Obsah (9)
§ 436§ 438§ 162§ 177§ 477§ 175§ 138§ 144§ 174KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Toomas Talviste Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 1. märts 2017, Pärnu Maakohtu Pärnu Rüütli tänava kohtumaja kantselei kau
) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada.
§ 436lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
Vastavalt
§ 438lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis 5
(9)Tsiviilasi nr 2-16-15216 asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et Pärnu Maakohtu xx.xx.xxxx määrusega algatati A. T. suhtes pankrotimenetlus ning xx.xx.xxxx määrusega kuulutati välja tema pankrot ja nimetati pankrotihaldur. xx.xx.xxxx määrusega kinnitas kohus halduri lõpparuande ning lõpetas A. T. (pankrotis) suhtes pankrotimenetluse ja algatas võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetluse ja nimetas usaldusisikuks võlgniku enda. Samuti puudub vaidlus asjaolus, et A. T.lt on Harju Maakohtu xx.xx.xxxx otsusega välja mõistetud elatis kahe alaealise lapse kasuks kokku 6000 EEK/kuus ehk 383.47 EUR. Pärnu kohtutäitur Rannar Liitmaa menetluses on täiteasi nr 175/2014/2447, mille nõude aluseks on elatise võlgnevus perioodi 01.02.2009 – 31.10.2014 eest. A. T. on seisukohal, et nimetatud võlgnevuse on tekitanud pankrotihaldur enda poolsete kohustuste mitteõiguspärase täitmisega A. T. pankrotimenetluses. Hageja palub kostjalt välja mõista kahju summas 6905.96 eurot. Kohus peab kõnealuse asja lahendamisel oluliseks viidata Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 32-1-26-12 antud järgmistele tõlgendustele PankrS sätete osas: „Pankrotimenetluse väljakuulutamisele järgneva aja eest saab elatist saama õigustatud isik nõuda elatist eelkõige võlgnikult. Kolleegium juhib tähelepanu, et pankrotivara hulka ei kuulu pankrotiseaduse (PankrS) § 108 lg 3 järgi võlgniku vara, millele seaduse järgi ei või pöörata sissenõuet. Sissenõuet ei saa pöörata eelkõige täitemenetluse seadustikus (TMS) nimetatud varale, sh võlgniku sissetulekule või sissetuleku osale. Mh näeb TMS § 132 lg 2 ette, et kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb tema mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisenõuet. Seega saab võlgnik pidada pankrotimenetluse ajal oma ülalpeetavaid ülal eelkõige oma sissetuleku arvel, mis ei muutu pankrotivaraks. Kui võlgnik ei täida vabatahtlikult ülalpidamiskohustust või võlgnikul ei ole sissetulekut, mille arvel elatist maksta, saab elatist saama õigustatud isik nõuda elatise maksmist ka pankrotivara arvel. Kui füüsilisest isikust võlgnik jääb pankroti tõttu ilma elatusvahenditest, määrab kohus PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 järgi mh võlgniku ülalpeetavatele pankrotivarast hädavajaliku elatise kuni kaheks kuuks (sh kaalukatel põhjustel võib kohus nimetatud tähtaega pikendada), kui isik, keda võlgnik seaduse kohaselt on kohustatud ülal pidama, esitab kohtule avalduse. Seega juhul, kui võlgnik ei pea ülalpidamist saama õigustatud isikut vabatahtlikult ülal, tuleb ülalpeetaval esitada pankrotimenetluse ajal pankrotivara arvel elatise saamiseks kohtule avaldus.“ A.T. pankrotimenetluses PankrS § 147 alusel elatist välja mõistetud ei olnud. Samuti ei kuulunud võlgnikult väljamõistetud elatis massikohustuste hulka, kuna elatise maksmise kohustus ei ole tekkinud halduri tegevuse tulemusena. Seega oli elatise maksmise kohustus ikkagi A. T.l endal. Kohtu hinnangul ei tee hageja ekslikult vahet kuni pankroti väljakuulutamiseni sissenõutavaks muutunud elatisel ja selle maksmise kohustusel (tegemist oli tunnustatud nõudega summas 48 000 EEK, selles puudub vaidlus, nõuet ka osaliselt pankrotimenetluse käigus rahuldati) ning pankrotimenetluse ajal tasutaval elatisel ja selle maksmise kohustusel (seda peab maksma võlgnik ise tema käsutuses olevatest mittearestitavatest vahenditest). Asjas puudub vaidlus selles (see nähtub nii võlgniku pangakonto väljavõttelt tl 129-135, kui A. T.kirjast kohtutäiturile tl 14-18 kui kostja esitatud tabelist tl 111-112), et tegelikkuses maksis kostja hageja pangakontolt A. T. jooksva (s.t mitte tunnustatud nõude osaks oleva) elatise katteks 255.65 EUR igakuiselt. Kohus nõustub kostja hinnanguga nimetatud 255.65 eurostele maksetele koostoimes hageja e-kirjaga 2010.aastast (võlgniku kirja kuupäev tuvastamata, halduri vastuskiri 13.12.2010) ning e-kirjaga kuupäevast 10.02.2012, et võlgnik pidi olema teadlik oma pangakontol toimuvast ning olema andnud 6
(9)Tsiviilasi nr 2-16-15216 nõusoleku just sellises suuruses maksete tegemiseks A. T.. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et A. T. oleks pankrotimenetluse ajal soovinud suuremas mahus elatist saada (mida ta kahtlemata PankrS § 147 alusel esitatava avaldusega võinuks nõuda), mis näitab ka sissenõudja teadlikkust maksete tegemiseks just sellises suuruses. Hageja pangakontot vaadates on küll õige, et enamjaolt oli pankrotimenetluse ajal kontol summa, millest piisanuks ka igakuiselt hagejalt Harju Maakohtu xx.xx.xxxx otsusega väljamõistetud elatise tasumiseks täies mahus, kuid tegemist on võlgniku, mitte pankrotihalduri, kohustusega, ja seda tuleks täita just mittearestitava sissetuleku arvelt. Pankrotivara käsutamiseks pidi haldur arvestama kõigi tunnustatud nõuetega ning selles osas asjas vaidlus puudub – pankrotimenetluses saamatajäänud nõude osa hüvitas võlgnik hiljem A. T. kohustustest vabastamise menetluse käigus. Seega ei ole kohtu hinnangul kostja pankrotimenetluses oma kohustusi pankrotihaldurina rikkunud ning tema käitumises puudub tegu, mida võiks käsitada hagejale kahju tekitamisena. Järelikult tuleb hagi rahuldamata jätta. Menetluskulud
§ 162
lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud hageja kanda, v.a riigi õigusabi tasu, milline tuleb jätta riigi kanda.
§ 177
lg 1 p 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Kostja on oma menetluskulude nimekirja, kuludokumendid ja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitanud 07.02.
- Hageja esitas oma seisukoha menetluskulude nimekirjale 22.02.
- Kohus, tutvunud kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusega ja vaadanud läbi asja materjalid, leiab, et avaldus tuleb rahuldada osaliselt. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu 15.02.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus tsiviilkohtumenetluses seadustiku (
) § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus
§ 477
lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu lahend 03.06.2013, tsiviilasi nr 3-21-65-13 p 14). Vastavalt
§ 175
lõikele 1, kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus analüüsima, kas tegemist on menetluskuludega, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on sellest lähtudes põhjendatud ja vajalikud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peetakse asja keerukuse hindamise kriteeriumiteks eelkõige asja mahtu ja õigusliku vaidluse olemasolu, asja lahendamisel peetud istungite ja läbitud kohtuastmete arvu.
§ 138
lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib
§ 144
ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Kostja palub menetluskulude nimekirjas kostjalt välja mõista menetluskulud summas 1140 eurot. Õigusabikulu on esitatud X.X Õigusbüroo OÜ 23.12.2016 arve nr 612016 ja 7.02.2017 arve nr 062017 alusel. Hageja esitatud seisukoha kohaselt on põhjendamatu tasu summas 240 7
(9)Tsiviilasi nr 2-16-15216 eurot menetluskulude katteks tagatise taotluse koostamise ning selle alusel tehtud kohtumäärusega tutvumise ees 2 tunni ulatuses, kuna kohus jättis antud taotluse rahuldamata. Kostja taotlus, et hageja hüvitaks menetluskuluna kostjale kokku 6 tunni ulatuses tema poolt teostatud andmete kogumist, pankrotimenetluse toimikuga tutvumist jmt ning veel ka hagile vastuse koostamist ja kohtule esitamist 720 euro ulatuses, on äärmiselt ülepaisutatud ning põhjendamatu. Samuti on võimatu aktsepteerida menetluskuluna hüvitatavate menetluskulude taotluse koostamist 0,5 tunni ulatuses summas 60 eurot. Nimelt ei ole antud juhul tegemist sisulise õigusabi osutamisega esindatavale. Kohus leiab, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotluses viidatud kulutus lepingulise esindaja osutatud õigusteenusele summas 1140 eurot (koos käibemaksuta) on põhjendatud osaliselt. Kohus nõustub hagejaga ning ei pea põhjendatuks kuluks menetluskulude katteks tagatise taotluse koostamist 2 tunni ulatuses ning selle alusel tehtud kohtumäärusega tutvumist. Nimelt on kohus jätnud antud taotluse 22.12.2016 määrusega rahuldamata. Samuti ei kuulu väljamõistmisele menetluskulude kindlaksmääramise taotluse koostamine 0,5-tunnise ajakuluga. Riigikohus on 11.11.2014 lahendis 3-2-1-77-14 märkinud, et menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ning seega ei ole tegemist põhjendatud ega vajaliku kuluga
§ 175lg 1 mõttes.
Hageja ei vaidle vastu kostja lepingulise esindaja poolt esiletoodud tunnitasule 120 EUR. Riigikohtu senises praktikas on põhjendatuks ja vajalikuks peetud õigusabi tunnitasumäära 120 eurot nii koos käibemaksuga (01.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13), kui ilma käibemaksuta (02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). Samas on Riigikohus 11.04.2014 lahendis asjas nr 3-2-1-11-14 sisuliselt möönnud, arvestades inflatsiooni olemasolu ja hindade tõusu kui üldteada asjaolusid, et alates 2013.a võib mõistlikuks pidada ka advokaadi tunnitasu suurust 140 eurot (lisandub käibemaks). Eeltoodud kohtupraktikat arvestades saab kohtu hinnangul igal juhul põhjendatuks lugeda ka kostja esiletoodud tunnihinda (120 eurot, koos käibemaksuga). Tulenevalt eelpooltoodust tuleb käesolevaga kindlaks määrata ja hagejalt välja mõista kostja lepingulisele esindajale tehtud vajalikud ja põhjendatud kulud kogusummas 840 EUR (7 tunni eest). Summa sisaldab käibemaksu, kuna kostja on
§ 174lg 10 kohaselt kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane.
Kohus ei nõustu hagejaga, et menetluskulude kindlaksmääramise taotluses märgitud muu ajakulu oleks ülepaisutatud. 7-leheküljelise vastuse koostamine, selle lisade komplekteerimine (mh tabeli koostamine eraldi tõendina) ja eelnevalt kliendiga nõupidamine võisid olla 7-tunnise ajakulu aluseks. 17.05.2016 määrusega on kohus A. T.le andnud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. 09.02.2017 on riigi õigusabi korras esindaja esitanud taotluse tasu määramiseks kokku summas 456 eurot (sisaldab käibemaksu). Hageja on esitanud antud taotlusele vastuväite, mille kohaselt ei ole põhjendatud riigi vahendite arvelt enne hagiavalduse koostamist 3 tunni ulatuses materjalidega tutvumine, samuti edasises menetluses materjalidega tutvumiseks näidatud aeg. Ei ole usutav, et hageja esindajaks oleva vandeadvokaadi poolt vastuse koostamiseks kostja vastusele kulus 2 tundi, samal ajal, kui hagiavalduse koostamisele kulus 1,5 tundi. On kummaline, et riigi õigusabi korras tuleks kinni maksta ka menetlusabi taotluse koostamine kohtule. Kostja hinnangul peaks riigi õigusabi korras õigusabi pakkuv vandeadvokaat suhtuma säästlikult riigi vahenditesse ning osutama õigusabiteenust võimalikult efektiivselt ja vähese ajakuluga, mida käesoleval juhul hageja esindaja järginud ei ole. Eeltoodust lähtuvalt leiab kostja, et hageja tasutaotluses märgitud tundide arvu tuleks vähendada vähemalt 4 tunni võrra (sh. hagi esitamise eelsete tutvumiste, kostja vastustega tutvumiste, menetlusabi taotluse koostamise ning kostja vastusele vastuse koostamise arvelt). 8
(9)Tsiviilasi nr 2-16-15216 Kohus leiab, et advokaadi taotlus tasu osas on täielikult põhjendatud ega näe esitatud ajakulus põhjendamatuid osi. Hagejale anti õigusabi nii õigusdokumendi/dokumentide koostamiseks kui esinduseks kohtus, mis kindlasti hõlmab ka materjalidega tutvumist, hagi jt menetlusdokumentide koostamist jne. Advokaadi taotluses on korrektselt näidanud nii ettevalmistatava/koostatava dokumendi sisu kui selleks kulunud aeg ning ühtki ebamõistlikku ajakulu kohus ei näe. Hageja on lisaks hagile ja menetlusabi taotlusele esitanud seisukoha vastaspoole taotlusele menetluskulude katteks tagatise andmiseks ning vastuse kostja vastusele. Kõik nimetatud toimingud olid vajalikud hageja parima esindamise huvides. Seega on põhjendatud määrata tasu suuruseks 456 EUR (sisaldab käibemaksu) 9,5-tunnise töö eest. Antud tasu jääb vastavalt 17.05.2016 määrusele riigi kanda. Küll tuleb hagejal tasuda menetluskuluna veel tasumata riigilõiv 315 eurot Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse vastavalt käesolevas asjas 15.11.2016 tehtud määruses kindlaksmääratud korrale ehk osamaksetena 45 eurot kuus kuni riigilõivu täieliku tasumiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik 9
(9)