← Eesti

2-18-9307/22

Obsah (13)§ 436§ 438§ 232§ 277§ 329§ 367§ 162§ 177§ 138§ 144§ 174§ 169§ 150

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik X Talviste Otsuse avalikult teatavaks- 26. aprill 2019, Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja kantselei kaudu tegemise aeg ja koht

§ 436lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada.

§ 436lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. 4

(8)Tsiviilasi nr 2-18-9307 12. Vastavalt

§ 438

lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 232

lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte.

  1. Käesoleval juhul puudub poolte vahel vaidlus järgmistes asjaoludes: - kostja soovis hagejalt 7000 eurot laenu 01.02.2018 Messengeri vestluses (tl 5 ja 30), lubades selle saades tagastada seda osamaksetena kahe aasta jooksul 300 eurot kuus; - hageja tegi kostjale 02.04.2018 ülekande summas 6000 eurot selgitusega „Laen“ (tl 6). Muus osas on poolte väited tehtud ülekande tegeliku sisu osas täielikult lahknevad, kuivõrd hageja väitel andis ta laenu veidi väiksemas summas, aga kostja kinnitusel oli tegemist tema poolt märtsis 2018 sularahas hagejale antud 6000-eurose laenu tagasimaksega. Ülekandele märgitus selgitus „Laen“ ei anna asjas mingit vastust, sest maksekorralduse selgitus on täielikult hageja enda valitsemisalas ja võib tähendada nii laenu andmist kui tagasimakset.
  2. Kohus märgib esmalt, et iseenesest on lubatud laenulepingu sõlmimine/täitmine mistahes vormis või kujul. Välistatud ei ole laenu andmine või tagastamine sularahas või pangaülekandega, selle andmine või tagastamine osamaksetega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 16 lg 1 mõttes tegi kostja oma 01.02.2018 kirjaga (saadetud kell 22:18) hagejale pakkumuse (oferdi) laenulepingu sõlmimiseks, millega hageja sisuliselt 2 tunni möödudes (vastuskiri on tehtud 02.02.2018 kell 0:15, tl 5) nõustus, märkides, et hakkab pärast pakiliste rahamurede lahendamist (vajalik oli leida kontole raha pangalaenu tasumiseks 1700 eurot, 2000 eurot Ble ehk elukaaslasele BBele ja xxxxxxxxxx oli hageja kulutanud/kaotanud 7700 eurot eurot 01.02.02.2018) juba järgmisel nädalal otsima võimalusi, kust veel raha saada. Hageja on vastuskirjas tõdenud, et ei tea, kuidas ja kuna ta seda teha (s.t laenu anda) saab. Seega sisuliselt on tegemist hageja poolt kostja palvele laenu andmiseks nõusoleku ehk aktsepti andmisega VÕS § 20 lg 1 mõttes, lahtiseks jäi vaid see, millal hageja seda teha saab.
  3. Järgnevalt märgib kohus, et kui uurida hageja esitatud enda konto väljavõtteid nii LHV pangast ülekannete kohta kostja õele ehk enda elukaaslasele (tl 85-86) ajavahemikus 01.01.2016 – aprill 2018 kui Swedbank AS-s veebruarist 2018 kuni 02.04.2018 (tl 108-110), siis kinnitavad need selgelt hageja väiteid. Viimatinimetatud kontolt nähtub, et hageja kontolt, mille jääk oli 01.02.2018 pärast palga ja CClt laenumakse laekumist 9281.22 eurot, võeti xxxxxxx xxxxxxxxxx xxxx jaoks samal ja järgmisel päeval ära ca 7700 EUR ning laenumakse (leping nr 16-082191-EL) tasumise tulemusena jäi konto üldse nulli. Hageja korraldas järgneva nädala jooksul erinevate isikute rahaga (eelkõige K.K., aga ka J. A., ja tööandja xxxxxxxx xxxxx xx komandeeringu tasu) enda kontole vajalike summade laekumise, et saaks tasuda Eesti Energia AS-le, Swedbank Liising AS-le, laenude põhiosa- ja intressimaksed ja muud väiksemad arved ning 26.02.2018 võttis xxxxxxx xxxxx xx-st välja dividendid summas 31 250 eurot. Sellest summast kandis ta enda teisele kontole samal päeval 20 000 eurot, makstes kostja õele järgmisel päeval 330 eurot selgitusega „Y võlg“ (vt ka kostja esitatuna tl 125) ja 500 eurot veebruari eest. Kuivõrd maksed nii LHV Panga kontolt kostja õele jätkusid seejärel nii märtsis kui aprillis, samuti tegi hageja samadele võlausaldajatele sarnases suuruses maksete katteks ülekandeid ka märtsis ja aprillis, on hageja selgitused igati usutavad. Kuna hageja Swedbank AS kontol oli pärast dividendide laekumist ja vaatamata nendest ligemale 2/3 summa ülekandmist teisele kontole piisavalt vahendeid jooksvate kulude katteks ja konto jääk ei olnud märtsikuus kordagi alla 7300 euro, ei ole 5

(8)Tsiviilasi nr 2-18-9307 kohtule veenev kostja versioon hageja poolt temalt sularahas laenu võtmisest. Selleks ei olnud pärast dividendide laekumist mingit vajadust, hagejal oli vahendeid ka elukaaslasele ülekannete tegemiseks.
  1. Mis puutub kostja väitesse, et temal oli 2018.a märtsis raha sularahas hagejale laenu andmiseks piisavalt, siis menetluses ei ole selliseid tõendeid esitatud. Seda ei tõenda kostja esitatud 2016.aastal tehtud ülekanne J. A.e summas 3000 eurot (tl 115), 2013.aasta müügileping (tl 116-119) ega 28.11.2017 sõlmitud korteriomandi müügileping (tl 120-124), mille puhul oli kostja teinud sularahamakseid. Nimetatud tõendid näitavad summade olemasolu vastavate maksete tegemise hetkel ega haaku kostja väitega, nagu ta saanuks vanaisalt pärandatud mündikogu müügist raha, mis oli just see raha, mille arvelt ta laenu anda sai. Asjaolu, et 2018.a veebruari alguses kostjal rahapuudus korteriremondi jaoks oli, ta ei eita.
  2. Kostja poolt esitatud ja hageja poolt võltsituse vastuväitega kahtluse alla seatud tõendid – kostja õe 17.03.2018 kiri ja kostja väidetava elukaaslase ja kostja vestlused Messengeris 02.04.2018 – tuleb kohtu hinnangul aga arvestamata jätta, sest: 17.1.

§ 277

lg 4 lubab kohtul dokumendi ehtsuse vaidlustamise korral jätta selle otsuse tegemisel arvestamata ja hageja on kohtu hinnangul nimetatu ehtsuse põhistatult vaidlustanud; 17.2. mõlemad vestlused on esitatud alles pärast asjas eelmenetluse tähtaja möödumist ja enam kui 7 kuud pärast kirjaliku vastuse esitamist, kuigi tõendite sisu õigsust eeldades olnuks need selgelt kostja väiteid (laenu andmise kohta temalt hagejale, mitte vastupidi) kinnitavad tõendid. Kohtumenetluses tuleks enda väiteid kinnitavad tõendid esitada võimalikult varakult (

§ 329lg 1).

Seega on usutav, et kostja on nimetatud tõendid vastavate kuupäevadega tekitanud hageja kirjeldatud viisil (muutes telefonis kuupäeva ja kellaaja sätteid) menetluse ajal tagantjärele. Kahtlusi tekitab ka see, et kui kohus palus kostjal esitada kohtuistungil oma telefon vaatluseks ja kõnealuste sõnumite olemasolu kontrollimiseks (mida hageja oli oma telefoni suhtes valmis tegema), selgitas kostja, et politsei on tema telefoni ära võtnud. Samal istungil loobus kostja ka oma õe tunnistajana ülekuulamisest, kuigi just õde pidi kinnitama kostja väiteid raha laenamise kohta. Kostja selline menetluslik käitumine viitab võimalusele, et nimetatud tõendid on tekitatud hiljem. 17.

  1. Tõendid on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega, mh sellega, et - 02.04.2018 ei ole hageja kostjale helistanud (hageja kõnedeeristus tl 152), kuigi kostja seda vestluses elukaaslasega otsesõnu väidab - 04.05.2018 suhtluses hagejaga ei eita kostja laenu saamist (tl 16), kuid palub selles osas hagejal rääkida kostja õega - juba ülalpool on kohus tuvastanud, et hagejal puudus vajadus laenu võtmiseks endal piisavate vahendite olemasolu tõttu - 04.05.2018 on sisuliselt samaaegselt toimunud suhtlus hageja ja kostja õe ning hageja ja kostja vahel, kus (tl 101-102) on ajaliselt loogiliselt jälgitav, et pärast kostjalt laenu tagastamise osas selgituse nõudmist on kostja õde teatanud hagejale, et luges kostjale kantud raha edaspidiseks iga-aastasteks laste sünnipäevakinkideks (kell 11.21) ja hageja on pärast seda (samal kellaajal on hageja helistanud kostjale) märkinud, et „meievahelised kokkulepped on muutunud kuidagi õdedevaheliseks kokkuleppeks ilma minuga rääkimata…“ - ei ole usutav, et eeldades kostja poolt väidetu õigsust üksnes 100 euro laenamise osas, saanuks hageja 04.05.2018 vestluses rääkida tagasimaksegraafikust (pealegi ei juhi kostja sellele vestluses mingit tähelepanu).
  2. Iseenesest on õige kostja seisukoht, et 22.02.2018 vestluses on ta ise asunud seisukohale, et laenu andmise lubadus hagejalt temale oli tühipaljas. Samas ei nähtu ühestki hilisemast 6

(8)Tsiviilasi nr 2-18-9307 (vähemalt kuni pangaülekande tegemiseni 02.04.2018) pooltevahelisest vestlusest, et hageja oleks kusagil lubatud laenuandmisest loobunud. 26.02.2018 on hageja vaid märkinud, et sai lahenduse enda rahamurele (sel päeval laekusid dividendid) ja on nõus kostja õe võla kostjale tagastama (mida ta 27.02.2018 ka tegi). Kui arvestada ka kostja õe palvet/etteheidet 02.04.2018 hagejale (vestlus tl 99-100), et raha võiks kostjale ikkagi kanda, kuna seda lubatud sai, siis järeldab kohus tõendeid kogumis hinnates, et 6000 euro suurune ülekanne kostjale tehti hageja poolt siiski 01.02.2018 esitatud laenupalve täitmiseks. Ei 04.
  1. ega 06.
  2. toimunud pooltevahelistes vestluses pole kostja esitanud raha saamist laenuna (tl 48-49, kostja enda esitatud vestlus), alles 31.05.2018 on kostja kujundanud seisukoha, et hoopis tema andis hagejale sularaha, mis 02.04.2018 maksega tagastati. Tegelikult ei nähtu ka ühestki kostja lausest vestlustes (sh 26.02.2018, kus kostja räägib just tema õe varasemast võlast temale), et ta sõnaselgelt laenusoovist loobunud oleks.
  3. Eelneva põhjal teeb kohus järelduse, et 02.04.2018 ülekanne hagejalt kostjale oli mõeldud kostjale laenu andmisena vastavalt viimase 01.02.2018 väljendatud soovile ja seega leping jõustus selle täitmisega – raha ülekandmisega. Kuivõrd kostja väljendas 31.05.2018 selgelt, et ei soovi laenu tagasi maksma hakata – veelgi enam, ei käsitle ülekannet üldse laenuna – siis oli hageja õigustatud nõudma laenu tagastamist ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud (ehk seadusjärgset) viivist alates hagi esitamisest kuni põhinõude kohase täitmiseni. Hageja on hagi esitamisega laenulepingust taganenud VÕS § 117 lg 1 alusel, sest kostja on temale teatanud, et ta lepingut täita ei kavatse. Sellisel juhul ei pea taganemisest ette teatama (VÕS § 117 lg 3) ja kohustus muutub sissenõutavaks VÕS § 189 lg 1 alusel. Viivise nõude aluseks on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 (kostja ei täida rahalist kohustust), kohtumenetluses võib selle nõude kindlat viivisesummat määramata esitada

§ 367alusel.

Seega rahuldab kohus hagi. 20.

§ 162

lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud kostja kanda.

§ 177

lg 1 p 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses.

§ 138

lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib

§ 144

ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Vastavalt

§ 174

lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 21. Kohus, tutvunud hageja menetluskulude nimekirjaga (esitatud kohtuistungil, tl 161) ja vaadanud läbi asja materjalid, leiab, et taotlus on põhjendatud osaliselt. Kostja on esitanud nimekirjale ka vastuväited (tl 163-164). Kohus leiab, et enamik esitatud kulutusi lepingulisele esindajale on põhjendatud, v.a osaliselt 05.02.2019 eelistungiga seonduv. Kohus on juba nimetatud istungil märkinud, et tulenevalt istungil esitatud menetlusdokumendist tuli istung edasi lükata (hageja pidi olema teadlik, et tähtaeg tõendite esitamiseks oli vastavalt kohtu kirjale 15.01.2019) ja kõik sellega seotud kulud jäävad hageja kanda

§ 169alusel.

Seetõttu ei pea kohus põhjendatuks hageja lepingulise esindaja ajakulu istungile sõitmiseks, ettevalmistuseks, osalemiseks ega tutvumiseks protokolliga (kokku 3 tundi ja 35 minutit), kuivõrd tõendite õigeaegsel esitamisel lõppenuks menetlus tõenäoliselt nimetatud istungiga, 7

(8)Tsiviilasi nr 2-18-9307 kuid nende hilise esitamise tõttu muutus istungi pidamine tarbetuks. Tõendite endi esitamine oli küll põhjendatud (2 tundi) ja selles osas kohus lepingulise esindaja ajakulu vähendamist vajalikuks ei pea. Muus osas on hageja esindaja ajakulu mõistlik ja kooskõlas tehtud toimingute eeldatava ja kohtutoimikust kontrollitava sisuga. Lepingulise esindaja tunnitasu, mis on käibemaksuga 138 eurot ja käibemaksuta seega 115 eurot, on mõistlik ja kohtupraktikas aktsepteeritud määr, liiatigi veel vandeadvokaadi puhul. Hageja on esitanud

§ 174

lg 10 kohase kinnituse, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa seetõttu käibemaksu tagasi nõuda. Seega on hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kulutuseks lepingulisele esindajale 17 – 3 tundi ja 35 minutit + kohtuistungi pikkus 50 minutit = 14 tundi ja 15 minutit, mis tunnihinna 138 eurot juures teeb 1966.50 eurot. Kulutus riigilõivule hagi esitamisel summas 450 eurot on vältimatu, kuivõrd selleta ei saanuks kohus hagi menetleda. Kulutus määruskaebusele 50 eurot aga ei ole mõistlik vastaspoolelt välja mõista, vaid see tuleb hagejale

§ 150

lg 1 p 5 alusel tagastada, sest sel hetkel ei olnud menetluses kostjat ja määruskaebus (vaidlustati menetlusse võtmisest keeldumine) rahuldati. Vastavad rekvisiidid riigilõivu tagastamiseks on hageja esitanud. 22. Seega tuleb hageja vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruseks määrata 2416.50 eurot, milline mõista välja kostjalt hageja kasuka ning tagastada hagejale 50 eurot määruskaebuselt tasutud riigilõivuna. Vastavalt

§ 177

lõikele 4 märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on sellise taotluse esitanud. Kostja viide, et selline taotlus tuleks jätta tähelepanuta, ei ole asjakohane. /allkirjastatud digitaalselt/ X Talviste kohtunik 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.