TARTU MAAKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Avalikult teatavakstegemine 07. mai 2007 Tartu Maakohtu Viljandi kohtumajas Tsiviilasi Hagi ese nr 2-01-150 Ü.A. versus H.A. ühisvara jagamiseks Asja la

) § 14 lg-le 1, mille kohaselt on abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara.

§ 18

lg 2 sätestatu kohaselt juhul kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga.

§ 18

lg 3 kohaselt jagavad abikaasad ühisvara kokkuleppel.

§ 18

lg 5 kohaselt vaidluse korral jagab ühisvara kohus ühe või mõlema abikaasa nõudel Kuna hageja ja kostja abielusuhted on lõppenud ja abielu on lahutatud

1. juunil 2005 siis on soovinud hageja ühisvara jagada. Abielu lahutamise, mis on ühtlasi ka abielusuhete lõppemise ajaks, s. o
2. juuni 2005 seisuga kuulus hageja ja kostja ühisvara hulka xxxx xx xx xxxxxxxxx asuv kinnistu, mille väärtus on vastavalt antud asjas läbi viidud ehitustehnilise ekspertiisi aktis antus eksperdi arvamusele on 1 140 000 krooni. Eksperdi arvamusest nähtuvalt ei ole kostja poolt teostatud remonditööd tehtud ehitise parendamiseks vaid selle säilimiseks. Hageja väitel on loomulik, et kostja, elades majas, selle säilimise eest hoolitses. Hagejal, kellel ei olnud võimalik ühisomandis olevat maja kasutada oma eluruumina, ei saanud seda ei parendada ega olnud tarvidust teha vara säilimiseks vajalikke töid.

§ 19lg 1 kohaselt on abikaasade osad ühisvara jagamisel üldjuhul võrdsed.

Hageja väitel ei esine

§ 19

lg-s 2 ammendavalt loetletud aluseid ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumiseks. Kostja poolt maja korrashoiuks tehtud kulutused omavad üksnes vajalike kulutuste tähendust ning nende nimetatud kulutuste arvelt ei ole kinnistut ega sellel asuvat ehitist parendatud ning kinnistu väärtus ei ole seeläbi suurenenud. Lähtudes abikaasade osade võrdsusest, tuleb ühisvara jagada võrdselt, s. t hageja osa väärtus on 570 000 krooni ja kostja osa väärtus on 570 000 krooni

§ 19

lg 3 kohaselt määratakse ühisvara jagamisel kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena.

§ 19

lg 4 kohaselt mõistab kohus juhul, kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Hageja on seisukohal, et xxxxxxxxx xxxx xx xx elamut ei ole ehituslikult võimalik jagada reaalosadeks. Kaasomandis abikaasade poolt abielu ajal ehitatud maja kasutamine ei ole võimalik olme asjolu tõttu: 1) kuna poolte abielu on lõppenud, 2) Ü.A. on asunud elama ja tööle Tartu maakonnas ning 2 3) Ü.A.il ei olnud ebaõnnestunud kooselu tõttu võimalik talle kuuluvat ühisvara osa kasutada juba abielu ajal. Hageja väitel on kostja asja lahendamist venitanud, mõistmata seda, et asja venitamine halvendab paratamatult mõlema poole olukorda – ka kostja enda. Veninud kohtuprotsessiga on suurenenud menetluskulud ja kinnisvara hinnad on asja menetlemise aja jooksul mitmekordselt kasvanud. Hageja ei soovi xxxxxxxxx xxxx xx xx kinnistul paiknevat eluruumi kasutada oma eluruumina. Seetõttu on hageja 27. veebruaril 2007 teinud ettepanekuna jagada ühisvara selliselt, et jätta abielu ajal omandatud xxxx xx xx xxxxxxxxx asuv kinnistu kostja ainuomandisse ning mõista kostjalt hageja kasuks välja rahaline hüvitus 570 000 krooni. 2. Kostja põhjendused 2.1. Kostja seisukohad nõuetes Kohtulikus menetluses kostja nõustus maksma hagejale ühisvara jagamisel hüvitisena 300 000 krooni. 2.2. Kostja väited, esitatud asjaolud ja tõendid Avalduse kohaselt tugineb hageja

§ 19

lg-le 1, leides, et üldjuhul on abikaasade osad ühisvara jagamisel võrdsed ja et sama paragrahvi lõikes 2 on ammendavalt loetletud alused ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsest kõrvalekaldumiseks. Hageja viidanud ka

§ 19

lg-le 3, mille kohaselt määratakse ühisvara jagamisel kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena ning lg-le 4, mille kohaselt mõistab kohus juhul, kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Kostja on viidanud asjaolule, et kinnistusraamatu kanne xxxxxxxxx, xxxx x xx asuva kinnistu kohta tehti ja omandiõigus kinnistule tekkis H.A.il 06. veebruaril 2001 (tl 23). Kostja on viidanud ka asjaolule, et hageja lahkus xxxxxxxxxx, xxxx x xx elamast ja asus uude kohta. Kuigi poolte abielu lahutati 09. juuni 2005, lõppesid nende abielulised suhted 1993. a.

§ 18

lg-st 2 tuleneb, et kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Ka tulenevalt hagiavaldusest on poolte abielulised suhted lõppenud 1993. a sügisest. Hageja ei ole seda vaidlustanud. Seega tuleb poolte ühisvara koosseis määrata kindlaks 1993.a. sügise seisuga mil see oli veel vallasvara. Kostja on viidanud

§ 18

lg-le 2, mille kohaselt ühisvara väärtus määratakse kindlaks ühisvara jagamise aja seisuga, mis tähendab asja menetlemise aega esimese astme kohtus. Kostja pool on seisukohal, et elamu, kui vallasasja väärtuse tuvastamisel tuleb lähtuvalt ekspertiisiaktist ja veel kindlasti arvesse võtta neid kulutusi, mida kostja on teinud kinnistu omandamisel ja elamu ülalpidamisel ja säilitamisel alates 1993. a kuni käesoleva ajani, sest hageja ei ole mingeid kulutusi seoses eelmärgituga teinud. Kinnistu maksumusest tuleb kindlasti maha võtta maa maksumus, mis eksperdiarvamusest nähtuvalt on 162 250 krooni. Kuivõrd ka kinnistu väärtus on eksperdiarvamuse kohaselt 1 140 000 krooni on elamu väärtus arvutatav: 1 140 000 – 162 250 = 977 750 krooni. Kostja on seisukohal, et esitades nimekirja nendest töödest, mida kostja teostas alates 1993.a. kuni käesoleva ajani, ei pidanud kostja silmas nendega kinnistu turuväärtuse tõstmist. Kostja on soovinud tõendada, et need kulutused elamule kui ühisvarale olid tehtud. Võib vaielda selle üle, millised nendest töödest ja kulutustest olid tehtud elamu säilitamiseks, millised olid elementaarsed elamu korrashoiutööd, kuid kostja väitel on need tehtud ja kulutusi vastavalt võimalusele ja (häda)vajadusele tegi kostja. Hageja aga pole tõendanud ühtegi kulutust sellest ajaperioodist elamule. Kostja pool leiab, et poolt nendest kulutustest on ta õigustatud hagejalt nõudma, s. o selle võrra peaks hageja osa vähenema. Eksperdiarvamuses (lk 26) on ekspert nimetanud tehtud töid, millisteks on I-korruse dušširuum, keskkütte magistraalide rekonstrueerimine, soojaveevarustuse torustiku uuendamine, sulgurarmatuuri ja keraamiliste sanitaartehniliste toodete asendamine. Nende tööde maksumus on jäänud hindamata, nii nagu ka teiste, eksperdi arvates mitte nii kvaliteetsete tööde maksumus. Eksperdi arvamus ei ole kohtule siduv. Kohtul on alati võimalik arvestada teiste tõenditega ja lahendada kohtulik vaidlus nende põhjal, 3 sest ühelgi tõendil ei ole kohtule ette kindlaksmääratud jõudu. Kuivõrd ekspert ei vasta nõutud küsimustele, leides, et see on liiga keerukas ja kulukas, tuleb arvestada selliste asjaoludega, mis on tõendatud. Tõendatud on, et teatud hulk töid on vaidlusaluse elamu juures teostatud ja kulutused selleks on samuti tehtud. Küsimus on selles, et kuigi eksperdi arvates need kulutused ja tööd ei tõstnud kinnisvara hinda, aitasid nad teatud aja jooksul elamul säilida ja jõuda tänasesse päeva teatud (ja mitte väiksema ,vaid suurema) väärtusega. Kostja on esitanud 216 386 krooni ulatuses tehtud tööde ja kulutuste loetelu, milliseid kostja on teinud üksinda peale abieluliste suhete lõppu (tl 77-80). Kostja väitel pool sellest kuulub hüvitamisele hageja poolt. Seega tuleb elamu väärtusest maha võtta veel 108 342 krooni. 977 750 - 108 342 krooni = 868 408 krooni.

§ 19

lg 2 sätestab need juhud, mil võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest ühisvara jagamisel. Kostja väitel ei ole hageja kuigivõrd tõsiselt osa võtnud ühisvaraks oleva elamu ehitamisest. Tunnistajate A.A.i, A.R., I.R. ütlused viitavad sellele, et hageja maja ehitamisel sisuliselt ei osalenud, tema panus maja ehitamisel oli väike ning hagejat ei huvitanud maja ehitamine. Kostja väitel alates 1993. a, kui hageja lahkus elamast xxxxxxxxx, xxxx x xx elamust, pole ta osalenud mingilgi määral nimetatud elamu hooldamise ja remonditöödes . Selles, et elamu on säilinud käesoleva ajani ja omab sellist väärtust, nagu ilmneb hindeaktist on teened ainult kostjal. Kostja pool möönab, et hageja pole midagi teinud selleks, et elamu ei laguneks, pigem vastupidi (enne lahkumist tekitatud uputus, mille tagajärjel sai elamu tugevasti kahjustada). Nendel asjaoludel on kostja leidnud, et kohtul on põhjust abikaasade ühisvara jagamisel osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda

§ 19lg 2 p 2 ja 4 alusel.

Arvestades väga pikka ajavahemikku, mil hageja elamu vastu huvi ei tundnud, siis osade võrdsusest kõrvale kaldumisel tuleb hagejale väljamõistetavaks summaks arvestada 300 000 krooni.

1. Kohtu põhjendused 3.
2. Menetluse käik Ü.A. on esitanud
3. oktoobril 2001 hagi H.A.i vastu xx. xxxxxx xxxx xxxxx Perekonnaseisuaktide büroos registreeritud abielu lahutamiseks ja ühisvara - xxxxxxxx xxxxxx xxxx xx xx asuva kinnistu jagamiseks. Viljandi Maakohus rahuldas
4. märtsi 2005 otsusega hagi abielu lahutamiseks ning jättis rahuldamata nõude ühisvara jagamiseks hagi aegumise tõttu. Tartu Ringkonnakohus
5. juuni 2005 otsusega tühistas Viljandi Maakohus
6. märtsi 2005 otsuse ühisvara jagamise nõudes hagi aegumise tõttu ja kohtukulude jagamise osas ning saatis tsiviilasja tühistatud osas sisuliseks arutamiseks tagasi samale kohtumajale. Tartu Ringkonnkohtu otsusest tulenevalt alustas kohus hageja nõudes menetlust uuesti määrates muuhulgas ekspertiisi hagi esemeks oleva vaidlustatud kinnistu väärtuse määramiseks. Seejärel toimunud eelmenetluse ja kohtuistungi järel pidas kohus võimalikuks asi sisuliselt lahendada. 3.
7. Seisukohad hagis Kohtu tuvastatud asjaoludest lähtuvalt on põhjendatud hagi rahuldamine ja jagada ühisvara selliselt, et kinnistu jääb kostjale ning välja mõista kostjalt rahaline 438 875 krooni hageja kasuks. 3.
8. Tuvastatud asjaolud, järeldused ja õiguslik analüüs Pooled ei ole vaidlustanud asjaolu, et xxxxxxxxx xxxx xx xx asuv elamu on nende ühisvara. Pooled pole vaidlustanud ka ehitustehnilise ekspertiisiga kindlaks tehtud ühisvara väärtust, millest elamu moodustab 977 750 krooni ja maa 162 250 krooni, kokku 1 140 000 krooni. Ekspertiisi aktis antud eksperdi arvamuse usaldusväärsus ei ole ka kohtul alust kahelda. Pooled pole vaidlustanud ka asjaolusid, et hageja lahkus
9. a kostja juurest ning hageja jäi elamusse elama koos täiskasvanuks saanud lastega. Pooled ei ole vaidlustanud ka asjaolu, ühisvara jagamisel jääb kinnistu kostjale ning hageja saab varalise hüvitise. Pooled on eriarvamusel varalise hüvitise suuruses, mida hageja peale ühisvara jagamist saama peaks. Hageja on seisukohal, et varalise hüvitise suuruseks peaks olema pool kinnistu 4 väärtusest, s.o 570 000 krooni. Kostja on leidnud, et rahalise hüvitise suuruseks hagejale peaks olema 300
10. Kostja väitel kinnistu väärtusest tuleks maha arvata maa väärtus 162 250 krooni ja pool elamu hooldamisel (ajal, mil hageja oli kostja juurest lahkus
11. a) tehtud kulutusteast, s. o 108 342 ning osade võrdusest kõrvalekaldumisega seoses väiksemast osalemisest ühisvara omandamisel moodustukski hüvitamisele kuuluv summa 300 000 krooni. Asjas tuleb esmase õigusliku küsimusena kohtul lahendada: kas poolte ühisvara jagamisel tuleb arvestada elamu väärtusega vallasvarana või kogu kinnistu väärtusega?

§ 18

lg 2 kohaselt, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Abielulised suhted poolte vahel lõppesid

1. aastal ning seega jagamisele kuulub elamu (hoone vallasasjana), mille väärtus on 977 750 krooni. Kostaja nimele on elamu kinnistu koosseisus kantud kostja nimel 2001 aastal, s. o ajal mil abielulised suhted poolte vahel olid lõppenud. Kohtul tuleb anda õiguslik hinnang ka sellele, kas ühisvara väärtusest vara jagamisel kuulub mahaarvamisele kostja kulutused peale hageja lahkumist kostja juurest. Kohus on seisukohal, et sellega tuleb arvestada. Mil viisil ja millises ulatuses seda arvestada, on küsimus, mille kohus peab lahendama. Kohus on andnud selle küsimuse lahendamiseks ka ehituseksperdile: millise osa (protsentuaalselt) moodustab tööde ja kasutatud materjalide maksumuse väärtus elamu väärtusest? Eksperdi arvamusest nähutval ei ole võimalik anda hinnangut teostatud tööde maksumuse kohta. Eksperdi arvamusest nähtuvalt on kostja väidetud tööd teostatud minimaalsete elamistingimuste säilitamiseks ja üldtunnustatud sanitaarsete kvaliteediparameetrite mõistes ning tehtud tööd ja kasutatud materjalid on taganud elamu säilimise ega ole tõstnud selle turuväärtust. Ehitusekspert ei pidanud võimalikuks tööde maksumusele hinnangut anda, arvestades ka nende madalat kavalteeti. Kohus on seisukohal, et kostja väidetavad, alates
2. aastast elamu juures tehtud kulutused 216 386 krooni ulatuses on ebaproportsionaalselt suured ega ole ka usaldusväärselt tõendatud, arvestades eelkõige eksperdi arvamust. Samas tuleb arvestada asjaoluga, et kostja on alates 1993 elamu eest järjepidevalt hoolt kandud, taganud selle säilivuse ning teinud selleks kulutusi. Kohus on seisukohal arvestades poolte vahel tekkinud perekondlikku alukorda alates
3. aastast, tuleb ühisvara jagamisele kohaldamisele

§ 19

lg 2 p 1, mille kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest arvestades teise abikaasa tähelepanu väärivat huvi. Kohus on seisukohal, et kostja tähelepanuvääriva huvi aspektist tuleb ühisvara jagamisel kostjalt väljamõistetavast hüvitisest maha arvestada 50 000 krooni. Kohus peab seda mõistlikuks kompensatsiooniliseks summaks elamu hoolduse ja vajaliku jooksva remondi tegemise eest peale 1993. aastast, s. o asjast mil hageja kostja juurest lahkus. Seega on kostjalt väljamõistetavaks rahaliseks hüvituseks 438 875 krooni (977 750 : 2 = 488 875 – 50 000). Kolmanda õigusliku küsimuse lahendamisel tuleb kohtul anda hinnaga kostja väitele, et hageja ei võtnud kostjaga võrdselt osa elamu ehitamisest. Kohus ei tuvastanud usaldusväärselt

§ 19

lg 2 p 2 esinevat asjaolu.

§ 19

lg 2 p 2 kohaselt kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel. Abikaasade osade võrdsust

§ 19

lg 2 p 2 mõttes eeldatakse ning kostja väited, et hageja elamu ehitamisest osa ei võtnud ega tundnud selle vastu piisavat huvi, on paljasõnalised. Tunnistajate sellekohased ütlused on hinnangulised ja arvestamisele ei tule. 3.

1. Menetluskulude jaotus
2. jaanuarist 2006 kehtib uus TsMS. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 (menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine) kohaselt enne uue TsMS seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS-s sätestatut. Seega menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise otsustused tulevad teha kohtuotsuses. Kehtiva TsMS § 164 lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg 2 kohaselt võib kohus võib jagada kulud erinevalt TsMS 5 164lg-s 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. Hageja esitatud menetluskulude arvestuse kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid kokku 29 525.95 krooni ulatuses ja kostja 28 916 krooni ulatuses. Hageja on taotlenud kantud menetluskulude väljamõistmist kostjalt. Kostja on teinud ettepaneku jätta poolte kantud menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulude jaotamisel lähtus kohus TsMS § 164 lg-st 1, jättes poolte kantud menetluskulud poolte endi kanda. Kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis tingiksid menetluskulude jaotuse erinevalt TsMS 164 lg-s 1 sätestatust. TsMS § 153 kohaselt makstakse eksperdile ülesannete täitmise eest riigi arvel tasu tunnitasuna Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud alam- ja ülemmäära piirides; tunnitasu määrates arvestab kohus eksperdi kvalifikatsiooni, töö keerukust, vajalike vahendite kasutamisega seotud möödapääsmatuid kulusid ning erilisi asjaolusid, mille tingimustes tuli ekspertiis teha; Vabariigi Valitsus võib määrusega kehtestada teatud ekspertiisi tegemise eest kindla tasu; tasu võib eksperdi soovil maksta eksperdi tööandjale viimase esitatud arve alusel. Vabariigi Valitsuse
3. detsembri 2005 määrusega nr 322 on kehtestatud Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele kulude tasumise kord (edaspidi kord). Korra kohaselt ettenähtud summad maksab pärast ülesande täitmist menetlusest osavõtja väljakutsunud asutusena kohus oma eelarves selleks ettenähtud vahenditest kohtu määruse alusel. Eksperdile makstakse ekspertiisi eest tunnitasu kuni 10 Vabariigi Valitsuse kehtestatud tunnipalga alammäära ulatuses, lähtudes ülesande täitmise ajal kehtivast kuupalga alammäärast. Tasu makstakse kohtu määruse alusel. Tasu suurust määrates arvestatakse eksperdi kvalifikatsiooni ning töö keerukust ja tööks kulunud aega (korra § 4). Ekspert on esitanud kohtule arvestuse, millest nähtuvalt on ekspertiisi tasu 4 950 krooni. Tutvunud kohtule esitatud ekspertiisi aktiga on kohus seisukohal, et eksperdi esitatud arvestus ekspertiisi tasus on vastavuses eksperdi kvalifikatsiooniga ning töö keerukusega ja tööks kulunud ajaga. Ekspertiisi tegemise eest tuleb eksperdile tasuda vastavalt esitatud arvele. Ekspertiisi tegemiseks on hageja tasunud
4. jaanuaril 2007 kontolt nr 1106668293 Tartu Maakohtule tagatisena 7 500 krooni ja kostja
5. jaanuaril 2007 kontolt nr 1102770525 1 500 krooni. Menetlusosaliste poolt ekspertiisi tegemiseks enammakstud rahasummad tulevad menetlusosalistele proportsionaalselt tagastada, hagejale vastavalt 675 krooni ja kostjale 3 375 krooni. Toomas Lillsaar Kohtunik 6