lk 1 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Külli Mõlder Otsuse avalikult teatavaks 10. november 2015 Kuressaare tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 2-15-11353 Hagi ese VP’

§ 91lg 2 alusel ülesöelduks lugemiseks 2.

töölepingu tööandja algatusel

§ 88lg 1 p 4 alusel ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks 3.

töötamise registris töölepingu lõppemise õigusliku aluse osas kandemuudatuse tegemise kohustamiseks. Töövaidluskomisjon mõistis OÜ-lt Stiiper Grupp VP kasuks välja töölepingu

§ 91

lg 2 alusel ülesütlemise hüvitis tema kahe kuu keskmise töötasu määras netosummas 2 188.40 € Töövaidluskomisjon tuvastas, et Töölepingu seaduse (

) § 91 lg 2 alusel võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu (järgneb näidisloetelu, milles mõjuvad põhjused ei ole seega ammendavad - komisjon). Tööandja on teinud 08.06.2015 töötamise registrisse kande avaldaja töölepingu lõppemise kohta 19.05.2015

§ 91lg 2 p 2 alusel viivituse tõttu töötasu maksmisel.

Seetõttu ei ole usutav tööandja väide, et ta ei ole kätte saanud avaldaja töölepingu

§ 91lg 2 alusel ülesütlemise avaldust.

Esitatud avaldaja 19.05.2015 töölepingu ülesütlemise avaldusel on ka tööandja rekvisiitidega templi jäljend, mis omakorda tõendab avalduse kättesaamist tööandja poolt. Puuduvad andmed, et avaldaja oleks tööandja templi omavoliliselt enda valdusesse saanud ning selle jäljendi omavoliliselt avaldusele lisanud.

§ 105

lg 1 alusel peab kohtule hagi või töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest.

§ 105

lg 2 alusel – kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Tööandja seletuste kohaselt ei ole ta avaldajapoolset töölepingu ülesütlemist vaidlustanud, mistõttu tööleping tuleb lugeda avaldaja poolt ülesöelduks avalduses nimetatud alusel

§ 91

lg 2 alusel tööandjapoolse olulise töölepingu tingimuste rikkumise tõttu (allpool kirjeldatud põhjustel). Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 15 lg 2 p 1 alusel lõpetab töövaidluskomisjon asja menetluse, kui avaldaja loobub enne töövaidluskomisjoni istungit või istungi ajal esitatud nõuetest, üksikutest nõuetest loobumisel lõpetab töövaidluskomisjon menetluse loobutud nõuetes. Et tööandja on teinud eelkirjeldatud kandemuudatuse töötamise registris töölepingu lõppemise õigusliku aluse osas, on avaldaja loobunud alljärgnevatest nõuetest, milles menetlus kuulub ITVS § 15 lg 2 p 1 alusel lõpetamisele: 1) töölepingu töötaja algatusel

§ 91

lg 2 alusel ülesöelduks lugemiseks 2) töölepingu tööandja algatusel

§ 88

lg 1 p 4 alusel ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks lk 3 3) töötamise registris töölepingu lõppemise õigusliku aluse osas kandemuudatuse tegemise kohustamiseks. Töölepingu ülesütlemise hüvitise nõue

§ 100

lg 4 alusel – kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Töövaidlusorgan võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Tööandja leiab, et avaldaja kasuks ei kuulu eelnimetatud hüvitis väljamõistmisele põhjusel, et tööandja ei ole oluliselt rikkunud töölepingu tingimusi, samuti põhjusel, et töötamise ajal rikkus töötaja ise oma töökohustusi (kirjeldatud). Esimese põhjuse osas selgitab komisjon, et seadus (

§ 100

lg 4) ei võimalda jätta hüvitist välja mõistmata, kui tööleping on lõppenud erakorraliselt

§ 91

lg 2 alusel; sama sätte alusel on hüvitise suurust võimalik vaid vähendada; tööandja ei ole komisjonile esitanud taotlust hüvitise vähendamiseks. Komisjon annab allpool õigusliku hinnangu väljamõistetava hüvitise suuruse kohta. Teise põhjuse kohta selgitab komisjon, et ei saa avaldaja võimalikke tööalaseid rikkumisi hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta, kuna tööleping ei ole lõppenud töötaja süütegude tõttu (avaldaja eitab rikkumisi ning tööandja ei ole komisjonile ka vastavaid tõendeid esitanud), vaid tööandjapoolse lepingutingimuste rikkumise tõttu, seega saab komisjon anda õigusliku hinnangu vaid faktilise töölepingu lõppemise asjaoludele. Komisjon leiab alljärgnevatel põhjustel, et põhjendatud ei ole avaldaja kasuks välja mõista hüvitist seaduses nimetatud kolme kuu keskmise kuutöötasu määras, kuna:

1. avaldaja on töölepingu ülesütlemise avalduses viidanud tööandjapoolsele rikkumisele töölepingu p 3.
2. osas (töötasu maksmise kohustus üks kord kuus järgneva kuu 10.kuupäeval töötaja poolt näidatud pangakontole); avaldaja seletuste kohaselt ei olnud ülesütlemisavalduse esitamise kuupäeva 19.05.2015 seisuga tööandja viivituses töötasu maksmisega; sega ei saanud selline rikkumine olla ka aluseks töölepingu ülesütlemisel.
3. töötaja on ülesütlemisavalduses viidanud ka tööandja teisele rikkumisele – töölepingu p 5.
4. osas (tööandja kohustus kindlustada töötaja õigusaktides ettenähtult vastavate tööks vajalike töökaitsevahenditega): töötamine on kahjulik tema tervisele suure müra ja tolmu tõttu. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse alusel on tööandjal kohustus kindlustada töötaja vastavalt töö iseloomule vajalike isikukaitsevahenditega (tööriietus, maksid, respiraatorid jms). Poolte seletuste kohaselt ei andnud tööandja avaldajale töös esineva riski (müra ja tolm) vastu isikukaitsevahendeid (tööriietus, maksid, respiraatorid jms) ega võimaldanud neid töötajal soetada ka poest, kuna tööandja arve poes oli maksmata arvete tõttu suletud. Tööandjale on seejuures etteheidetav ka asjaolu, et ta ei ole avaldajale esitanud vajalike isikukaitsevahendite nimekirja, kuna vajalikest vahenditest informeeritus ja nende töötajatel olemasolu kuulub tööandja, mitte töötaja riskivaldkonda. Komisjon märgib, et kui tööandja ei ole andnud töötajale vajalikke isikukaitsevahendeid, töötaja hindab riske töös ebaõigesti ning töötajal tekib ajutine või ka püsiv tervisekahjustus, on vastutav tööandja. Komisjon leiab, et eelkirjeldatult on tegemist tööandjapoolse olulise töölepingu tingimuste rikkumisega.
5. avaldaja on vähendanud oma hüvitisemäära kahe kuu keskmise töötasu määrani. Tööandja ei ole vaidlustanud avaldaja poolt arvutatud keskmist kuutöötasu netosummas 1 094.20 €. Eelneva alusel kuulub rahuldamisele avaldaja nõue töölepingu

§ 91lg 2 alusel ülesütlemise hüvitise väljamõistmiseks tema kahe kuu keskmise töötasu määras netosummas 2 188.40 € (2 x 13

§91

lg 2 alusel alates 20.05.2015, seoses tööandjapoolsete lepingutingimuste rikkumisega.Ülesütlemisavalduse esitas töötaja tööandja esindajale, saades sellele ka pitsatijäljendi dokumendi vastuvõtmise kohta. 08.06.2015 on tööandja teinud kande töötamise registrisse, märkides töölepingu ülesütlemise aluseks

§91

lg 2, seega on tööandja kinnitanud ülesütlemisavalduse saamist ja seda, et oli teadlik töötajapoolse ülesütlemise alusest. Töölepingu ülesütlemisel tugines töötaja järgmistele tööandja rikkumistele: 1.2.2.

1. korduv viivitamine töötasu maksmisega - vastavalt töölepingu p. 3.
2. kohustus tööandja maksma töötasu iga kuu
3. kuupäevaks eelmise kalendrikuu eest. Töötasu maksmine viibis töösuhte kestel korduvalt alates detsembrist 2014 ning see tekitas töötajale probleeme ja olulist ebamugavust endale võetud kohustuste täitmisel ja igapäevaelu korraldamisel. Töötaja möönab, et ülesütlemisavalduse esitamise hetkeks oli tööandja töötasu väljamakse teostanud (aprillikuu töötasu laekus 15.05) kuid see ei muuda tööandja rikkumist vähemoluliseks ning ei taga töötajale kindlust, et järgmisel kuul jälle viivitust ei lk 5 toimu. Seega, hinnates tööandja käitumist töösuhte kestel, saab väita, et tegu oli süstemaatilise rikkumisega mille jätkumist võis tööandja senist käitumist arvestades eeldada. Töötajale ei saa panna kohustust, taluda tööandja majanduslikest probleemidest tulenevat riski, eriti olukorras kus tööandja ei ole informeerinud töötajat süstemaatilise lepingurikkumise põhjustest ega andnud töötajale kindlust sellise rikkumise lõpetamiseks.
4. Töö jätkamine oli seotud otsese ohuga töötaja tervisele (avalduses viitas töötaja kahele ohutegurile – müra ja tolm). Tööandja ei olnud kogu töösuhte kestel hinnanud töökeskkonna ohutegureid (puudub töökeskkonna riskianalüüs või vähemalt ei ole sellist dokumenti töötajale tutvustatud), määranud ohutegurite parameetreid ega tuvastanud ohutegureid, mille esinemine tingib töötajal vajaduse kasutada isikukaitsevahendeid. Müra ja tolm olid need ohutegurid, mille esinemine oli töötajale nähtav ja tuntav kuid on tõenäoline, et töökeskkonnas esines veel hulgaliselt ohutegureid, mille olemasolu ei suutnud töötaja tuvastada. Eriti arvestades asjaolu, et töötaja täitis töösuhte kestel väga erinevaid tööülesandeid, sealhulgas töötas seadmetel ja masinatel ning selle aja jooksul ei tutvustanud tööandja töötajale tööohutuse juhendeid ega korraldanud nõutavat väljaõpet. TTOS § 13 lg 1 p. 3 kohaselt on tööandja kohustatud korraldama töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdetakse vajaduse korral nende parameetrid ning hinnatakse riske töötaja tervisele ja ohutusele, arvestades tema ealisi ja soolisi iseärasusi, sealhulgas eririske käesoleva seaduse §-des 10 ja 101 nimetatud töötajatele ning töökohtade ja töövahendite kasutamisega ja töökorraldusega seotud riske. Riskianalüüsi tulemused vormistatakse kirjalikult ja neid säilitatakse 55 aastat; Riskianalüüsi tulemusi ja tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavaid abinõusid on tööandja TTOS §13 lg 1 p. 6 kohaselt kohustatud tutvustama töötajatele. Lisaks ei ole tööandja väljastanud töötajale isikukaitsevahendeid. Sellega ning samuti töötajale määriva ja tolmuse tööga seoses tööriiete väljastamatajätmisega rikkus tööandja TTOS § 13 lg 1 p.
5. Töökeskkonna ohutegurite hindamatajätmine ja vajalike isikukaitsevahendite ning tööriiete mitteväljastamine põhjustas otsest ja püsivat ohtu töötaja elule ja tervisele. Samuti ei ole tööandja kogu töösuhte kestel korraldanud töötajale TTOS §13 lg 1 p. 7 nõutavat tervisekontrolli, hindamaks töötaja terviseseisundit tööleasumisel ning hiljem vastavalt 24.04.2003 määrusele nr 74 regulaarselt selleks, et tuvastada kas töökeskkonna ohutegurid võivad kahjustada või on kahjustanud töötaja tervist. Tuginedes eeltoodule oli tööandja vaidluse esemeks olevas töösuhtes ebaseaduslikult kogu töötervishoiu ja tööohutusega seotud riisiko jätnud töötaja kanda. lk 6 Tööandja ei ole töötaja poolt esitatud ülesütlemisavaldust

§105

lg 1 sätestatud ajal ja korras vaidlustanud, seega

§105

lg 2 kohaselt on tööleping lõppenud töötaja poolt 19.05.2015 avalduses märgitud alusel ja tähtajal, s.o.

§ 91lg 2 alusel 20.

maist

2. NÕUE JA MENETLUSLIKUD KÜSIMUSED Kuna töötaja ütles lepingu üles

§91

lg 2 alusel erakorraliselt seoses tööandjapoolse lepingutingimuste rikkumisega ning tööandja ei ole töölepingu ülesütlemise avaldust seaduses ettenähtud ajal vaidlustanud, saab eeldada, et tööandja on omaks võtnud töölepingu tingimuste olulise rikkumise. Seetõttu palub hageja, tuginedes ITLS §24 lg 4; lg 5 mõista tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitis

§100

lg 4 alusel 3 (kolme) kuu keskmise töötasu suuruses summas, kokku netosummas 3282,60 (3 x 1094.20) eurot ning kohustada tööandjat tasuma nimetatud summale lsiaks kõik seaduste kohaselt töötaja ja tööandja poolt töötasult tasumisele kuuluvad maksud ja maksed. Kuna tööandja ei ole esitanud töötasu arvestuse dokumente ja töölepingus on fikseeritud töötasu tunnitasuna, siis töötaja arvestuse kohaselt on töötaja kuutöötasu 1094.20 eurot netosummas. 3 kuu keskmine netotasu on 3282,60 eurot Hageja palub nõuda tööandjalt välja töötaja töötasu arvestamise aluseks olevad dokumendid ning korrektne raamatupidamisarvestus töötaja keskmise kuutöötasu kohta; Hageja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses; Vältimaks aeganõudvat ja pooltele kulukat kohtuprotsessi, on hageja valmis kompromissiks ning ootab selleks kostjapoolseid ettepanekuid; Hageja õigusabikulud ja muud kohtukulud jätta OÜ Stiiper Grupp kanda. TsMS §177 lg 4 alusel mõista kostjalt välja viivis väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja vastuväited Kostja oma vastuses hagile /t.l. 35/: 1. võtab hagi osaliselt õigeks, tunnistades hagiavalduses kostja vastu esitatud nõudeid osaliselt. 2. palub menetluskulud jätta poolte endi kanda. 3. ei ole esitada vastuväiteid selle kohta, et kohus asja menetlusse võttis. 4. ei ole andmeid selle kohta, et oleks alust jätta hagi läbi vaatamata või asjas menetlus lõpetada. II. Vastuväited hageja nõuetele Kostja tunnistab, et tõele vastab hagiavalduses väidetu, mille kohaselt hageja ütles töölepingu erakorraliselt üles 19.05.2015.a, tööandja sai ülesütlemisavalduse kätte ja lk 7 poolte vaheline töösuhe lõppes 20.05.2015.a. Tõele vastab ka see, et kostja ei ole töölepingu erakorralist ülesütlemist õigeaegselt vaidlustanud.

§ 100

lg 4 kohaselt kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Kostja palub kohtul väljamõistetava hüvitise suurust vähendada selliselt, et hageja kasuks mõistetakse välja hüvitis hageja kolme päeva keskmise töötasu ulatuses ja seda alljärgneval põhjendusel. 2.1.Vastavalt töölepingu p.-le 3.

1. kohustus kostja maksma töötasu iga kuu
2. kuupäevaks eelmise kalendrikuu eest. Tööandja teostas hagejale töötasu väljamaksed jaanuari kuu eest
3. veebruaril, veebruari kuu eest
4. märtsil, märtsi kuu eest
5. aprillil, aprilli kuu eest
6. mail (lisa 1). Aprilli kuu eest tasus tööandja 5 päevase hilinemisega eelneval suulisel kokkuleppel hagejaga. Seega tegelikkuses tööandja viibis küll töötasu maksmisega käesoleval aastal kahel korral ühe päeva ja ühel korral 5 päeva, kuid viie päevane töötasu maksmisega hilinemine toimus hagejaga kooskõlastatult ja hageja eelneval loal. Lisaks oli töötasu aprilli kuu eest töölepingu ülesütlemise ajaks hagejale juba välja makstud.

§ 91

lg 2 p 2 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega. Ühe päevast viivitust ei saa pidada oluliseks viivituseks. Tegemist ei ole tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumisega, mis tingiks hageja kasuks hüvitise väljamõistmise 3 kuu keskmise töötasu ulatuses. 2.2. Hageja tugines töölepingu erakorralisel ülesütlemisel lisaks

§ 91lg 2 p-le 3, viidates kahele ohutegurile – müra ja tolm.

Hagiavalduses toodud väited sellest, et töökeskkonnas esines veel hulgaliselt ohutegureid on oletuslikud ja tõendamata. Samuti on hageja poolt tõendamata, et töökeskkonnas esines müra ja tolm sellises ulatuses, mis oleks põhjustanud reaalset ohtu töötaja tervisele. Töötaja ei ole ei töövaidluskomisjonile ega kohtule esitanud tõendeid asjaolu kohta, et tal oleks esinenud varasemalt mingi tervise rike, millest võiks järeldada, et see on tingitud töökeskkonnast. Hagiavalduses toodud etteheited TTOS § 13 lg 1 p 6 ja 11 rikkumiste kohta on üllatuslikud, nendele alustele hageja töölepingu ülesütlemisel ei tuginenud ja need väited ei vasta ka tõele. Tööandja juures on teostatud töötervishoiu ja tööohutusalast järelvalvet. Liigset müra ja tolmu taset, mis seaks ohtu töötaja tervise, kontrolli tulemusena ei ole tuvastatud. Töötaja väited sellest, et tal puudusid isikukaitsevahendid ja tööriided, ei vasta tõele. Tööandja tagas töötajatele tööriietuse ja isikukaitsevahendid, hageja ei ole kordagi teinud kostjale enne töölepingu ülesütlemist etteheiteid sellest, et tal puuduksid tööriided või isikukaitsevahendid. Eeltoodust tulenevalt kuivõrd töö jätkamine ei olnud tegelikkuses seotud reaalse ohuga töötaja tervisele, mingeid tervise rikkeid, mille oleks tinginud müra ja tolm töötajal ei esinenud, ei ole põhjendatud ka hüvitise väljamõistmine kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Lisaks märgib kostja, et enne töölepingu ülesütlemist ei ole hageja kordagi kostjale teinud etteheiteid selles, et töötasu tasumisega oleks kostja olnud olulises viivituses ja töö jätkamine seaks müra ja tolmu tõttu reaalselt ohtu tema tervise. 2.

1. Hageja palub kohtul lisaks kohustada kostjat tasuma väljamõistetavalt hüvitiselt kõik seaduste kohaselt tasumisele kuuluvad maksud ja maksed. Kostja taolise lk 8 nõudega ei nõustu ja kostjale on arusaamatu millele tuginevalt taoline nõue on esitatud. Hageja jätab tähelepanuta asjaolu, et kohtule on esitatud nõue hüvitise, mitte töötasu väljamõistmiseks. Kostjal puudub kohustus tasuda hüvitiselt riiklike makse. IV. Menetlusküsimused Kostja ei välista võimalust asja kompromissiga või muul viisil kokkuleppel lahendamiseks. Kostja on nõus hagejale kompromissi sõlmimise eesmärgil tasuma hüvitise kolme päeva keskmise töötasu ulatuses. Kostja teatab, et ta on nõus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus, tutvunud asjas esitatud materjalidega, leidis, et esitatud hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele hagis toodud õiguslikul alusel. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et
2. Hageja VP asus t OÜ-s Stiiper Grupp tööle
4. 2013 abitöölisena ja rehvipurustusseadmete remontijana. Esialgu tegeles hageja erinevate ehitus- ja seadmepaigalduse ning montaažitöödega.
5. aasta algul algas seadmete katsetamine ja kevadel ka tootmine.
6. Peale tootmistegevuse algust oli hageja ülesandeks muu hulgas tootmisprotsessis osalemine (auto ja traktorirehvide suurte detailide peenpurustus mehaanilisel teel), seadmete jälgimine, protsessi juhtimine, toodangu kogumine, vajadusel tehniliste tõrgete lahendamine.
9. 2015 ütles hageja töölepingu üles

§ 91lg.

2 alusel alates

2. 2015, seoses tööandjapoolse lepingutingimuste rikkumisega. Ülesütlemisavalduse edastas ta tööandja esindajale, saades sellele pitsatijäljendi
3. Tööandja ei ole lepingu ülesütlemist seaduses ettenähtud korras vaidlustanud. Seega tegemist on kehtiva ülesütlemisega. 5.

§ 100lg.

4 kohaselt, kui töötaja ütleb töölepingu üles erakorraliselt, põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Hageja esitas nõude hüvitisele summas 3282 eurot 60 senti (3x1094,20 eurot). Poolte vahel on vaidlus selle üle kui suur peaks olema hagejale makstav hüvitis. Kostja on seisukohal, et kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Kostja palub kohtul väljamõistetava hüvitise suurust vähendada selliselt, et hageja kasuks mõistetakse välja hüvitis hageja kolme päeva keskmise töötasu ulatuses. Kostja põhjendab taotlust hüvitise vähendamiseks järgmiselt : Tegemist ei ole tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumisega, mis tingiks hageja kasuks hüvitise väljamõistmise 3 kuu keskmise töötasu ulatuses. Hageja tugines töölepingu erakorralisel ülesütlemisel lisaks

§ 91lg 2 p-le 3, viidates kahele ohutegurile – müra ja tolm.

Hagiavalduses toodud väited sellest, et töökeskkonnas esines veel hulgaliselt ohutegureid on oletuslikud ja tõendamata. Samuti on hageja poolt tõendamata, et töökeskkonnas esines müra ja tolm sellises lk 9 ulatuses, mis oleks põhjustanud reaalset ohtu töötaja tervisele. Töötaja ei ole ei töövaidluskomisjonile ega kohtule esitanud tõendeid asjaolu kohta, et tal oleks esinenud varasemalt mingi tervise rike, millest võiks järeldada, et see on tingitud töökeskkonnast. Hagiavalduses toodud etteheited TTOS § 13 lg 1 p 6 ja 11 rikkumiste kohta on üllatuslikud, nendele alustele hageja töölepingu ülesütlemisel ei tuginenud ja need väited ei vasta ka tõele. Tööandja juures on teostatud töötervishoiu ja tööohutusalast järelvalvet. Liigset müra ja tolmu taset, mis seaks ohtu töötaja tervise, kontrolli tulemusena ei ole tuvastatud. Töötaja väited sellest, et tal puudusid isikukaitsevahendid ja tööriided, ei vasta tõele. Tööandja tagas töötajatele tööriietuse ja isikukaitsevahendid, hageja ei ole kordagi teinud kostjale enne töölepingu ülesütlemist etteheiteid sellest, et tal puuduksid tööriided või isikukaitsevahendid. Eeltoodust tulenevalt kuivõrd töö jätkamine ei olnud tegelikkuses seotud reaalse ohuga töötaja tervisele, mingeid tervise rikkeid, mille oleks tinginud müra ja tolm töötajal ei esinenud, ei ole põhjendatud ka hüvitise väljamõistmine kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Riigikohus on oma 06.02.2012 otsuses asjas nr 3-2-1-170-11 märkinud, et ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude peab esitama pool, kellele ülesütlemisavaldus tehti. Samas lahendis märgib Riigikohus, et kuna hageja oli esitanud kostjale ülesütlemisavalduse ja kostja oli selle kätte saanud, lõppes tööleping hageja avalduses märgitud alusel ja kuupäeval. Tartu Ringkonnakohus on oma 20.09.2013 otsuses asjas nr 2-11-51877 leidnud, et kuna kostja pole hageja ülesütlemise avaldust vaidlustanud, siis ei pea maakohus hindama, kas esines mõjuv põhjus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks või mitte. Ringkonnakohus märkis ka seda, et tööandja väited töölepingu erakorralise ülesütlemise aluste puudumise kohta on asjakohatud, kuivõrd tööandja ei vaidlustanud erakorralist ülesütlemist. Et hageja on kostjaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles öelnud ning tegemist on kehtiva ülesütlemisega (

§ 105lg 2), siis ei anna kohus hinnangut ülesütlemise põhjendatusele.

Seoses töölepingu erakorralise ülesütlemisega on hagejal õigus nõuda

§ 100lg 4 järgi hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

Kohus möönab, et teatud juhtudel võib ,

§ 100lg 4 teises lauses sätestatud alusel, hüvitise suurust muuta.

Kohus aga ei nõustu kostjaga, et ülesütlemise aluste olemasolu on tõendamata. Võttes arvesse käesoleva vaidluse asjaolusid ei pea kohus põhjendatuks hüvitise suurust muuta. Töövaidluskomisjonile esitatud konto väljavõtte kohaselt on hageja viimase kuue kuu keskmine töötasu (neto) 1051,61 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

§ 100lg-s 4 sätestatud hüvitis summas 3154,83 eurot. Menetluskulud Ts

MS § 162 lg 1 alusel jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS §174 lg. 1 järgi menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Lõike 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. lk 10 TsMS § 175 lg. 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja esindaja taotluse kohaselt seisnesid õigusabi osutamise käigus tehtud toimingud järgnevas: töövaidluskomisjoni otsuse ja tööandja poolt kohtule esitatud taotluse analüüs, hagiavalduse koostamine (4 tundi – 180 eurot); kostja vastuse ja asjassepuutuvate kohtulahendite analüüs (2 tundi – 90 eurot); tõendite analüüs, kokkuvõtte tegemine, istungiks ettevalmistamine, konsultatsioon hagejaga, istungil osalemine (4 tundi – 180 eurot), kokku 10 tundi, tasu 450 eurot, millele lisandub käibemaks 90 eurot; Lisaks taotleb hageja esindaja sõidukulu summas 61,20 eurot väljamõistmist. Kostja sai menetluskulude taotluse kätte 15. 10. 2015 ja ei ole sellele vastuväiteid esitanud. Kohus, kaalunud esitatud taotlust, leiab selle olevat põhjendatud. Hageja menetluskulu kuulub väljamõistmisele kostjalt. TsMS § 177 lg. 4 tulenevalt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /digitaalselt allkirjastatud/ Kohtunik: Külli Mõlder