2-18-9058 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Külli Mõlder Otsuse avalikult teatavaks 06. september 2018.a, Kuressaare tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 2-18-9058 Hagi

§ 94lg 1 sätestatud intressimäär.

1. Jätta rahuldamata hageja nõue sissenõutavaks muutunud viiviste väljamõistmiseks summas 637,08 eurot.
2. Jätta rahuldamata hageja nõue edasiulatuva viivise nõudes.
3. Määrata hageja BB Finance OÜ põhjendatud menetluskulude suuruseks 650 eurot.
4. Jätta menetluskulud 47,40% ulatuses (308,10 €) kostja M M kanda ja 52,60% ulatuses BB Finance OÜ kanda.
5. Käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb M Mil tasuda BB Finance OÜ-le hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (308,10 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
6. Määrata kohtuotsuse täitmise viis ja tähtajad: 9.1 Kohustada M Mi kohtuotsuse täitmiseks maksma BB Finance OÜ-le kohtuotsusega välja mõistetud põhivõlgnevus 998,47 eurot kahekümne osamaksena, millest üheksateist 1 2-18-9058 osamakset on 50,00 eurot ja kahekümnes makse 48,47 eurot, maksed tuleb tasuda 20 kalendrikuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumise kuupäevast, esimese osamakse tasumise tähtaeg on kohtuotsuse jõustumisele järgneva kuu viimane kuupäev ning ülejäänud igakuiste osamaksete tasumise tähtaeg on jooksva kuu viimane päev. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus 30 päeva jooksul vahetult Tallinna Ringkonnakohtule, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 632 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 633 lg 7). HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
7. Vastavalt esitatud hagile /t.l. 1/ on hageja BB Finance OÜ ja kostja M M
9. 2016 sõlminud laenulepingu nr.
10. BB Finance OÜ ütles kostjaga sõlmitud lepingu üles 25.01.2017, kuna kostja ei täitnud lepingujärgseid maksekohustusi tähtaegselt (lisa 3). 2.NÕUDE PÕHJENDUSED 2.
11. Kostja on andnud kehtiva tahteavalduse ja sõlminud lepingu Kostja on esitanud BB Finance OÜ-le laenutaotluse 998,47 euro saamiseks (lisa 2). BB Finance OÜ kinnitas kostja laenutaotluse ja väljastas kostjale kokku laenu summas 998,47 eurot, millest 188,47 eurot läks refinantseeritava lepingu nr 2101619471 katteks ning 810,00 eurot on kostjale edastatud ülekandega (lisa 4). Kostja kohustus laenusummad tagastama vastavalt lepingu tingimustele ja maksegraafikule. Maksegraafik on lepingu osa lisas
12. Kostja on laenu taotlemisel kinnitanud, et nõustub lepingu lahutamatuks osaks olevate laenulepingute üldtingimustega (lisa 5). Kostja ja BB Finance OÜ on sõlminud järgmise laenulepingu: Lepingu nr Sõmimise Summa Maksegraafiku periood kuupäev 2101672622 10.10.2016 998,47 09.11.2016-03.04.2018 2.
13. Hageja nõuab kogu võlgnevuse tasumist 2 Aastane Krediidi Lepingu ntressimäär kulukuse määr 46,3% 58,44% õpetamise/ ülesütlemise kuupäev 25.01.2017 2-18-9058

§ 76

lg 1 ja 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Kostja võttis endale lepingu sõlmimisega kohustuse tasuda vastavalt lepingus kokkulepitule. Vastavalt lepingule kohustus kostja laenu tagastama BB Finance OÜ´le. Kostja nimetatud osamaksete mittetasumisega on

§ 100mõttes jätnud võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata.

Kuna kostja ei ole käesoleva hetkeni korrektselt oma kohustusi täitnud, on hageja sunnitud oma õiguste kaitseks pöörduma kohtu poole. Hagiavalduse esitamise seisuga on kostjal tasumata põhivõlgnevus summas 998,47 eurot, mis on kujunenud järgnevalt: Lepingu nr Täielikult tasutud osamaksed Osaliselt tasutud osamaksed Täielikult tasumata osamaksed Tasumata põhisumma 2101672622 - - 09.11.2016-03.04.2018 998,47 2.3.Intressinõue

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Vastavalt laenulepingupõhitingimustepunktile 4.5 on kokku lepitud, et põhisummale lisandub täiendavalt intress. Hageja on arvestanud intressi 46,3 % aastas esimesest tasumata osamaksest 09.11.2016 kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud osamakseni 08.01.2017 summas 110,88 eurot järgmiselt: 09.11.2016 osamakse tasumata intress 38,50 eurot 09.12.2016 osamakse tasumata intress 36,98 eurot 08.01.2016 osamakse tasumata intress 35,40 eurot 2.4. Viivisenõue 2.4.1. Viivisemääraks tuleb vastavalt

§ 113

lg-le 1 ja § 415 lg-le 1 lugeda hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus kokku lepitud intressimäär Kostja ei täitnud lepingu maksegraafikujärgseid kohustusi tähtaegselt. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt

§ 101

lg 1 p-st 1 ja p-st 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Vastavalt lepingute üldtingimuste punktile 11.12, kui kostja ei tasu osamakseid nõuetekohaselt tähtpäevaks, kohustub ostja tasuma tähtajaks tasumata summalt viivist tasumata põhisummalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Viivise määraks on lepingus kokkulepitud intressimäär. Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 mõttes, milles oli kokku lepitud kohalduvas intressimääras 46,3% aastas.

Tarbijakrediidilepingutele kohaldub teatav eriregulatsioon ning selline eriregulatsioon puudutab ka tarbijakrediidilepingute puhul viiviste nõudmist.

§ 415

lg 1 näeb tarbijakrediidilepingutele ette nõuda 3 2-18-9058 lubatud viivise maksimummäära, mille järgiei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist.

Vastavalt

§ 113

lg-le 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepingugaon ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tulenevalt

§ 415

lg-s 1 sätestatust on seega üldjuhul tarbijakrediidilepingute puhul maksimaalseks viivise määraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Juhul, kui aga tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mison suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt

§ 113

lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida ka sama suures viivises või, juhul kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib kokku lepitud intressimäär viivisemäärana. Kokku lepitud intressimäär (juhul, kui see on suurem seadusjärgsest viivisemäärast) kehtib viivisemäärana ka juhul, kui tarbijakrediidilepingus sisalduv viivise kokkulepe on vastuolu tõttu § 415 lg-ga 1 tühine. 1 Antud juhul on hageja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär, s.o 46,3% aastas, mis on suurem kui

§-s 94 ette nähtud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seetõttu tuleb käesolevas olukorras rakendamisele

§ 113

lg 1 kolmas lause ja viivist arvestatakse määras, mis võrdub lepingus ette nähtud intressimääraga. Käesolevas kohtuasjas ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10.05.2016 kohtuasjas nr 3-21-25-16 tehtud määruses väljendatud seisukohast, nagu maksimaalseks mõistlikuks viivisemääraks võiks lugeda 24% aastas ehk 0,06% päevas. Riigikohus märkis järgmist: „

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi [tuleks] tühiseks [hinnata] vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult“ (p 13). Viidatud kohtuasjas esitatud Riigikohtu seisukohad ei ole kohaldatavad antud kohtuasjale, sest kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 oli tegemist olukorraga, kus hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus ei olnud kokku lepitud intressimääras, vaid kokku oli lepitud üksnes viivisemääras. Niisiis ei olnud kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 võimalik

§ 415

lg 1 ja § 113 lg 1 koostoimes lähtuda lepingujärgsest intressimäärast, sest seda ei olnud kokku lepitud. Seega saab kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 väljendatud Riigikohtu seisukohtadest teoreetiliselt lähtuda üksnes jaainult olukorras, kus pooltevahelises lepingus puudub kokkulepe intressimäära kohta. Käesolevas olukorras on aga poolte vahelises lepingus kokku lepitud intressimääras, mistõttu tuleb ja peab praeguses kohtuasjas viiviste arvutamisel vastavalt

§ 415

lg-le 1 ja § 113 lg 1 kolmandale lausele lähtuma lepingujärgsest intressimäärast. 2.5.2. Puuduvad alused lepingujärgse intressimäära vähendamiseks kolmekordse seadusjärgse viivisemäära tasemele Nagu eelpool selgitatud, tuleb

§ 113

lg 1 kolmanda lause ja § 415 lg 1 koostoimes asuda seisukohale, et kui lepingus on kokku lepitud intressimääras, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, tuleb ka tarbijakrediidilepingute puhul lähtuda sellest, et viivisemääraks on lepingujärgne intressimäär. Riigikohtu seisukohad kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 ei ole siinkohal kohaldatavad, sest puudutavad olukorda, kus lepingus puudub kokkulepe intressimäära kohta. 4 2-18-9058 Veelgi enam, Riigikohtu poolt asjas nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukohad on meelevaldsed ega ole kohtupraktika kujundamisel piisavalt põhjendatud. Suure tõenäosusega tuleb neid edaspidi muuta, korrigeeridaja/või edasi arendada, eelkõigejärgmistelpõhjustel. Riigikohtu seisukohtade kohaldamine olukorrale, kus lepingus on kokku lepitud intressimääras, läheks vastuollu

§ 113

lg 1 ja

§ 415

lg 1 mõtte ning viivise eesmärgiga

§ 113

lg 1 ja § 415 lg 1 järgi tuleb juhul, kui lepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisest kõrgemas intressimääras, lugeda see intressimäär ka lepingule kohalduvaks viivisemääraks. Seetõttu ei saa seadust lugeda vastupidi ja järeldada, et lepingus kokku lepitud intressimäär kehtiks viivisemäärana üksnes siis, kui see intressimäär on maksimaalselt kolmekordne seadusjärgne viivisemäär. Selline lähenemine läheks vastuollu regulatsiooni mõtte ja loogikaga, sest

§ 113

lg 1 kolmanda lause järgi ongi lubatud selline viivisemäär, mis on kõrgem kui seadusjärgne viivis. Seejuures ei ole seadusandja pidanud vajalikuks viivisemäära n-ö mõistlikkuse tagamiseks ühegi täiendava kriteeriumi sätestamist peale lepingus kokkulepitud intressimääraga võrdlemise. Seega on seadusandja sisuliselt möönnud, et kohalduv viivisemäär võib olla ükskõik milline seadusjärgsest viivisest suurem määr. Ka

kommentaarides on märgitud, et „[v]iivis väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet 2 (allakirjutanu rõhutus). Niisiis on seaduses reguleeritud üksnes absoluutne miinimum ja pooled võivad olukorra asjaolusid hinnates ise otsustada, milline on nende arvates antud olukorras õiglane ja mõistlik viivisemäär. Seadusandja ei ole ette näinud, et lepingus kokku lepitav intressimäär või viivisemäär peaks väljendama „ kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes“, nagu sellele on viidanud Riigikohus kohtuasjas nr 3-2-1-25-16. Loogiline on eeldada, et kokkulepitavad intressimäärad lähtuvad turul väljakujunevast nõudmise ja pakkumise vahekorrast, mitte seaduses sätestatud viivisnõude miinimumist läbi mingite kordajate. Kui kohustuse rikkumise korral kohalduv viivisemäär oleks madalam kui lepingus kokku lepitud intressimäär, oleks võlgnikul soodsam lepingut rikkuda ja maksta intressist madalamat viivist kui oma kohustusi täita ja maksta kokku lepitud intressi (näiteks leppides kokku tähtaja pikendamise, kui tähtajaks ei suuda laenu tagastada). Selline tagajärg olek nihilismi soodustav ja õiguskorda kahjustav. Viiviselonjapeab olema lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile (vt nt RKTKo 3-2-1-66-05, p 24) ka sanktsiooniline eesmärk (vt nt RKHKo 3-3-1-83-10, p 22) ning juhul, kui viivis oleks madalam lepingujärgsest intressimäärast, ei oleks viivis eesmärgipärane ega kallutaks võlgnikku oma kohustusi täitma. Kokkuvõtlikult, isegi kui olukorras, kus lepingus ei ole kokku lepitud intressimääras, vaid ainult viivisemääras, võiks ehk viivisemäära mõistlikkuse hindamisel teoreetiliselt võtta mõõdupuuks seadusjärgse viivisemäära, siis olukorras, kus lepingus on kokku lepitud mõistlikus intressimääras (nagu seeonkäesolevaskaasuses),sellistvõimalusttulenevaltVÕS § 113 lg 1 kolmanda lause ja

§ 415lg 1 eesmärgist ja loogikastmittemingil juhul jaatada ei saa.

Viivise mõistlikkus tuleb kindlaks teha, arvestades konkreetse olukorra asjaolusid, mistõttu ei ole võimalik etteulatuvalt määrata kindlaks universaalset „mõistlikku viivisemäära“

§ 113

lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda viivise vähendamist vastavalt

§-s 162 sätestatule ehk vastavalt leppetrahvi vähendamise regulatsioonile.

§ 162

lg 1 sätestab, et kohus võib juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Niisiis tuleb ka vastavalt

§ 113

lg-le 8 ja

§ 162

lg-le 1 võlgniku nõudel igakordselt hinnata, 5 2-18-9058 milline viivis on kohustuse täitmise ulatust, teise poole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit arvestades mõistlik. Viidatud regulatsioon võimaldab igakordselt võlgniku huve kaitsta ülemäärase kahjustamise eest, ilma vajaduseta määrata täiendavat piirmäära viivisemäärale (kolmekordne seadusejärgne viivise määr või mõni muu). Tuleb silmas pidada, et erinevalt intressist, mis on tasu raha kasutamise eest, täidab viivis nii kompensatsioonilist kui ka sanktsioonilist eesmärki. Nende eesmärkide täitmist ja viivise proportsionaalsust võrreldes eesmärkide olulisega on aga võimalik hinnata üksnes igal üksikjuhul eraldi, arvestades kõiki parasjagu asjakohaseid asjaolusid. Ei ole võimalik ette määrata universaalset viivisemäära, mis igas olukorras viivise eesmärke täidaks. Võttes arvesse lepingupoolte majanduslikku seisundit, ei pruugi kolmekordne seadusjärgne viivisemäär jõukama tarbija puhul või väikeste absoluutsummade puhul mitte mingisugust karistavat eesmärki täita. Samamoodi ei pruugi kolmekordne seadusejärgne viivisemäär, konkreetse olukorra asjaolusid arvestades, omada mingit kompensatsioonilist iseloomu. Lisaks, Riigikohus on varasemalt märkinud, et

§ 113

lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel (nt RKTKo 3-2-1-52-11, p 19), mistõttu ei ole põhjendatud viivise etteulatuv ja universaalne piiramine kolmekordse seadusjärgse viivisemääraga kõikide tulevikus sõlmitavate lepingute puhuks. Viivise vähendamise aluseks peab tulenevalt

-i regulatsiooni loogikast olema võlgniku vastav taotlus, mitte kohtu etteulatuv hinnang. Samuti peaks viivise vähendamine avalduma väljamõistetava summa vähendamises, mitte viivisemäära kärpimises. Viivise mõistlikkus on tagatud viivise kogusummapiiramisegapõhivõla ulatuses Kolmandaks tuleb arvesse võtta, et vastavalt kohtupraktikale on viivisenõue juba põhimõtteliselt piiratud maksimaalselt põhinõude suurusega. Selliselt on kohtud juba varasema kohtupraktika kaudu taganud viivise mõistlikkuse. Juhul, kui viivisenõue on suurem kui sissenõutav põhivõlg, peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses (nt RKTKo 3-2-1-66-05, p 18, 19; 3-2-1-78-05, p 21, 24). Seega on kohtupraktikaga ette nähtud võlgniku universaalne kaitse ebamõistlikult suureks paisuvate viiviste eest. Arvestades nii viivise kompensatsioonilist kui ka sanktsioonilist iseloomu ning ka viivise eemärki kallutada võlgnikku võlga tasuma, ei ole põhjendatud võlgniku n-ö kahekordne kaitse ja viivise piiramine nii viivisemäära kui ka kokku sissenõutava viivise summa osas. Peale võlgniku kaitse on võlasuhtes vajalik tagada ka võlausaldaja huvide kaitse. Lähtudes sellest, et võlgniku kaitseks on juba universaalselt ette nähtud viivise maksimumulatus, tuleb võlausaldaja huvide kaitse seisukohalt järeldada, et ei ole võimalik kehtestada lisaks ka universaalset viivise maksimummäära. 6 lk 7 Riigikohtu seisukoht on meelevaldne ega tugine statistilistele näitajatele Neljandaks rikub viivisemäärade meelevaldne piiramine kohtu poolt ettevõtete PS § 31 järgset ettevõtlusvabadust, mille alla kuulub ka ettevõtete õigus kujundada oma hinnapoliitikat, raha kasutamise tasu kujundamist ja viiviste suuruse määramist. Finantsinspektsiooni avaldatud statistikast ilmneb, et 2017. aasta juuni lõpus oli keskmine tarbimislaenude kulukuse määr pankadega seotud krediidiandjatel 24%, kuid muudel krediidiandjatel 38%. 3 Seega on vabal turul kujunenud krediitide kulukuse määr keskmiselt oluliselt üle Riigikohtu ette nähtud 24%. Selline kohtupoolne vabal turul kujunenud määradesse sekkumine ei ole hagejahinnangulpõhjendatud. Riigikohtu seisukoht, et igal juhul ei saa mõistlikuks pidada üle kolmekordse seadusjärgse viivisemäära ulatuvat viivisemäära, on kohtuasjas 3-2-1-25-16 täielikult põhjendamata. Tegemist on Riigikohtu hinnangulise arvamusega, mis ei ole põhistatud ega tugine statistilistele näitajatele või muudele objektiivsetele eeldusele. Selleks, etkohtul oleks olnudvõimalikhinnata viivisemäära universaalset ehk n-ö iga kord kohalduvat mõistlikkust, oleks kohus pidanud analüüsima, millised on Eestis vabal turul kujunenud viivisemäärad, milline on tavapärane keskmine viivisemäär ja millist viivisemäära on sellisest statistikast tulenevalt võimalik pidada universaalselt mõistlikuks, samuti pidanuks seisukohaga kaasnema selgitus, milliste turutingimuste muutumisel see seisukoht kaotab rakendatavuse. Arvestades et Riigikohus sellist analüüsi läbi ei viinud ega põhjendanud ka muul viisil oma hinnangut, et viivisemäär, mis ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, on tühine, tuleb järeldada, et Riigikohtu vastav hinnang sai olla kohane üksnes vastavas kohtuasjas nr 3-2-1 -2516 ja sellistRiigikohtu seisukohta ei ole võimalik rakendada käesolevas kohtuasjas ega universaalselt teistele tarbijaga sõlmitud krediidilepingutele. Kokkuvõtlikult tuleb järeldada, et kui pooltevahelises lepingus on kokku lepitud intressimääras, mis on suuremkui seadusjärgne viivisemäär, tuleb

§ 113

lg-st 1 ja § 415 lg-st 1 tulenevalt arvestada viiviseid, võttes aluseks lepingus kokku lepitud intressimäära. Arvestades et antud juhul on hageja ja kostja vahel sõlmitud krediidilepingus kokku lepitud intressimäär 46,3% mõistlik intressimäär, on ka käesolevas olukorras põhjendatud ja õige arvestada viiviseid vastavalt lepingus kokku lepitud intressimäärale. Puudub õiguslik alus selliselt kujunenud viivisemäära tühiseks tunnistamiseks. 2.5.3. Sissenõutava viivise summa Käesoleval juhul on hageja lepingu järgseid viiviseid arvestatud vastavalt lepingulisele intressimäärale. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viiviseid alates lepingu ülesütlemisele järgnevast kalendripäevast kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani valemi abil: põhivõlgnevus x viivitatud päevade arv x lepingujärgne intressimäär tasumata põhisummalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Viivisearvestus on hagiavalduse lisatud (lisa 6). Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 637,08 eurot. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist lk 8 kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka viivis perioodi eest alates hagi esitamisest kohtule kuni põhinõude täitmiseni. Viivist palume arvestada lepingujärgses intressimääras 46,3% aastas ehk 0,12% päevas. Arvestatunaüheaastakohtamoodustubviivise summajärgmiselt: põhivõlg 998,47 eurot x 365 päevax 0,12% = 437,33 eurot, kuidmidahageja selleks et viivisenõue ei ületaks põhinõuet nõuab kuni summani 361,39 eurot. Hageja palub kohtul TsMS§162lg1alusel jätta menetluskulud kogu ulatuses kostja kanda. Võttes arvesse ülaltoodut ja juhindudes

§-dest 76 lg 1; 82 lg 1; 100; 101 lg 1 p 1 ja 6; 113 lg 1 ning TsMS §-dest 3 lg 1; 144 p 7; 146; 162 lg 1, 2, 3; 177 lg 2; 317 lg 1; 363 lg 1 p 4, 367 ja 407 lg 1 palub hageja:

1. Mõista kostjalt M M hageja BB Finance OÜ kasuks välja võlgnevus 998,47 eurot, intress 110,88 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 637,08 eurot;
2. Mõista kostjalt M M hageja BB Finance OÜ kasuks viivised alates 13.06.2018 kuni põhinõude summas 998,47 eurot täitmiseni lepingujärgses intressimääras 0,12% iga tasumisega viivitatud päeva eest;
3. Mõista kostjalt M M hageja BB Finance OÜ kasuks välja menetluskulud, sealhulgas riigilõiv summas 250,00 eurot ja hageja õigusabikulud 950,00 eurot;
4. Mõista kostjalt M M väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses; 5.

Rahuldada hagi tagaseljaotsusega, kui kostja M M, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud;

1. Menetleda hagi kirjalikus menetluses. HAGEJA VASTVÄITED KOSTJA VASTUSELE
2. Hageja märgib lähtuvalt kostja 21.08.2018.a. vastusest, et kostja väited hageja käitumisest hea usu põhimõtte vastaselt, on paljasõnalised ning täielikult kostja poolt tõendamata. Hageja peab oluliseks tähelepanu pöörata, et kostja vastavasisulised märkused on kostja isiklikud arvamused, mis põhinevad kostja isiklikele arusaamadele ja on tõendamata ning tuleb seetõttu jätta tähelepanuta. 3.1Kostja on väitnud enda 21.08.2018.a. seisukoha punktis 4.2, et on hageja esindajaga proovinud pikalt saavutada kokkulepet. Hageja juhib siinkohal kohtu tähelepanu, et kostja väide on paljasõnaline ja tõendamata ning ei vasta TsMS § 230 lg 1 sätestatud kohustusele, mille kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. lk 9 Vastupidiselt kostjale, on hageja igakülgselt tõendanud, et on püüdnud kostjaga kohtuväliselt asja lahendada. 3.
3. Kostja on viidanud enda 21.08.2018.a. vastuse punktis 5.1

§ 4034

lg-le 13, mille kohaselt on vaidluse korral krediidiandja kohustus tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise täitmist. Hageja märgib, et on eelnevalt menetluse käigus eelnimetatud paragrahvist tulenevat kohustust täitnud, mistõttu ei pea hageja mõistlikuks kohtu ülemäärase koormamise vältimiseks korrata juba esitatud seisukohti ega taasesitada juba esitatud tõendeid. 3.

1. Kostja on enda 21.08.2018.a. vastuse punktis 5.4 viidanud enda hagiavalduse vastuse lisa 6-le, mille suhtes toob välja kostja maksed 2016.a. juulis, augustis ja septembris. Hagejale jääb arusaamatuks, millele kostja väljatoodud summadega kohtu ja hageja tähelepanu soovib pöörata ning jääb arusaamatuks, kuidas need summad on kujunenud. Kostja ei ole esitanud summade arvestuskäiku ega selgitust väidetavate võlausaldajate suhtes. Hagejale jääb täielikult arusaamatuks kostja vastuse punkt 5.
2. Hagejale jääb arusaamatuks samas punktis kostja väide hageja kohustuse kohta teha objektiivseid järeldusi. Kostja ei ole selgitanud, milles seisneb kostja väidetavad suured makseraskused. Hageja on seisukohal, et kostja väited on provokatiivsed ning paljasõnalised. 3.
3. Hageja toob välja kostja 21.08.2018.a. vastuse punkti 5.5, milles kostja on meelevaldselt muutnud asjas tähtsust omavate asjaolude tähendust, väites: “Hageja seisukoha kohaselt on BB Finance OÜ andnud kostja korduvale laenutaotlusele positiivse vastuse lähtudes vananenud andmetest ja informatsioonist.” Hageja sellega ei nõustu. Hageja rõhutab, et vastavalt üldtingimuste punktile 2.4, kui krediidireitingu analüüsi ja kliendi küsimustiku ning vajadusel esitatud lisaküsimustele antud vastuste põhjal võib kliendile laenu väljastada, on klient kohustatud ennast identifitseerima. Seejärel otsustab BB Finance OÜ, kas aktsepteerida kliendi laenutaotlus. Vastavalt kostja esitatud informatsioonile, kuulus laenutaotlus rahuldamisele ning kostjale väljastati laen summas 998,47 eurot. Tulenevalt üldtingimuste punktist 11.9 vastutab klient esitatud andmete õigsuse eest. 3.5.Hageja ei saa nõustuda kostja 21.08.2018.a. vastuse punktiga nr 6, milles kostja palub kohaldada intressi määraga 0,00% aastas.

§ 94

lg 1 kohaselt juhul, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. lk 10 Käesoleval juhul on lepingus poolte vahel kokku lepitud aastane intressimäär, mistõttu tuleb intressimäära kohaldamisel lähtuda lepinguga ette nähtud määrast. 3.6 Hageja on seisukohal, et hageja ei ole rikkunud tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustust ning on seda eelnevalt tõendanud. 3.7 Kostja märgib enda 21.08.2018.a. vastuses: “Kui hageja esindaja, Inkassokeskus OÜ, oleks edastanud kostjale laenu alusdokumendid ning jaganud kostjaga teavet võlgnevuse tegelikust suurusest, siis oleks käesolevaks hetkeks juba enamus võlgnevusest tasutud.” Hageja märgib, et käesolevas kohtumenetluses on kostjale esitatud kõik dokumendid ja võlgnevuse kujunemise teave, kuid sellest hoolimata püüab kostja enda kohustusest vabaneda, mistõttu võib eeldada, et kostja väide võlgnevuse tasumise soovist peale nõutud teabe saamist, on meelevaldne ega pruugi tõele vastata. Küll aga märgib hageja, et kuivõrd käesolevaks hetkeks on kostjale teatavaks tehtud võlgnevuse tekkimise alus ning käik, siis on hageja jätkuvalt valmis kostjaga kompromissi sõlmima ning nõus võlgnevuse tasumise ajatama maksegraafikuga. 3.

1. Kompromissi sõlmimata jätmise korral palub hageja jätkuvalt hagiavaldus rahuldada täies ulatuses ning jätta menetluskulud kostja kanda. 3.9.Hageja jääb samuti enda eelnevalt esitatud seisukohtade juurde. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
2. Kostja võtab omaks järgmised asjaolud: 4.1 Kostja sõlmis BB Finance OÜ-ga laenulepingu nr 2101672622; 4.2 Hageja kandis 10.10.2016.a kostja arvelduskontole 810 eurot; 4.3 Kostja ei ole laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Kohtueelsed läbirääkimised
3. Kostja on proovinud laenulepingust nr 2101672622 tuleneva võlgnevuse tasumiseks võlausaldaja esindaja (Inkassokeskus OÜ), kui ka võlausaldaja endaga läbirääkimisi pidada. 5.1 10.01.2017 edastas BB Finance OÜ kostjale teatise lepingu ülesütlemise kohta. Kostja ei tasunud ära teatises märgitud tähtajaks võlausaldaja ees tekkinud võlgnevust. 5.2 26.01.2017 saatis Inkassokeskus OÜ võlgnikule teate, mille kohaselt on laenulepingu nr 2101672622 tulenev nõue edastatud sissenõudmiseks Inkassokeskus OÜle. Nõude summa oli teate kohaselt 1219,07 eurot (lisa 1). 5.2 Kostja alustas läbirääkimisi võlgnevuse tasumiseks Inkassokeskus OÜ-ga. 03.02.2017 nõuti võlgnikult 1251,56 eurot (lisa 2). 5.3 09.02.2017 saatis Inkassokeskus OÜ võlgnikule võlatunnistuse nr
4. Võlatunnistuse punkt 2.1 kohaselt oleks võlgnik pidanud võlausaldajale tasuma 2029,18 eurot (kaks tuhat kakssada kakskümmend üheksa eurot ja kaheksateist senti). Võlatunnistusele võlgnik alla ei kirjutanud, sest Inkassokeskus OÜ ei soovinud kostjale selgitada miks ja kuidas oli võlgnevuse summa 6 päevaga enam kui 800 euro võrra suurenenud (lisa 3). lk 11 5.4 2018.aasta oktoobris suunati M.M projekti „Integreeritud teenused toimetulekuraskustes inimesteleˮ raames võlanõustamisteenusele. Võlanõustamisteenuse raames üritati jõuda Inkassokeskus OÜ-ga kokkuleppele võlgnevuse tasumiseks. 10.10.2017 edastas Inkassokeskus OÜ võlgnikule nõude 1586,02 euro tasumiseks. Samal päeval saadeti võlgnikule uus teade, milles pakuti maksegraafikut, mis koosneks 60-st osamaksest suurusega 55,40 eurot. Seega samal päeval nõuti võlgnikult esmalt 1586,02 euro tasumist ning hiljem hoopis 3324 euro tasumist (lisa 4). 5.5 Kostja pöördus 2017.aasta oktoobris telefoni vahendusel otse võlausaldaja, BB Finance OÜ, poole. BB Finance OÜ kinnitas telefoni teel, et nemad on võlgniku vastu suunatud nõude edasi võõrandanud ning nende võimuses ei ole maksegraafikute sõlmimine võlgnevuse tasumiseks. Tegelikkuses ei olnud hageja nõuet loovutanud, vaid volitanud kolmanda isiku, Inkassokeskus OÜ, võlgnevust sisse nõudma. 5.6 Võlgnikul ei olnud võimalik sõlmida võlausaldaja esindajaga maksegraafikut, sest võlgnevuse summa muutus iga teatega. Inkassokeskus OÜ poolt nõutav nõue ei olnud sissenõudja poolt põhjendatud ning nõude suurus muutus iganädalaselt. Kostja hinnangul on hageja käitunud hea usu põhimõtte vastaselt, mis väljendub võlausaldaja vastuolulises käitumises perioodil, mil kostja proovis hageja esindajaga kokkulepet võlgnevuse tasumiseks saavutada. Võlausaldaja esindaja, Inkassokeskus OÜ, esitas kostjale ebaselgeid andmeid võlgnevuse suuruse osas. Hageja, BB Finance OÜ, ei olnud samuti huvitatud kostjaga läbi rääkima seoses võlgnevuse tasumisega, sest BB Finance OÜ-le saadetud kirjad edastati Inkassokeskus OÜ-le. Telefoni teel kinnitas BB Finance OÜ töötaja, et neil puudub igasugune seos antud nõudega.Riigikohus on 10.12.2014.a lahendis nr 3-2-1-128-14 leidnud, et aegumistähtaja jooksul saab nõude maksmapanekut pidada hea usu põhimõtte vastaseks erandlikel asjaoludel, eelkõige on erandlikuks asjaoluks võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud. Käesoleval hetkel väljendub võlausaldaja vastuoluline käitumine võlgnikult pärast lepingu ülesütlemist nõutavate summade ebaselguses ning võlausaldaja ja tema esindaja, Inkassokeskus OÜ, käitumises, nagu ei soovikski and, et kostja laenulepingust tuleneva kohustuse täidaks.
5. Kostja vastuväited 6.
6. Kostja tunnistab hagi osaliselt Kostja nõustub hageja poolt väljatoodud faktiväitega, et kostja on esitanud BB Finance OÜ-le laenutaotluse 998,47 euro saamiseks. Kostja sõlmis hagejaga laenulepingu nr
7. Seega on hageja ja kostja sõlminud sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu (

§-d 52 lg 3 ja 402 lg 1). Kostja edastas BB Finance OÜ kodulehe kaudu finantsteenusepakkujale tahteavalduse laenu saamiseks. Kostja võtab omaks asjaolu, et 10.10.2016 kandis võlausaldaja võlgniku arvelduskontole 810 eurot. Laenulepingu nr 2101672622 kohaselt refinantseeriti laenusummast 188,47 eurot laenulepingu nr 2101619471 võlgnevuse katteks. Kostja tunnistab, et võlgneb võlausaldajale 998,47 eurot. 6.2. . Hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet lk 12

§ 4034

alusel peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist hindama tarbija krediidivõimelisust, sh vajadusel küsima teavet tarbijalt või kasutama asjakohaselt andmekogusid. Kostja sõlmis hagejaga laenulepingu nr 2101672622 10.10.2016.aastal. Maksehäireid kajastavas internetiportaalis Creditinfo oli kostja kohta sisestatud hagejaga laenulepingu sõlmimise hetkeks võlausaldajate poolt 5 maksehäiret (lisa 5). Samuti oli kostjal täitmata kohustus hageja ees, sest laenulepingu nr 2101672622 väljastatud laenusumma arvelt refinantseeriti 188,47 eurot võlausaldaja ees tekkinud võlgnevuse katteks. KAS § 83 ja

§ 4034

lg 1-4 kohaselt on krediidiandja põhikohustuseks krediidisaaja krediidivõimekuse hindamine piisavalt, et tagada, et krediiti ei antaks isikule, kes ei ole võimeline seda tagasi maksma. Seega on ka krediidiandja kohustus tagada, et isik ei satuks n.ö „laenuorjusesse.ˮ Kostja arvelduskonto väljavõte perioodil juuli 2016 kuni oktoober 2016 näitab, et kostja sissetulekuks enne hagejaga laenulepingu sõlmimist oli keskmiselt 780 eurot kuus. Antud sissetulekust pidi kostja lisaks elamiskuludele (üür, kommunaalteenused, toit) tasuma ka teistele võlausaldajatele igakuiseid osamakseid kogusummas 300 eurot. (lisa 6). Seega ei ole hageja küsinud kostjalt piisavat teavet tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja oleks pidanud küsima kostjalt teavet tema sissetulekute ning laenukohustuste kohta. Antud informatsiooni küsides oleks hagejal olnud võimalik hinnata kostja krediidivõimelisust ning vajadusel laenu andmisest keelduda.

§ 4034

lg 6 alusel võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida vaid juhul, kui krediidiandja on krediidvõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

4034 lg 13 alusel peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. 6.

1. Intressinõue Hageja nõuab kostjalt lepingujärgset intressi 46,3% aastas alates esimesest tasumata osamaksest 09.11.2016 kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud osamakseni 08.01.
2. Hageja nõuab kostjalt intressi summas 110,88 eurot.

§ 4034

lg 7 alusel loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§ 94

sätestatud intressimäär, juhul kui krediidiandja rikub

4034 lg 6 sätestatud krediidivõimelisuse hindamist. Lepingu sõlmimise hetkel oli

§ 94

lg 1 tulenev intressimäär 0,00%.1 Seega, kui kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis palub kostja kohaldada

4034 lg 6 ja

§ 94lg 1 alusel võlasuhtele intressimäära 0,00% aastas.

6.

1. Alternatiivselt: Kui kohus leiab, et hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, palub kostja jätta hageja nõue intressi väljamõistmiseks summas 110,88 eurot rahuldamata. Kui lepingujärgne intressimäär on 46,3% aastas, siis võlgneb kostja hagejale perioodi 9.11.2016-8.01.2017 eest intressi summas 77.08 eurot (lisa 7). Seega ei vasta hageja intressinõude suurus tegelikkusele. Seega ei ole hageja poolt nõutav intressinõue täies ulatuses põhjendatud. 6.
2. Hagejal puudub kostja vastu viivisenõue lk 13 Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viivist summas 637,08 eurot perioodi 26.01.201712.06.2018.

§ 4034

lg 7 alusel ei võlgne tarbija krediidiandjale muid tasusid juhul kui krediidiandja on rikkunud tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustust. Kui kohus leiab, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis palub kostja jätta hageja nõude sissenõutavaks muutunud viivise summas 637,08 eurot väljamõistmiseks rahuldamata. 6.6. Alternatiivselt: Kui kohus leiab, et hageja ei ole rikkunud krediidivõimelisuse hindamise kohustust ning et hageja on analüüsinud kostja krediidivõimet kogumis nõuetekohaselt, siis leiab kostja, et hageja nõue lugeda viivisemääraks

§-de 113 lg 1 ja 415 lg 1 alusel laenulepingus kokkulepitud intressimäär, ei ole põhjendatud järgnevatel alustel. Laenulepingu tüüptingimuste punkt 4.5 kohaselt oli laenulepingu intressimäär 46,3% aastas ehk 0,75 eurot päevas. Hageja on esitanud viivisenõude, mis vastab lepinguga kokkulepitud intressimäärale. Kostja hinnangul puudub alus kohaldada intressimäära suurust viisemäärana

§ 113lg 1 alusel.

Seda põhjusel, et laenulepingu tüüptingimustes on selgelt välja toodud viivisemäär, mida kohaldatakse juhul, kui krediidisaaja osamaksete tasumisega viivituses on. Seega on hageja leidnud ebaõigesti, et viivisemäär võrdub lepingus kokkulepitud intressimääraga. Laenulepingu kohaselt on krediidiandjal õigus nõuda tasumata kohustustelt viivist 0,75% päevas ehk 273,75% aastas kuni nõude kohase täitmiseni. Seega oleks hageja pidanud esitama viivisenõude lepingus sätestatud viivisemäära alusel. Kostja leiab, et hagejaga sõlmitud viivisemäära kokkulepe on tühine. Riigikohtu 16.11.2016.a lahendi number 3-2-1-118-16 punktide 17-19 alusel tuleb

§-de 42 lg 3 p 5 ja 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustes. Sellest tulenevalt leiab kostja, et hagejaga sõlmitud laenulepingus nr 2101672622 sisalduv tüüptingimus viivisemäära kohta on tühine.

1. Kokkuvõte: Kokkuvõttes leiab kostja, et: 7.
2. Hageja ning tema poolt volitatud võlgnevuse sissenõudja, Inkassokeskus OÜ, on käitunud kostja suhtes hea usu põhimõtte vastaselt, mis väljendus võlausaldaja vastuolulises käitumises ajal, mil kostja soovis sõlmida kokkulepet võlgnevuse tasumiseks. Hageja esindaja, Inkassokeskus OÜ, esitas kostjale vastuolulisi andmeid võlgnevuse suuruse kohta ning hageja, BB Finance OÜ, ei olnud huvitatud kostjaga läbi rääkima. 7.
3. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole laenulepingut sõlmides järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui kohus leiab, et hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis leiab kostja, et: 7.
4. Pooltevahelisele võlasuhtele kohaldub

4034 lg 6 ja

§ 94

lg 1 alusel intressimäär 0,00% aastas; lk 14 7.4.

§ 4034lg 7 alusel puudub hagejal kostja vastu viivisenõue.

7.

1. Kui kohus leiab, et hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis palub kostja jätta intressinõude summas 110,88 eurot ja viivisenõude summas 637,08 eurot rahuldamata. 7.
2. Lepingujärgne intressinõue on summas 77.08 eurot, mitte 110,88 eurot; 7.
3. Puudub alus kohaldada lepingujärgset intressimäära viivisemäärana, sest laenulepingus nr 2101672622 on tüüptingimustes toodud välja viivisemäär 273,75% aastas. Kostja hinnangul on viivisemäära reguleeriv tüüptingimus

§ 42lg 3 p 5 ja 42 lg 1 alusel tühine.

Kostja palub, et kohus:

1. Jätaks hageja hagi rahuldamata;
2. Kostja on nõus kirjaliku menetlusega;
3. Jätaks hageja menetluskulud hageja kanda;
4. Jätaks kostjalt välja mõistamata hageja poolt tasutud riigilõiv summas 250 eurot; KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS Kohus, tutvunud asjas esitatud materjalide ja menetlusosaliste seisukohtadega leidis, et esitatud hagi tuleb rahuldada osaliselt.
5. Kostja võttis õigeks järgmised asjaolud: 8.
6. Kostja sõlmis BB Finance OÜ-ga laenulepingu nr 2101672622; 8.
7. Hageja kandis 10.10.2016.a kostja arvelduskontole 810 eurot; 8.3 Laenulepingu nr 2101672622 kohaselt refinantseeriti laenusummast 188,47 eurot laenulepingu nr 2101619471 võlgnevuse katteks. 8.4 Kostja ei ole laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud.
8. Hageja nõuab, et kohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust nr 2101672622 tuleneva võlgnevuse, mis jaguneb järgmiselt: põhivõlgnevus 998,47 eurot, intress 110,88 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 637,08 eurot. 9.1 Kostja on esitanud BB Finance OÜ-le laenutaotluse 998,47 euro saamiseks (lisa 2). BB Finance OÜ kinnitas kostja laenutaotluse ja väljastas kostjale kokku laenu summas 998,47 eurot /t.l. 6/, millest 188,47 eurot läks refinantseeritava lepingu nr 2101619471 katteks ning 810,00 eurot on kostjale edastatud ülekandega /t.l. 9/. Kostja on hagi põhinõude osas võtnud õigeks ja tunnistanud, et ei ole lepingulist kohustust täitnud ja seega on hageja nõue põhiosas põhjendatud ja kuulub rahuldamisele täielikult. 9.2 Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping

§ 402mõttes.

lk 15 Kehtivas õiguses on detailselt reguleeritud krediidiandja kohustused teavitada tarbijast krediidivõtjat ja järgida tarbijakrediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, mille käigus peab krediidiandja koguma teavet tarbija krediidivõimelisuse kohta ja tema krediidivõimelisust hindama ning mitte sõlmima lepingut tarbijaga, kelle krediidivõimelisuses ta veendunud ei ole (

§-d § 4031 ja 4034). Vaidlusalune laenuleping sõlmiti 10.10.2016. 9.3

§ 4031

lg 1 alusel peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist hindama tarbija krediidivõimelisust, sh vajadusel küsima teavet tarbijalt või kasutama asjakohaselt andmekogusid.

§ 4034

lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. Kostja sõlmis hagejaga laenulepingu nr 2101672622 10.10.2016. aastal. Kostja toob välja, et hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna maksehäireid kajastavas internetiportaalis Creditinfo oli kostja kohta sisestatud hagejaga laenulepingu sõlmimise hetkeks võlausaldajate poolt 5 maksehäiret (lisa 5). Samuti oli kostjal täitmata kohustus hageja ees, sest laenulepingu nr 2101672622 väljastatud laenusumma arvelt refinantseeriti 188,47 eurot võlausaldaja ees tekkinud võlgnevuse katteks. Hageja märgib, et nimetatud raporti alusel oli 10.10.2016 seisuga hagejal üks aktiivne maksehäire Creditreform Eesti OÜ poolt summas 320-640 eurot, kuid mida lepingu sõlmimise hetkel ei olnud avalikustatud. Hageja on 10.10.2016 ehk lepingu sõlmimise kuupäeval edastanud päringud Taust.ee ning Krediidiinfo.ee registritesse kostja maksehäirete kohta, mille tulemuste põhjal kostjal aktiivsed maksehäired nimetatud kuupäeva seisuga puudusid (lisa 2). Kohtu hinnangul ei tõenda hageja esitatud krediitioimikust M. M kohta, et 10.10.2016 ehk lepingu sõlmimise kuupäeval oleks edastanud päringud Taust.ee ning Krediidiinfo.ee registritesse kostja maksehäirete kohta. Hageja esitatud krediiditoimiku (t. lk 55 ja 55 pöördel) punktis 2 automaatne taustakontroll ja tulemus on näha, et päringud Taust.ee ning Krediidiinfo.ee registritesse kostja maksehäirete kohta on tehtud kuupäevadel 15.12.2015 (Taust.ee ja Krediidiinfo.ee) ja 20.03.2015 (Krediidiinfo). Hageja ei ole esitanud veenvaid andmeid selle kohta, et 10.10.2016 ehk lepingu sõlmimise kuupäeval oleks krediidiandja edastanud päringud Taust.ee ning Krediidiinfo.ee registritesse kostja maksehäirete kohta. Küll aga loeb kohus kostja poolt esitatud Creditinfo maksehäireregistri raportiga tõendatuks, et kostjal oli 10.10.2016 ehk laenulepingu nr 2101672622 sõlmimise kuupäeval viis maksehäiret, millest aktiivne oli üks Creditreform eesti OÜ poolt summas 320-640 eurot. 9.4 Hageja toob välja, et vastavalt BB Finance OÜ laenulepingu üldtingimuste punkti 2.1 teisele lausele peab klient laenu esmakordsel taotlemisel täitma küsimustiku tema maksevõime ja laenu väljastamisega seonduvate asjaolude hindamiseks. Hageja ei ole kohtule esitanud ka andmeid, et tarbija oleks tahtlikult jätnud esitamata või võltsinud krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevat teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. 9.5 Kostja arvelduskonto väljavõte perioodil juuli 2016 kuni oktoober 2016 näitab, et kostja sissetulekuks enne hagejaga laenulepingu sõlmimist oli keskmiselt 780 eurot kuus. Kostja toob välja, et antud sissetulekust pidi kostja lisaks elamiskuludele (üür, lk 16 kommunaalteenused, toit) tasuma ka teistele võlausaldajatele igakuiseid osamakseid kogusummas 300 eurot. Laenuleping nr 2101672622 sõlmiti osamaksega 77,95 eurot. Hageja toob välja, et tulenevalt sellest, et krediidiandjatele ei ole sätestatud mitte ühegi regulatsiooniga sissetulekute ning kohustuste suhtarvu (näiteks nagu on kodulaenude väljastamise puhul maksimaalseks suhtarvuks 50%), siis lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Ainuüksi krediidiandja väide, et kostja sissetulekud ületasid laenu taotlemise hetkel väljaminekud, ei ole piisav. KAS § 83 lg-s 3 (ja praegusel ajal tarbijakrediidi puhul ka

§-s 4032) sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (RK otsus tsiviilasjas 3-2-1-169-13, p 21). 9.6 Kohus nõustub kostjaga, et kliendi maksevõime võib aja jooksul muutuda ja hageja on andnud positiivse laenuotsuse lähtudes vananenud andmetest ja informatsioonist. Kohus on seisukohal, et krediidiandja oleks pidanud krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena aru saama, et varasemalt võetud kiirlaenu refinantseerimise taotlemine, kehtivad maksehäired ja maksed kohtutäituri ametialasele kontole, viitavad isiku majanduslikele raskustele. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 10. Intress 10.1 Sõlmitud lepingu kohaselt oli intress 46,3 % aastas, intressi summa lepingu ülesütlemise ajaks oli 110, 88 eurot. Kostja vaidleb sellele vastu ja palub intressimäära

§ 4034 lg.

7 ja § 94 alusel lugeda intressimääraks 0,00 % kuna krediidiandja on rikkunud

§ 4034 lg.

6 sätestatud krediidivõimelisuse hindamist. Põhiliseks kostja vastuväiteks intressi ja viivise nõudele on, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 10.2

§ 403

4 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Sama paragrahvi lõike 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. lk 17 10.3 Nagu eelpool näha, on kohus seisukohal, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna ei ole piisavalt analüüsinud piisavalt kostja maksevõimet. Sellest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär. Lepingu sõlmimise hetkel oli

§ 94lg 1 tulenev intressimäär 0,00%.

11. Viivis 11.1

§ 113

lg-le 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimääraks. Hageja nõue sissenõutavaks muutunud viivisele 637,08 eurot. Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viivist summas 637,08 eurot perioodi 26.01.2017- 12.06.2018.

§ 4034

lg 7 alusel ei võlgne tarbija krediidiandjale muid tasusid juhul kui krediidiandja on rikkunud tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustust. 11.2 Kohus leiab, et kuna hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis jätab kohus hageja nõude sissenõutavaks muutunud viivise summas 637,08 eurot väljamõistmiseks samuti nõude viivise väljamõistmiseks etteulatuvalt rahuldamata.

1. Menetluskulud 12.1 TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt, menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Seega menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tuleb maakohtul kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust esindamisele kulunud aja ja ühe tööühiku suhtes. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. 12.2 Esmalt analüüsib kohus hageja kohtukulusid. Avalduse kohaselt oli hageja kohtukuluks lepingulise esindaja kulud 950,00 eurot ja riigilõiv summas 250 eurot. lk 18 Hageja esitas menetluskulude nimekirja 12.06.2018 koos hagiavaldusega, mille kohaselt on hageja tasunud riigilõivu 250 eurot (12.06.2018) (t/l 15 pöördel). Seega on riigilõivu maksmine hageja poolt tõendatud. 12.3 Järgnevalt kontrollib kohus hageja kohtuväliseid kulusid. Hageja avalduse kohaselt on hagejal kulunud õigusabiteenuste eest hagiavalduse esitamise seisuga 639,12 eurot (koos käibemaksuga, esindustasu võlglase M M kohtumenetluses 1 tk, t/lk 5 pöördel). Toimikust nähtuvalt on hagiavaldus ligikaudu seitse lehekülge pikk, millest pool lehekülge on asjaolude kirjeldus, poolteist lehekülge õigusnormide tsiteering, menetluslik teave ja hageja taotlused. Hagiavaldusele ei ole lisatud mahukaid ega keerukaid tõendeid. Hageja nõue tulenes asjaolust, et hageja ja kostja olid sõlminud laenulepingu, mille osas kostja oli võlgnevusse jäänud. Kohus leiab, et hageja soovitud õigusabikulu märgituna tükihinnana ei ole kohtul võimalik hinnata reaalselt teenusele kulunud aega ja selle aja hinda. Nähtuvalt käesolevast tsiviilasja materjalist on kohus seisukohal, et tegemist ei olnud keeruka ega mahuka õigusvaidlusega. Pooled on küll vabad kokku leppima mistahes õigusabi määrades, kuid see ei tähenda, et menetluskulude väljamõistmisel peaks ebamõistliku suurusega esindustasu riski täiel määral kandma menetluskulusid tasuma kohustatud isik, kes ise tunnitasu määra kokkuleppimist mõjutada ei saa. 12.4 Kohus leiab, et hageja menetluskulude hüvitamise taotlus on põhjendatud osaliselt. Kohus on seisukohal, et nn masshagides on õigusabi kulu nõude alusdokumentidega tutvumise ja nõude analüüsi ning hagi koostamise ja kohtusse esitamise eest 950 eurot ilmselgelt põhjendamatult suur. Esitatud hagiavaldus koosneb 1,5 lk tekstist (asjaoludest, kus on välja kirjutatud lepingu punktid) ja ülejäänud 5,5 lk paragrahvidest. Eeltoodut arvestades peab kohus esindustasu 1 tk hinnaks 950,00 eurot esitatud hagiavalduse koostamiseks, dokumentide analüüsiks ja tõendite kogumiseks, kahe seisukoha koostamiseks kostja vastusetele, ülemääraseks ning hindab antud toimingute põhjendatud summaks 400 eurot. 12.5 Kohus peab eeltoodust tulenevalt hageja poolt mõistlikeks menetluskuludeks 650 eurot, sh 250 eurot riigilõiv ja 400 eurot õigusabikulud. 12.6 Kostja on palunud hageja menetluskulud jätta hageja kanda. 12.7 Kuna hagi kuulub osalisele rahuldamisele, jäävad poolte menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldatud/rahuldamata osale teise poole kanda kooskõlas TsMS § 163 lg
2. Hagi kuulus rahuldamisele 47,40% (998,47/2107,82*100). Eeltoodu alusel tuleb kostjalt välja mõista hageja menetluskulude katteks 308,10 eurot (650 eurot – 52,60%). Hageja ei ole märkinud, et taotleb käibemaksu hüvitamist, mistõttu lähtub kohus esitatud kulude suurusest (TsMS § 174 lg 10). Kostja menetluskulusid ei esitanud, seega jäävad kõik tema menetluskulud tema enda kanda. lk 19 12.8 Hageja palub kostjalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 sätestatud määras vastavalt Ts

MS § 177 lg

1. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2. Kohtuotsuse täitmise kord Kostja esitas kohtule taotluse kohtuotsuse täitmise ajatamiseks (t.l.-68) juhul, kui kohus hagi rahuldab. Kostja palub ajatada kohtuotsuse täitmine selliselt, et kostja tasub kohtuotsusega välja mõistetud summa 50 euroste osamaksetena. Kostja väitel tema igakuine netotöötasu on umbes 700 eurot. Kostja ei saa töövõimetoetust, pensioni, ega muid riiklikke toetusi. Kostjal on üks alaealine ülalpeetav. Oma sissetulekust peab kostja kandma üürikulud, kommunaalteenuste arved, toidukulud. Lisaks sellele on kostjal kuus