Obsah (13)

§ 113§ 415§ 396§ 402§ 189§ 94§ 8§ 1§ 35§ 42§ 101§ 115§ 127

KOHTUOTSUS TAGASELJAOTSUS Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Siiri Malmberg Otsuse tegemise aeg ja koht 06. september 2018. a Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-10622 Tsiviilasi BB Fina

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.

1. Jätta rahuldamata BB Finance OÜ hagi O.A. vastu kahju hüvitamiseks summas 8,92 eurot.
2. Menetluskulud jätta O.A.i kanda. Määrata BB Finance OÜ põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks kokku 800,00 eurot.
3. Mõista O.A.ilt BB Finance OÜ kasuks menetluskulude katteks välja 601,44 eurot.
4. Mõista O.A.ilt BB Finance OÜ kasuks välja viivis hüvitatavatelt menetluskuludelt (601,44 eurolt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.

1. Tunnistada käesolev tagaseljaotsus viivitamata täidetavaks. Edasikaebamise kord: Kostja võib kaja esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kostja esitada kaja 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kostjal tuleb kaja esitamisel lisada kõik asja ettevalmistamise lõpule viimiseks vajalik, sh TsMS § 394 nõuetele vastav kirjalik vastus hagile Kajalt ja menetluse taastamise avalduselt tasutakse kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot. Kautsjon tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 SEB Pank AS-is või a/a EE062200221059223099 Swedbank AS-is või a/a EE513300333522160001 Danske Bank A/S Eesti filiaalis või a/a EE221700017003510302 Luminor Bank AS, märkides selgituseks: kaja kautsjon, tsiviilasja number, nimi. Hageja võib esitada kohtuotsusele apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. 2 Tsiviilasi nr 2-18-10622 Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Asjaolud ja kohtumenetluse käik
2. Hageja esitas 12.07.2018 Pärnu Maakohtule hagi kostja vastu põhivõlgnevuse summas 599,32 eurot, intressivõlgnevuse summas 66,77 eurot ja sissenõutavaks muutunud viiviste summas 287,96 eurot ning lisanduva viivise ja menetluskulu nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 05.03.2017 laenulepingu nr 2101703639, mille alusel sai kostja hagejalt laenu 599,2 eurot. Laenusummast 494,32 eurot läks refinantseeritava lepingu nr 2101697255 katteks ning 105,00 eurot kanti kostja pangakontole. Kostja kohustus laenu tagasi maksma ja intressi tasuma 35 osas kokku lepitud tähtpäevadel (04.04.2017 – 19.01.2020 hageja arvelduskontole. Hageja ütles kostjaga sõlmitud lepingu üles 19.06.2017, kuna kostja ei täitnud lepingujärgseid maksekohustusi tähtaegselt. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla summas 599,32 eurot, intressi 66,77 eurot, viivist lepingujärgses intressimääras, s.o 45,2% aastas põhiosalt 599,32 eurot perioodil 20.06.2017 kuni 12.07.2018 summas 287,96 eurot; viivist põhinõudelt alates 13.07.2018 kuni põhinõude tasumiseni määras 45,2% aastas. Hageja on arvestanud intressi 45,2 % aastas esimesest tasumata osamaksest 04.04.2017 kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud osamakseni 03.06.2017 summas 66,77 eurot järgmiselt: 04.04.2017 osamakse tasumata intress 22,58 eurot; 04.05.2017 osamakse tasumata intress 22,26 eurot; 03.06.2017 osamakse tasumata intress 21,93 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista hageja tasutud menetluskulud sealhulgas riigilõiv 200 eurot ja hageja õigusabikulud 950 eurot ning väljamõistetud menetluskuludelt viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni selle täitmiseni.

2. Hageja hinnangul tuleb viivise määraks lugeda lepingus kokkulepitud intressimäär 45,20% aastas. Käesolevas asjas ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10.05.2016 kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud määruses väljendatud seisukohast, nagu maksimaalseks mõistlikuks viivisemääraks võiks lugeda 24% aastas ehk 0,06% päevas. Viidatud kohtuasjas väljendatud Riigikohtu seisukohtadest saab teoreetiliselt lähtuda üksnes ja ainult olukorras, kus pooltevahelises lepingus puudub kokkulepe intressimäära kohta. Käesolevas asjas on aga poolte vahelises lepingus kokku lepitud intressimääras 45,2%, millest tulenevalt tuleb viivist arvestada nimetatud määras. Kehtiv regulatsioon võimaldab igakordselt võlgniku huve kaitsta ülemäärase kahjustamise eest, ilma vajaduseta määrata täiendavat piirmäära viivisemäärale. Ei ole võimalik ette määrata universaalset viivisemäära, mis igas olukorras viivise eesmärke täidaks. Viivise vähendamise aluseks peab tulenevalt

-i regulatsiooni loogikast olema võlgniku vastav taotlus, mitte kohtu etteulatuv hinnang. Samuti peaks viivise vähendamine avalduma väljamõistetava summa vähendamises, mitte viivisemäära kärpimises. Juhul, kui viivisenõue on suurem kui sissenõutav põhivõlg, peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses (nt RKTKo 3-2-1-66-05, p 18, 19; 3-2-1-78-05, p 21, 24). Seega on kohtupraktikaga ette nähtud võlgniku universaalne kaitse ebamõistlikult 3 Tsiviilasi nr 2-18-10622 suureks paisuvate viiviste eest. Arvestades nii viivise kompensatsioonilist kui ka sanktsioonilist iseloomu ning ka viivise eesmärki kallutada võlgnikku võlga tasuma, ei ole põhjendatud võlgniku n-ö kahekordne kaitse ja viivise piiramine nii viivisemäära kui ka kokku sissenõutava viivise summa osas. Peale võlgniku kaitse on võlasuhtes vajalik tagada ka võlausaldaja huvide kaitse. Lähtudes sellest, et võlgniku kaitseks on juba universaalselt ette nähtud viivise maksimumulatus, tuleb võlausaldaja huvide kaitse seisukohalt järeldada, et ei ole võimalik kehtestada lisaks ka universaalset viivise maksimummäära. Viivisemäärade meelevaldne piiramine rikub kohtu poolt ettevõtete PS § 31 järgset ettevõtlusvabadust, mille alla kuulub ka ettevõtete õigus kujundada oma hinnapoliitikat, raha kasutamise tasu kujundamist ja viiviste suuruse määramist. Vabal turul on kujunenud krediitide kulukuse määr keskmiselt oluliselt üle Riigikohtu ette nähtud 24%. Riigikohtu seisukoht, et igal juhul ei saa mõistlikuks pidada üle kolmekordse seadusjärgse viivisemäära ulatuvat viivisemäära, on kohtuasjas 3-2-1-25-16 täielikult põhjendamata. Riigikohtu vastav hinnang sai olla kohane üksnes vastavas kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 ja sellist Riigikohtu seisukohta ei ole võimalik rakendada käesolevas kohtuasjas ega universaalselt teistele tarbijaga sõlmitud krediidilepingutele. 3. 20.07.2018 menetlusdokumendis täpsustas hageja, et laenulepingus on alapealkirja „Tähelepanu!“ all sätestatud: „maksete tasumisega viivitamisel on krediidiandjal õigus nõuda: tasumata kohustuselt viivist 0,12% päevas, s.o 43,80% aastas kuni nõude kohase täitmiseni“, eeltoodust tulenevalt tuleb viivis nimetatud määras välja mõista. Hageja täpsustas oma juba sissenõutaavaks muutunud viivisenõuet, s.o 279,04 eurot.

§ 415

lg 1 viitab

§ 113

lg-le 1 tervikuna, mitte ainult selle teisele lausele, millest tulenevalt on õigus kokku leppida kõrgemas intressimääras kui seadusjärgne viivisemäär. Hageja lisas täiendava nõudena kahjuhüvitise summas 8,92 eurot.

1. 25.07.2018 võttis Pärnu Maakohus hagiavalduse menetlusse ja andis kostjale tähtaja 14 päeva hagiavaldusele vastamiseks. Kostjale toimetati hagimaterjalid ja kohtumäärus kätte isiklikult allkirja vastu 27.07.2018 Seega lõppes kostjale vastamiseks määratud tähtaeg 13.08.2018 kell 23:
2. Kostja vastust kohtule esitanud ei ole. Tagaseljaotsuse tegemise alus ja kohtuotsuse põhjendused
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 alusel ja hageja nõusolekul lahendab kohus hagi tagaseljaotsusega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kuna kostja ei ole kohtu määratud tähtpäevaks hagile vastanud. Sellisel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg-s 5 loetletud tagaseljaotsuse tegemist välistavaid asjaolusid selles asjas ei esine.
4. TsMS § 407 lg 6 sätestab, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Seega saab kohus TsMS § 407 lg 1 alusel koostoimes sama paragrahvi lg-ga 6 hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt rahuldada, kui hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. 4 Tsiviilasi nr 2-18-10622
5. Hageja poolt hagiavalduses esitatud ja kostja poolt TsMS § 407 lg 1 kolmanda lause kohaselt omaksvõetud asjaoludel on hageja nõuded allpool märgitud ulatuses kohtu hinnangul õiguslikult põhjendatud. Võlaõigusseaduse (

) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 396

lg 1 järgi on laenulepingust tulenevaks laenuandja põhikohustuseks anda teisele isikule (laenusaajale) rahasumma, laenusaaja põhikohustus on tagasi maksta sama rahasumma. Hageja on hagiavalduses tuginenud asjaolule, et 05.03.2017 sõlmis hageja kostjaga laenulepingu nr 2101703639, mille alusel sai kostja laenu summas 599,32 eurot. Hagiavalduses on hageja kvalifitseerinud pooltevahelise laenulepingu tarbijakrediidilepinguna

§ 402lg 1 tähenduses.

Kohtule ei ole teada asjaolusid, mille alusel oleks pooltevaheline leping käsitatav muu kui tarbijakrediidilepingua. Hageja on sõlminud laenulepingu oma majandus- ja kutsetegevuses. Kostja on sõlminud laenulepingu füüsilise isikuna. Laenu sihtotstarbeks on tarbimislaen. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus, et poolte vahel on sõlmitud tarbijakrediidileping. Kostja ei ole hagejale laenu tagastanud summas 599,32 eurot. Hageja ütles lepingu üles 19.06.2017.

§ 189

lg 1 sätestab, et lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt on fikseeritud intressimääraks lepingus võlausaldaja ja võlgniku vahel terveks lepingu kehtivuse ajaks kokkulepitud intressimäär või kindlateks ajavahemikeks kokkulepitud intressimäär, mis arvutatakse üksnes kindlaksmääratud protsendimäära alusel. Kui kõik intressimäärad ei ole lepingus kindlaks määratud, loetakse intressimäär fikseerituks nendeks ajavahemikeks, milleks intressimäär on lepingu sõlmimisel väljendatud üksnes kindlaksmääratud protsendimäärana. Hagiavalduse kohaselt leppisid pooled 05.03.2017 sõlmitud laenulepingu p-s 4.5 kokku intressimääras, s.o 45,2%. Hageja on arvestanud intressi esimesest tasumata osamaksest 04.04.2017 – lepingu ülesütlemiseni eelnenud osamakseni, s.o kuni 03.06.2017 kokku summas 66,77 eurot. Hageja ütles laenulepingu üles 19.06.
3. Kuna kohus lähtub TsMS § 407 lg-s 1 sätestatu alusel sellest, et kostja on hagiavalduses esitatud asjaolud omaksvõtnud, on hageja intressinõue kohtu hinnangul põhjendatud. Hagejal on õigus

§ 8lg 2, § 76 lg 1, § 82 lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 1 ja 6, § 101 lg 2, § 108 lg 1, § 113 lg 1 ja Ts

MS § 367 alusel nõuda rahalise kohustuse täitmist, põhinõude täitmisega viivitamise eest nii sissenõutavaks muutunud viivist kui ka viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud. 8.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga 5 Tsiviilasi nr 2-18-10622 ettenähtud intressimäär.

§ 94

lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära alusel avaldatud intressimäär perioodil 04.04.2017 – 12.07.2018 on 0,00%.
3. Hageja nõuab kostjalt viivist, mis on arvestatud põhivõlgnevuselt 599,32 eurot lepingust tulenevas viivisemääras 43,80% aastas (0,12 % päevas) ajavahemiku 20.06.2017 – 12.07.2018 eest summas 279,04 eurot. Kohus leiab, et hageja seisukohad nõutava viivisenõude põhjendatuse osas on ekslikud. Hagis esitatud ja kostja poolt TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt omaksvõetud asjaoludel on hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping tüüptingimustega tarbijakrediidileping

§ 402

lg 1 mõistes ning kostja tarbija

§ 1lg 5 tähenduses.

Seega, kuigi vastavalt

415 lg-le 1 ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113

lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist ja kohtu hinnangul on kohaldatav ka

§ 113

lg-s 1 sätestatud kolmas lause (nimetatut kinnitab Riigikohtu 14.01.2009 otsuses nr 3-2-1-120-08 p-des 12 ja 13 esitatud seisukohad), siis tuleb antud juhul hinnata lepingus kokku lepitud viivisemäära kui tüüptingimust, mis allub eraldi regulatsioonile, s.o

§ 35

jj, milledes ettenähtud kaitse tarbijatele on rangem võrreldes lepingutingimustega, mis on poolte vahel eraldi läbi räägitud. Kohus selgitab, et Riigikohus 10.05.2016 kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 mitte ei vähendanud viivisemäära, vaid tuvastas, et lepingu tüüptingimus, mille alusel nõuti viivise tasumist on tühine. Tüüptingimuse mõiste on sätestatud

§ 35

lg-s 1, mille kohaselt tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Riigikohus on rõhutanud, et lepingujärgseid regulatsioone, nagu nõuete esitamise tähtajad ja vastutuse piirangud või ka tüüptingimused, tuleb käsitleda õiguse kohaldamise küsimusena, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud (vt RKTKo nr 3-2-1-113-11, p 62; RKTKo nr 3-2-1-113-11, p 23.4). Käesolevas asjas on laenulepingus märgitud viivisemäär samuti tüüptingimus. Arvestades praktikas väljakujunenud kiirlaenu pakkuvate ettevõttete poolt välja töötatud laenulepingu sõlmimise tingimusi, ei ole kohtu jaoks usutav, et viivisemäär 43,80% aastas on poolte poolt läbi räägitud ning laenuvõtja poolt mõjutatav tingimus. Riigikohus kohtuasjas nr 32-1-25-16 p-s 13 leidis, et

§ 42

lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud

§ 42

lg-s 3.

§ 42

lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega: nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse 6 Tsiviilasi nr 2-18-10622 rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

§ 42lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine.

Kolleegium on selgitanud, et kuigi

§ 42

lgs 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu

§ 42

lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [--] muud hüvitist" alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-139-14, p 11). Kohus on seisukohal, et tüüptingimustega tarbijakrediidilepingus kokku lepitud viivisemäär on tühine ja kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Vastupidine seisukoht oleks vastuolus tarbijakaitselise eesmärgiga. Lepingus kokkulepitud viivisemäär ületab vaidlusalusel ajal kehtestatud seadusjärgset viivisemäära rohkem kui 5 korda. Kohtu hinnangul on ilmselgelt tegemist kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega. Riigikohtu kujundatud kohtupraktika kohaselt

§ 42

lg 3 p 5 ja

§ 42

lg 1 järgi on eelduslikult tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-125-16, p 13). Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu 14.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Antud juhul ei ole võimalik kohaldada ka lepingus kokku lepitud intressimäära viivise määrana (samadel eeltoodud põhjustel), kuna tegemist on veelgi suurema määraga, võrreldes kokku lepitud viivisemääraga. Eeltoodu alusel kohus rahuldab hageja viivisenõude ajavahemiku 20.06.2016 – 12.07.2018 eest osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise seadusjärgses määras. Hagi esitamise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivise summa seega 51,16 eurot (0,022% x 599,32 eurot x 388 päeva). Vastuseks hageja väidetele seonduvalt, et kui kohustuse rikkumise korral kohalduv viivisemäär oleks madalam kui lepingus kokku lepitud intressimäär, oleks võlgnikul soodsam lepingut rikkuda ja maksta intressist madalamat viivist kui oma kohustusi täita ja maksta kokkulepitud intressi, märgib kohus, et hageja seisukoht on käesoleva asja kontekstis meelevaldne.

§ 101

lg 2 sätestab üheselt, et võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Ka

§ 113

lg 5 sätestab, et kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Eeltoodust ei nähtu kuidagi, et seaduses sätestatu kohaldamine soodustaks võlgniku lepingurikkumisi. Samuti nõuab hageja kostjalt viivist põhinõudelt alates 13.07.2018 kuni selle kohase tasumiseni

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt päevas.

Kohus leiab, et nimetatud viivisenõue on põhjendatud. Kostja ei ole viivise nõudele vastu vaielnud ega taotlenud selle vähendamist kuni põhinõude suuruseni. 10. Hageja on esitanud kahjunõude summas 8,92 eurot. Kahjunõuet on hageja põhjendanud selliselt, et hagejal on sellises summas jäänud saamata intressitulu.

§ 415

lg 1 kohaselt ei piira sama lg esimeses lauses sätestatud piirang krediidiandja õigust nõuda tarbijalt 7 Tsiviilasi nr 2-18-10622 viivist ületava kahju hüvitamist.

§ 115

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.

§ 127

lg 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Riigikohus on oma 14.01.2009 lahendis nr 3-2-1-120-08 p-s 13 asunud seisukohale, et

§ 415

lg 1 teises lauses sätestatu ei hõlma eesmärgina saamata jäänud intressi või muu tulu nõude esitamise võimalust. Samas võivad kahjuna tulla kõne alla võla sissenõudmiseks tehtavad mõistlikud kulud. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja kahjunõue põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

1. TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 alusel kohus määrab kohtuotsuses kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1 juhul, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus analüüsima, kas tegemist on menetluskuludega, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on sellest lähtudes põhjendatud ja vajalikud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peetakse asja keerukuse hindamise kriteeriumiteks eelkõige asja mahtu ja õigusliku vaidluse olemasolu, asja lahendamisel peetud istungite ja läbitud kohtuastmete arvu.
2. TsMS § 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälisteks kuludeks TsMS § 144 kohaselt on muu hulgas menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Kohus leiab, et põhjendatud ja vajalikuks kuluks on hagi esitamisel tasutud riigilõiv 200 eurot, kuna riigilõivu tasumine on nõude esitamise vältimatu eeltingimus.
3. Hageja taotleb lisaks riigilõivule õigusabikulu hüvitamist. Hageja on küll esitanud kohtule hagiavalduse lisana esindaja Julianuse Õigusbüroo OÜ arve õigusabikuludele summas 970 eurot, kuid vastav summa ei ole haginõude suurust ning hagiavaldust silmas pidades vajalik ega põhjendatud. Mõistlik ja põhjendatud kulutus lepingulisele esindajale, arvestades siinkohal, et õigusabi oli vajalik üksnes hagiavalduse koostamiseks ja täiendamiseks, samuti ei ole tegemist keerulise hagiavalduse koostamisega ning asjaolu, et asi lahendati tagaseljaotsusega, on kohtu hinnangul 600 eurot.
4. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt, 75,18 % ulatuses, mistõttu jätab kohus hageja menetluskuludest 601,44 eurot kostja kanda ja 198,56 eurot hageja enda kanda. Kohus jätab kostja kanda tema enda võimalikud kulud, kostja ei ole faktiliselt menetluses osalenud ning eelduslikult ei ole tal kulusid tekkinud.
5. TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotlusel kohus kohustab kostjat tasuma väljamõistetud menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. 8 Tsiviilasi nr 2-18-10622
6. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Siiri Malmberg kohtunik 9