Obsah (10)
§ 436§ 438§ 232§ 457§ 367§ 162§ 177§ 138§ 144§ 174KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Toomas Talviste Otsuse avalikult teatavaks- 11. september 2017, Pärnu Maakohtu Rüütli tänava kohtumaja kantselei kaudu tegemise aeg ja ko
) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada.
§ 436lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
Vastavalt
§ 438
lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
§ 232
lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Kohus peab esmalt vajalikuks märkida, et
§ 457
lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus nõustub hagejaga, et 4
(6)Tsiviilasi nr 2-17-2969 hagejale kutsehaigushüvitise maksmise kohustus (kostja tegevus on põhjuslikus seoses hagejal tekkinud kutsehaigusega) on tuvastatud juba eelmises kohtuotsuses tsiviilasjas x xx xxxxx (tl 6-27). Nagu nimetatud kohtuotsuses juba on tuvastatud, on - käesoleval juhul vaja kohaldada tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid, sest kostja tegevus ehk tervistkahjustavates tingimustes töötamine, millest tulenevalt on hagejal kahju tekkinud, toimunud enne 01.07.2002 (VÕSRakS § 11) - TsK § 463 lg 1 kohaselt vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral kahju eest vastutav organisatsioon (hageja töötas kostja juures 1980-2002) kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused - Käesoleval juhul asjakohane Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrus nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra kohta“ (ka Ajutine kord) ja just selle korra p 8, mille kohaselt kahju eest vastutav organisatsioon hüvitab kannatanule järgmised lisakulutused, kui nende kulutuste vajadus on kinnitatud arstliku ekspertiisiga: 1) proteesid ja abivahendid; 2) retseptiravimid; 3) sanatooriumituusikud; 4) sõidukulud raviasutusse või sanatooriumi; 5) kulutused kannatanu kõrvaliseks hoolduseks. Käesoleval juhul on lisakulutusteks hageja retseptiravimid ja sanatoorne ravi, mille summaliste kulutuste osas kostja vastuväiteid esitanud ei ole. Kohtul ei ole alust kahelda, et tegemist on kellegi teise retseptiravimite või kellegi teise sanatoorse ravi kuludega. Hageja nõuet kinnitab ka Sotsiaalkindlustusameti 18.11.2013 otsus nr 1038718 (tl 56), millega nimetatud ameti ekspertiisi peaspetsialist on hagejal tuvastatud töövõime 50%-lise kaotuse alusel (põhjuseks märgitud kutsehaigus) märkinud, et nimetatud tervisekahjustusest tingitud lisakulud on retseptiravimid ja taastusravi 10 statsionaarset või 14 ambulatoorset päeva aastas koos sõidukuludega. Tegemist on Ajutise korra p 8 mõttes ekspertiisiga ning seetõttu on hageja rahalised nõuded põhjendatud, v.a osas, milles ta ise neist oma 10.08.2017 menetlusdokumendis loobus – hageja vähendas nõuet seoses aegumisega nõustumisega 804.81 eurolt 787.96 euroni ehk 16.85 euro võrra ning viivise nõuet 10.05 eurolt 9.51 euroni ehk 0.54 euro võrra. Kokku vähendas hageja nõuet seega 17.39 euro ehk 2,13% (hagi täpsustuse nõue 13.04.2017 menetlusdokumendi kohaselt oli 814.86 EUR). Kostja vastuväited hagi aegumise ja viivise osas ning viited Riigikohtu lahendile nr 3-2-1161-16 ei ole kohtu hinnangul põhjendatud. Kohus peab aegumise hindamisel lähtuma sellest, millal hageja sellisest kahjust teada sai. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 153 lg 1 sätetele on tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtajaks kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust teada sai. Käesoleval juhul on hagi esitatud 23.02.2017 ning hageja lõplik nõue hõlmab alates juulist 2014 tekkinud retseptiravimite ja sanatoorse ravi kulu, arvestades kostja osa terviskahjus ehk 44% kuludest. Hageja ei saanud ei 2002.aastal töösuhte lõppedes ega enne vastavate kulutuste tekkimist nendest teada ja seega ei ole haginõuded aegunud. Hageja ei nõua igakuist hüvitist (milline küsimus on vastava indekseerimisega tsiviilasjas nr x xx xxxxx juba lahendatud), vaid jätkuvalt tekkivaid lisakulutusi. Samadel asjaoludel on lisakulude nõue rahuldatud ka eelnimetatud kohtuasjas, samadel asjaoludel on aegumise vastuväide ka eelnimetatud kohtuasjas rahuldamata jäetud (ka siis väitis kostja, et hageja nõuete aegumistähtaeg pidanuks juba kutsehaiguse tuvastamisel 2002.a algama). Vaidlust ei ole selles, et kostja sai hageja nõude kahju hüvitamiseks (14.12.2016 kiri, tl 30-34) 5
(6)Tsiviilasi nr 2-17-2969 kätte ning tähtaeg nõude täitmiseks oli 28.12.2016. Seega on VÕS § 113 lg 2 alusel põhjendatud arvestada viivist alates 29.12.2016 (võlgnetavalt summalt on õigus nõuda viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest) kuni hagi esitamiseni ja edasiulatuvalt kuni nõude kohase täitmiseni
§ 367alusel.
Seega tuleb hagi rahuldada. Menetluskulud
§ 162
lg 1 kohaselt kohaselt tuleb menetluskulud jätta kostjakanda.
§ 177
lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses.
§ 138
lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib
§ 144
ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Vastavalt
§ 174
lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Käesoleval juhul on hageja menetluskuludeks tasutud riigilõiv 175 eurot ning menetlusega seotud õigusabi kulud 6 tunni ulatuses summas 600 eurot (100 eurot tund), millele lisandub käibemaks. Kostja on märkinud, et põhjendamatu oleks nõuda temalt kogu menetluskulu hüvitamist, sest tema vastuväidete põhjal on hageja nõuet ligemale 10% vähendanud ning 27.06.2017 kohtueelistungil alles tutvus hageja kostja 26.05.2017 vastusega, tehes seda seega kohtuistungi arvelt (hageja nõuab ka kohtuistungi ajakulu eest esindajatasu hüvitamist). Kohus nõustub osaliselt kostjaga ja leiab, et kuna hageja haginõue on vähenenud 2,13 %, mille osas hageja on ise tunnistanud nõude aegumist ning hageja tõepoolest tutvus kohtueelistungil 26.05.2017 menetlusdokumendiga vähemalt 10 minutit (samas ei eristata 10.08.2017 menetlusdokumendi koostamist 26.05.2017 menetlusdokumendiga tutvumisest, märkides kokkuvõtlikuks ajakuluks 1,5 tundi), siis on põhjendatud õigusabikulude vähendamine ühe tunni võrra. Seega peab kohus mõistlikuks kulutuseks õigusabile 5 tundi hinnaga 100 eurot, millele lisandub käibemaks (tegemist on mõistliku tunnihinnaga, kohtupraktikas on aktsepteerinud oluliselt kõrgemat määra vandeadvokaadi puhul) ehk 600 eurot ning riigilõiv kui vältimatu kulutus hagimenetluses 175 eurot. Kokku seega 775 eurot. Hageja ei ole käibemaksukohustuslane ega saa seega käibemaksu tagasi (
§ 174lg 10).
Vastavalt
§ 177
lõikele 4 märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on sellise taotluse esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik 6
(6)