Obsah (6)

§ 436§ 459§ 162§ 174§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Ingrid Niinemägi Otsuse tegemise aeg ja koht 31.augustil 2017.a. Paide kohtumajas Tsiviilasja number 2-17-1452 Tsiviilasi ETi ja HT hagi

§ 436lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega.

2.

§ 459

lg 1 kohaselt pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, on poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust 2 2-17-1452 mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist. Hagejad soovivad saada oma isalt suuremat elatist, kui seni Pärnu Maakohtu 24.04.2012 kohtumäärusega nr 2-10-67261 kinnitatud kompromissi alusel makstud 50 eurot kuus, taotledes elatise väljamõistmist kostjalt igakuuliselt 210 euro suuruses summas. Perekonnaseaduse (PKS) § 96 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Tulenevalt PKS § 97 p-dest 1 ja 2 on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps ning laps, kes täisealiseks saanuna jätkab põhi- või kutsehariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses. Vastavalt PKS § 99 lg-le 1 määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadusest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, kusjuures ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, mis alates 01.01.2017 on 235 eurot. Riigikohtu lahendi 3-2-1-78-13 p 15 kohaselt ei tule selles ulatuses lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Antud juhul nõuab hageja kostjalt elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-124-15 leidnud, et elatise suurendamiseks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärani ei ole vaja üldjuhul tõendada, et lapse vajadused on suurenenud. Käesolevas tsiviilasjas ei ole kostja ka laste vajadusi vaidlustanud, seepärast aktsepteerib kohus laste vajadusi vastavalt hagiavalduses esitatud arvestusele. Samuti ei ole vaidlust selles, et laste vanemad elavad eraldi ja hagejate elukohaks on ema elukoht. Seega on kostja alaealiste laste vanemana kohustatud andma neile ülalpidamist. Alaealised lapsed omakorda on õigustatud saama oma isalt elatist.

1. PKS § 100 lg 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (edaspidi elatis). Sama paragrahvi teise lõike kohaselt täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Vastavalt Riigikohtu seisukohale on vanem ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-3-07). Viimatinimetatud lahendist tuleneb ka, et kui vanem täidab elatist muul moel kui perioodilise maksena, siis saab seda arvestada ülalpidamiskulu kandmisena ainult juhul, kui teine vanem selleks nõusoleku annab või selle hiljem heaks kiidab. Eeltoodust lähtudes saab kohus arvestada kostja poolt ET ülalpidamiskohustuse täitmisena lisaks elatise maksmisele ülekannetena 5 kuu eest kokku 250 eurot (tl 61, 80) kulutusi, mida laste ema on aktsepteerinud, so ujulapääsmed 40 eurot (tl 73, 77-78), laagrikulud 114 eurot ja mänguri peakomplekt 94,90 eurot (tl 97). HT ülalpidamiskuludena arvestab kohus elatise maksmise ülekannetena 5 kuu eest kokku 250 eurot. Ülejäänud tõendid, mis ST on esitanud, on jätnud kohus tähelepanuta, kuna need ei puuduta vaidlusalust perioodi või on tegemist kuludokumentidega, mida hagejad ei ole ülalpidamiskuludena heaks kiitnud või vastavat nõusolekut andnud.
2. PKS § 102 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Käesolevas tsiviilasjas ei ole kohus mõjuvaid põhjusi elatise vähendamiseks alla hagejate nõutud summa tuvastanud. Tulenevalt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-118-12 p-st 14 on vanemal kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning 3 2-17-1452 vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Kostja on töövõimeline ning tulenevalt eelviidatud Riigikohtu lahendist peab tal olema võimalik töötada vähemalt töötasuga Eesti Vabariigis kehtestatud töötasu alammääras. Eeltoodust lähtudes rahuldab kohus hagi vastavalt nõude vähendamisele ning nõuab kostjalt välja elatise ET ülalpidamiseks perioodi eest 27.01.2017-31.08.2017 971,10 eurot [(7 x 210) – 250-40114-94,90] ja HT ülalpidamiseks sama perioodi eest 1220 eurot [(7 x 210) – 250]. Alates 01.09.2017 kuulub elatis väljamõistmisele igakuuliselt kummalegi hagejale summas 210 eurot.
3. Kohus selgitab, et tuginedes

§-le 459 on pooltel õigus nõuda elatise suuruse muutmist juhul, kui pärast otsuse jõustumist on oluliselt muutunud nõude aluseks olevad asjaolud. Menetluskulud Tulenevalt

§ 162lg-st 2 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna käesolevas asjas tehti otsus kostja kahjuks, jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.

§ 174

lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud. Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 2 kohaselt ei võeta riigilõivu elatise nõudmise hagi eest. Hageja menetluskulu koosneb kulust õigusabile kokku 5 tunni eest summas 500 eurot ja esindaja sõidukulu 25,92 eurot. Kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud kuludele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad

§ 175lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäärast.

Samas on Riigikohus 26.06.2014 määrusega nr 3-2-1-153-13 tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ning kehtetuks nii

§ 175

lg 4 kui Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“. Kuigi kostja on leidnud, et menetluskulud peaksid jääma hagejate enda kanda, ta kulude suurust vaidlustanud ei ole. Vajadus menetluskulude kandmiseks hagejate taotletud ulatuses on põhjendatud ja vajalik. Hageja vajaliku ja põhjendatud menetluskulu peab kandma kostja täies ulatuses. Hageja on taotlenud, tuginedes

§ 177

lg-le 4, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Ingrid Niinemägi Kohtunik 4