Leida Klimson suri 08.05.2012 ja hageja võttis pärandi vastu 04.07.20l2. Seega perioodil 08.05.2012-04.07.2012 oli aegumine
Alates 05.07.2012 hakkas aegumistähtaeg edasi kulgema ja peatumine langes ära. Järelikult aegus nõue 13.04.2015. Seega oli nõue hagi esitamise ajaks 13.05.2015 aegunud. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD, ESITATUD ÕIGUSLIKUD PÕHJENDUSED, TEHTUD JÄRELDUSED Kohus leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele. Esmalt kohus lahendab kostja poolt esitatud nõude aegumise vastuväite. Kostja vastuväidete kohaselt on hagi aegunud, kuna õigustatud isik sai alusetust rikastumisest teada hiljemalt 13.02.2012, kui ta oma kirjaga kostjale palus kostjal raha tagastada. Seega aegumistähtaeg algas tulenevalt
Aegumine peatus
lg 1 alusel ajavahemikul Leida Klimsoni surmast 08.05.2012- kuni hageja poolt pärandi vastuvõtmiseni 04.07.2012 ning nõue aegus 13.04.
tekkis hagejal formaalne õigus nõudele pärimistunnistuse saamisega 04.07.2012.a., mil hageja sai teada, et temale on üle läinud Leida Klimsoni nõue kostja vastu ning nõue aeguks 05.07.2015.a. Kohus nõustub kostjaga, et hageja nõue on aegunud.
lg 1 sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 3 aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õigustatud isik Leida Klimson on 13.02.2012.a. kirjas teatanud hagejale, et ta soovib kostjale L. Klimsoni matmiseks ja hauasammaste tegemiseks antud 5500 kanada dollari toomist vallamajja 16.veebruaril 2012 (tl 11). Seega pidi õigustatud isik hiljemalt 13.02.2012 olema teada saanud, et tal on kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kohus ei nõustu hageja väitega, et tulenevalt VÕS § 87 lg 3,7 andis õigustatud isik kostjale uue tähtaja kohustuse täitmiseks, mille tõttu tuleb nõude aegumistähtaega hakata lugema alles selle möödumisest (tl 13-14).
lg 1 seab aegumise sõltuvusse õigustatud isiku teadmisest,
Kohus nõustub kostjaga, et ka kohtule jäid selgusetuks, millised olid hageja esindaja volitused 08.05.2012 Leida Klimsoni nimel kostjale uue maksetähtaja andmiseks, sest hageja poolt esitatud volikirjast (tl 15) nähtuvalt oli esindaja volitajaks alates 12.05.2015.a. V. M. , notariaalsest volikirjast (tl 42) nähtuvalt oli Leida Klimson volitanud 27.12.2011 V. M. tegutsema enda nimel edasivolitamise õiguseta. Kohus nõustub kostjaga, et antud juhul hageja nõude esitamise aegumine peatus õigustatud isiku surmast kuni hageja poolt pärandvara vastuvõtmiseni.
lg 1 sätestab, et pärandvarasse kuuluva või pärandvara vastu suunatud nõude aegumine peatub ajani, mil pärija võtab pärandvara vastu või pärandvara suhtes kuulutatakse välja pankrot või pärandvarale määratakse hooldaja. Notarile esitatud avaldusest (tl 8-10) nähtuvalt võttis hageja Leida Klimsoni testamendijärgse pärijana tema pärandi vastu 04.07.2012, pärandvara hulgas on ka rahaline nõue Külli Treimuthi vastu.
lg 2 tagab, et pärandvarasse kuuluvad nõuded ei aeguks enne kuue kuu möödumist pärandvara vastuvõtmisest, pärandvara pankroti väljakuulutamisest või pärandvarale hooldaja määramisest. Asjakohane ei ole hageja viide formaalsele õigusele nõude tekkimisele pärimistunnistuse saamisega. Kohus nõustub kostjaga, et kuna nõue aegus 13.04.2015 ja hagi on esitatud 13.05.2015, on nõue aegunud. Kuigi nõude esitamine pärast esitamistähtaja möödumist tingib hagi rahuldamata jätmise, leiab kohus, et nõue on ka tõendamata. VÕS § 1027 kohaselt peab isik VÕS 52.peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1028 lg 1 järgi, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Pärimismenetluse algatamise ja pärandi vastuvõtmise avaldusega (tl 8-10) on tõendatud, et Leida Klimson võtab 04.07.2012 Leida Klimsoni testamendijärgse pärijana vastu tema pärandi. Pärimistunnistusega (tl 9) on tõendatud, et V. M. on 8.mail 2012.a.surnud Leida Klimsoni kogu vara pärija. PärS § 130 lg 1 kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis on oma olemuselt lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Seega võib hageja esitada Leida Klimsoni õigustest tulenevaid nõudeid. Hageja on kohtule esitanud allkirjaga „L. Klimson“ allkirjastatud kirja (tl 11), milles palutakse Küllit ära tuua tema matuse raha, nagu tal nende kätte antud tema ja Hilda matmiseks ja hauasammaste tegemiseks kokku 8000 canada dollarit. Hilda on neil selle rahaga ära maetud, selle peale kulus umbes 2500 dollarit ja 1500 dollarit pidi jääma Hilda hauasamba tegemiseks üle ja liites kokku tema 4000+ Hilda 1500 kokku 5500 canada dollarit 16.veebruaril Antsla vallamajja juristi kabinetti päeval kella kolmeks. Kostja ei ole vaidlustanud L. Klimsoni allkirja hageja poolt esitatud kirjal ja seletusel ning esitanud taotlust kirjaekspertiisi määramiseks. TsMS § 293 lg 1 kohaselt on kohtul menetlusosalise taotlusel õigus küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. Hageja V. M. annab vande all ütlusi (tl 96-98), et Leida Klimson oli tema mehe tädi, pärast mehe surma nad suhtlesid ja käisid omavahel läbi, hageja elas Litsmetsas ja nemad elasid Rimmi külas; Külli, Tõnis ja Kaido tulid sinna ja Leida Klimson andis matuseraha Külli kätte; kui Hilda suri, siis sai Hilda ära maetud selle raha eest, Leidat enam ei saanud; Leida Klimson hakkas Küllile palvekirju saatma ja vastuseid ei tulnud, pärast Tõnise surma on tädi korduvalt kirju kirjutanud ja valla juristi juures käinud; tädi saatis teda Külli poole ja ta koputas ning Külli tuli lõpuks välja ja kui ta küsis raha, siis Külli ütles, et talle ta ei anna; kui tädi suri, siis ta ka helistas Küllile, et mis nüüd saab ja Külli ütles talle, et selle rahaga läks Tõnis hauda; 13.veebruaril 2012.a. väidetavalt Leida Klimson ise kirjutas kirja ja saatis Küllile, Leida jättis ühe kirja koju ja teise saatis Küllile; hageja elas siis Leidaga koos; Leida Klimson tuli 2011 sügisel tema juurde, ta läks Leidaga notarisse ja maja tehti temale; pere all peab ta silmas Treumuthi peret; tädid rääkisid, et Tõnis usaldas kõik rahaasjad ja paberid Külli kätte; Leida Klimson rääkis, et matuseraha on Külli käes ja ta hakkaski neid kirju kirjutama; Sooserva kinnistu oli kõigepealt Elmar Klimsoni nimel ja kui Elmar suri jäi Hilda Klimsoni nimele ja seejärel sai omanikuks Tõnis Treumuth ja kui Tõnis Treumuth suri ja siis sai uuesti Leidale tagasi ning pärast Leida Klimsoni surma sai omanikuks hageja V. M. . Kostja K. T. annab vande all ütlusi (tl 100-102), et Hilda Klimson oli tema abikaasa Tõnise ristiema; Elmar, Hilda ja Leida Klimsonid olid tulnud kuskilt Venemaalt Treumuthi poole sulasteks; Tõnis Treumuth oli Hilda Klimsoni Antsla valla poolt määratud hooldaja niikaua, kuni viimane läks ära invaliidsuspensionile; nädalas kord ja hiljem kaks korda käidi Hilda Klimsoni pool, vahetevahel oli kaasas noorem poeg Kuido Treumuth; tegid kodus söögi valmis ja viisid neile sooja toidu, tegid puid ja lõhkusid puud ja panid riita, tassisid puid sisse ja kaevust vett, Tõnis tõi rohtusid; kui Hilda jäi voodisse, siis ta pesi neile pesu ja aitas Hildat tõsta, kui ta enam süüa ei saanud, siis Külli toitis teda; Leida Klimson erilist abi ei vajanud, küttepuud tuli tuppa tuua ja tõi kodunt sooja toidu ning poest tõi toitu; peale abikaasa surma jäi Leida üksinda ja mitte keegi teda vaatamas ei käinud; Küllil autot ei olnud ja ise ei sõida ka autoga ja ta palus tuttavat, kes korra nädalas käis temaga Leidat vaatamas ja viis talle sööki; Leidat hooldas vast mõned kuud pärast Tõnise surma; isegi õde Leida ei tulnud oma õe matustele; Leida Klimsoni pangakaart oli peale Tõnise surma tema käes; Leida tahtis, et ta ostaks selle eest talle süüa; kui ta lõpetas Leida hooldamise, siis viis pangakaardi valla sotsiaaltöötaja kätte; Leida Klimson viidi valla sotsiaalkorterisse, vallast ta kuulis, et Leida hooldajaks hakkas V. M. , kes hakkas kohe peale Tõnis Treumuthi surma 2010 talt raha nõudma; ta vastas, et tal ei ole raha, sest see anti Tõnis Treumuthile; ta sai 13.veebruari 2012 Leida Klimsoni nimega allkirjastatud paberi, kuid põhimõtteliselt ei vastanud ühelegi kirjale, sest tal ei olnud seda raha. Poolte vahel on vaidlus selles, kellele ja kui palju andis Leida Klimson raha 2010.a. ning milline oli kokkulepe selle raha kasutamise osas. Hageja poolt kohtule esitatud L. Klimsoni allkirjaga seletusest (tl 41) nähtub, et Leida Klimson ja Hilda Klimson on andnud 2010.a. veebruari keskel laupäevasel päeval Treumuth Tõnise pere kätte hoiule kokku 8000 kanada dollarit, kummagi kohta 4000 kanada dollarit, kokku lepitud, et nad matavad Leida ja Hilda Klimsoni ja pärast teevad veel ka hauasambad haudade peale. Hagiavaldusest nähtuvalt andis Leida Klimson 16.jaanuaril 2010 kostjale üle 8000 kanada dollarit. Hageja V. M. annab vande all ütlusi, et raha üleandmist ta isiklikult ei näinud ja kõik selgitused on ta saanud Leida Klimsonilt (tl 96). Kostja K. T. annab vande all ütlusi (tl 101), et ükskord aastal 2010 mindi sinna süüa viima, Hilda oli juba voodis, kostja aitas teda istuma ja ta toitis Hildat lusikast, kui Hilda hüüdis teise tuppa Leidale, et nüüd on aeg Tõnisele tasuda midagi; kui hakati koju minema, siis ütles abikaasa, et talle anti raha; Tõnis rääkis, et Leida ütles, et Hilda on väga läbi, et siit peaks ka Hilda matuseraha jääma; K. Treumuth ei näinud seda, kui raha üle anti, sest oli teises toas; Tõnis ei öelnud palju talle raha anti; Tõnis kattis Hilda Klimsoni matusekulud; kui Tõnis tegi matuseliste nimekirja, siis Leida V. M. kutsumisest kategooriliselt keeldus. Kohus leiab, et usaldusväärselt ei ole tõendamist leidnud, et Leida Klimson andis 2010.a. raha kostja kätte. Asja materjalidest nähtuvalt teab hageja raha üleandmisest vaid Leida Klimsoni jutu järgi; hageja poolt esitatud L.Klimsoni kirjaliku seletuse järgi anti raha hoiule Tõnis Treumuthi perele ja ka tema 13.02.2012 kiri väljendab raha andmist mitmele isikule; kostja on vande all kinnitanud, et raha anti teises toas üle Tõnis Treumuthile, tema ei tea, kui suur see summa oli. Eeltoodud tõendite alusel leiab kohus, et usutav on kostja ütlus, et raha anti üle Tõnis Treumuthile, sest asja materjalidest nähtuvalt olid Klimsonid kaua aega (enne seda, kui kostja sai Tõnis Treumuthi abikaasaks) elanud Treumuthite pool ja Hilda Klimson oli Tõnis Treumuthi ristiema, hageja ise ei ole raha üleandmist näinud, L. Klimsoni kirjaliku seletuse järgi anti raha Tõnis Treumuthi perele. Hageja V. M. annab vande all ütlusi (tl 96-98), et K. T. ja Leida Klimsoni vahel oli kokkulepe, et selle raha eest maetakse Hilda ja Leida Klimson ning tehakse neile hauasambad. Kostja K. T. annab vande all ütlusi (tl 100-102), et ta toitis voodis Hilda Klimsonit lusikast, kui Hilda hüüdis teise tuppa Leidale, et nüüd on aeg Tõnisele tasuda midagi; Tõnis rääkis pärast, et Leida ütles, et Hilda on väga läbi, et siit peaks ka Hilda matuseraha jääma. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et Treumuthid kandsid Hilda Klimsoni matusekulud. Hageja poolt kohtule esitatud L. Klimsoni allkirjaga seletusest (tl 41) nähtub, et Hilda Klimson sai selle raha eest maetud, umbes 2500 kanada dollarit kulus matuse peale ära, aga 1500, mis oli mõeldud hauasamba tegemiseks, peab veel alles olema, tema 4000 ja Hilda 1500 kokku 5500 kanada dollarit on nende raha K. T. käes. Asja materjalidest nähtuvalt andsid Hilda Klimson ja Leida Klimson raha Tõnis Treumuthi perele ja kohus nõustub kostjaga, et asja materjalidest ei selgu asjaolu, kui palju üleantud rahast kuulus Leida Klimsonile ja kui palju Hilda Klimsonile ning millised volitused olid Leida Klimsonil Hilda Klimsoni osa nõudmiseks. Samuti nähtub asja materjalidest, et kostja teab Klimsoniga sõlmitud kokkuleppest Tõnis Treumuthi sõnade järgi, et raha anti hoolduse eest ja Hilda matusekuludeks. Kohus nõustub kostjaga, et asjas puuduvad asjas ka tõendid selle kohta, kui palju kulutas Tõnis Treumuth tegelikult Hilda Klimsoni matuste korraldamisele. Asja materjalidest nähtub, et K. T. ei ole valla poolt kunagi määratud Leida Klimsoni hooldajaks (tl 37), vaid Hilda Klimsoni hooldaja oli Tõnis Treumuth (Hilda Klimsoni ristipoeg) ja alles pärast Tõnis Treumuthi invaliidsuspensionile siirdumist lühikest aega ka kostja. Avalikust kinnistusraamatust nähtuvalt on Sooserva kinnistu omanikuks alates 2007.a. olnud Leida Klimson ja 27.12.2011 kinnistamisavalduse alusel V. M. , samal päeval on Leida Klimson teinud hagejale ka notariaalse volikirja enda volitamiseks paljudes õigustoimingutes (tl 42). Seega puuduvad käesolevas asjas ka usaldusväärsed tõendid, et Tõnis Treumuthi, Leida ja Hilda Klimsoni vahel sõlmiti kokkulepe, mille kohaselt pidi Tõnis Treumuth saama 8000 kanada dollarit ja selle kulutama võrdselt kummalegi 4000 CAD matusteks ja hauasamba kalmule panekuks. Seda tõendavad ainult L. Klimsoni allkirjaga kiri, mis on vastuolus kostja poolt vande all antud ütlustega, ning hageja vande all antud ütlused, mis põhinevad L. Klimsoni poolt räägitul. Kui raha anti üle Tõnis Treumuthile ja viimane võttis Hilda ja Leida Klimsoni suhtes mingi kohustuse või sõlmis suulise kokkuleppe, mida ta ei täitnud, siis ei ole kohtule käesolevas asjas esitatud ka tõendeid selle kohta, et kostja K. T. võttis vastu kogu Tõnis Treumuthi pärandi, s.h. kõik tema kohustused, millest võiksid tuleneda tema kohustused hageja ees. Kohus nõustub kostjaga, et on kummaline, et Leida Klimson hakkas raha kostjalt tagasi nõudma alles veebruaris 2012.a., kuigi K. T. lõpetas asja materjalidest nähtuvalt tema suhtes hooldustoimingud juba sügisel 2010.a. Kohus nõustub hagejaga, et kostja pole esitanud varem (enne kohtumenetlust) ühtegi vastuväidet, et ta võlgu pole, kuigi temalt on võla tasumist korduvalt nõutud ka kohtuväliselt. Hageja on esitanud L. Klimsoni allkirjaga kirja (tl 11), kostjale väljastatud tähtkirjade väljastusteated (tl 11,12); tunnistaja Jaak Prantsi, kes on 2002.a. hageja elukaaslane, ütlustest nähtub (tl 94), et 4 aastat tagasi sõitsid nad koos hagejaga K. T. poole, Külli tuli välja ja Virve küsis raha ning kostja hakkas käte ja jalgadega vehkima, et talle ta ei anna. Samas kohus nõustub kostjaga, et 8.märtsi 2012 tähtkirja väljastusteade ei näita selle kostjale saadetud kirja sisu ega seotust käesoleva asjaga. Kostja on avaldanud seisukohta, et ta ei pidanud 13.02.2012 kirja tõsiseltvõetavaks, kuna kirjas sisalduv info ei olnud reaalne, arvestades asjaolu, et sellist kokkulepet ei ole tema teada kunagi eksisteerinud. Kohtu arvates ei ole midagi ebaloomulikku kostja käitumises, kui ta keeldus hagejale Leida Klimsoni eluajal väidetavalt L. Klimsonile kuuluvat raha andmast. Neil asjaoludel leiab kohus, et hagi ei ole ka tõendatud ja tuleks ka seetõttu jätta rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus, jättes hagi rahuldamata, jätab menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude jaotamisel juhindub kohus TsMS §-dest 162 lg 1, § 173 lg 1, 4. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt palub ta kostjalt välja mõista menetluskuluna hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 350 eurot ja hageja esindaja õigusabikulud kokku 1100 eurot (tl 112-118). Kuna kohus jättis menetluskulud hageja kanda ei kuulu hageja menetluskulud kostjalt väljamõistmisele. Tartu Maakohtu 21.augusti 2015.a. määrusega on määratud kostjale K. T. tema huvide kaitseks ilma hüvitamiskohustuseta riigi arvel esindajaks vandeadvokaat Argo Küünemäe (tl 83, 86). Riigi õigusabi seaduse § 22 lg 1 kohaselt riigi õigusabi andmise otsustanud kohus määrab riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaks pärast õigusteenuse lõpetamist advokaadi esitatava taotluse alusel. Vandeadvokaat Argo Küünemäe on esitanud taotluse määrata osutatud õigusabi tasuks koos käibemaksuga 696 eurot ja kantud vajalike kulude hüvitamiseks 550,53 eurot. Taotlustest nähtuvalt on advokaat kulutanud 21.09.2015 ettevalmistumiseks menetluseks (sh. hagi ja poolte poolt esitatud menetlusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs) 6 tundi, kohtumiseks riigi õigusabi saajaga 15.11.2015 2,5 tundi; kohtuistungiks ettevalmistamiseks (sh. kliendi nõustamiseks) 03.08.2016 1 tunni, kohtuistungitel osalemiseks 10.05.2016 0,5 tundi ja 03.08.2016 4,5 tundi, osutanud õigusabi kahel kohtuistungil Võru kohtumajas ja kohtumisel riigi õigusabi saajaga 15.11.2015 Võru vallas (läbisõit kokku 1529,28 km). Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning taotluse esitamise tingimuste kohaselt hüvitatakse riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulud advokaadi taotluse alusel summas 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta, kui riigi õigusabi on osutatud mujal kui linnas või vallas, kus asub advokaadibüroo või selle struktuuriüksus, mille kaudu advokaat õigusteenust osutab. Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid asub Tallinnas. Kohus loeb esindaja põhjendatud ajaks, arvestades tsiviilasja raskust ja mahtu (toimik enne esindaja määramist 85 lehte), menetluseks ettevalmistamisel 4 tundi ja kohtumisel riigi õigusabi saajaga 2 tundi ning arvestades kohtu seisukohta ja taotluses esitatud motiive, tuleb seetõttu vandeadvokaat Argo Küünemäele määrata käesolevas asjas riigi õigusabi tasuks 12 tunni eest koos käibemaksuga 576 eurot ja kantud vajalike kulude hüvitamiseks koos käibemaksuga 550,53 eurot. Riigi õigusabi seaduse § 24 lg 1 kohaselt korraldab kohtulahendi alusel riigi õigusabi kulude väljamaksmist riigi õigusabi osutanud advokaadile advokatuur. Kohus juhib Advokatuuri tähelepanu asjaolule, et riigi õigusabi korras esindava advokaadi sõidukulud on peaaegu võrdsed põhjendatud õigusabitasu suurusega, mistõttu ei saa kohtu arvates esindaja nimetamist Tallinnast Võrru lugeda kuigi mõistlikuks. TsMS § 190 lg 5 kohaselt menetluskulud, mille tasumisest kostja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik on vabastatud või mida kostja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral hagejalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldamata jäetud osaga, sõltumata sellest, kas ka hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. TsMS § 179 lg 1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Seega tuleb hagejalt välja mõista riigituludesse kostjale riigi õigusabi korras määratud esindajale makstav põhjendatud tasu ja kulude hüvitis Samas TsMS § 190 lg 7 alusel võib kohtulahendis mõjuval põhjusel ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Kohus leiab, et vaatamata asjaolule, et avalikust kinnistusraamatust nähtuvalt kuulub hagejale kuus kinnisasja, on samas kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja sõidukulud seoses Tallinnast Võrru esindaja nimetamisega ebamõistlikult suured, mistõttu tuleb hageja vabastada osaliselt kostja esindaja kulude hüvitamisest ning talt välja mõista riigituludesse kostjale riigi õigusabi korras antud õigusabitasu 576 eurot ja osaliselt arvestades mõistliku vahemaaga Tartu-Võru kulud 154 eurot, s.o. kokku 730 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.