KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus, Pärnu kohtumaja Kohtunik Rein Pokk Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 30. oktoober 2015, Pärnu Rüütli tn kohtumaj

) § 97 p 1 sätestab, et alaealine laps on õigustatud saama ülalpidamist. Elatise väljamõistmiseks saab alaealise lapse vanem tema seadusliku esindajana esitada kohustatud isiku vastu kohtule hagi ülalpidamist saama õigustatud alaealise lapse nimel. Vanemal on kohustus oma alaealist last ülal pidada ning kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Seega seaduse järgi on vanem kohustatud nii ise last ülal pidama, kui nõudma elatise väljamõistmist teiselt vanemalt, kes lapse ülalpidamiskohustust rikub. Elatist saab üks vanem teiselt nõuda alaealise lapse nimel kuni lapse täisealiseks saamiseni. 2.

§ 100

lg 1 ja 2 sätestavad, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis). Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. Alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. Riigikohus on leidnud, et vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ei anna ülalpidamist piisavalt või annab seda ebaregulaarselt. Elatise maksmine loetakse kohaselt täidetuks, kui elatist antakse piisavalt ja regulaarselt ning laste ülalpidamiseks ettenähtud raha antakse teisele vanemale, mitte lapsele endale. Riigikohus (nt lahendis nr 3-2-1-159-12) on selgitanud, et perekonnaseaduse järgi on vanem ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kostja ei ole andnud laste ülalpidamiseks elatist rahaliste perioodiliste maksetega, vaid üksnes laste ülalpidamiseks vajalike kulude osalise katmisega (so muul viisil täitmisega) – kostja on istungil 07.10.2015 ka kinnitanud, et on /…suuremas osas need kulutused maksnud, olenemata, et ema seal elab, laste elamiskuludena ja ka lapsi toetanud vastavalt võimalusele, kaootiliselt./ ( väljavõte protokollist tlk. 324). Seega hagejate nõue piisava ja regulaarse elatise saamiseks on põhjendatud. 4.

§ 101

lg 1 kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuus. Alates 01.01.2015 kehtiva töötasu kuupalga alammäära 390 € järgi on elatise miinimum 195 € kuus.

§ 101

lg 2 kohaselt kohus võib elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Seega kohus saab elatise välja mõista viitega seaduses sätestatud elatise minimaalmäärale, kindlat summat näitamata. Selliselt muutub väljamõistetud elatise suurus koos Vabariigi Valitsuse kehtestatud alampalga ja sellega seotud miminaalse elatise suuruse muutumisega. Riigikohus on ka selgitanud, et lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste ulatuses, mis on

§ 101

lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 15).

§ 108

alusel võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Pooltel ei ole vaidlust selles, et kostjal C.l on hagejate ees ülalpidamise kohustus ja kostja ei vaidle vastu elatise nõudele suurusele perekonnaseaduses sätestatud miinimummääras (istungiprotokoll tlk 324). Kuid vaidlus on selles, mis ajast alates miinimummääras elatis tuleks kostjalt välja mõista, kas alates 6 kuud enne hagi esitamist ehk 01.10.2014 seisuga, alates hagi esitamisest 01.04.2015 seisuga või alates kohtuotsuse tegemisest 30.10.

1. Kostja leiab, et on kuni kohtuotsuse tegemiseni teinud hagejate ülalpidamise heaks piisavalt kulutusi, et lugeda kogu 4 2-15-4941 ülalpidamiskohustus hagejate poolt nõutud perioodi so alates 01.10.2014 kuni kohtuotsuse tegemiseni täidetuks. Hagejate esindaja leiab, et kostja kulutusi eluasemele laenule, kommunaal-, elektri- ja sidekuludele, sõidukitele, laste sünnipäevadele jne ei saa arvestada ülalpidamise kohustuse täitmisena ning jääb algse hagi juurde. Samas hageja ei lükka ümber, et kostja on enam kui aasta ja sisuliselt kuni kohtuotsuse tegemiseni kandnud laste eluasemega seotud kommunaal, side- ja lapse elukindlustuse kulusid.
2. Järgnevalt kohus analüüsib kostja poolt väljatoodud ja tõendatud kulutuste põhjendatust ning arvessevõetavust hagejate ülalpidamiskuludena perioodil 01.10.2014 kuni 30.10.
3. Kohus lähtub vajalike ülalpidamiskulude hindamisel sellest, et lapse minimaalne elatusraha peab katma kõik lapse igapäeva eluks ja arenguks vajalikud kulud: 1) eluasemele (sh kommunaalkulud nagu vesi, elekter, küte); 2) toidule , 3) riietele-jalanõudele; 4) haridusele ja huvitegevusele, 5) hügieenile ja tervisele, 6) side ja televisiooni kulu kui tänapäeva elukeskkonnas vajalik kulutus informatsiooni saamisele, 7) mõistlikus määras taskuraha (kui vanemate varaline seisund võimaldab). Kuna kumbki vanem miinimumist suuremaid vajadusi esile ei too ega tõenda, samas on vanemad on varalise seisundi poolest teinud mõlemad väidetavalt lastele kulutusi tublisti üle seadusjärgse miinimumi (hageja esindaja 460 € kuus lapse kohta – tlk 4, 138 ja kostja üle 500 € kuus lapse kohta – tlk 187), siis kõik, mis jääb välja minimaalsest ülalpidamisvajadusest, sh kulutused 2 sõiduki pidamiseks vms toreduslikud kulutused jäävad antud juhul ülalpidamiseks vajalike kulude (tasa)arvestusest välja. 5.
4. Kostja poolt Xxxxxxxxxxx elamu renoveerimislaenu makseid ei saa pidada hagejate eluasemekuludeks, kuna tegemist on kostja kui nimetatud kinnisvara ainuomaniku kulutustega oma varale, mida ta peab tegema sõltumata sellest, kas keegi seal elab või mitte. Samuti kõik väited hagejate esindaja kui laenukaastaotleja kohustuste kohta ei puutu laste ülalpidamisse, vaid saab olla üksnes abikaasade varaliste vaidluste esemeks. Nagu kostja on ka ise õigesti viidanud, saaks lapse eluasemevajaduse ulatuse ja rahalise väärtuse määrata kindlaks eluaseme kasutamisest saadava varaliselt hinnatava eelise (kasutuseelise) väärtuse kaudu, kuna laps saab vanema kasutuses olevas eluruumis elades kasutuseeliseid TsÜS § 62 lg 1 mõttes, kusjuures sellise eluruumi kasutuseelise väärtuse saab määrata võrreldava eluruumi keskmise üürihinna järgi samas piirkonnas, arvestades mh lapse kasutuses oleva eluruumi osa suurust ning asjaolu, et eluruum on ühiskasutuses (Riigikohus 16.10.2013 otsus nr 3-2-1-69-13 p 20 jj). Ometi ei ole kostja siiski välja toonud, milline see Xxxxxxxxxxx elamisest tulenev õiglane kasutuseelise väärtus on, mida võiks igakuise eluaseme kuluna ja ülalpidamise osana lapse kohta arvestada, silmas pidades, et eluaset kasutavad samavõrra ka laste ema ja kostja enda ema (tlk.324). Kui kostja oleks soovinud ülalpidamiskohustust täita raha asemel osaliselt mitterahaliselt ehk eluaseme kasutuseelise andmisega kuni laste täisealiseks saamiseni, oleks see tulnud kostja vastuses vastava põhjendatud arvutusega ka välja tuua nt protsendina miinimummäärast, mitte üksnes arvestada kasutuseelist täitmisena kuni kohtuotsuse tegemiseni nagu kostja on taotlenud. Kostja väited eluaseme kasutuseelise osas on paljasõnalised ja põhjendamata. Kohus leiab, et Xxxxxxxxxxx eluaseme kasutamine laste poolt kui üürile vastav kasutuseelis tuleb jätta miinimumelatise arvestusest välja, kuna kostja ei ole selle väärtust välja toonud ja kostja varaline seisund ilmselt võimaldab lastele tasuta elupaiga kuni laste täisealiseks saamiseni. 5.
5. Kohus nõustub hagejate esindajaga ka selles, et abikaasade ühisvaraks oleva sõiduki hoolduskulusid ega sõidukite liisingu/kasko/kindlustuse makseid ei saa lugeda laste ülalpidamise täitmiseks miinimumi mõistes, kuna ei ole põhjendatud ega tõendatud linnas elavate laste vajadus sõiduki, veel enam kahe sõiduki kasutamiseks (Dodge ja Mercedes Benz – tlk 187), miinimumi mõistes piisaks ülalpeetavatele transpordikuluna ju ka bussi kuupiletist (alla 10 e kuus), millega paljud lapsed peavad hakkama saama. 5.
6. Kohus leiab, et ebaõige on hagejate esindaja seisukoht, et ülalpidamiskohustuse täitmisena ei tule arvestada igakuiseid tõendatud kulutusi veele, elektrile, küttele, sidele, mida kostja on maksnud eluruumi eest, kus lapsed elavad. Need summad tuleb kohtu hinnangul lugeda igal juhul miinimummääras sisalduva ülalpidamiskohustuse täitmiseks ja hagejate nõudest maha arvata. Kuna hagejate esindaja on korduvalt viidanud ja kostja on ka ise nõustunud (tlk.324), et Xxxxxxxxxxx 5 2-15-4941 elavad lisaks hagejatele ka nende ema D. ja kostja enda ema ning kostja korduvates seisukohtades toodud arvestuste puhul on ebaselge, kas kulude arvestus on esitatud laste kohta või Xxxxxxxxxxx koguarvete summana (sh D. ja kostja ema kulud), lähtus kohus selguse huvides kostja reaalselt kantud kulude arvestuses kostja poolt esitatud konto väljavõtetest kommunaal- jms teenuseid osutanud ettevõtetele makstud summade kohta (9 kuu veearved summas 316,90 €, so lapse kohta 79,23 € - tlk 215, 11 kuu elektrivõrguteenuse arved summas 642,23 €, so 160,55 € - tlk 226; elektriarved summas 376,32 €, so 94,08 € lapse kohta - tlk 257). Kohus jagab kantud summad elamut kasutavate isikute arvu järgi neljaga ning saab oktoobrist 2014 – septembrini 2015 kostja poolt lapse kohta tehtud otseseks eluasemega seotud kuluks vähemalt 333,86 € , kahe lapse peale kokku 667,72 €, mis tuleb elatise võlast maha arvestada. Sideteenuste (sh telefon ja tv) kulutusi ei ole võimalik kostja konto väljavõtete järgi välja arvestada, kuna arved on kostjale esitatud ja tasutud koondina kahe erineva eluruumi (Xxxxxxxxxxx ja Xxxxxxxxxxx) eest ning hõlmavad ka kostja enda, tema ema (J.R.) ning hagejate esindaja D. sidekulusid. Kohus tugineb kostja poolt esitatud ja hageja poolt ümberlükkamata väitele (tlk 184), et kostja tegi 6 kuu jooksul (okt 2014 – märts 2015) hagejate ja nende seadusliku esindaja ehk 3 isiku sidevahendite ja televisiooniteenustele kulutusi kokku summas 732,53 € ehk 122,09 € kuus, so lapse kohta vähemalt 40,70 € kuus (122,09 : 3 = 40,70 €), so vaidlusalusel perioodil kokku 488,40 € kahe lapse peale, mis tuleb elatise võlast maha arvata. Lisaks on põhjendatud elatise võlast maha arvata täitmisena lapse A. elukindlustuse maksed summas 250 € (tlk 185 ja 277-278) ja ühekordsete maksetena (tlk 185 toodud tabel) hagejate esindajate lastele otseselt tehtavaid vajalikke kulutusi vähendanud maksed: lastele 04.10.2014 kantud taskuraha 50 €, kokku 100 €, televiisor summas 329 € ja tahvelarvuti (tänapäeval pigem õppevahend kui luksus) klaviatuur 29 € ja 13.02.2015 R.R.le makstud sünnipäevapeoraha 50 €, kokku ühekordsed kulud summas 508 €. IPhone ost summas 618 € on tavalise mobiiltelefonii hinnaga võrreldes luksuslik kulutus, mis ei ole miinimumi raames põhjendatud, lisaks ei ole selle kulu osas üheselt selge, kas see on täielikult välistatud ülejäänud sideteenuste kuludest, kuna kajastub kostja esitatud mobiilioperaatori arvetel. Kohus nõustub hagejate esindajaga selles, et ühekordsed kulude kingituste, reisimeenete ja õhtusöökide tarbeks on vanema poolte tehtud vabatahtlikult nö sotsiaalsed laadi kulud, mille tähtsust ei tohiks loomulikult allahinnata lapse ja vanema vahelise suhte juures, kuid mida ei saa arvestada lapse hädavajaliku ülalpidamiskuluna (vaba aega saab veeta ka rahalisi vahendeid kasutamata nt metsajalutuskäik vms).
7. Kokkuvõttes loeb kohus kostja poolt hagejate ülalpidamiskulude katteks perioodil oktoober 2014 kuni otsuse tegemiseni oktoober 2015 makstuks vähemalt summas 1914,12 € (667,72 + 488,40 + 250 + 508), millega loeb kaetuks hagejate elatisvõla nõude perioodi oktoober 2014 – märts 2015 eest. Siinkohal kohus märgib, et enne hagi esitamise võla nõue lisaks reaalselt kostja poolt kantud kuludele võib olla head kommetega vastuolus ka hagejate üllatusliku nõudena, kuna poolte esitatud asjaoludest nähtub, et vanemate vahel oli veel 2015 aasta alguses kokkulepe, et kostja täidab osa oma ülalpidamise kohustusest arvete maksmisega. kostja poolt jaanuaris 2015, so peale kooselu lõppemist notariaalse lepingu alusel hageja esindajatele, laste emale Xxxxxxxxxxx suhtes isikliku kasutuseõiguse andmine (tlk. 108-113) ja selgitused selle kohta viitavad, et kostja soovis lastele kindlustada tasuta elamispinna. Hageja esindaja möönab, et oli välja kujunenud pere kulude kandmine nii, et kostja maksis vara ja teenusega seotud arveid ja kuigi kostja elas perest eraldi juba
8. aasta kevadest (hagejate esindaja ei täpsusta hagiavalduses tlk 3, mis kuupäevast täpselt, vaid märgib, et üle aasta tagasi) ja jaanuaris 2015 sai hagejate esindaja isikliku kasutusõiguse Xxxxxxxxxxx elamule, ei kiirustanud hagejate esindaja eluaseme kommunaal-, side- jms teenuste lepinguid enda peale võtma, vaid pakkus veel mais 2015, et võtab kulud enda peale alates 01.06.
9. Kostja 30.09.2015 tõenditest nähtuvalt kandis kostja veel septembris 2015 osasid laste emaga seotud kulusid.
10. Kohus ei nõustu kostjaga selles, et kuni kohtuotsuse tegemiseni kogunenud elatisevõlgnevus tuleks jätta kostjalt välja mõistmata, kuna kostja on algusest peale vaielnud peamiselt tagasiulatuva võla üle ja tunnistanud alates hagi esitamisest elatise rahalise tasumise nõuet. Seega oleks kostja saanud alates hagiavalduse kättesaamisest, st alates aprillist 2015 oma vastava käitumisega, sh kõiki 6 2-15-4941 Xxxxxxxxxxx elamuga seotud teenuste lepingute hagejate esindajale üleandmisega ning elatise kohase tasumisega hagejate esindaja kontole või kulujaotuste muul viisil konkreetse kokkuleppe ja täitmisega ära hoida edasise elatise võla kogunemise.
11. Eeltoodu alusel, arvestades kostja panust ning poolte võimalusi alates hagi esitamisest olukorda muuta, kohus peab õiglaseks rahuldada A. ja B. hagi jooksva elatise nõudes ja mõistab kostjalt hagejate kasuks minimaalmääras elatise välja alates hagi esitamisest kuni laste täisealiseks saamiseni. Kohus selgitab kostjale veelkord, et alates hagi esitamisest elatise nõuet ei saa lugeda tagasiulatuvaks võlaks, kuna kostja ei ole kordagi vaielnud elatise suuruse üle ja seega oleks saanud asuda elatise kohustust täitma koheselt peale hagi saamist. 9.

§ 100lg 4 sätestab, et elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette.

Kohus määrab hagejate esindaja taotlusel elatise maksmise kuupäevaks jooksva kuu

1. kuupäeva. Elatis maksta hagejate esindaja D. pangakontole.
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 alusel, kuivõrd hagi rahuldati osaliselt ja pooled kompromissini ei jõudnud, on õiglane jätta kummabi poole menetluskulud tema enda kanda. Kumbki pool ei ole ka dokumentide esitamise tähtajaks oma menetluskulude nimekirju esitanud. /Allkirjastatud digitaalselt/ Rein Pokk Kohtunik 7