ning VÕS § 635 kohaselt on töövõtulepingu järgse töö eest tasumise eelduseks tööde reaalne teostamine. Asjaolu, et töövõtja ja tellija on tööde üleandmise- vastuvõtmise akti allkirjastanud, ei tõenda tööde reaalset ja nõuetekohast teostamist, kui eksperthinnanguga tuvastatakse vastupidist. 2004.a. märtsis on OÜ Monoliit poolt koostatud Mustvee sadamakai akteeritud ja tegelike ehitustööde erinevuste eksperthinnangus (tl.33-42) jõudnud järeldusele, et akteeritud ja arvestusliku ehitustööde maksumuse vahe on 1 396 327 krooni. Seega ei ole töövõtja reaalselt teostanud kõiki akteeritud töid ning tal ei ole ka alust saada teostamata tööde eest tasu. Nõude aluseks olevad tööde üleandmise-vastuvõtmise aktid nr 3 ja nr 7 ei ole koostatud õiguspäraselt, kuna need sisaldavad ebaõigeid andmeid. Seega on nende alusel töövõtjale tasutud alusetuid summasid. Hageja taotlusel on kostja menetluse käigus esitanud ka OÜ Ehitusekspert eksperthinnangu (tl.86-102), mis oli aluseks OÜ Monoliit poolt teostatud uuringule. Kostja on seisukohal, et hageja poolt esitatud kõrvalnõuete (viiviste) summa ei ole mõistlik (tl.137-138). Kõrvalnõuete summa 168 900 krooni ületab oluliselt põhinõude 100 000 krooni. Viivis on ebamõistlikult suur ja kuulub TsMS § 133 lg 2 alusel vähendamisele. Kostja taotleb kohtult määrata ehitustehniline ekspertiis, millega selgitatakse välja, kas OÜ Bauwerk poolt rekonstrueeritud Mustvee sadama kai rostvärgi hüdroisolatsioonitöid on perioodil 21.11.2001.a. kuni 18.12.2001.a. tehtud või mitte. Hageja vastus kostja vastuväidetele Hageja arvates on kostja esitatud OÜ Monoliit poolt koostatud dokument „Mustvee sadamakai akteeritud- ja tegelike ehitustööde erinevused“ tõendina kõlbmatu (tl.51-53). OÜ Monoliit uuring on tehtud OÜ Ehitusekspert töö nr C-2703 alusel. OÜ Ehituseksperdi tööd pole aga kohtule esitatud. Tegemist on kostja poolt ühepoolselt koostatud dokumendiga. Hagejat pole ekspertiisi tegemisse kaasatud. Uuringu koostajal puudub arvamuse andmiseks vajalik kvalifikatsioon. Hageja esitas kohtule ka OÜ Bauwerk pangakonto väljavõtte (tl.5461), millega tõendab, et kostja on OÜ-le Bauwerk maksnud arve 201113 ( 280 000 krooni tasumiseks) katteks summad järgmiselt: 30.01.2002.a. 100 000 krooni, 05.04.2002.a. 30 000 krooni, 29.05.2002.a. 50 000 krooni. Kostja on aktsepteerinud arvet osaliselt, tasumata 100 000 krooni, mis on haginõude aluseks. Hageja vaidleb vastu kostja taotlusele määrata tööde teostamise kindlakstegemiseks ehitustehniline ekspertiis. Kostja on tööd aktiga juba vastu võtnud, samuti on kostja asunud 3
) sätteid. Kohus on teinud kindlaks, et hageja nõudeõigus kostja vastu tuleneb nõude loovutamise lepingutest (tl.45,46), mille kohaselt 23.05.2003.a. Bauwerk OÜ on loovutanud oma raamlepingust nr 3 tuleneva nõude OÜ-le Esador ning 11.06.2005.a. on OÜ Esador nimetatud nõude loovutanud hagejale OÜ-le Tarukail. Kostja on vaidlustanud OÜ Bauwerk nõude hagejale ülemineku õiguslikkuse. Kostja tugineb asjaolule, et ei OÜ Bauwerk, OÜ Esador ega ka OÜ Tarukail pole kostjale nõude üleminekust teatanud viidates VÕS §-le
§-le 355 ning VÕS §-le 635 lg 1, järeldades, et töövõtulepingujärgse töö eest tasumise eelduseks on tööde reaalne teostamine. Üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamine poolte poolt ei tõenda tööde reaalset ja nõuetekohast teostamist, kui eksperthinnanguga tuvastatakse vastupidist. Kohus leiab, et selline tõlgendus on väär. Sarnaselt kehtivale VÕS §-le 635 lg 1 nägi
lg 1 näeb ette tellija kohustuse töö vastu võtta ja see üle vaadata ning kui ta ei teatanud viivitamatult töövõtjale lepingu tingimustest kõrvalekaldumisest, mis halvendasid tööd, või teistest puudustest töös, kaotab ta õiguse tugineda neile hiljem. Töö vastuvõtmisel kui protseduuril on seaduse kohaselt oluline õiguslik tähendus. Võrdluseks VÕS § 637 lg 4 näeb ette, et kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt, muutub töövõtja tasu sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Kostja ei ole hagejale teatanud mingitest puudustest töös- ei ilmsetest ega varjatud puudustest selleks määratud,
§-s 367 sätestatud tähtaegade piires. Olgu märgitud, et kohtumenetluse käigus viitab kostja fotode alusel puudustele, mis on ilmsed- puudub kai rostvärgi hüdroiisolatsioon. Sellistest puudustest olnuks võimalik teavitada koheselt tööde vastuvõtmisel.
§-s 367 sätestatud aegumistähtajad kehtivad kõigile töö puudustest tulenevatele nõuetele, olgu need suunatud uue töö tegemisele, töö parandamisele, kahju hüvitamisele või hinna alandamisele.
lg 1 nägi ette tellija õiguse nõuda töövõtja lepingu tingimustest kõrvalekaldumisel nõuda puuduste tasuta parandamist või vajalike kulutuste hüvitamist ja lg 2 lepingust oluliste kõrvalekaldumiste või oluliste puuduste olemasolul töös tellija õiguse nõuda lepingu lõpetamist ja kahjude hüvitamist. Kostja ei ole esitanud 24-kuulise garantiiaja jooksul, mis algas ehitustööde vastuvõtmisest, avastatud puuduste kohta nõuet ega kasutanud teisi tsiviilkoodeksis sätestatud õiguskaitsevahendeid. Olgu märgitud veel, et tellija ei ole teatanud töövõtjale puudustest töös mitte mingisugusel viisil ega ajal. Selline väide on esitatud esmakordselt käesoleva kohtumenetluse käigus.
lg 1 järgi on kostja kohustatud hagejale kokkulepitud tasu pärast töö üleandmist välja maksma. Kostja väide, et töö oli tehtud puudustega ja seepärast võis ta tasu maksmata jätta, ei ole kooskõlas seadusega. Kostja ei saa
lg 1 kohaselt enam tugineda puudustele tehtud töös ka seetõttu, et ta neist viivitamata ei teatanud. Kostja on vastuväidete tõendamiseks esitatud kohtule SA Keskonnainvesteeringute Keskuse kontrollimise aruanne (tl.70-74). Aruande üheks eesmärgiks oli kontrollida projekti „Mustvee sadama süvendus- ja renoveerimistööd“ kulu ja muid dokumente ja nende vastavust esitatud aruannetele. Audit on teostatud lähtuvalt SA-ga KIK sõlmitud sihtfinatseerimislepingust tulenevast järelevalvekohustusest. Dokumendis on toodud kontrolli teostaja järeldus: Kuna esineb olulisi erinevusi kuludokumentides, mis on esitatud KIK-i ja millised on Mustvee LVses on raske anda hinnangut tehtud kulude ja tegelikult teostatud tööde õigsuse kohta.“ Kohus on seisukohal, et nimetatud kontrolli aruanne ei ole tõend, mis TsMS § 229 kohaselt tõendaks kostja vastuväiteid põhjendavaid asjaolusid või osutaks, et hageja nõuetel puudub alus. Hageja nõue kostja vastu on esitatud kostja lepingulise kohustuse täitmise nõudmiseks. Esitatud aruanne on koostatud aga kostja ja tööde finantseerija vaheliste lepinguliste kohustuste täitmise kontrollimiseks ja selles sisalduv ei saa mõjutada poolte vahel kokku lepitut. Kostja on esitanud kohtule Monoliit OÜ poolt koostatud dokumendi „ Mustvee sadamakai akteeritud- ja tegelike ehitustööde erinevused“(tl.33-42). Hageja nõudmisel on hiljem esitatud ka OÜ Ehitusekspert ekperthinnangu (tl.86-100), mis oli uurimuse aluseks. Nimetatud tõenditega soovis kostja tõendada, et osa akteeritud töödest on OÜ Bauwerk poolt teostamata. Kohus leiab, et nimetatud dokumendid ei ole arvestatavad tõenditena, millele saaks kostja tugineda, põhjendamaks tööettevõtulepingust tuleneva tasu maksmatajätmist. Poolte vahel on tegemist töövõtulepingust (raamlepingust) tuleneva võlasuhtega, seega nagu juba eespool märgitud tuleb lähtuda lepingust, mis sätestab poolte õigused ja kohustused lepingu rikkumise 6
§-dest 355-371, mis sätestavad tellijale võimalikud käitumisvariandid juhuks kui tööettevõtja jätab töö tegemata, ei tee seda kohaselt või rikub muul viisil pooltevahelist lepingut. Kostja tellijana ei ole toiminud ei pooltevahelises lepingus sätestatud viisil ega ka vastavat õigussuhet reguleerivate
sätete kohaselt, jättes ennast sellega ilma võimalusest tugineda neile etteheidetele hiljem. Ekspertiisiaktile tuginemine võiks omada kaalu, kui poolte vahel oleks tegemist kahju hüvitamise nõuetega vm. lepinguväliste nõuetega. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks eeltoodud dokumentide sisu pikemalt analüüsida. Kohus on seisukohal, et Monoliit OÜ uurimust ja OÜ Ehitusekspert eksperthinnangut ei saa käsitleda antud asjas TsMS § 229 mõistes tõendina, mis tõendaks kostja õigust jätta lepinguline kohustus täitmata. Antud dokumendid ei saa põhjendada kostja vastuväiteid lepingu alusel raha maksmatajätmiseks olukorras, kus pretensioone ja viiteid puudustele ei ole esitatud pooltevahelises lepingus ja
Asjaolu, mida kostja soovis nende dokumentidega tõendada s.o. töövõtja töös esinenud puudused, ei saa lepingu ega seaduse kohaselt olla käesoleval ajal enam aluseks raha maksmata jätmisele. Siinkohal peab kohus vajalikuks märkida, et seadused eriliigiliste õigussuhete reguleerimiseks kehtestatakse ja lepingud poolte vahel sõlmitaksegi selleks, et saaksid üheseltmõistetavalt fikseeritud pooltele lubatud käitumisviisid ja neist tulenevad tagajärjed ja saaksid ära hoitud pooltevahelised hilisemad vaidlused asjaolude üle, mille olemasolu või puudumine on vajalik kindlaks teha kindlal ajal ja viisil.
järgi ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest ja ühepoolne lepingutingimuste muutmine ei ole lubatud, välja arvatud seadusega ettenähtud juhud. Neil põhjustel ei ole kostja väidetel, et töid ei ole tehtudki, õiguslikku tähendust nüüd, mil kostja ise on tööd vastu võtnud ja kinnitanud nende head kvaliteeti. Kostja on üleandmise-vastuvõtmise aktis nr 7 aktsepteerinud võlgnetava arve aluseks olnud töid. Samuti pole kostja kasutanud lepingust tulenevat õigust esitada töö puudustele pretensioone ning nõuda tööde teostamist ettenähtud ulatuses (lepingu punktid 2.6, 3.3., 8.4.). Kostja on tellinud ekspertiisid OÜ-lt Ehitusekspert vastavalt mais 2003.a. ja Monoliit OÜ-lt märtsis 2004.a. Mõlemad tööd on tellitud lepingu punkt 7 järgi garantiiperioodil, mis algas tööde lõppakti allakirjutamisest ja kehtis 24 kuud. Arvestades, et viimane akt OÜ Bauwerk ja kostja poolt allkirjastati 30.05.2002.a. (tl.18), lõppes garantiiperiood 01.06.2004.a. Selle aja jooksul kostja pretensioone tööde puuduste kohta või nende teostamise osas töövõtjale esitanud ei ole. Pole teada ka ühtegi mõjuvat põhjust, miks seda vajadusel siis õigeaegselt ei tehtud. Vastuväited on kostja esitanud aastaid hiljem pärast tööde teostamist, alles käesoleva tsiviilasja raames. Hilisem puudustele tuginemine on kostja poolt alusetu ega vabasta teda juba vastu võetud ja aktsepteeritud tööde eest tasumiskohustusest. See oleks vastuolus lepinguõiguse põhimõtetega. Kohtumenetluse käigus avaldunud põhjendus, miks tööde tegematajätmisele on asutud osutama mitu aastat pärast tööde vastuvõtmist- et on vahetunud linnapeaks olev isik-on poliitilist laadi ega kuulu tõsiseltvõetavate õiguslike argumentide hulka. Kostja taotles kohtumenetluse käigus ehitustehnilise ekspertiisi määramist (tl.138), tegemaks kindlaks, kas kai rostvärgi hüdroisolatsioonitöid on tehtud või mitte. Hageja vaidlustas ekspertiisi määramise. Kohus jättis ekspertiisi määramata, kuna poolte vahel sõlmitud lepingust ja õigussuhtest tulenevalt saaks kostja õigustada lepingust tuleneva tasumiskohustuse täitmata jätmist vaid lepingus sätestatud ja ka
Need tähtajad on möödunud. Ekspertiisitulemust ei oleks käesoleva lepingulise vaidluse puhul enam võimalik kasutada (tl.154). Kostja on tööde eest osaliselt mittemaksmist põhistanud ka asjaoluga, et OÜ-l Bauwerk polnud sadama rekonstrueerimistöödeks ehitusluba. Raamlepingu punkti 2.6. kohaselt oli 7
lg 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele.
kohaselt pole ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest lubatud.
lg 1 nägi ette rahalise kohustuse täitmisega viivitanud võlgniku kohustuse tasuda viivitamisaja eest viivist Kohus leiab, et hageja poolt esitatud viivisearvestus on õige. Viiviseid on arvestatud lepingu punkti 5.
lg.1 sätestab: rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik on kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Käesoleval juhtumil on pooled määranud lepinguga kindlaks protsendimäära- 0,1% päevas iga viivitatud päeva eest. Sellise protsendimäära järgi kujuneb aastaseks viivisemääraks 36,5%. Seega on pooled leppinud kokku rohkem kui 10 korda kõrgema protsendimäära, kui sätestas tol ajal seadus. Iseenesest ei ole selline kokkulepe ebaseaduslik, kuna ka aastal 2001, s.o. lepingu sõlmimise ajal kehtis dispositiivsuse põhimõte. Dispositiivsuse põhimõte kehtib ka käesoleval ajal, mil VÕS §-st 113 lg.1 ja §-st 94 tulenev viivisemäär on (alates 1.juulist kuni 1.jaanuarini 2007 Eesti Panga avaldatuna 2,75%) 11,75%.
lg.1 sätestas: kui tasumisele kuuluv leppetrahv (trahv, viivis) on ülemäära suur, võrreldes kreeditori kahjuga, on kohtul õigus leppetrahvi (trahvi, viivist) vähendada. Seejuures tuleb arvesse võtta võlgniku poolt kohustise täitmise ulatust, kohustisest osavõtvate kodanike varalist olukorda, kreeditori mitte ainult varalist, vaid ka igasugust muud tähelepanuväärivat huvi. Siit tuleneb, et kehtinud seadus kehtestas leppetrahvi võimaliku vähendamise esmase tingimusena selle ülemäärase suuruse võrreldes kreeditoril tekkinud kahjuga. Umbes samataoliselt sätestab leppetrahvi vähendamise alused ka kehtiv VÕS § 162 lg.1: kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja on taotlenud viivise vähendamist (tl.137), kuid esitamata seejuures ühtki sisulist põhjendust. Kostja tugineb põhjendusele, et viivis, mille määraks kujuneb 36,5% aastas, on ebamõistlikult suur. Kohtuistungil selgitab kostja esindaja täiendavalt, et Mustvee Linna eelarves selliste summade väljamaksmiseks mingit eraldi rida ei ole ja on teadmata, kust see raha tuleks võtta. Mõistliku ulatuse leidmisel kaalus kohus poolte huve ja leidis, et 30 000 krooni on antud juhul õiguskaitsevahendina piisavalt suur summa. Kohus arvestab viiviste vähendamisel asjaolu, et hageja on oma nõude omandanud, tal puudub igasugune seos kostja kui tellijaga ja hageja puhul ei saa rääkida ka temale kui kreeditorile tekkinud kahjust. VÕS § 162 lg.1 viitab leppetrahvi puhul teise lepingupoole õigustatud huvi arvestamise vajadusele. Kehtinud
lg 1 kohaselt on tasumisele kuuluva leppetrahvi vähendamise primaarseks tingimuseks selle „ülemäärane suurus“ võrreldes kreeditoril tekkinud kahjuga. Olukorras, kus hageja on 9
Väljamõistetav viivis summas 30 000 krooni on piisav summa õiguskaitsevahendina ning on suunatud mõjutama kostjat suhtuma lepingujärgsete kohustuste täitmisesse vastutustundlikult. Hageja taotluse, mõista välja viivised alates 12. aprill 2006.a. kuni kogu võlgnevuse täieliku tasumiseni lepingus ettenähtud viivise määraga, jätab kohus rahuldamata. Lähtudes TsMS § 436 lg 5 pole kohus otsuse tegemisel seotud poolte seisukohtadega, kui tegemist on kõrvalnõudega. Menetluskulude jaotus Kuna menetlust on alustatud enne 01.01.2006.a., siis lähtub kohus menetluskulude jaotamisel TsMS ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3, mille kohaselt kohaldatakse varem kehtinud seadust. Varem kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks otsus on tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Hageja on tasunud hagilt riigilõivu summas 6000 krooni, mis tuleb välja mõista kostjalt. Hagimenetluse alustamise hetkel kehtinud TsMS § 61 lg 1 näeb ette: Poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest, hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osalt kostjale. Käesolevas asjas oleks see 5000 krooni hagejale. Hageja on taotlenud õigusabikulude väljamõistmist kokku summas 32745 krooni. Kohtukulude nimekirjale lisatud kuludokumentidest nähtub, et aega on kulunud õigusabi osutamiseks rohkem kui 18 tundi. Kostja on esitanud kuludokumendid ja taotluse õigusabikulude ja sõidukulude väljamõistmiseks kokku summas 9805.80 krooni. Võrdluseks: kehtiv TsMS § 175 lg.1 sätestab: Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teise menetlusosalise lepingulise esindaja või nõustaja kulud, mõistab kohus esindaja või nõustaja kulud nende rahalise kindlaksmääramise korral välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Vastavalt nimetatud seadusesättele, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tasutud õigusabikulud summas 21240 krooni, s.o. 12 tunni eest, leides, et nimetatud ulatuses on õigusabikulud põhjendatud ja vajalikud. Põhjendatud kulude kaalumisel arvestas kohus asjaolu, et hageja lepinguline esindaja ei osalenud protsessis algusest peale vaid lülitus menetlusse aprillis 2006, s.o. menetluse lõppstaadiumis, ning arvestades hageja esindaja tunnitasu määra. Kohus kohaldas otsuse tegemisel TsMS (enne 1.01.2006.a. kehtinud) § 60 lg 1 ; § 61 lg 1; TsMS (jõustunud 1.01.2006.a.) § 175 lg 1; § 229; § 436 lg 5; TsMS RS § 3; VÕS § 164 lg 1; § 637 lg 4;§ 638; VÕS RK § 11 lg 1;
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.