute osalusel toimunud ja toimub mitmeid kohtuvaidlusi, kus üritatakse R. K. huve eesmärgipäraselt kahjustada, selleks ka dokumente võltsides (kostja 01.08.2016 menetlusdokumendi p 7-43, selle lisad nr 1-21 III kd tl 86-174). Sarnaselt on hageja seadnud kahtluse alla (mh 29.08.2016 menetlusdokumendi p 74-100) S. E.e antud selgitused ega pea asjakohasteks äsjamärgitud kostja esitatud tõendeid. Kohus ei käsitle neid väiteid otsuse kirjeldavas osas, vaid annab kokkuvõtva seisukoha põhjendavas osas.
  7. Kohtuistungil on hageja taotlusel tunnistajatena üle kuulatud K.L., K. G., H. B. (end. V.), kostja taotlusel S. E. ja Veli Kraavi. Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad
  8. TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 232 lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid 26
(38)Tsiviilasi nr 2-15-11465 igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte.
  1. Kohus on otsuse põhjendava osa üles ehitanud selliselt, et lähtub üldjoontes esitatud olulisemate dokumentaalsete tõendite ajalisest järjestusest (mh nende esitamisest menetluses), arvestades nendel märgitud kuupäevi ja seda järgmises järjekorras: 1) 01.08.2012 leping (sisu, nõude väärtus, aktsiate märkimise aeg) – otsuse p 18-20 2) Taganemisavaldus(ed) 01.08.2012 lepingust, tasaarvestus kostja ja OÜ Elikante vahel – otsuse p 21-22 3) 07.03.2012 volikiri, selle sisu ja tühisus/kehtivus – otsuse p 23-25 4) 18.09.2012 kokkulepe - otsuse p 26-32 5) Garantiileping - otsuse p 33-34 6) Tunnistajate ütluste usaldusväärsus - otsuse p 35
  2. Esmalt peab kohus oluliseks tuvastada, et 01.08.2012 Lepingu (I kd tl 15-16) esemeks olev nõue OÜ Elikante vastu on vähemalt suuremas osas Pärnu Maakohtu 11.11.2008 otsusega tsiviilasjas nr 2-08-4035 hageja kasuks OÜ-lt Elikante välja mõistetud 37 000 000 krooni. Suuremas osas just põhjusel, et põhivõla suurus eurodes (Lepingu p 1.1.
  3. järgi 3 075 791.80 EUR) ületab nimetatud summat (37 miljonit krooni võrdub ca 2,36 miljoni euroga). Kuigi Lepingus endas märgitud kohtuotsusele ei viidata, on seda võimalik seostada läbi lepingu p 2.
  4. viidatud juhatuse poolt antud hinnanguga mitterahalise sissemakse väärtuse kohta. Selleks hinnanguks saab olla vaid mitterahalise sissemakse hindamise akt, mis on tehtud 24.07.2012 K. L. poolt (I kd tl 78-79) ning selles on hindamise aluseks võetud nimetatud kohtuotsus (p 2.1.1.). Samas on hindamise aluseks võetud ka hageja ja OÜ Elikante vahel 23.03.2009 sõlmitud kokkulepe, millega hindamise akti p 2.1.
  5. teksti kohaselt „reguleeriti poolte õigusi ja kohustusi seoses käesoleva mitterahalise sissemakse hindamise akti punktis 2.1.
  6. toodud võlgnevuse tasumisega“. Sel kuupäeval on sõlmitud väidetav garantiileping (III kd tl 56-57), mis samuti on antud märgitud kohtuotsusega väljamõistetud summa tasumise tagamiseks. Lisaks viidatakse hindamise alusena akti punktis 2.1.
  7. ka hageja ja OÜ Elikante vahel 03.03.2011 sõlmitud laenulepingule, millest ilmselt tulenevad nõude suurust (võrreldes kohtuotsusega väljamõistetuga) kasvatanud summa ja intressid. Sellist lepingut menetluses esitatud ei ole.
  8. Lepingus, mille p 2.
  9. kohaselt anti hageja poolt kostjale üle mitterahalise sissemaksena eelmises punktis käsitletud nõue saadavate kostja aktsiate vastu (500 000 aktsiat nimiväärtusega 6,40 eurot aktsia, s.t kokku 3,2 miljonit eurot), puudub märge, millise aja jooksul hageja aktsiate omanikuks saab. Küll aga on lepingu p 2.
  10. kohaselt läinud üleantud nõude omandiõigus kostjale üle koheselt – Lepingu allkirjastamise hetkest. Vastavalt samal päeval toimunud kostja üldkoosoleku otsustele (protokoll I kd tl 8-14, päevakorrapunktid 4 ja 5) emiteeriti uued 500 000 aktsiat, määrati hagejale uute aktsiate märkimise eesõiguse ajaks 01.
  11. – 31.08.2012 ning välistati teiste aktsionäride poolt uute aktsiate märkimise eesõigus. Vaidlust pole selles, et nimetatud ajavahemikus aktsiate emiteerimist/märkimist ei toimunud, s.t kannet äriregistrisse ÄS § 343 mõttes ei tehtud. Kohtu hinnangul ei oma tähtsust, millisel põhjusel aktsiakapitali suurendamine ebaõnnestus, kuivõrd kõik eeldused selleks olid 01.08.2012 kostja üldkoosolekul vastuvõetud otsustega täidetud. Kohus nõustub hagejaga selles, et vähemalt kuni kostja vastu 13.08.2012 pankrotiavalduse esitamiseni (vt käesoleva otsuse p 4) mingit takistust märgitud üldkoosoleku päevakorrapunkti all vastuvõetud otsuse täitmiseks ehk äriregistrile kandeavalduse esitamiseks ei olnud. 27
(38)Tsiviilasi nr 2-15-11465
  1. Hageja poolt mitterahalise sissemaksena üleantud nõude väärtuse osas on hageja positsioon menetluses olnud vastuoluline. Kui hagiavalduses on leitud, et üleantud nõude väärtus vastas vähemalt selle nominaalväärtusele tulenevalt 03.08.2012 vandeaudiitori aruandest (I kd tl 17-19) ja kostja juhatuse 24.07.2012 mitterahalise sissemakse hindamise aktist (I kd tl 78-79), siis hiljem on hageja asunud seisukohale, et nõude väärtuse kujundas üksnes selle realiseerimist tagav kostja antud garantii. ÄS § 3431 lg 1 kohaselt vastutavad juhatuse liikmed sissemaksete ebaõige hindamisega aktsiaseltsile tekitatud kahju eest, mistõttu ei tohiks eeldada, et juhatuse liige (käesoleval juhul K. L.) on teadlikult ülehinnanud nõude väärtust. Ka K. L.le pidi garantiilepingu olemasolu teada olema, kuivõrd ta on ise selle kostja nimel allkirjastanud (III kd tl 56-57). Arvestades asjaolu, et pooled on menetluse kestel mõlemad jaatanud asjaolu, et OÜ Elikante ei olnud 2012.aastal võimeline tema vastu hagejal olnud nõuet täitma (vt asjaolud ja tõendid otsuse p 12), nõustub kohus hageja seisukohaga, et nõude tegi hagejale väärtuslikuks just nimetatud garantii ning et kostja pidi seda teadma. Kostja juhatuse liige K. L. on sellega kohtu arvates arvestanud, sest mitterahalise sissemakse hindamise aktis on (p 2.1.2.) eraldi viide 23.03.2009 kokkuleppele ehk garantiile ja seega on garantiid käsitletud kui nõudega kaasaskäivat tagatist. Selles mõttes ei näe kohus ei vandeaudiitori hinnangus ega K. L. koostatud 24.07.2012 aktis vastuolu seadusega ja/või mittevastavust nõude ehk mitterahalise sissemakse harilikule väärtusele ÄS § 248 ja § 249 mõttes. Kostja oli Lepingu sõlmimise ajal kasumlik äriühing ja suutnuks hageja nõudel garantiikohase summa hagejale tasuda, ka selles osas puudub poolte vahel vaidlus. Kostja väide, et käesoleval juhul ei ole üleantud nõude väärtuse osas kohaldatav VÕS § 189 lg 3, ei ole kohtule mõistetav – Lepingu p 1.
  2. ja 2.
  3. koostoimes on ilmne, et pooled on lugenud üleantud nõude väärtuseks 3 754 328,33 eurot. Sootuks teine küsimus on aga see, kas nõude kostjale üleandmisega garantii lõppes või mitte (selles osas vt ka otsuse p 28).
  4. ÄS § 347 lg 1 sätestab, et aktsiate märkimine loetakse ebaõnnestunuks, kui aktsiakapitali suurendamise otsuses näidatud tähtaja jooksul ei märgita kõiki uusi aktsiaid. Sellisel juhul peab juhatus märkijate poolt tasutu viivitamata tagastama, kusjuures tasutu tagastamise eest vastutavad juhatuse liikmed solidaarselt (ÄS § 347 lg 2). Hageja on seisukohal, et tema poolt üleantud nõude tagastamist kostja poolt ei toimunud (vastupidist näitab 18.09.2012 kokkulepe, millest aga allpool) ning hoopis tema initsiatiivil asuti läbi taganemisavaldus(t)e nõuet tagasi nõudma. Olukorras, kus aktsiate märkimine ei olnud tähtaja möödumise tõttu enam võimalik, saigi loogiliseks lahenduseks olla üks eelkirjeldatud võimalustest. Kohus tõdeb, et ei 04.09.2012 (mille all on S. E.e nimi, I kd tl 21-22) ega 19.09.2012 (mille all on H. V.e nimi, I kd tl 20) taganemisavalduste koostamine ja kostjale kättetoimetamine ei ole käesolevas asjas tõendamist leidnud. Kummalgi avaldusel ei ole allkirja, samuti ei ole hageja vaatamata kohtu nõudmisele andnud selgitusi ega esitanud 19.09.2012 taganemisavalduse
  5. ja
  6. lõigus viidatud 03.09.2012 järelepärimist ja kostja poolt väidetavalt antud vastust. Nii S. E. kui H. V. kinnitasid kohtuistungil, et ei ole nimetatud avaldusi varem näinud, sama on S. E. kinnitanud ka varasemalt kirjalikult (II kd tl 181). Kohus nõustub küll mõlemas taganemisavalduses esitatud viitega VÕS § 116 lg 2 p 2 sätetele – kostja poolt aktsiate emiteerimise ebaõnnestumine ja selle võimatus pärast 31.08.2012 oli oluliseks lepingurikkumiseks, mis andnuks aluse taganemiseks – kuid antud juhul ei saa vähemalt kohtule esitatud kirjalikke taganemisavaldusi kehtivaks lugeda. Nimelt lubab VÕS § 118 lg 1 p 1 lepingust taganeda vaid mõistliku aja jooksul pärast seda kui isik sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Käesoleval juhul oli hageja teadlik, et kostja saab Lepingut aktsiakapitali suurendamise teel täita kuni 31.08.2012 ja seeläbi ei saa lugeda mõistlikuks ajaks taganemisavalduse esitamiseks hagiavalduse esitamist ja selle hilisemat kättetoimetamist 2015.a suvel (hageja on möönnud, et vähemalt hagi esitamisega on kostja taganemisavalduse(d) kätte saanud). Kostja ei ole menetluses 28
(38)Tsiviilasi nr 2-15-11465 kordagi tunnistanud taganemisavalduste varasemat kättesaamist. Mingil muul moel Lepingust taganemise tahteavalduse teatavakstegemist kostjale ei ole samuti menetluses tõendatud, kuigi seadus ei sätesta taganemisavalduse kohustuslikku vormi.
  1. Järgnevalt hindab kohus hagejapoolseid väiteid tasaarvestuse kohta kostja ja OÜ Elikante vahel, mis tegi/teeb võimatuks hagejale mitterahalise sissemaksena üleantud nõude tagastamise. 22.
  2. Otsuse p
  3. ap 1) ja p 10.
  4. Vandeaudiitori aruandes märgitu, et „AS Transcom aktsiakapitali tehtav mitterahaline sissemakse teostatakse AS L.Rei nõude OÜ Elikante vastu tasaarvestamisega“ ei tõenda kohtu hinnangul tasaarvestust kostja ja OÜ Elikante vahel. Audiitor on oma kohtumenetluse käigus antud selgituses (II kd tl 163) nimetatud lausele märkinud, et tegelikkuses sisustas ta mitterahalist sissemakset, mitte ei väitnud viidanud võimalikule tasaarvestusele. Selline käsitlus on kohtu vaatevinklist ka loogiline, kuivõrd audiitori aruande eesmärk oli kontrollida mitterahalise sissemakse väärtuse seadusekohast hindamist juhatuse poolt ÄS § 249 mõttes, mitte anda informatsiooni, mida kostja omandatud nõudega edasi teeb. Hageja tõlgendus nimetatud lausest teeks selle sisu arusaamatuks, sest tasaarvestusega kostja nõudega kolmanda isiku vastu ei saa teha mitterahalist sissemakset kostja enda aktsiakapitali. 22.
  5. Otsuse p
  6. ap 2) ja 3) ja p 10.
  7. ja 10.
  8. Hageja väidetud kostjal OÜ Elikante ees 31.12.2011 olnud kohustuse 201 864,98 eurot (millele viitab bilanss II kd tl 8188) täitmine 2012.aastal (millele viitab 2012.a kostja majandusaasta aruanne, II kd 89-114) ei oma kohut veenvat seost võimaliku ja just hageja poolt kostjale mitterahalise sissemaksena üleantud nõude tasaarvestamisega. Kostja on esitanud küll kaks ebaselge selgitusega („laen“) 01.03.2012 maksekorraldust (II kd tl 165 ja 167), kuid on nendega vähemalt näidanud maksete tegemist OÜ-le Elikante kõnealusel perioodil ehk 2012.aastal. Kuna hageja esitatud bilanss puudutab perioodi 01.01.30.09.2012, ei saa sellega tõendada, millal ja millega täpselt OÜ-le Elikante võlgnetav summa tasuti ja seega ei ole välistatud ka kostja esitatud versioon kokku 250 000 euro tasumisest ning OÜ Elikante muutumisest võlausaldajast võlgnikuks. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et hageja esitatud bilansi kohaselt ongi OÜ Elikante saanud (kirje nr 1327) 2012.a esimese 9 kuu jooksul kostjalt laenu, kokku summas 930 709,47 eurot. Võlausaldajate ees laenukohustuste vähenemine 644 546 euro ulatuses (sh Elikantele võlguoldud summa) 2012.aasta jooksul ei anna alust järelduseks, et just 01.08.2012 Lepingu esemeks olnud nõue oli tasaarvestatud, pealegi on summad erinevad kümnetes kordades (Elikante nõue kostja vastu vähenes ca 200 000 euro võrra, mitterahalise sissemakse eseme väärtus oli aga üle 3 miljoni euro). Hageja esitatud väited kostja ja OÜ Elikante seotuse kohta (otsuse p
  9. ap 3) b)) on küll õiged, kuid nendest tehtavad järeldused spekulatiivsed ega ole seostatavad konkreetsete tasaarvestuse väidetega. Mis puutub aga hageja viitesse 17.08.2012 kostja aktsionäride erakorralise üldkoosoleku kokkukutsumise teatesse (II kd tl 117121, otsuse p
  10. ap 3)c)), siis siinkohal peab kohus vajalikuks märkida, et hageja omistab ilmselgelt liiga suurt tähtsust kostja väidetavale huvile nõude omandamiseks OÜ Elikante vastu. Olukorras, kus pooled on ise tunnistanud OÜ Elikante maksevõime vähesust 2012.aastal (vt ka ülalpool p 20), oli kohtu hinnangul kostja peamiseks huviks täita endale aktsiate emiteerimise ja märkimisega Lepinguga võetud kohustus ja vabaneda kohustusest (garantii) hageja ees. Oluline on tõdeda, et kostja üritas erakorralist üldkoosolekut kokku kutsuda veel 17.08.2012 ehk olukorras, kus tema vastu oli juba 13.08.2012 pankrotiavaldus Unicredit Bank AS poolt esitatud (vt I kd tl 48, määruse
  11. lõik). Seega oli kostja huvi Leping täita, mis on oluline ka muude käesolevas otsuses käsitletud ja käsitletavate teemade aspektist – kui kostja leidnuks, et garantii lõppes 01.08.2012 Lepinguga kokkulangevuse tõttu (ehk kostja saavutas 29
(38)Tsiviilasi nr 2-15-11465 hageja poolt läbivalt viidatud ja heade kommetega vastuolus oleva eesmärgi), puudunuks vajadus Lepinguga võetud kohustuste täpseks täitmiseks ja hiljem ka 18.09.2012 kokkuleppeks, millega taasjõustati garantiikohustus (vt ka allpool p 28). 22.
  1. Otsuse p
  2. ap 4). Mis puutub K. L. ütlustesse ja kirjalikku kinnitusse (III kd tl 36 p 8), et nõuet tema kostja juhatuse liikmeks oleku ajal hagejale ei tagastatud, siis leiab kohus, et ütlused ja kinnitused on vastuolulised ega saa olla arvestatud vastava asjaolu tuvastamiseks. K. L. on selgitanud, et 18.09.2012 kokkuleppel on tema allkiri (tema kinnitusel on see antud küll oktoobri lõpus – novembri alguses 2012.a) ning kokkuleppe sisu oli temale selge. Seega, kui kohus tuvastab nimetatud kokkuleppe kehtivuse, on nõue tagasi antud vaatamata sellele, kas ja kuidas seda nõuet hiljem kasutati. Kui nõuet kajastati jätkuvalt kostjale kuuluvana raamatupidamises, tuleb kohtul selle asjaolu tähtsust eraldi hinnata (vt ka otsuse p 22.2 ja 22.4.). 22.
  3. Otsuse p
  4. ap 5 ja p 10.
  5. Kohtule jääb arusaamatuks hageja poolt kostja 14.08.2013 bilansis näidatud 6,5 miljoni euro suuruse „kadumise“ seotus hageja väidetega Elikante OÜ poolt osaluste võõrandamisega Ärivara OÜ-le. Kostja on konkreetsete tõenditega (IV kd tl 170-174 – laenu andmine Zelluloosi Kinnisvara OÜ-le, nõude loovutamise leping, OÜ Elikante garantiikiri) näidanud ja teinud usutavaks põhjuse, miks kostjal nõuet OÜ Elikante vastu 2012.aasta lõpuks enam ei olnud ning seda ei saa mingil viisil seostada käesolevas asjas kõne all oleva hageja nõudega (seda ei summaliselt ega sisuliselt). Kohus nõustub kostjaga selles, et hageja poolt loodud konstruktsioon (skeemid IV kd tl 102 ja 103) on spekulatiivne ja kunstlik ega tõenda Ateena Maja OÜ, Pere Restoranid OÜ, Pere Pagar OÜ, Lõuna Varahaldus OÜ, Sossi Maja OÜ, Küütri Kinnisvara OÜ ja/või Ärivara OÜ suhtes tehtud tehingute seotust Lepingus nimetatud mitterahalise sissemakse esemeks oleva nõudega. 22.
  6. Seega ei ole kohtu hinnangul käesolevas menetluses tõendatud tasaarvestuse toimumine kostja ja OÜ Elikante vahel kostjale hageja poolt üleantud nõudega.
  7. Nüüd, mil kohus on tuvastanud - Lepingu täitmatajätmise kostja poolt, - selle täitmise võimatuse pärast 31.08.2012 - hageja poolt väidetavalt esitatud taganemisavalduste puudumise ja kostjani mittejõudmise enne hagi esitamist - nõude jätkuva kehtivuse/olemasolu tuleb käsitleda Lepingu poolte vahel toimunud järgnenud tegevust – OÜ Elikante vastu suunatud nõude tagastamise problemaatikat. Asjas puudub vaidlus selles, et 18.09.2012 kuupäeva kandev kokkulepe sõlmiti, hoopis teised ja allpool käsitlemist leidvad küsimused on asjaolud, mis puudutavad kokkuleppe tegelikku sõlmimise aega, asjaolusid ja kehtivust. Esmalt peab kohus vajalikuks peatuda 07.03.2012 volikirjal, mis oli kokkuleppele hageja nimel allkirja andnud K. G.i tegutsemise aluseks.
  8. Volikirja sisu. Kõnealuse volikirjaga volitab S. E. hageja juhatuse liikmena „tegema AS L.Rei esindajana kõiki toiminguid, sh tehinguid, sh võõrandama AS L.Rei nimel, koormama neid kolmandate isikute õigustega, allkirjastama dokumente, sõlmima kõiki kokkuleppeid ja muid vajalikke tehinguid kõigi õigustega AS L.Rei esindamiseks kõigi isikutega, sh avalike- ja eraõiguslike isikutega.“ Kohus nõustub hagejaga selles, et volikiri on oma teksti poolest vastuolus

§ 31lõikest 6 tuleneva piiranguga (vt otsuse p 5.7.).

Kuigi ei nimetata, mida võib võõrandada ja koormata, on selge, et sisuliselt on K. G. antud juhatuse liikme pädevus nii tehingute tegemiseks kui esindamiseks kõigi isikutega hageja nimel. Samas on kostja õigesti märkinud, et kõnealune volikiri ei välistanud senise juhatuse liikme volitusi ja oli tähtajaline (antud üheks aastaks). Selles mõttes ei andnud S. E. juhatuse liikme volitusi K. G. volikirjaga üle, vaid tekitas sisuliselt teise juhatuse 30

(38)Tsiviilasi nr 2-15-11465 liikme enda kõrvale. Kohus leiab, et kuigi kõnealune volikiri on

§ 31

lõikega 6 vastuolus, ei ole ta automaatselt tühine

§ 87

mõttes, sest nimetatud sätte eesmärk ei ole sellise volituse tühisust kaasa tuua. Sätte eesmärk on reguleerida juriidilise isiku sisesuhet, mida aga väljaantud volikiri ei reguleeri. Volikirja tekstist nähtuvalt on see suunatud just hagejast väljapoole, s.t tehingutele kolmandate isikutega ja nt nõukogu ees vastutav ei saa kõnealuse volikirja alusel tehinguid tegev isik juhatuse liikmena olla (kui K. G. teinuks volikirja alusel hagejale kahjulikke tehinguid, vastutanuks hageja kui äriühingu ees S. E. juhatuse liikme ja volituse väljaandjana). Seega ei ole 07.03.2012 volikiri tühine. Asjaolu, et K. G. oli hageja nimel tegutsedes kostjaga (läbi olemise OÜ Transcom Grupp juhatuse liige) seotud, ei ole asjas vaidluse all ega ka oluline. Kostja on (vt otsuse p 9) ammendavalt selgitanud, et pooled olidki 2012.aasta augustis-septembris seotud isikuteks.

  1. Volikirja väljaandmine, selle ehtsus. Asjas puudub vaidlus selles, et volikirja originaali ei ole kummagi poole valduses. Kohus leiab, et see aga ei välista volikirja kehtivust ega tee seda võltsituks olukorras, kus selle väljaandja on nii kirjalikult kui kohtuistungil kinnitanud selle väljaandmist. Ei K. L. ega K. G. ei ole kinnitanud seda, et volikirja ei olnud olemas (mõlemad nägid selle väidetavat koopiat koos 18.09.2012 kokkuleppega), K. L. andis kohtuistungil ütlusi ka selle kohta, et volikirja paremas alanurgas on tema allkiri. Kohtus tekitab seetõttu kahtlusi K. L. ütlus puutuvalt volikirja koopiasse, sest arusaamatu on vajadus koopiale allkirja panna. Hageja väited seoses volikirja puudumisega põhjusel, et S. E. keeldus temale volikirja kehtivust kinnitamast (otsuse p 5.1.2.), ei ole asjas tõendamist leidnud. Kui vaadata kogumis kostja esindaja vandeadvokaat T. Petersoni 23.10.2012 e-kirja (III kd tl 179), 24.10.2012 e-kirja (III kd tl 41), K. L. 26.10.2012 e-kirja T. Petersonile (III kd tl 180) koos sellele lisatud S. E.e 25.10.2012 kinnitusega (III kd tl 181) ning T. Petersoni 26.10.2012 e-kirja K. L.le (III kd tl 42), on kohtu hinnangul ilmne, et jutt ei käi mitte volikirja kehtivuse kinnitamisest, vaid Alnus SIA-le hageja poolt käesolevas asjas OÜ Elikante vastu olnud nõude (koos garantiiga) loovutamisest. S. E.e poolt 25.10.2012 K. L.le saadetud selgituses on selgelt öeldud, et tema poolt K. G. väljastatud volikiri oli (nõude loovutamisel Alnus SIAle) kehtiv. Nimetatu tekitab kahtlusi ka K. G.i enda ütlustes, kes on kohtuistungil väitnud, et nägi volikirja koopiat vaid korra (18.09.2012 kokkuleppe allkirjastamisel) ning muid tehinguid hageja nimel kõnealuse volikirja alusel teinud ei ole. Volikirja originaali nõudmist S. E.elt aga ei nähtu ühestki nimetatud kirjast/dokumendist. Volikirja (ja 18.09.2012 kokkuleppe) käesoleva menetluse algstaadiumis mitteesitamisest ei saa teha järeldust nende ebaehtsuse kohta. Pealegi, nagu kohus juba ülalpool tuvastas, on ka hageja enda taotletud tunnistajad K. L. ja K. G. kokkuleppe allkirjastanud ning näinud ka volikirja koopiat.
  2. Järgnevalt käsitleb kohus 18.09.2012 kuupäeva kandvat kokkulepet. Esmalt on oluline märkida, et hageja viidatud K. L. 06.10.2012 e-kirjast (IV kd tl 91-93) ei tulene, nagu olnuks kostjale oluline tegeleda hageja nõudega kostja suhtes. Nimetatud kirjas on juttu hageja aktsiate tagasisaamisest (p 3), kostja aktsiate emissiooni „tagasikeeramisest“ vms ei räägita. Samuti on hageja omistanud kohtu hinnangul meelevaldselt T. Petersoni 26.10.2012 e-kirja (III kd tl 42) punktile 2 tähenduse, nagu olnuks emissiooni tühistamise kokkulepe selleks ajaks sõlmimata. Esiteks ei olnud vaja emissiooni tühistada (seda ei saanud Lepingu kohaselt pärast 31.08.2012 üldse teostada), teiseks on kirjas märgitud, et „kiired asjad, mida vaja…/…/ Kokkulepe L.Rei ja Transcomi vahel emissiooni tühistamise kohta“. Kuna selleks ajaks oli hageja kostja eelmise nõustaja (M. M. Advokaadibüroo) kontrolli all, kellega suhted ei olnud head (vt otsuse p 11.1.
  3. ja 11.1.2.), on eluliselt usutavam, et jutt ei olnud mitte kokkuleppe sõlmimisest, vaid juba sõlmitud kokkuleppe esitamisest K. L. poolt kostja uuele nõustajale (Advokaadibüroo 31

(38)Tsiviilasi nr 2-15-11465 RASK, sh advokaat T. Peterson). K. L. poolt nimetatud 06.10.2012 kirjas peetakse hagejat kostja suurimaks võlausaldajaks – see on kohtu hinnangul arusaadav, kui lähtuda eeldusest, et 18.09.2012 kokkulepe sõlmiti ja kehtis, sest nimetatud kokkuleppega taastati kostja poolt hagejale antud garantii kehtivus. Nõue (OÜ Elikante vastu), mida garantii tagas, aga oli tõepoolest põhiliselt kohtulahendil põhinev ja suurusjärgus 3,3 miljonit eurot, nagu K. L. märgib (vt ka otsuse p 18).
  1. Kohtul ei ole asjas tekkinud ühest veendumust, millal 18.09.2012 kuupäeva kandev kokkulepe tegelikult sõlmiti/allkirjastati. Igal juhul ei leidnud kohtuistungil millegiga tõendamist hageja väide läbirääkimiste pidamise kohta aktsiate emissiooni tagasipööramise (ka läbirääkimiste edutuse) kohta poolte (K. L. ja H. V.e) vahel, kuivõrd H. V. midagi sellist ei kinnitanud. Tunnistaja H. V. kinnitas tegelikult ka seda, et tema sai hageja juhatuse liikmeks 03.10.2012, mil vastav kanne äriregistrisse tehti. Nimetatud isiku ütlustes ei ole kohtul alust kahelda, kuivõrd tema seotus pooltega oli advokaadibüroo „tavatöötajana“ tegutsedes ilmselt olematu. Hageja käsitlus S. E.e kui hageja juhatuse liikme volituste lõppemisest 17.09.2012 ei ole esitatud tõenditega kooskõlas – kostja on õigesti esile toonud (vt otsuse p 11.1.11.), et hageja ainuaktsionäri otsus on digitaalselt allkirjastatud alles 21.09.2012 (III kd tl 24-25), samuti on äriregistrile juhatuse ja nõukogu muudatuskannete avaldus esitatud alles 01.10.
  2. Samas ei teeks ka S. E.e tegelik tagasikutsumine ja temale sellest teavitamine 17.09.2012 tühiseks või kehtetuks tema poolt antud volikirja K. G. ja võimalust, et kõnealune kokkulepe ikkagi allkirjastati 18.09.
  3. Siinkohal on oluline viidata T. Petersoni 23.10.2012 kirjale (III kd tl 179), millest nähtub, et Advokaadibürooni RASK oli selleks ajaks jõudnud 18.09.2012 nõude loovutamise leping hageja ja Alnus SIA vahel. Nõudena defineeritakse selleks kirjas just hageja nõuet OÜ Elikante vastu koos kostja vastu oleva garantiiga nõude täitmiseks. Sellest saab kohus teha järelduse, et hagejale pidi enne nõude loovutamise lepingu sõlmimist olema nõue kostja poolt tagastatud, ja seda koos garantiiga, sest alles siis sai seda nõuet kellelegi edasi loovutada. Kuna viidatud nõude loovutamise leping (mida menetluses ei ole esitatud) kannab sama kuupäeva kui kokkulepe (18.09.2012), toimus nende dokumentide vormistamine ilmselt korraga ja tõenäoliselt on ka nõude loovutamise lepingul K. G.i allkiri (seda kinnitab sama kirja punktis 1 esitatud küsimus K. L.le). Igal juhul ei kinnita kõnealune e-kiri tunnistajate K. G.i ja K. L. versiooni kokkuleppe vormistamisest Advokaadibüroos RASK ja/või kostja advokaatide ettevalmistuse tagajärjel. Eelnevat kogumis hinnates peab kohus tõenäoliseks, et 18.09.2012 kokkulepe sõlmiti selles nimetatud kuupäeval või mõned päevad/nädalad pärast seda (ka nõude loovutamine Alnus SIA-l ei saanud varem aset leida), aga igal juhul enne seda kui kostjat oli asunud nõustama Advokaadibüroo RASK. Kohtule ei ole eluliselt usutavad tunnistajate K. L. ja K. G.i kirjeldused kokkuleppe ettevalmistamise ja allkirjastamise kohta advokaadi T. Petersoni poolt Jõe tn kontoris Tallinnas. On arusaamatu, miks pidi advokaat koostama dokumendi kontoriruumides, kutsuma allkirjastajad kohale eri aegadel. Nimetatud isikute ütlustes on ka vastuolusid, nagu kokkuleppe allkirjastamise juures viibinud isikute ring (K. G.i sõnul K. L.d ei olnud, K. L. arvas pigem vastupidi) ja dokumendi koostamine kohapeal/kaasavõetuna mälupulgal. Ütlustele hinnangu andmise osas vt ka otsuse p
  5. Kohtule on arusaamatu hageja käsitlus 18.09.2012 kokkuleppe heade kommetega vastuolust, ja laiemalt vaadates selle sisu kahjulikkusest hagejale. Iseenesest on õige hageja viide VÕS § 155 lg 4 punktile 3, mille kohaselt 01.08.2012 Lepingu sõlmimisega langesid kostja näol kokku nii võlgnik kui võlausaldaja ning garantii (mida hageja pidas põhiliseks temal OÜ Elikante nõudele väärtustandvaks asjaoluks) lõppes. Samas ei välista nimetatud säte ja lepinguvabaduse üldpõhimõte seda, et garantii ka pärast selle lõppemist uuesti taastatakse, ning selliselt on pooled 18.09.2012 kokkuleppega ka teinud. Nimelt 32
(38)Tsiviilasi nr 2-15-11465 viidatakse kokkuleppe preambula punktis a) asjaolule, et hageja nõuet OÜ Elikante vastu tagas kostja garantii hageja ees ning eraldi on garantii kehtivuse taastamisele endisel kujul pühendatud kokkuleppe p
  1. Nimetatud punktis on pooled rõhutanud, et aktsiate märkimine ja mitterahalise sissemakse teostamine ei ole tagatise kehtivust ega tingimusi mõjutanud. Eelnevast tulenevalt ei vasta tõele hageja väide, nagu oleks kostja kokkuleppega vabanenud nii aktsiate emiteerimise- kui garantiikohustusest. Kostja täiendavate aktsiate emissiooni läbiviimine ei olnud tähtaja möödumise (kuni 31.08.2012) tõttu enam nagunii võimalik.
  2. Sisult samadel põhjendustel ei pea kohus tõendatuteks hageja väiteid 18.09.2012 kokkuleppe vastuolu kohta hea usu põhimõttega. Kohus nõustub kostjaga, et VÕS § 6 lõikest 2 tuleneva hea usu põhimõttega saab vastuolus olla käitumine, mitte tehing ise. Milles seisneb 18.09.2012 kokkuleppe puhul hageja suhtes hea usu põhimõtte rikkumine, ei ole mõistetav, sest hageja jaoks taastati nimetatud kokkuleppega 01.08.2012 lepingule eelnenud olukord, kus tal oli nõue OÜ Elikante vastu ja millist nõuet

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.