Obsah (10)

§ 100§ 137§ 123§ 116§ 120§ 124§ 143§ 101§ 102§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Tambet Grauberg Tsiviilasja number 2-17-625 Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi 26. mai 2017.a. Haapsalu kohtumaja

) § 97 p 1 sätestab, et alaealine laps on õigustatud saama ülalpidamist. Elatise väljamõistmiseks saab alaealise lapse vanem tema seadusliku esindajana esitada kohustatud isiku vastu kohtule hagi ülalpidamist saama õigustatud alaealise lapse nimel. 9.1. Kohtule esitatud hagiavalduse kohaselt paluvad mõlemad hagejad K-E.Õ. ja O.V.Õ. kohtul kostjalt V.A.ult välja elatis igakuine elatis summas 235 eurot, kuid mitte väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast. Vastuseks hagiavaldusele kostja V.A. esitanud avalduse laste ühise hooldusõiguse lõpetamiseks selliselt, et laste ainuhooldusõigus jääks laste emale V.A.ule (vt p 2.1.). Hagejate esindaja (laste isa) T.Õ. on samuti esitanud avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks (vt p 1.2.). Tulenevalt perekonnaseaduse (

) § 100 lg 2 alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Hagejate esindaja T.Õ.e ja kostja V.A.u abielu lõppes 30.09.2016.a. Harju Maakohtu kohtuotsusega 2-16-10723 ning hiljemalt 11.07.2016.a. asus kostja eraldi elama. Seega 7 2-17-625 on kostja elatist maksma kohustatud isikuks (

§ 100lg 1).

Kostja V.A. poolt kohtu esitatud avalduse kohaselt soovib kostja, et talle läheks üle ainuhooldusõigus laste elu- ja viibimiskohaga ning haridusega seotud küsimustes. Ülejäänud osas (s.o laste tervis jms olulised küsimused) on kostja nõus ühise hooldusõiguse säilimisega. Kostja avalduse rahuldamise korral tuleks hagi jätta osaliselt, s.o edasiulatuva nõude osas rahuldamata. 9.2. Kostja esitatud avalduse kohaselt on laste isa „vägivaldse natuuriga inimene, kelle manipuleeriv käitumine võib jätta temast küll toreda pereisa mulje.“ Avalduse põhjenduste kohaselt on T.Õ. laste ema kodus välja ajanud nii, et viimane ei saanud lastele asjade käiku selgitada. Tõenditena on kostja esitanud V.P. (kostja tütar) ja perenõustaja K.K. kirjalikud selgitused. K.K. selgituste kohaselt on perel olnud probleeme alates 2013.a. novembrikuust ning kuni 2016.a. on pere käinud psühholoogi vastuvõttudel. Samuti nähtub K.K. selgitusest, et 2013.a. novembris on T.Õ. V.P.it füüsiliselt karistanud, mille järel on pere suunatud psühholoogi vastuvõttudele. V.P. selgitustest nähtub, et T.Õ. käskis kostjal ja V.P.il oma asjad pakkida ja ära minna. V.P. kinnitab, et tal on olnud hirm T.Õ.e ees, sest ta on olnud kodus karm ja närviline. Vastuseks eelnimetatud süüdistustele on T.Õ. 20.02.2017.a. kohtule ärakuulamisel avaldanud, et tema ei ole kellegi suhtes vägivalda kasutanud ning kodust lahkumise soovist on V.A. talle 2016.a. juulis teatanud, kui V.A.ul oli tekkinud soov teise mehega koos Tallinna elama asuda.

§ 137

lg 1 ja 3 alusel kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Kohus leiab, et kostja V.A.u väidetud laste isa kodune terror ja vägivald ei ole kinnitust leidnud. Laste ärakuulamisel on lapsed kohtule avaldanud, et isa on nendega riielnud, kuid vägivalda ei ole nende suhtes kasutatud. Ridala VV seisukohast nähtub, et laste isa on laste eest hoolitsenud, tegelenud nii spordi kui ka muude huvialadega, samuti on kontrollinud laste koolikohustuse täitmist. Nimetatuga haakub laste esindaja V. Krinali seisukoht, kelle kirjalikest seisukohtadest ja kohtuistungil avaldatud arvamusest nähtub, et lapsed on rahul praeguse elukorraldusega. Mingit vägivalla keskel elamist ei ole tuvastamist leidnud. Asjaolu, et

1. aastal oli V.P. suhtes vägivalda kasutatud ei ole antud vaidluses lastele ülekantav, s.t need konfliktid, mis olid tekkinud 4 aastat tagasi V.P. ja T.Õ.e vahel ei ole põhjenduseks, et eeldada laste K-E.Õ. ja O.V.Õ. väärkohtlemist. Probleemina on menetluse kestel Ridala VV, laste esindaja, psühholoogi seisukohtades ja laste enda ärakuulamisest ilmnenud asjaolu, et lastele on jäänud arusaamatuks miks ema on isa juurest lahkunud. V.A. on selgitanud, et ta sunniti ähvarduse mõjul lahkuma, mis riimub V.P. kirjalike selgitustega. Laste ema V.A.ul on peale lahutamist abiellunud Tallinnas elava A.A.uga, mistõttu on eluliselt usutav T.Õ.e selgitused, et V.A. on ise soovinud ühisest elukohast lahkuda. Kohus leiab, et laste ja ema vägivaldset lahutamist ei ole laste isa T.Õ.e poolt toimunud, n-ö avalduses nimetatud „kodust väljaviskamist“. Lapsed olid sel ajal ka kodust eemal ja emale oli teada nende viibimise koht, mistõttu ta oleks saanud soovi korral lapsed endaga kaasa võtta. Tsiviilasjas nr 2-16-10723 ei olnud 05.09.2016.a. V.A. huvitatud laste hooldusõiguse kindlaksmääramisest, kui sellele otseselt laste ema tähelepanu juhiti, ka sel korral ei olnud laste huvid ema jaoks esikohal. Kohus nõustub laste esindaja V. Krinali selles, et laste ema soov lahendada lastega seotud hooldusõiguse ja suhtlemise küsimused, ei ole siiras, sest tema huvi on aktualiseerunud alles elatise nõudmisel. Laste ema on korduvalt viidanud asjaolule, et lapsed ei soovi temaga telefoni teel rääkida ega koolivälisel ajal kokku saada, pidades seda laste isa mõjutustegevuse tagajärjeks. Ridala VV on arvamustes märkinud, et 21.04.2017.a. ja 28.04.2017.a. ei soovinud O-V.Õ. emaga kohtuma tulla ja seetõttu jäid kohtumised ära. Kostja poolt kohtule esitatud kõneeristusest nähtuvad üksikut juhud, mil V.A.ul on olnud võimalik T.Õ.ega ja lastega kontakti saada. Kõned on jäänud 8 2-17-625 lühikeseks ja lapsed on, nt 27.02.2017.a. väljendanud vastumeelsust emaga suhtlemisel (24.04.
2. kostja menetlusdokument p 2.6.jj). Nimetatud asjaolud viitavad sellele, et V.A.ul tuleb teha pingutusi selleks, et usaldusväärne side lastega taastuks, mis on leidnud kajastamist ka psühholoogi H-B.L. 28.04.2017.a. arvamusest ja ka lapsed on kohtule avaldanud, et ema käitumine on jäänud neile arusaamatuks. T.Õ.e pahatahtlik käitumine laste mõjutajana ei ole leidnud asjas kinnitust. Kohtule on esitatud e-kirjad T.Õ.e ja V.A.u vahel, milles on T.Õ. andnud 23.02.2017.a. teatanud laste mobiiltelefoni numbri ja kellaajad, mil ema saaks helistada (I kd, tl 139). Kohtu hinnangul ei ole T.Õ. ema suhtlemisõigust piiranud ja on andnud lastele võimaluse emaga suhtlemiseks.

§ 123

lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huve. Seega kohus leiab, et V.A.u avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest laste huvides on jätkata senise elukorraldusega, elukoha muutus võib olla neile liigselt traumeeriv. Laste ema V.A. ei ole ka lapsi sünnipäeval ja tähtpäevadel meeles pidanud, et sel ajal ühendust võtta ja kingitusi teha, mis kinnitab kohtu veendumust, et tal on olnud vähene huvi laste tegemiste vastu. Arvestades laste ja ema vahelise suhtlemise puudujääke, ei saa ka rääkida laste ja ema vahelisest tugevast hingelisest seotusest. V.A. on asja menetlemisel avaldanud valmisolekut laste eest hoolitsema hakata ja ta võib olla suuteline tagama lastele sobivad hädavajalikud elamistingimused, sest tal on kindel elukoht ja pereliikme toetus, kuid need asjaolud ei ole asjas piisavad, et otsustada V.A.ule ainuhooldusõiguse üleandmine. 9.3. Laste isa T.Õ. on esitanud kohtule avalduse, mille järgi palub kohtul lõpetada ühine hooldusõigus ja anda temale üle laste ainuhooldusõigus. Kohus leiab, et T.Õ.e avaldus on osaliselt põhjendatud. Vanema ja lapse õigustest olulisima osa moodustab hooldusõigus. Hooldusõigus tähendab

§ 116

lg 2 mõttes seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sh hoolitseda lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara (varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud asju (otsustusõigus), samuti on hooldusõiguslik vanem

§ 120lg 1 järgi üldjuhul lapse seaduslik esindaja (esindusõigus).

Vanema isikuhooldusõigus hõlmab

§ 124

lg 1 ja § 126 lg 2 järgi mh vanema kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata, määrata tema viibimiskohta ja suhtlusringkonda. Hooldusõigusliku vanema õigus määrata lapse viibimiskohta ja suhtlusringkonda hõlmab mh ka vanema õigust määrata, kus ja kellega koos laps elab, ning see loob ühtlasi eeldused lapse kasvatamiseks ja tema eest hoolitsemiseks. Ridala VV poolt 14.02.2017.a. kohtule esitatud arvamusest nähtub, et laste hoolitseb laste eest ja kui isal ei ole aega, siis teeb seda laste isapoolne vanaema. Lapsed osalevad mitmetes huvitegevusringides ja tegelevad spordiga. Samuti nähtub, et lastel on head suhted koolikaaslastega ning neil on võimalus suhelda lähisugulastega, kes elavad Läänemaal. Laste esindaja on Ridala VV seisukohti kinnitanud, märkides, et laste isal T.Õ.el on lastele tagatud kõik vajalikud tingimused eakohaseks arenguks. Kui isa on ka töö tõttu eemal, siis hoolitseb laste eest isapoolne vanaema. Esindaja hinnangul tuleb arvestada laste soovi elada isaga, millega kohus nõustub. Kohtule on lapsed avaldanud, et soovivad jääda Läänemaale isaga elama. Laste isal on kohtu hinnangul lastega tugev hingeline side, isa on taganud neile sobivad elutingimused, mis on vajalikud alaealiste laste kasvamiseks ja arenguks, samuti on T.Õ.e juures elades tagatud sotsiaalne võrgustik vanaema ja lühisugulaste näol, mis toetavad isa laste eest hoolitsemisel. Võttes arvesse asjaolu, et T.Õ. ja V.A. ei ole suutelised omavahel hooldusõiguse küsimusi kokku leppima, siis on põhjendatud ühine hooldusõigus lõpetada. Kohus leiab, et ühine hooldusõigus tuleb lõpetada osaliselt ja anda T.Õ.ele üle laste K-E.Õ.e ja O.V.Õ.e isikuhooldusõigus, s.o viibimiskoha ja haridusega seotud küsimustes. Varahooldusõigus säilib muutumatult mõlemal vanemal. Ühise varahoolduse lõpetamiseks ei ole alust, asjaolud, mida laste isa on välja toonud (osaühingu variisikuks hakkamine, mõtlematud kulutused) ei ole piisavaks põhjenduseks ühise varahooldusõiguse lõpetamiseks. V.A. ei ole oma käitumisega laste varalisi huve kahjustanud. 9 2-17-625 10.

§ 143lg 1 alusel on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga.

Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Sama paragrahvi lõike 21 kohaselt lepivad vanemate lahuselu korral lepivad vanemad kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises. Vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus. Kohus leiab, et käesolevas asjas tuleb määrata lahus elava, s.o emaga suhtlemise kord, sest arvestades lapse huve tuleb lapsele tagada võimalus suhelda mõlema vanemaga. Kostja V.A. on 02.03.2017.a. avalduses alternatiivselt esitanud taotluse, et juhul, kui kohus lõpetab vanemate ühise hooldusõiguse ning annab T.Õ.ele üle laste K-E.Õ.e ja O.V.Õ.e ainuhooldusõiguse mh osas, mis puudutab laste elu- ja viibimiskoha määramist, siis määrata kindlaks laste K-E.Õ.e ja O.V.Õ.e ja V.A.u vaheline suhtlemise kord selliselt, et:

1. lapsed ja ema jätkavad psühholoogi vastuvõttudel käimist ajani, mil laste ja ema vaheline side on taastunud;
2. laste ema V.A. kohtub lastega selliselt (s.o ilma laste isa juuresolekuta), et kaks nädalavahetust kuus veedavad lapsed koos oma ema V.A.uga;
3. koolivaheaegadel veedavad lapsed pool ajast emaga ja pool ajast isaga. Emadepäeva veedavad lapsed igal aastal emaga ja isadepäeva igal aasta isaga;
4. laste emal on võimalik ilma mistahes takistusteta osaleda laste sünnipäevadel;
5. laste isa T.Õ. ei tee takistusi, kui laste ema soovib lastega välisriiki reisida. Vastavatest plaanidest teavitab laste ema V.A. laste isa ette vähemalt 3 nädalat (s.o 21 kalendripäeva);
6. laste isa hoidub tegevusest, mis kahjustab laste suhet V.A.uga või raskendab laste kasvatamist ajal, mil lapsed viibivad koos ühe vanemaga, on neil võimalik teise vanemaga suhelda mistahes suhtlusvahendeid kasutades, sh telefon, arvuti, tahvelarvuti jne. Hagejate seaduslik esindaja on 20.03.2017.a. esitanud seisukoha, mille järgi ta ei oma põhimõttelisi vastuväiteid V.A. poolt välja käidud suhtluskorrale ja selline suhtluskord on perspektiivselt mõistlik. Kohus nõustub T.Õ.e seisukohaga, et suhtluskorra rakendamisel tuleb alustada lühiajaliste kokkusaamistega lastele harjumuspärasemas keskkonnas. Ülejäänud suhtlemiskorra punktide osas peab kohus kostja V.A.u ettepanekut mõistlikuks. Kohus lähtub psühholoogi H-B.L. 28.04.2017.a. arvamusest, millest nähtub, et suhtlemise tekitamisel ema ja laste vahel tuleb olla ettevaatlik, et lastel ei tekiks negatiivseid emotsioone ja ei lõhuks lastest tekkinud usaldust. Esimesed kohtumise peaksid jääma päeva piiresse. Kohus leiab, et esimesed kaks kuud pärast kohtuotsuse jõustumist toimub kohtumine kuu esimesel ja viimasel täisnädala reedel Ridala Vallavalitsuse ruumides ajavahemikul 13.00 kuni 17.00, mis lepitakse vallavalitsuse esindaja vahendusel täpsemalt kokku laste ema ja isa vahel. 11.

§ 100lg 1 järgi ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega.

Alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamisel. Igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (

§ 101lg 1).

Alates 01.01.2016.a. kehtiva palga alammäära järgi on elatise miinimum 215 eurot kuus ühe lapse kohta, alates

1. aastast 235 eurot. Hagejate seaduslik esindaja on algselt nõudnud igakuist elatist tagasiulatuvalt alates 11.07.2016.a. kuni 11.01.2017.a. ja alates hagi esitamisest kuni laste täisealiseks saamiseni. 11.
2. Kohus nõustub hagejatega leides, et kostja ei ole andnud hagejale piisavalt elatist. Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine (RKTKo 3-2-1-69-13, p 17). Lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on

§ 101lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada, kuid lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad suuremad kulud tuleb tõendada (RKTKo nr 3-2-1-78-13, p 15).

§ 101

lg 1 sätestab elatise väikseima suuruse, mida 10 2-17-625 saab korrigeerida

§ 102lg 1 sätestatud erandlikele asjaoludele tuginedes.

Kohus leiab, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus (Sotsiaalministeeriumi tellimusel 2004. aastal valminud uurimus "Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika"). Seega ei tohi üldjuhul lapsele välja mõistetav elatis olla väiksem, kui

§ 101lg 1 sätestatud pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Kostja leiab, et tal puuduvad võimalused maksta hagejale igakuiselt elatist, sest kostjal on ülalpidamisel teine laps ja on sündimas veel üks laps. Kohus nõustub kostjaga selles, et ta ei ole võimeline enda varalist seisundit arvestades andma hagejatele ülalpidamist. Kostja V.A.u sissetulekuks on Sotsiaalkindlustusametilt 80,55 eurot V.P.i toetus, peretoetus 200 eurot ja Töötukassalt 79,38 - 136 eurot, lisaks K.P.i poolt tasutav elatis. Keskmiseks kuue kuu sisstulekuks on 305,50 eurot, mistõttu kostja palub arvestada tuleks kostja väikest sissetulekut, mis ei võimalda kõiki kostja ja tema ülalpeetavate vajadusi võrdselt katta.

§ 102

lg 1 alusel võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Vanemal on kohustus oma alaealist last ülal pidada ning kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, st lisaks eluasemele tuleb vanemal tasuda kulude eest toidule, transpordile, sidekuludele ja õppevahenditele jne, mis toob lastega koos elavale vanema kaasa kulusid, seetõttu on lastele miinimummääras elatise maksmine rahas laste huvides. Kohus võtab arvesse, et kostjal on seoses lapse sünniga raksusi sissetulekute leidmisel. Seejuures tuleb arvestada asjaoluga, et hagejate seaduslik esindaja saab alates 01.02.2017.a. 100 eurot peretoetust, mis on mõlema hageja kohta 50 eurot, mistõttu tuleb vähendada elatise suurust (235€50€=185€). Lisaks tuleb arvestada kostja V.A.u teist ülalpeetavat ja peagi sündivat last, siis on mõistlikuks elatise suuruseks 129,25 eurot hageja kohta, so 55 % elatise miinimummäärast. Hagi on esitatud 12.01.2017.a., seega tuleb kostjalt V.A.ult mõista välja elatis kuni kohtuotsuse tegemiseni 26.05.2017.a. kokku summas 576,95 eurot (77,40+3*129,25+111,80) hageja kohta, millest tuleb lahutada 200 eurot (100€ hageja kohta), mille kostja on tasunud 2017.a. jaanuarikuu ja veebruarikuu eest. Seega tuleb hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni kostjalt hageja kohta välja mõista 476,95 eurot, so kokku 953,90 eurot. 11.2. Hagejad on esitanud hagiavalduse ka tagasiulatuvalt, s.o alates 11.07.2016 kuni 11.01.2017.a. hagi esitamiseni.

§ 108

alusel võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kuivõrd tagasiulatuvalt elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (RKTKo nr 3-2-1-78-13, p 13). 2016.a. elatise miinimummäär oli 215 eurot, millest 55% on 118,25 eurot. Seega on tagasiulatuva elatise arvestuslikuks suuruseks kokku 714,55 eurot (76+5*118,25+47,3) hageja kohta, s.o kokku 1429,10 eurot. Tuleb aga arvestada, et kostja on hagejate seaduslikule esindajale tasunud 200 eurot, mille võrra tuleb väljamõistetavat summat vähendada hageja kohta 100 eurot. Hagihind

1. Seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral on TsMS § 129 lg 2 järgi hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Tsiviilasja hind tuleb määrata selle järgi, milline on kohtulahendi tegemise ajal hageja lõplik nõue, arvestades mh miinimumelatise suurenemist. Seetõttu on käesolevas tsiviilasjas hagihinnaks 2115 € (235x9) hageja kohta, so kokku 4230 €. Menetluskulud 11 2-17-625
2. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1, 2 ja 4 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Tulenevalt TsMS § 162 lg -st 2 pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käeoleva vaidluse põhirõhk oli laste hooldusõiguse küsimus, mille tõttu tuleb kohaldada TsMS § 162 lg 1 ja 4 koosmõjus TsMS § 172 lg
3. Tulenevalt TsMS § 172 lg 1 kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kohus leiab, et menetluskulude väljamõistmine oleks vaidluse kaotanud poole, ehk kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Arvestades kostja majanduslikku olukorda võib menetluskulude väljamõistmine omakorda negatiivselt mõjutada laste ema V.A.u võimalusi laste eest hoolitseda (täita suhtluskorda) ja edaspidigi elatist maksta. Seega, kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, kellel need on tekkinud. TsMS § 172 lg 3 alusel jätab kohus alaealise esindaja kulu ja tasu Eesti Vabariigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tambet Grauberg Kohtunik 12