← Eesti

1-18-4590/82

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 1-18-4590

  1. mai 2020 Eesistuja Velmar Brett, liikmed Paavo Randma ja Juhan Sarv Kriminaalasi Kristiina Maseri, Jana Kähri ja Mall Kaldase süüdistuses KarS § 377 lg 1 järgi ning BloomEst OÜ süüdistuses KarS § 377 lg 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu
  2. oktoobri
  3. a otsus Kristiina Maseri, Jana Kähri ja Mall Kaldase kaitsja vandeadvokaat Kristi Rande, BloomEst OÜ kaitsja vandeadvokaat Oliver Nääs, H OÜ esindaja vandeadvokaat Kristel Viru, kassatsioonid Põhja Ringkonnaprokuratuur, ringkonnaprokurör Õnne NeareVaarmann
  4. aprill 2020, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  6. oktoobri
  7. a otsus, välja arvatud osas, millega ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja otsustas apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise.
  8. Jõustada Harju Maakohtu
  9. juuli
  10. a otsus.
  11. Kaitsjate kassatsioon rahuldada. Kannatanu kassatsioon jätta rahuldamata.
  12. Mõista Eesti Vabariigilt Jana Kähri, Mall Kaldase, Kristiina Maseri ja BloomEst OÜ kasuks välja 325 (kolmsada kakskümmend viis) eurot igaühele (kokku 1300 eurot) kassatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu katteks.
  13. Mõista Eesti Vabariigilt H OÜ kasuks välja 1300 (üks tuhat kolmsada) eurot kassatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks. 1-18-4590 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  14. Kriminaalasjas anti kohtu alla Jana Kähri, Mall Kaldas ja Kristiina Maser süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 377 lg 1 järgi ning BloomEst OÜ süüdistatuna KarS § 377 lg 2 järgi ärisaladuse ebaseaduslikus kasutamises ja avaldamises. Kokkuvõtvalt heideti neile ette järgmist.
  15. J. Kähri, M. Kaldas ja K. Maser töötasid H OÜ-s, mis tegeles aiandus- ja põllumajanduskaupade hulgimüügiga. H OÜ-ga sõlmitud töölepingutest, võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 625 ja töölepingu seaduse (TLS) §-dest 22 ja 23 tulenes süüdistatavatele kohustus hoida ettevõtja ärisaladust.
  16. a asutasid nad aga BloomEst OÜ, millega kavatseti konkureerida H OÜ-ga aiandustoodete, noortaimede ja taimmaterjali hulgimüügi valdkonnas.
  18. a suvest kuni
  19. a augustini pidasid süüdistatavad BloomEst OÜ ärihuvide nimel ja tööandja H OÜ ärisaladust ära kasutades läbirääkimisi erinevate H OÜ tarnijate ning klientidega eesmärgiga koostööpartnerid H OÜ-lt üle võtta. Nad kasutasid H OÜ loata ärisaladust sisaldavaid andmeid ettevõtja koostööpartnerite ja käibe kohta. Selleks edastasid süüdistatavad H OÜ tööalastelt e-posti aadressidelt isiklikele e-posti aadressidele erinevaid H OÜ tegevusega seotud andmeid (nt klientide ja tarnijate andmeanalüüsid, H OÜ erinevad müügilepingud, andmed müügimahtude, hinnakirjade, hinnakujundusmehhanismide, käibe ja kasumi kohta). Seda teavet kasutati pangalt stardilaenu taotlemiseks, kajastades H OÜ ärisaladust BloomEst OÜ äriplaanis. Süüdistuse hinnangul oli nende tegude puhul tegemist ärisaladuse ebaseadusliku kasutamise ja avaldamisega. Maakohtu otsus
  20. Harju Maakohtu
  21. juuli
  22. a otsusega mõisteti süüdistatavad õigeks. Kannatanu H OÜ tsiviilhagi jäeti kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Kannatanu ja süüdistatavate menetluskulud jättis maakohus riigi kanda. Kokkuvõtvalt asus maakohus järgmistele seisukohtadele.
  23. Kohus jättis tõendikogumist välja M. Kaldase isikliku elektronposti väljatrükid, mille kannatanu esitas prokuratuurile koos kuriteoteatega. Oli alust arvata, et väljatrükid saadi ebaseaduslikult kannatanu nõusolekuta tema isiklikule kontole sisselogimisega. Tunnistajana üle kuulatud H OÜ haldusjuhi M. K. ütlused kirjade M. Kaldase töölaualt leidmise kohta olid vastuolus teiste tõenditega.
  24. Vaidlus on selles, kas süüdistatavad avaldasid ja kasutasid BloomEst OÜ-d asutades H OÜ ärisaladust. Maakohus selgitas, et ärisaladuseks kvalifitseerub teave, mis on salajane, millel on kaubanduslik või äriline väärtus ja mille suhtes on teavet valdav isik võtnud mõistlikke samme, et seda saladuses hoida. Tööandja peab kindlaks määrama saladuses hoitava teabe ning selle töötajatele kirjalikult teatavaks tegema.
  25. Maakohus hindas M. Kaldase töölepingut, mis kohustas teda salajas hoidma ärisaladust, hinnakujunduse põhialuseid, kauba ostuhinda, varude suurust, inkassatsiooni korda, majja sisenemise ja väljumise koode jmt, mille avalikustamine võib kahjustada tööandja huve. M. Kaldase ütluste kohaselt on tal aianduse valdkonnas pikaaegne kogemus ja kogu teave, sh oskusteave, olemas juba varasemast ajast. H OÜ tarnijate info oli üleval ettevõtte kodulehel, kõik kliendid teadsid, kelle tooteid H OÜ pakub, ning hinnakirjad saadeti samuti laiali. Logistikafirmasid ei kohustatud kliente ja tarnemahte salajas hoidma. Seda kinnitavad ka logistikafirma töötaja ütlused, mille kohaselt ei olnud H OÜ-ga konfidentsiaalsuskokkulepet sõlmitud. 2

(10)1-18-4590
  1. Seejärel tuvastas maakohus, et J. Kähri ja K. Maseri töölepingud olid identsed. Nende järgi pidi töötaja hoidma saladuses töösuhtes teatavaks saanud asjaolusid, mille saladuses hoidmiseks on tööandjal õigustatud huvi, eelkõige hoidma tööandja finants- ja ärisaladust. Konfidentsiaalse info alla kuulusid muu hulgas kõik klientide, tarnijate ja muude partnerite nimekirjad; nendega sõlmitud lepingud, formularid, oskusteave, arveldusdokumendid ja muud tööandja valduses olevad dokumendid ning andmed; hinnakirjad; ostetavate toodete omahinnad ja hinnakujundusmehhanismid; raamatupidamisarvestuse dokumendid ja muu finantsinformatsioon; arvutiinformatsioon, programmid, infosüsteemid, kasutajatunnused ja paroolid; väljaõppealased dokumendid ja juhendid; personali andmed; informatsioon tööandja intellektuaalse omandi ja selle loomise kohta; info tööandja poolt teistes äriühingutes ja nende loomise projektides osalemise ning muude äriläbirääkimiste kohta; igasugune muu informatsioon, mida võib käsitada tööandja ärisaladusena. K. Maser selgitas, et töölepingus oli saladuse hoidmise kohustus väga üldine. Hinnakirjad ei olnud H OÜ ärisaladus, neid saadeti välja masspostitusprogrammi abil.
  2. Kohtu hinnangul ei määranud tööandja selgelt, milline teave oli ärisaladus, mille saladuses hoidmist töötajalt sooviti. Sisuliselt oli konfidentsiaalseks kuulutatud kogu ettevõtet puudutav informatsioon. Ärisaladus ja konfidentsiaalne info ei ole aga sünonüümid – kogu konfidentsiaalne teave ei ole automaatselt ärisaladus (nt kasutajatunnused ja paroolid). Ka ei ole ärisaladus oskusteave, millega töötaja tööle tuli ja mille ta töötamise käigus omandas, ega teave, mis on laiemale ringile inimestele kättesaadav.
  3. Ka H OÜ juhatuse liige K. K. ei teadnud kohtuistungil täpselt, mis on H OÜ ärisaladus, ning pidas selleks kogu äriühingut puudutavat teavet. Seega ei saanud ka äriühingu töötajatelt eeldada, et nad oskavad ärisaladust defineerida. Töölepingud ei keelanud süüdistatavatel pärast H OÜ-st lahkumist samas valdkonnas töötada. Nad kasutasid uue äriühingu asutamisel oma pikaaegseid teadmisi ja oskusi. Kuna H OÜ ei pannud selgelt ja arusaadavalt kirja ega selgitanud töötajatele, mis on ettevõtja ärisaladus, ei saanud töötajad ka teada, milline teave selleks kvalifitseerub. Ainuüksi seetõttu on küsitav süüdistatavatele H OÜ ärisaladuse avaldamise ja kasutamise etteheitmine.
  4. Järgnevalt analüüsis kohus infot, mida süüdistatavad enda isiklikele e-posti aadressidele saatsid. Maakohus tuvastas, et edastatud tööalased materjalid ei olnud ärisaladus. H OÜ eelmiste perioodide müügiaruannetel, tellimuste mahtude infol ning erinevate tarnijate statistikal ei olnud kaubanduslikku väärtust. Tellimuste mahtu ei pidanud H OÜ ärisaladuseks, edastades seda puudutavat teavet nt logistikafirmale konfidentsiaalsuskohustuseta. K. Maser selgitas kohtuistungil põhjalikult, kuidas on valdkonda hästi tundval inimesel võimalik äriplaanis esitatud numbriteni jõuda.
  5. Kokkuvõtvalt järeldas maakohus, et süüdistatavate isiklikele e-posti aadressidele saadetud teave ei olnud ärisaladus. Ärisaladuse kaitse algab eelkõige äriühingu juhtkonnast, kes peab olema hoolas ja ärisaladuse selgelt piiritlema, teavitades sellest töötajaid ja lepingupartnereid. Maakohtu hinnangul kasutasid süüdistatavad BloomEst OÜ loomisel enda erialast pädevust, mis oli neil juba enne H OÜs töötamist. Aja jooksul omandatud oskusteavet võisid nad ka tulevikus kasutada. Süüdistatavad olid kahtlemata oma eriala tunnustatud spetsialistid, kelle lahkumine H OÜ-st ja uue konkureeriva äriühingu loomine ei saanud H OÜ juhatusele meeldida, kuid selle eest ei saa endisi töötajaid ja praeguseid konkurente kriminaalkorras karistada. Seega tuleb süüdistatavad õigeks mõista. Apellatsioonid
  6. Harju Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid prokuratuur ja kannatanu H OÜ esindaja, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist, süüdimõistva otsuse tegemist ning tsiviilhagi rahuldamist. 3
(10)1-18-4590 Ringkonnakohtu otsus
  1. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. oktoobri
  3. a otsusega tühistati maakohtu otsus täielikult, v.a kannatanu esindajatasu riigi kanda jätmises ja asitõendite suhtes võetavate meetmete osas. Tühistatud osas tegi apellatsioonikohus uue otsuse, millega tunnistas J. Kähri, M. Kaldase ja K. Maseri süüdi ning karistas neid KarS § 377 lg 1 järgi, tunnistas BloomEst OÜ süüdi ja karistas teda KarS § 377 lg 2 järgi ning mõistis süüdistatavatelt välja sundraha, tõlkekulud ja kannatanu maakohtu menetluses tekkinud menetluskulud. H OÜ tsiviilhagi jäeti KrMS § 2631 lg 1 p 5 alusel läbi vaatamata. Apellatsioonid rahuldati osaliselt.
  4. Erinevalt maakohtust leidis ringkonnakohus, et M. Kaldase isiklikult e-posti aadressilt välja prinditud kirjad on lubatavad tõendid, kuna ei ole tuvastatud, et need oleks saadud eraviisilise jälitustegevusega. Ka M. K. ütlusi saab tõendina arvestada.
  5. Ringkonnakohtu hinnangul põhineb maakohtu järeldus, et ärisaladus ei olnud H OÜ-s üheselt määratletud ja töötajatele teatavaks tehtud, ärisaladuse mõiste puudulikul analüüsil ega tugine olemasolevatele tõenditele. Kriminaalkolleegium leidis, et J. Kähri, M. Kaldase ja K. Maseri e-kirjad sisaldasid töölepingutes ärisaladusena nimetatud andmeid: kaupade ostu- ja müügihinda ja koguseid, klientide ja tarnijate nimekirju jmt. BloomEst OÜ äriplaanis kasutatud teavet ei saa käsitada üldteada andmetena, mida H OÜ ei soovinud ärisaladusena kaitsta. Süüdistatavate ja H OÜ vahel sõlmitud töölepingutega oli viidatud teave ärisaladusena kaitstud ning see polnud kokkupandult üldteada või kergesti kättesaadav. Süüdistatavatel oli juurdepääs klientide andmetele, ostu- ja müügihindadele ning infole hinnakujundusmehhanismide kohta. Andmete kokkupanemisel said nad arvutada vajalikud hinnad, mis moodustasidki kokkupandult ärisaladuse. Seda infot kasutasid süüdistatavad uue äriühingu loomiseks. Laenu saamiseks esitasid nad pangale äriplaani, milles kasutasid ja avaldasid pangale H OÜ ärisaladust.
  6. Maakohus käsitles K. K. ütlusi valikuliselt. Kannatanu esindaja ei osanud vaid ühe kirja kohta öelda, kas see sisaldas ärisaladust või mitte. Kogu ülejäänud kirjavahetuse kohta kinnitas tunnistaja, et tegu oli ärisaladusega. Teiseks oli ärisaladus kindlaks määratud töölepingutes. Juhatuse liige ei pidanud teadma, millist informatsiooni töölepingud konkreetselt sisaldasid. Samuti ei nõustunud ringkonnakohus maakohtuga selles, et avaldatud andmed ei olnud ärisaladus, kuna need olid teada logistikafirmale. Logistikafirma töötaja selgituste kohaselt viib ta tellitud kauba vajalikku kohta, kuid kauba hinnast, kogumahtudest, kasumimarginaalidest ja allahindluse määradest ta teadlik ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud vaidlusalust teavet võimalik leida avalikest andmebaasidest. Samuti ei ole need lihtsalt statistika, vaid ettevõtja poolt ärisaladuseks nimetatu, millel oli kaubanduslik väärtus. Viimast kinnitab süüdistatavate enda tegevus: nad saatsid H OÜ ärisaladust sisaldavaid andmeid iseendale, et kasutada seda teavet BloomEst OÜ tegevuses. Et tegu oli ärisaladuse avaldamise ja kasutamisega, on kinnitanud ka kohus, kes lahendas kannatanu ja süüdistatavate vahelist tsiviilvaidlust selle üle, kas H OÜ poolt M. Kaldase, J. Kähri ja K. Maseri töölepingute erakorraline ülesütlemine oli kehtiv.
  7. Süüdistatavatele ei heideta ette ärisaladuse saatmist endale või üksteisele. Nad kasutasid H OÜ ärisaladust äriplaani koostamisel ning pangast laenu taotlemisel avaldasid ärisaladuse pangale. Süüdistatavad tegutsesid ärisaladuse kasutamisel ja avaldamisel kavatsetult, sest neil oli BloomEst OÜ juhatuse liikmetena eesmärk saada pangalt laenu ning võtta üle H OÜ koostööpartnerid.
  8. Kannatanu tsiviilhagi jättis ringkonnakohus läbi vaatamata. Kohus tuvastas, et kannatanu esitas prokuratuurile esmalt tsiviilhagi ja hiljem selle täienduse. Prokurör saatis süüdistusaktiga kohtusse aga üksnes tsiviilhagi täienduse koos tõendiga täiendava kahju tekkimise kohta, kuid jättis lisamata esialgu esitatud tsiviilhagi. Eelistungil võttis maakohus ringkonnakohtu tõlgenduse kohaselt 4
(10)1-18-4590 menetlusse üksnes tsiviilhagi täienduse.
  1. jaanuari
  2. a kohtuistungil esitas kannatanu kohtule tsiviilhagi ja selle täienduse koos tõenditega, mille kohus võttis toimiku materjalide juurde. Ringkonnakohus osutas, et tsiviilhagi esitamiseks on sätestatud konkreetne tähtaeg (KrMS § 225 lg 1), mille möödumisel seda enam vastu võtta ei saa. Kohtuistungil tsiviilhagide menetlusse võtmisega rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kuna kannatanu esitas tsiviilhagi maakohtule KrMS § 381 lg 1 ja § 225 lg 1 nõudeid rikkudes, jättis ringkonnakohus tsiviilhagi KrMS § 2962 lg 1 p 5 alusel läbi vaatamata. MENETLUS RIIGIKOHTUS Kaitsjate kassatsioon ja vastus kannatanu kassatsioonile
  3. Ringkonnakohtu otsusele esitasid ühise kassatsiooni kõigi süüdistatavate kaitsjad, kes taotlevad ringkonnakohtu otsuse tühistamist, maakohtu otsuse jõustamist ning menetluskulude riigi kanda jätmist.
  4. Apellatsioonikohus tunnistas õigustamatult M. Kaldase isiklikud e-kirjad tõendina lubatavaks. Esines põhjendatud kahtlus, et M. K. ja K. K. said need ebaseaduslikult. M. K. ütlused ei ole kaitsjate hinnangul usaldusväärsed. Lisaks on ringkonnakohus tuginenud tõendile, mida ei ole uuritud – kannatanu ja süüdistatavate vahelises töövaidluses tehtud tsiviilkohtu määrusele. Nii rikuti ausa kohtumenetluse põhimõtet.
  5. Kaitsjate hinnangul on süüdistus ebakonkreetne. Süüdistus esitati üksnes andmete edastamises. Prokurör väljus süüdistuse piiridest, väites apellatsioonis, et süüdistus esitati andmete edastamises ja kasutamises. Süüdistuse kohaselt on andmed edastatud üksnes kavatsusega neid kasutada BloomEst OÜ äritegevuse planeerimisel, kuid puudub etteheide, et neid andmeid tegelikult ka kasutati. Süüdistusest ei selgu ka see, kuidas pelgalt e-kirjade saatmisega süüteo objektiivne koosseis täideti ning mil viisil täidab iga edastatud dokument ärisaladusele seatud tingimused. Üheski süüdistuse punktis ei ole märgitud, milles seisnes edastatud andmete kaubanduslik väärtus.
  6. Ainus kiri, mis edastati kolmandale isikule, on K. Maseri poolt BloomEst OÜ huvides pangale saadetud stardilaenu taotlus, millele lisati äriplaan, mis väidetavalt sisaldas H OÜ ärisaladust. Omavahel ja iseendale edastatud e-kirjade puhul ei saa rääkida väidetava ärisaladuse avaldamisest. Välistatud on koosseisu teine alternatiiv ehk ärisaladuse kasutamine, kuivõrd süüdistuses ei ole andmete kasutamist mingil viisil sisustatud. Kasutamiseks ärilisel eesmärgil ei saa pidada üksnes e-kirja edastamise fakti nimetamist. Samuti ei ole näidatud, milline oli iga süüdistatava kaalukas teopanus ja kuidas sõltus kuriteokoosseisu täitmine ühe või teise süüdistatava tegevusest. Ka ringkonnakohus ei ole neid asjaolusid hinnanud.
  7. Viimaks leiavad kaitsjad, et andmed, mida süüdistatavad endile, omavahel ja pangale edastasid, ei ole ärisaladus. Maakohus tuvastas, et andmed vastava valdkonna tarnijate, klientide ja nende kontaktide kohta on kergesti kättesaadavad avalikest andmebaasidest. Klientidele esitatud hinnakirju ei pidanud töötajad ärisaladuseks, kuna neid saadeti laiali masspostitustena. Analoogselt on kättesaadavad andmed ka klientide kohta (nt erinevatelt messidelt ja üritustega seotud andmebaasidest, samuti on kontaktid loetletud elektroonilises andmebaasis 1182 ning kantud avalikku taimetervise registrisse). Lisaks tuleb arvestada, et süüdistatavatel on valdkonnas pikaajaline kogemus ning vaidlusalused andmed tänu sellele üldiselt teada. Andmete kaubanduslikku väärtust ei ole uuritud ega tõendatud. Maakohus leidis õigesti, et need ei olnud ärisaladus, ringkonnakohus ei ole vastupidisele järeldusele jõudmist veenvalt põhjendanud. 5
(10)1-18-4590
  1. Juriidilise isiku saab süüdi mõista üksnes juhul, kui talle on omistatavad kõik kuriteo objektiivse koosseisu tunnused. KarS § 377 lg 1 järgi vastutusele võtmiseks peab ärisaladus olema teatavaks saanud töö- või ametiülesannetega seoses. BloomEst OÜ-l puudus aga H OÜ-ga mistahes seotus ning seda suhet ei ole ka süüdistuses kirjeldatud. Ringkonnakohus jättis selle tähelepanuta.
  2. Kaitsjad paluvad jätta süüdistatavate menetluskulu riigi kanda. Lisaks taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ka osas, milles süüdistatavate kanda on jäetud kannatanu maakohtus kantud kulud. Otsuse põhjendavas osas ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks muuta maakohtu otsustust jätta tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulu riigi kanda, kuid resolutsioonis mõistis teise astme kohus kannatanu esinduskulud välja süüdistatavatelt.
  3. Vastuseks kannatanu kassatsioonile leiavad kaitsjad, et tsiviilhagi tuleb jätta KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata ning Riigikohtul ei ole sisulist vajadust hinnata kannatanu kassatsioonis esitatud väidete õigsust. Kannatanu kassatsioon ja vastus süüdistatavate kaitsjate kassatsioonile
  4. Kassatsiooni esitas ka kannatanu H OÜ esindaja, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, milles tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata, ning asja selles osas apellatsioonikohtule uueks arutamiseks saatmist. Kannatanu hinnangul tuvastas ringkonnakohus ekslikult, et maakohus tagastas prokurörile tähtaegselt esitatud tsiviilhagi ja selle täienduse. Kohtuistungi protokollist ja helisalvestiselt nähtub, et kohtunik tagastas prokurörile tsiviilhagi täienduse lisa ehk tõendi. Maakohus kinnitas kohtuistungil, et kohtule esitati tähtajaks nii tsiviilhagi kui ka selle täiendus. Seega polnud ringkonnakohtul seaduslikku alust jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Kannatanu esitas tsiviilhagi õigel ajal prokurörile ja maakohus kinnitas kohtuistungil, et prokurör on tsiviilhagi koos täiendusega edastanud kohtule.
  5. Kassatsioonivastuses palub kannatanu jätta kaitsjate kassatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus ei ole tõendite lubatavust hinnates ega materiaalõigust kohaldades eksinud. Prokuratuuri kassatsioonivastus
  6. Prokuratuur jääb apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde ja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  7. Riigikohus peatub esmalt kaitsjate etteheidetel tõendite lubatavuse ja süüdistusakti kvaliteedi kohta (I), vaeb seejärel süüküsimust ja põhjendab, miks tuleb süüdistatavad õigeks mõista (II), misjärel võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ning lahendab menetluskulude küsimuse (III). I
  8. Kolleegium leiab, et kaitsjate väited osa tõendite lubamatuse kohta pikemat tähelepanu ei vääri, kuna kumbki kohus ei ole neile tõenditele süüküsimuse lahendamisel tuginenud. Seetõttu märgib kolleegium vaid järgmist.
  9. Iseenesest ei ole välistatud kohtuotsuses õiguslike seisukohtade toetuseks jõustunud kohtulahendile viitamine, isegi kui seda lahendit ei ole kohtuistungil vahetult uuritud. Käsilolevas asjas ei tuginenud ringkonnakohus teisele kohtulahendile kui tõendile ega tuvastanud selle abil mõnd faktilist asjaolu, vaid kasutas seda üksnes enda seisukohtade kinnitamiseks (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  10. novembri
  11. a määrus nr 1-17-4924/15, p 39). Seega ei saa sellist 6
(10)1-18-4590 toimimist pidada menetluslikult lubamatuks. Küll aga tuleb märkida, et ringkonnakohus on tsiviilasjas tehtud lahendi käsitlemisel oluliselt eksinud. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  1. juuni
  2. a otsuses, mis tehti süüdistatavate ja H OÜ vahelises töövaidluses, ei võtnud kohus mingilgi moel seisukohta küsimuses, kas süüdistatavad avaldasid ärisaladust või mitte. Kõnealune õigusvaidlus puudutas küsimust, kas H OÜ poolt süüdistatavate töölepingute erakorraline ülesütlemine oli kehtiv. Tsiviilkolleegium leidis viidatud asjas küll seda, et töötajad käitusid H OÜ suhtes ebalojaalselt, kuid see ei anna veel alust järeldada, et nad avaldasid ja kasutasid kohtu arvates kannatanu ärisaladust.
  3. Seevastu süüdistuse kvaliteeti puudutava kaitsjate kriitikaga tuleb paljuski nõustuda. Süüdistuse tekst on raskesti jälgitav, kohati ebatäpne ning sisaldab tarbetuid kordusi ja ebaolulisi faktiväiteid, millel pole isikute karistusõigusliku vastutuse seisukohalt õiguslikku tähendust. Märgitu muudab süüdistusest arusaamise raskeks. Riigikohus on korduvalt selgitanud vajadust formuleerida süüdistuse tekst keeleliselt korrektselt, loogiliselt struktureerituna ja ülevaatlikuna, vältides põhjendamatuid kordusi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. veebruari
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 197). Sellele vaatamata ei saa käsiloleval juhul lugeda süüdistust sedavõrd ebaõnnestunuks, et see rikuks korvamatult kaitseõigust ega võimaldaks süüküsimust üldse lahendada. Süüdistuse sõnastusele ei saa kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. novembri
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-83-11, p 10). Käsilolevas kriminaalasjas koostatud süüdistusaktist ilmneb, millised andmed on prokuröri hinnangul käsitatavad ärisaladusena. Samuti on esile toodud, milles andmete avaldamine ja kasutamine prokuratuuri arvates seisnes: J. Kähri, M. Kaldas ja K. Maser kasutasid väidetavat ärisaladust BloomEst OÜ äriplaanis ja avaldasid selle pangale. Seetõttu leiab kolleegium, et kuigi esitatud süüdistuse kvaliteedile saab teha tõsiseid etteheiteid, ei ole need siiski sellised, mis vääraks juba eos isikute võimaliku süüküsimuse lahendamise. II
  8. M. Kaldasele, J. Kährile, K. Maserile ja BloomEst OÜ-le heidetakse ette H OÜ ärisaladuse ebaseaduslikku avaldamist ja kasutamist, mis ringkonnakohtu hinnangul seisnes nende andmete toel BloomEst OÜ äriplaani koostamises ja seejärel selle pangale esitamises. Selles, et süüdistatavad kõnealuse äriplaani koostasid ja selle ka pangale esitasid, vaidlust ei ole. Kohtuasja keskse probleemina vajab seetõttu lahendamist eeskätt küsimus, kas süüdistuses kirjeldatud andmed sisaldasid ärisaladust KarS § 377 tähenduses. Kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaolude valguses tuleb kolleegiumi hinnangul sellele küsimusele vastata eitavalt. Seda järeldust põhjendavad eeskätt järgmised argumendid.
  9. Maakohus on asjakohaselt selgitanud, et mitte igasugune konfidentsiaalne teave ei ole käsitatav ärisaladusena. Ettevõtja konfidentsiaalseks loetud info on hinnatav ärisaladusena üksnes siis, kui see vastab kolmele tingimusele: a) selline teave on saladus selles tähenduses, et see ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav isikutele ringkondades, kes tavaliselt kõnesolevat laadi teabega tegelevad; b) sellel teabel on kaubanduslik väärtus tema salajasuse tõttu; c) selle teabe üle seaduslikku kontrolli omav isik on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  10. juuni
  11. a otsus asjas nr 3-1-1-46-09, p 10.3).
  12. Teabe salajasust kui ärisaladuse esimest eeldust hinnates on maakohus viidanud mitmele kriminaalasjas kogutud tõendile, millest nähtuvalt olid H OÜ tarnijad ja nende pakutav sortiment avalikult teada, näiteks olid need kättesaadavad isegi kannatanu veebilehel. H OÜ hinnakirju saadeti laiali paljudele, äriühingu kliendid ja orienteeruvad kaubamahud olid valdkonnas tegutsevatele isikutele samuti teada. Erinevaid asjaolusid kõrvutades ja tõendeid kogumis hinnates on maakohus 7
(10)1-18-4590 järeldanud, et süüdistatavate kasutuses olnud teave ei olnud ärisaladus. Ringkonnakohtu vastupidine seisukoht kõigi vaidlusaluste andmete salajasuse kohta on põhjendamata, vastuolus maakohtus tuvastatuga ning olemasoleva tõendikogumiga sidumata.
  1. Tähelepanu väärib seejuures maakohtu otsuses viidatu, et süüdistatavad olid pikaajalise töökogemusega oma eriala asjatundjad. Kaitsjate ja maakohtu hinnangul võis valdkonda tundev pikaajalise töökogemusega inimene BloomEst OÜ äriplaanis kajastatud andmed vajaliku teabe kogumise järel ise välja arvutada. Seetõttu ei ole äriplaanis kasutatavad andmed hinnatavad ärisaladusena. Ringkonnakohus ei ole neid argumente mingilgi viisil kummutanud.
  2. Kättesaadavaks ja seega ärisaladuse tähenduses mittesalajaseks võib lugeda teavet nt kaupade ja nende hindade kohta ka juhul, kui selleks on vaja pöörduda vastava varustaja poole ning see ei ole ülemäära keeruline (otsus asjas nr 3-1-1-46-09, p 10.3). Teave ettevõtja klientide ja nendega seotud hinnastrateegia kohta on salajane üksnes eeldusel, et see ei ole kogumis üldteada ega kergesti kättesaadav vastava valdkonna ettevõtjatele, mille tõttu on sel teabel kaubanduslik väärtus (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  3. märtsi
  4. a otsus asjas nr 3-2-1-22-07, p 13). Praeguses asjas ei ole vaidlust, et süüdistatavad olid selles sektoris kaua töötanud. Neil olid ulatuslikud sidemed nii aianduskaupade tarnijate kui ka ostjatega, kelle olemasolu, vajadusi ning pakkumise/nõudluse mahtu teadsid nad ka ilma H OÜ müügianalüüsideta. Süüdistatavad olid juba enne H OÜ-sse tööle asumist aianduskaupade vahendamise valdkonnas kogenud ja neil olid seal sidemed. Seda arvestades ei ole ringkonnakohus veenvalt kummutanud maakohtu asjasse puutuvaid argumente ega tuvastanud, et vastava valdkonna tarnijatelt ja ostjatelt vajaliku info saamiseks pidanuksid süüdistatavad ületama mingeid ebamõistlikke raskusi.
  5. Kolleegiumi arvates ei anna ringkonnakohtu tuvastatud faktilised asjaolud alust ka järelduseks, et süüdistuses osutatud andmetel oli kaubanduslik väärtus. Apellatsioonikohus on andmete kaubandusliku väärtuse jaatamisel nentinud üldsõnaliselt, et seda tõendab süüdistatavate endi käitumine. Kolleegiumi hinnangul on teabe salajasus ja selle kaubanduslik väärtus tihedalt seotud. Teabe ärisaladusena käsitamiseks peab esinema objektiivne äriline põhjus selle salajaseks hoidmiseks. Teisisõnu peaks teave andma mingi konkreetse eelise konkurentide ees, mis info teatavakssaamisega oma väärtuse kaotaks – selles seisnebki andmete kaubanduslik väärtus nende salajasuse tõttu. Selleks tuleks kirjeldada vaidlusaluse teabe ärilist väärtust ettevõtte jaoks ning selle potentsiaalset kasulikkust tema konkurentidele. Näiteks võib selline väärtus olla teabel mingi toote spetsiifilise koostise või tootmisprotsessi kohta. Käsilolevas asjas tuvastatu sellise ärilise eelise jaatamiseks alust ei anna.
  6. Viimaks on maakohus asjakohaselt viidanud, et H OÜ töötajatega sõlmitud töölepingutes oli konfidentsiaalne teave määratletud väga üldiselt. Sinna alla arvati muu hulgas nt arvutite kasutajatunnused ja paroolid, personaliandmed jmt, millel ei ole juba ainuüksi olemuse tõttu ärisaladuse kvaliteeti. Ringkonnakohus jättis need maakohtu argumendid sisuliselt tähelepanuta ning leidis üksnes üldiselt, et töölepingutes konfidentsiaalse teabe nimetamisega täitis H OÜ kohustuse töötajatele selgitada, mis on ärisaladus. Nagu ülal märgitud, ei muuda teavet ärisaladuseks pelgalt asjaolu, et tööandja on selle konfidentsiaalseks kuulutanud.
  7. Eeltoodud põhjustel asub kolleegium maakohtuga nõustuvalt seisukohale, et süüdistuses kirjeldatud andmed ei olnud H OÜ ärisaladus. Seega ei saa süüdistatavatele H OÜ andmete avaldamist ja kasutamist KarS § 377 objektiivse koosseisu tähenduses ette heita. Samuti peab kolleegium vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, et ringkonnakohtu lahendis puudub täienisti ka kuriteokoosseisu subjektiivse külje analüüs. Apellatsioonikohtu tuvastatud asjaolud ei anna vähimalgi määral alust väiteks, et M. Kaldas, J. Kähri ja K. Maser vähemasti pidasid võimalikuks, et nende kasutuses olnud 8
(10)1-18-4590 andmed olid ärisaladus, ning nad kasutasid ja avaldasid seda teadlikult. Järelikult ei ole kriminaalasjas tuvastatud ka KarS § 377 lg 1 subjektiivset koosseisu. III
  1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 5 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  2. oktoobri
  3. a otsuse, välja arvatud osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsustused kannatanu esindaja tasu riigi kanda jätmise ja asitõendite suhtes võetavate meetmete kohta ning tegi apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise otsustuse. Kolleegium jõustab Harju Maakohtu
  4. juuli
  5. a õigeksmõistva otsuse. Kaitsjate kassatsioon tuleb rahuldada. Õigeksmõistva otsuse tegemisel jättis maakohus õigesti kannatanu tsiviilhagi KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata, mistõttu ei pea kolleegium vajalikuks peatuda kannatanu kassatsioonis esitatud väidetel. Kannatanu kassatsioon jääb rahuldamata.
  6. Siiski peab kolleegium vajalikuks märkida, et kaitsjad juhivad õigustatult kassatsioonis tähelepanu ka sellele, et ringkonnakohtu otsus on vastuoluline kannatanu maakohtu menetluses tekkinud esinduskulusid puudutavas osas. Vastuolu ei esine mitte üksnes otsuse põhiosa ja resolutiivosa vahel, millest esimeses ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks muuta maakohtu otsustust jätta kannatanu lepingulisele esindajale makstud tasu riigi kanda, teises aga mõistis hüvitise kannatanul maakohtus tekkinud menetluskulu katteks välja süüdistatavatelt. Ka resolutsioonis on selles õigusküsimuses antud kaks vastandlikku juhist. Resolutsiooni punktiga 1 jättis ringkonnakohus jõusse maakohtu otsustuse mõista hüvitis kannatanu esindaja tasu katteks välja riigilt, punktis 2.7 mõistis apellatsioonikohus sama kulu hüvitise välja aga süüdistatavatelt. Maakohtu otsuse jõustamisega jääb jõusse ka maakohtu otsustus kannatanu ja süüdistatavate menetluskulud riigilt välja mõista.
  7. J. Kähri, M. Kaldase ja K. Maseri kaitsja ning BloomEst OÜ kaitsja esitasid Riigikohtule ühise taotluse hüvitada süüdistatavatele kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulu kokku summas 1697,34 eurot ilma käibemaksuta. Taotluse kohaselt kulus kaitsjatel õigusteenuse osutamiseks kokku 13 tundi 36 minutit.
  8. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. novembri
  10. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-16, p 16).
  11. Kaitsjate tunnitasud 120 eurot ja 136 eurot on kolleegiumi hinnangul mõistlikud. Ringkonnakohtu otsusega tutvumisele, selle analüüsimisele ja kassatsiooni koostamisele kulutasid kaks kaitsjat kokku ca 9 tundi. Lisaks kulutati 2 tundi kannatanu kassatsiooniga tutvumisele ja sellele vastuse koostamisele. Taotlusest ja sellele lisatud arvetest nähtuvalt on õigusabitasu arvestatud mh ka ringkonnakohtu istungil osalemise eest. Selle kulu hüvitamise taotlus tulnuks esitada ringkonnakohtule (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  12. veebruari
  13. a otsus asjas nr 3-1-1-4-16, p 49). Arvestades eeltoodut ning seda, et mitte kõiki kaitsjate argumente ei saatnud Riigikohtus edu, loeb kolleegium KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel mõistlikuks kassatsioonimenetluse kuluks 1300 eurot ilma käibemaksuta ja mõistab selle KrMS § 186 lg 1 alusel riigilt süüdistatavate kasuks välja. Kaitsjate taotlusel tuleb see summa hüvitada kõigile süüdistatavatele võrdsetes osades, s.o igaühele 325 eurot.
  14. Kannatanu esindaja palub hüvitada H OÜ-le kassatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu 2470 eurot (ilma käibemaksuta). Kassatsioonimenetluses on esindaja koostanud kassatsiooni ja 9
(10)1-18-4590 kassatsioonivastuse, millele kulus kokku 17 tundi tunnitasuga 130 eurot. Ka kannatanu pidanuks tasuarvestuses märgitud ringkonnakohtu istungil osalemise eest tasu hüvitamist taotlema ringkonnakohtult. Suure osa esindaja tööst moodustas süüküsimuse analüüs, mille najal esitatud argumendid jäid Riigikohtus edutuks. Seega loeb kolleegium esindajale makstud tasu mõistlikuks 1300 euro ulatuses. See summa tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel riigilt H OÜ kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.