) § 68 lg-le 1, § 80 lg-tele 1 ja 2 ning §-le 32 leides, et temal kui koera omanikul on nõudeõigus kostja vastu, kes õigusliku aluseta tema koera valdab.
alusel palub hageja tunnustada hageja omandiõigust koer Zellale ning mõista koer kostja ebaseaduslikust valdusest välja hageja valdusesse. 2 2-16-17872 Kostja vastuväited Kostja leiab, et hageja nõue alusetu, kuna tema poeg RT ei ole koera hagejale kinkinud nagu on hageja hagiavalduses väitnud. Kostja pojal RT`ul oli hagejaga suhe ning koos hakati koera pidama, kuid tänaseks on kostja poja suhe hagejaga lõppenud ning koeraga tegeleb kostja. Koer on viibinud hageja juures lühikeste perioodidega, samas kostja ja tema ema MT`u juures on koer elanud tunduvalt kauem. Koera kodu on kostja juures, kuna koera ostis ja koera eest tasus kostja poeg RT. Koera eest on hoolitsenud kostja koos oma ema MT`uga ning koer on seal väga hästi kohanenud ja harjunud nii kodu kui pererahvaga. Kostja ei eita, et koer tundis hagejat ning viibis aeg-ajalt koos hagejaga. Sellest tulenevalt igatses koer tõepoolest alguses hagejat, kuid hageja tegeles koeraga vaid siis, kui hagejal oli selleks aega. Koer ei ole kiibistatud hageja teadmata, kuna hagejale helistas kostja ema korduvalt ning teavitas koera kiibistamisest. Kostja on oma vastuväidetes viidanud koera ülalpidamiskuludele, kuid vastuhagi ta esitanud ei ole. Kohtu seisukoht ja põhjendused 1. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 49 lg 3 kohaselt kohaldatakse loomadele asjade suhtes kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega kohalduvad antud vaidluses asjaõigusseaduse (
) vallasomandit reguleerivad sätted.
lg 1 alusel tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb valdajale üle. Asja üleandmiseks käesoleva paragrahvi tähenduses tuleb mõista asja faktilist kätteandmist omandajale, st tema otsesesse valdusesse, sealhulgas kaasvaldusesse. Kostja väidete kohaselt ostis tema poeg RT koera Zella hinnaga 70 eurot, kuid poeg ei ole koera hagejale kinkinud. Samas nähtub vestluste väljatrükkidest hageja ja RT vahel, et koer omandati hagejale (tl 43, 44, 45, 46) ning ka hilisematest vestlustest hageja ja R T ning viimase vanaema MT`u vahel nähtub, et koer omandati hagejale (tl 47, 48, 56, 49). Eelpoolnimetatud vestlustes on RT kinnitanud, et koer kuulub hagejale ning arutanud koera nime üle, mille valikul on hagejal rohkem õigust. Ka nähtub eelpoolviidatud kirjavahetusest RT`u vanaema soov koera vahel näha ja et teda xxxxxx lubataks. Samasisulist soovi on avaldanud ka RT`u õde EL(tl 51, 55). Samuti nähtub vestlustest hageja ja MT`u vahel, et hageja andis juhiseid koera toitmise kohta (tl 50) ning 09.10.2015 on MT soovinud, et hageja võtaks kaasa koera passi (tl 52). Eeltoodust vestlustest, samuti kostjapoolne koera ülalpidamise kulude võrreldav hindamine hotelli hindadega kinnitab, et RT ja tema sugulased pidasid koera omanikuks siiski hagejat ning vaidlust pole selles, et pärast koera soetamist oli koer hageja valduses. Viimast kinnitab ka koera haigusloo väljavõte, millest nähtub, et hageja käis 29.03.2014 koeraga vaktsineerimisel (tl 72-73). Samuti nähtub RTu 18.10.2015 vestlusest, et koer nutab hagejat pidevalt taga, olles eelnevalt olnud hageja juures (tl 7). Kostja on ise oma vastuses tunnistanud, et nüüdseks on koer kostjaga kohanenud (tl 31-32). 3 2-16-17872 2.
lg-st 1 tulenevalt vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Omanik, kes esitab vindikatsioonihagi, peab tõendama oma omandi tekkimise õigusliku aluse ja kostja võib sellele esitada vastuväiteid. Kui kostja tugineb valdaja omandi eeldusele, siis peab hageja lisaks tõendama, et vaatamata valdusele ei ole kostja omanik. Antud juhul on hageja esitanud 19.10.2015 vestluse väljatrüki, et soovib anda koera kostja juurde hoiule kuni korteri saamiseni (tl 6-7), millele kostja vastuväiteid ei esitanud. Seega nõustub kohus hagejaga, et hageja andis koera hoiule ajutiselt, mis annab talle õiguse oma asi välja nõuda. Varasem valdaja ei saa asja välja nõuda heauskselt omandajalt, kui ta ise oli asja oma valdusest välja andnud. Antud juhul küll hageja andis koera kostjale, kuid seda ajutiselt. Kostja pole esitanud ka tõendeid, et ta on hageja suhtes valduseks õigustatud. Kostja on tuginenud asjaolule, et hageja oli koera kiibistamisest teadlik ja et sellega ning kiibi paigaldamisega saavutas ta koera üle omandiõiguse, kuid kohus sellega nagu ka hageja ei nõustu. Omandiõiguse tekkimise aluseks ei ole koerale mikrokiibi paigaldamine ja koera registris registreerimine. Vastava toimingu tegemisel isikult omandiõigust tõendavaid dokumente ei nõuta ning seetõttu jätab kohus ka vastava kirjavahetuse tähelepanuta. Eeltoodud põhjusel ei oma tähtsust, kui kaua on koer viibinud hageja ja kui kaua kostja juures, kuigi on arusaadav, et koer, viibides pikemat aega ühes perekonnas, sellega harjub. 3.Kostja on väitnud ka, et hageja on olnud hoolimatu oma koera suhtes. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Antud juhul on kostja vastavad väited tõendamata ning nende vastuväidetega ei ole võimalik välistada hageja kui vallasasja omaniku nõuet kostja vastu. 4.
lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Sama sätte lg 2 kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest oma valdusesse. Kuivõrd kohus tuvastas, et hageja andis koera valduse üle kostjale seniks, kuni ta leiab endale kindla elukoha, ei minetanud hageja õigust koera valdust tagasi nõuda. 12.09.2016 on hageja edastanud kostjale kohtuvälise nõudekirja koera tagastamiseks hiljemalt 24.09.2016 (tl 14), samuti on hageja suhelnud koera tagastamise teemal kostja ema ja pojaga (tl 15-16), kuid puuduvad tõendid, et kostja oleks eelpoolnimetatud nõudekirjale vastanud ning siiani on koer hagejale tagastamata. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele. Hagejal kui koera omanikul on õigus koera väljanõudmiseks kostja ebaseaduslikust valdusest. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. 4 2-16-17872 Kuigi kostja on leidnud, et hageja poolt kompromissi mittesõlmimise tõttu tuleks jätta kummagi poole kulud poole enda kanda, kohaldub antud juhul TsMS § 162 lg 1, mis sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Tulenevalt TsMS § 174 lg 1 määrab asja menetlev kohus menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja on esitanud kohtule taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks tähtaegselt ning menetluskulude nimekiri on piisavalt detailne, et koos toimikus sisalduvate materjalidega hinnata hageja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. Avalduse ja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks riigilõiv ja lepingulise esindaja kulud. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on riigilõiv kohtukulu. Vastavalt TsMS § 144 p-le 1 on kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste esindajate kulud. Menetlusosalise esindaja kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, võib olla eelkõige õigusteenuse osutamise tasu. Kohtutoimikust nähtub, et antud tsiviilasjas on hagejale osutatud õigusabi hinnaga 50 eurot tund, ilma km-ta. TsMS § 175 lg-te 1 ja 11 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud kuludele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad TsMS § 175 lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäärast. Samas on Riigikohus 26.06.2014 määrusega nr 3-2-1-153-13 tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ning kehtetuks nii TsMS § 175 lg 4 kui Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“. Kohus andis kostjale tähtaja vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks seitsme päeva jooksul arvates menetluskulude nimekirja kättetoimetamisest. Kostja ei ole nõustunud hageja menetluskulude tasumisega, viidates omapoolsele kompromissiettepanekule, millega hageja ei nõustunud. Samas ei ole kostja hageja menetluskulude suurusele ega selle ajalisele mahule vastu vaielnud. Tsiviilkohtumenetluse põhimõtetest tulenevalt on menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks menetlusosalise esindaja kulude põhjendatus ja vajalikkus. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamise eesmärgiks on vastaspoole kaitsmine põhjendamatute ja ülemääraste kulude hüvitamise eest. Hageja on kandnud lepingulise esindaja kulusid kokku summas 450 eurot. Toimiku materjalidest nähtuvalt on menetluskulude nimekirjas esitatud õigusabitoimingud ka reaalselt teostatud. TsMS § 176 lõike 5 kohaselt tuleb menetlusosalisel kinnitada, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses 5 2-16-17872 kohtumenetlusega. Hageja esindaja on 22.03.2017 menetluskulude nimekirja esitades vastava kinnituse andnud (84-85). Kohus, tutvunud hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, selle lisade ja kohtutoimiku materjalidega, leiab, et õigusabikulud taotletud suuruses on põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 tähenduses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu on kokku summas 525 eurot, millest lepingulise esindaja tasu on 450 eurot ning riigilõiv 75 eurot. Hageja menetluskulust kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 100%. Hageja on taotlenud, tuginedes TsMS § 177 lg-le 4, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Ingrid Niinemägi kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.