Obsah (4)

§ 202§ 25§ 20§ 231

2-16-18773 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Reena Undrest Otsuse tegemise aeg ja koht 24.aprill 2017.a. Kuressaare kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-18773 Tsiviilasi Eest

) § 11 lg 11 alusel kehtestatud keskkonnaministri 26.11.2013 vastuvõetud määruse nr 68 „Ajutised püügikitsendused, harrastuspüügiõiguse tasu ja püügivahendite piirarv harrastuspüügil 2014.aastal“ (edaspidi Määrus 1) § 17 lg 4 kohaselt on jõevähipüük, sama sätte lõigetes 1, 2 ja 3 nimetamata vooluveekogude osades, lubatud ainult perioodil 1. augustist kuni 31.augustini. Vastavalt

§ 202

lg 2 p-ile 2 loetakse kalapüüginõuete tõsiseks rikkumiseks harrastuslikul kalapüügil kalapüüki keeluajal või keelatud kohas. Teostades püügivahenditega (vähimõrrad ja vähinattad) harrastuslikku jõevähipüüki, Saaremaal, X vallas, X külas, X jõest ja X kraavist, milline ala ei ole nimetatud Määruse 1 § 17 lg-tes 1, 2 ja 3 ja millisel alal oli keelatud perioodil 11.09.2014 jõevähipüük, rikkus Kostja

§ § 11 lg 11 alusel kehtestatud Määruse 1 § 17 lg-t 4. Kostja tekitas seeläbi 55 (viiekümne viie) jõevähi ebaseadusliku püügiga keskkonnale kahju kokku summas 2750 (kaks tuhat seitsesada viiskümmend) eurot. Kostja poolt jõevähipüük keeluajal loetakse vastavalt

§ 202lg 2 p-ile 2 tõsiseks kalapüüginõuete rikkumiseks.

Kostja kahjustava ja keelatud tegevuse (jõevähipüük keeluajal) puudumisel ei oleks kahjulikku tagajärge saabunud (keskkonnakahju tekkinud), järelikult esineb põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel. Keskkonnainspektsioon esitas 19.03.2015 kostjale ettepaneku keskkonnale tekitatud kahju vabatahtlikult hüvitada. Kostja sai ettepaneku kätte 20.03.2015. Käesoleva ajani ei ole Kostja asunud kahju vabatahtlikult hüvitama. Nõude alus: Võlaõigusseaduse (VÕS) § 133 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele keskkonnaohtliku tegevusega tekitatud kahju, mis on seotud keskkonna kvaliteedi halvenemisega. Vastavalt VÕS § 133 lõikele 2 kuulub kahju hüvitamisele seaduses sätestatud ulatuses ja korras. Kuni 30.06.2015 kehtinud

§ 25lg 4 kohaselt tuleb kalavarudele tekitatud kahju hüvitada.

Kahju hüvitamise määrad ja kalapüügiga või kalavarude muul viisil kahjustamisega kalavarudele tekitatud kahju arvutamise alused ja metoodika, sealhulgas kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akti vormi, kehtestab Vabariigi Valitsus 29.09.2011 määrusega nr 122 „Kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akti vorm“ (edaspidi Määrus 2).

§ 25

lg 6 kohaselt kalavaru kahjustamisel käesoleva seaduse §-s 202 loetletud rikkumiste puhul on kahju hüvitamise määr selle liigi isendi või kilo kohta käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel määratud viiekordne määr. Määruse 2 § 1 lg 1 sätestab, et käesoleva määruse tähenduses on kalavaru kahjustamine kalale kahju tekitamine kala surmamise, vigastamise, muul viisil hävitamise või kala loomulikust elukeskkonnast eemaldamise teel, kui sellise tegevusega kaasneb seaduste või teiste õigusaktide nõuete rikkumine. Looduskeskkonnale tekitatud kahju arvestus on järgmine: 2 2-16-18773 Määruse 2 § 1 lg 2 kohaselt on kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määrad nimetatud lisas 1, välja arvatud lõikes 3 nimetatud juhul. Määruse lisa 1 kohaselt on kahju määr jõevähi (Astacus astacus) puhul 10 (kümme) eurot isendi kohta. Arvestades asjaolu, et harrastuslik kalapüük keeluajal loetakse kalapüüginõuete tõsiseks rikkumiseks on vastavalt

§ 25

lg-le 6 kahju hüvitamise määr sama sätte lõike 4 alusel määratud viiekordne määr. Kokku tekitas Kostja ebaseaduslikult 55 (viiekümne viie) jõevähi püüdmisega keskkonnale kahju 10 x 55 x 5= 2750 (kaks tuhat seitsesada viiskümmend) eurot. Lähtudes eeltoodust palub hageja:

1. Välja mõista O P tekitatud keskkonnakahju summas 2750 (kaks tuhat seitsesada viiskümmend) eurot.
2. O P väljamõistetud summa määrata üle kandmiseks Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE891010220034796011 SEB Pangas, viitenumber
4. Jätta menetluskulud O P kanda. KOSTJA VASTUVÄITED
5. Kostja palub jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei vaidlusta hageja väiteid sellest, et keskkonnakahju on tekkinud, kuid kostja on seisukohal, et tema kahju ei ole tekitanud ja tekkinud kahju oleks saanud ära hoida. Kostja ei ole halvendanud keskkonna seisundit. Ebaseadusliku jõevähipüügi ajal kehtinud

§ 25lg 4 esimene lause sätestas, et kalavarudele tekitatud kahju tuleb hüvitada.

Määruse nr 122 § 1 lg 1 kohaselt loeti kalavaru kahjustamiseks kalale kahju tekitamist mh kala loomulikust elukeskkonnast eraldamisega, kui sellise tegevusega kaasnes õigusaktide nõuete rikkumine. VÕS § 133 lg 1 järgi tuleb keskkonnaohtliku tegevusega kahju tekitamise puhul hüvitada ka kahju, mis on seotud keskkonna kvaliteedi halvenemisega, samuti kahju suurenemise ärahoidmiseks või kahju tagajärgede leevendamiseks rakendatud mõistlike abinõudega seotud kulud ning nende abinõude rakendamisest tekkinud kahju. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 3 lg 1 defineerib keskkonnahäiringu, milleks peetakse inimtegevusega kaasnevat vahetut või kaudset ebasoodsat mõju keskkonnale. Muu hulgas eeldatakse KeÜS § 3 lg 2 p 3 järgi olulise keskkonnahäiringu tekkimist keskkonnakahju põhjustamisel. Eeltoodust järeldub, et keskkonnale kui avalikule õigushüvele tekitatud kahju eest hüvitise nõudmiseks peab kalavarudele olema tekitatud mingi kahju, mis on seotud keskkonna kvaliteedi halvenemisega. Hageja nõuab hüvitist jõevähkide eest, kes olid hagiavaldusele lisatud 12.09.2014.a koostatud asitõendi vaatlusprotokollile ja 12.09.2014.a koostatud täiendava sündmuskoha vaatluse protokollile lisatud kala loendamise aktide kohaselt elus ja liigutasid iseseisvalt. Täiendava sündmuskoha vaatluse protokolli koostamise ajaks oli surnud neli jõevähki. Seega olid 50 jõevähki eluvõimelised.

§ 20

lg 3 järgi on kalapüügil keelatud heita tagasi vette kalu, kui need on kaotanud eluvõime. Kostja oli kogu väärteo menetlemise ajal teadmisel, et vähid lasti hageja töötajate poolt tagasi vette. Ometi nähtub hagiavaldusele lisatud 19.04.2015.a kohtuvälise menetleja otsusest üldmenetluses, et 18.04.2014.a on kohtuväline menetleja

§ 231lg 3 ja Kar

S § 83 lg-te 1 ja 6 alusel otsustanud hoiule võetud asitõendid, sh 55 jõevähki konfiskeerida ja hävitada. Konfiskeerimise otsust ega konfiskeeritud vara hävitamise määrust hagiavaldusele lisatud ei ole. Kostjale on arusaamatu, miks eluvõimelisi jõevähke kohtuvälise menetleja poolt koheselt peale nende leidmist vette tagasi ei lastud, millega oleks saanud keskkonnakahju tekkimist vältida. Eluvõimeliste jõevähkide vette tagasi laskmisel ei oleks saanud keskkonnale kahju tekkida. Selle asemel, et väärteomenetluse raames jõevähid sündmuskohal fotografeerida, koostada kala loendamise aktid ja eluvõimelised jõevähid vette tagasi lasta, otsustas kohtuväline menetleja eluvõimelised jõevähid konfiskeerida ja hävitada.

§ 231

lg 3 3 2-16-18773 kohaselt kohtuväline menetleja või kohus võib kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud väärteo toimepanemise vahendi ning väärteo vahetuks objektiks olnud eseme konfiskeerimist vastavalt karistusseadustiku §-le

1. Teo toime panemise ajal kehtinud KarS § 83 lg 1 kohaselt kohus võib konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahendi, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Seega ei olnud kohtuvälisel menetlejal kohustust jõevähke konfiskeerida. Juhul, kui kostja oleks kaasatud menetlustoimingute teostamise juurde, oleks ta avaldanud ka soovi jõevähkide vette tagasi laskmiseks. Kostjal endal puudus igasugune võimalus jõevähkide vette tagasi laskmiseks, kuivõrd jõevähid konfiskeeriti kohtuvälise menetleja poolt. Seega puudus kostjal endal võimalus vältida keskkonnakahju tekkimist, jõevähid ei olnud enam kostja mõjusfääris. Kostja on seisukohal, et nelja vähi suremist oleks samuti saanud vältida. Jõevähid taluvad hästi mitme tunnist veeta olekut ja pärast vette pääsedes on nad täiesti eluvõimelised, mida kinnitab ka asjaolu, et 12.09.2014.a koostatud kala loendamise akti kohaselt olid 54-st loendatud vähist 50 elus ja liigutasid iseseisvalt. 12.09.2014.a koostatud täiendava sündmuskoha vaatluse protokollist nähtub, et 11.09.2014.a alustatud sündmuskoha vaatlust jätkati alles 12.09.2014.a kell 15.
2. Kostjale on arusaamatu, miks hageja töötajad otsustasid vaatlust jätkata alles järgmise päeva pärastlõunal. Juhul, kui vaatlust oleks jätkatud koheselt hommikul, oleks suure tõenäosusega ka neli vähki olnud eluvõimelised ja neid oleks samuti saanud vette tagasi lasta. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja, et kahju tekitati eluvõimeliste jõevähkide konfiskeerimise ja hävitamisega ja kahju tekitasid hageja enda töötajad, mitte kostja. Isegi kui kohus leiab, et kostja siiski on kahju tekitamises süüdi, palub kostja kohtul käesoleva asja lahendamisel kohaldada VÕS § 140 lg-t
3. VÕS § 140 lg 1 kohaselt kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Kostja palub kohtul arvestada asjaoluga, et hageja enda töötajatel oli võimalus kahju ära hoida, kuid nad ei teinud seda. Kostjat on teo toimepanemise eest juba väärteo korras karistatud rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses. Kohus on leidnud 03.02.2017.a määruses, et hinnates taotleja majanduslikku seisundit, on põhjendatud määrata O. P riigi õigusabi seaduse § 15 lg 5 ja § 8 p 3 alusel riigi õigusabi andmine isiku esindamiseks tsiviilasja menetluses kohtus. Kostja ei ole enda majanduslikust seisundist tulenevalt võimeline tasuma hüvitist hageja poolt nõutud summas. Kogu hüvitise väljamõistmine kostjalt oleks äärmiselt ebaõiglane ja põhjustaks kostja pankrotistumise. Kostja jääks kahju täieliku hüvitamise kohustuse tõttu eluks ajaks elatusmiinimumi piirile või alla selle. Eeltoodust tulenevalt palub kostja kohtul VÕS § 140 lg 1 alusel vähendada kahjuhüvitist miinimumini, juhul kui kohus peaks siiski asuma seisukohale, et kostja on kahju tekitanud. HAGEJA SEISUKOHT KOSTJA VASTUVÄIDETELE
4. Keskkonnainspektsioon jääb oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde ning lisab seoses Kostja esitatud väidetega järgmist: Hageja poolt hagile lisatud 11.09.2014 sündmuskoha vaatluse protokolli kohaselt peatati sündmuskoha vaatlus ööpimeduse tõttu. Hagile lisatud 12.09.2014 täiendava sündmuskoha vaatluse protokolli kohaselt märkasid vaatluse läbiviijad koha, kuhu Kostja oli 11.09.2014 vaatlusprotokolli kohaselt visanud seljakoti, lähedal musta värvi koti, milles olid jõevähid ja võrkkott. See tähendab jõevähid olid olnud kuivas üle öö ehk mitmeid tunde. Kuigi 12.09.2014 täiendava sündmuskoha vaatluseprotokolli lisast kala loendamise akt nähtub, et viiskümmend jõevähki liigutavad iseseisvalt ja on elus ning neli jõevähke on surnud, on 4 2-16-18773 eluliselt usutav, et pärast niivõrd pikaaegset veest eemal viibimist on jõevähid kaotanud vette laskmiseks piisava eluvõime. Hageja jääb oma seisukoha juurde, et jõevähid on surnud ning keskkonnale tekkis kahju just Kostja tegevuse, keelatud ajal jõevähipüük, tõttu. Kostja eemaldas oma tegevusega keeluajal X jõest ja X kraavist jõevähid nende loomulikust elukeskkonnast ning võimaldas nimetatud tegevusega olukorra tekkimise, mil 55 jõevähki ei olnud enam vette tagasi laskmiseks piisavalt eluvõimelised. Kostja on taotlenud kahju hüvitise vähendamist miinimumini VÕS § 140 lg 1 alusel, mille kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Kostja on väitnud, et kogu hüvitise väljamõistmine kostjalt oleks äärmiselt ebaõiglane ja põhjustaks kostja pankrotistumise ning Kostja jääks kahju täieliku hüvitamise kohustuse tõttu eluks ajaks elatusmiinimumi piirile või alla selle. Hageja on seisukohal, et Kostja eelpool toodud väited pankrotistumise ja eluks ajaks elatusmiinimumi piirile jäämise kohta on paljasõnalised. KOHTU SEISUKOHT
5. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Kalapüügiseaduse (

2014) 11.09.2014 (so ebaseadusliku jõevähipüügi ajal) kehtinud redaktsiooni § 25 lg 4 järgi tuleb kalavarudele tekitatud kahju hüvitada. Kahju hüvitamise määrad ja kalapüügiga või kalavarude muul viisil kahjustamisega kalavarudele tekitatud kahju arvutamise alused ja metoodika, sealhulgas kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akti vormi, kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Selle sätte alusel oli vastu võetud Vabariigi Valitsuse

1. septembri
2. a määrus nr 122 „Kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akti vorm" (edaspidi määrus nr 122), mille § 1 lg 1 kohaselt oli kalavaru kahjustamine kalale kahju tekitamine kala surmamise, vigastamise, muul viisil hävitamise või kala loomulikust elukeskkonnast eemaldamise teel, kui sellega kaasneb seaduste või teiste õigusaktide nõuete rikkumine.

§ 25

lg 6 kohaselt kalavaru kahjustamisel käesoleva seaduse §-s 202 loetletud rikkumiste puhul on kahju hüvitamise määr selle liigi isendi või kilo kohta käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel määratud viiekordne määr. VÕS § 133 lg 1 järgi tuleb keskkonnaohtliku tegevusega kahju tekitamise puhul hüvitada ka kahju, mis on seotud keskkonna kvaliteedi halvenemisega, samuti kahju suurenemise ärahoidmiseks või kahju tagajärgede leevendamiseks rakendatud mõistlike abinõudega seotud kulud ning nende abinõude rakendamisest tekkinud kahju. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 3 lg 1 defineerib keskkonnahäiringu, milleks peetakse inimtegevusega kaasnevat vahetut või kaudset ebasoodsat mõju keskkonnale. Muu hulgas eeldatakse KeÜS § 3 lg 2 p 3 järgi olulise keskkonnahäiringu tekkimist keskkonnakahju põhjustamisel. Eeltoodust järeldub, et keskkonnale kui avalikule õigushüvele tekitatud kahju eest hüvitise nõudmiseks peab kalavarudele olema tekitatud mingi kahju, mis on seotud keskkonna kvaliteedi halvenemisega. Kuigi keskkonnakahju suurust ei saa määrata kindlaks tavapärase diferentsihüpoteesi abil (VÕS § 127 lg 1), peab ka keskkonnakahju hüvitamise nõude maksmapanekul kahju vähemalt keskkonnahäiringu mõttes olema tekkinud. Pooled ei vaidle, et kostja teostas 11.09.2014 kella 11.00-23.30 vahel Saare maakonnas X vallas X külas X jõest ja X kraavist jõevähipüüki ajal, mil jõevähipüük oli keelatud, 5 2-16-18773 rikkudes selliselt kalapüügiseaduse nõudeid. Ei vaielda ka selle üle, et kostja püüdis keeluajal 55 jõevähki. Ka ei vaidle pooled selle üle, et keskkonnakahju on tekkinud, kuid kostja on seisukohal, et tema kahju ei ole tekitanud ja tekkinud kahju oleks saanud ära hoida. Kostja ei ole halvendanud keskkonna seisundit. Asja materjalidest nähtuvalt nõuab hageja hüvitist jõevähkide eest, kes olid 12.09.2014 koostatud asitõendi vaatlusprotokolli /t.l. 8-12/, 12.09.2014 kala loendamise akti /t.l. 13/ ja 12.09.2014 koostatud täiendava sündmuskoha vaatluse protokollile lisatud kala loendamise aktide kohaselt /t.l. 16-19/ elus ja liigutasid iseseisvalt. Täiendava sündmuskoha vaatluse protokolli koostamise ajaks oli surnud neli jõevähki /t.l. 19/. Seega olid 50 jõevähki eluvõimelised. Kostja on seisukohal, et kuivõrd jõevähid konfiskeeriti hageja töötajate poolt, ei olnud kostjal võimalik kahju tekkimist vältida ning eluvõimeliste jõevähkide vette mitte tagasilaskmise tõttu on keskkonnakahju tekitanud konfiskeerimise ja hävitamisega hageja enda töötajad mitte kostja. Kohus kostja sellise seisukohaga ei nõustu. Määruse nr 122 § 1 lg-s 1 on kalavarudele tekitatud kahjuks märgitud muuhulgas kala loomulikust elukeskkonnast eemaldamine. Nimetatud määruse seletuskirjast (http://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/9840be05-364c-4342-b6ce-568aaa9f217f#bySf0HX0) nähtub kohtule regulatsiooni seadusandja poolt ettenähtud eesmärgina asjaolu, et tegemist peab olema kalastaja poolt veest eemaldatud kalaga. Seadusandja on selgitanud, et veest eemaldatud kala välisel vaatlusel ei pruugi otseseid kahjustamise tunnuseid ilmneda. Püütud kala võib olla veel elus, kala eluvõime kaotuse astet ei suuda ka inspektorid kohapeal hinnata. On aga ilmne, et õhu käes viibimine tekitab kalale kahju. Sellest tulenevalt võib kala veest eemaldamist lugeda juba iseenesest kala kahjustamiseks. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt püüdis kostja jõevähid 11.09.2014 kella 11.00-23.30 vahel. 11.09.2014 sündmuskoha vaatluse protokollist nähtub, et 11.09.2014 kl 23.08 paiku jooksis O PKeskkonnainspektsiooni ametnike tutvustamise järgselt sündmuskohalt minema ja viskas seljas olnud seljakoti teeäärsesse kraavi. Mõni hetk hiljem naasis O.P sündmuskohale ja toob korralduse peale kraavi visatud seljakoti ära. Sündmuskoha vaatlus peatati ööpimeduse tõttu kl 00.11, et jätkata päevavalgel /t.l. 14-15/. Sellest seljakotist avastati 12.09.2014 kl 10.0011.00 läbiviidud asitõendi vaatlusprotokolli tulemusel mh 1 elus jõevähk /t.l. 8-12/. 12.09.2014 kl 15.15-16.00 läbiviidud täiendava sündmuskoha vaatluse protokollist ja 12.09.214 kala loendamise aktist nähtub, et vaatluse läbiviijad märkasid koha lähedal, kuhu kostja oli 11.09.2014 visanud seljakoti, musta värvi koti, milles olid mh jõevähid ja võrkkott /t.l. 16-18/. Jõevähid 54 tk liigutasid iseseisvalt ja olid elus, 4 jõevähki olid surnud. Eelnevast nähtub, et jõevähid olid loomulikust keskkonnast eemaldatuna olnud kuivas üle öö ehk mitmeid tunde. Kuigi 12.09.2014 täiendava sündmuskoha vaatluseprotokolli lisaks oleva kala loendamise aktist nähtub, et viiskümmend jõevähki liigutavad iseseisvalt ja on elus ning neli jõevähke on surnud, on eluliselt usutav, et pärast niivõrd pikaaegset veest eemal viibimist on jõevähid kaotanud vette laskmiseks piisava eluvõime. Kohus leiab, et seega tekkis keskkonnale kahju just kostja tegevuse - keelatud ajal jõevähipüügi tõttu. Kostja eemaldas oma tegevusega keeluajal X jõest ja X kraavist jõevähid nende loomulikust elukeskkonnast ning võimaldas nimetatud tegevusega olukorra tekkimise, mille tõttu 55 jõevähki ei olnud tunde hiljem enam vette tagasi laskmiseks piisavalt eluvõimelised. 6 2-16-18773 Määruse nr 122 § 1 lg 2 kohaselt on kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määrad nimetatud lisas 1, välja arvatud lõikes 3 nimetatud juhul. Määruse lisa 1 kohaselt on kahju määr jõevähi (Astacus astacus) puhul 10 (kümme) eurot isendi kohta. Arvestades asjaolu, et harrastuslik kalapüük keeluajal loetakse kalapüüginõuete tõsiseks rikkumiseks on vastavalt

§ 25

lg-le 6 kahju hüvitamise määr sama sätte lõike 4 alusel määratud viiekordne määr. Kokku tekitas kostja 55 (viiekümne viie) jõevähi ebaseadusliku püüdmisega keskkonnale (kalavarudele) kahju 10 x 55 x 5= 2750 eurot. Kostja on taotlenud kahju hüvitise vähendamist miinimumini VÕS § 140 lg 1 alusel, mille kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Kostja on väitnud, et kogu hüvitise väljamõistmine kostjalt oleks äärmiselt ebaõiglane ja põhjustaks kostja pankrotistumise ning kostja jääks kahju täieliku hüvitamise kohustuse tõttu eluks ajaks elatusmiinimumi piirile või alla selle. Kohus on seisukohal, et kostja eelnevad väited ei anna antud juhul alust kahju hüvitise vähendamiseks. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav kostja väide, et 2750 eurose kahjusumma väljamõistmine põhjustab tema pankroti ja eluks ajaks elatusmiinimumi piirile jäämise. Kostja on käesoleval ajal töövõimeline 30 aastane noor mees ning kahjusummat on võimalik tasuda mh ka täitemenetluses osade kaupa. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses hagi rahuldamisega tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta kostja kanda. Hageja ei ole kohtule esitanud menetluskulude nimekirja ega taotlust menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Reena Undrest kohtunik 7