← Eesti

2-06-18762/4

Obsah (14)§ 116§ 217§ 230§ 218§ 223§ 229§ 189§ 188§ 186§ 118§ 208§ 108§ 101§ 76

Tsiviilasi nr 2-06-18762 Koopia KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Ülle Raag Otsuse tegemise aeg ja koht 5. veebruar 2007.a Jõgeva kohtumaja Tsiviilasja numbe

§ 116näeb ette õiguskaitsevahendina lepingust taganemise ja ülesütlemise.

Poolte vahel on ostu-müügi leping, mis on sõlmitud olulistes lepingutingimustes kokkuleppimise ja kauba (telefoni) üleandmisega. Sellega saabus ostjale ostuhinna tasumise kohustus. Pooled on kokku leppinud ostuhinna tasumises osade kapa, s.o. järelmaksuga. Pooled on sõlmitud lepingus (lepingu p.2.1, 2.2, p.2.3) kokku leppinud, et ostetud kaubale kehtivad garantiitingimused ja vara omandiõigus läheb ostjale üle viimase osamakse tasumisel (lepingu p.1). Lepingus ei ole otsesõnu sõnastatud, millal läheb ostjale üle asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko, kuid lepingu p.2.1, 2.2, p.2.3 sõnastusega on ostjale pandud kohustused, mis moodustavad asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko sisu ja tähenduse. Seega: asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko on kostjale üle läinud koos telefoni üleandmisega temale.

§ 217sätestab asja lepingutingimustele vastavuse nõude.

§ 217 lg.2 p.6 järgi tarbijalemüügi puhul ei vasta asi lepingutingimustele, kui asi ei ole seda liiki asjadele tavaliselt omase kvaliteediga, mida ostja võis mõistlikult eeldada, lähtudes asja olemusest ja arvestades asja müüja vi muu vahendaja poolt asja teatud omaduste suhtes avalikult tehtud avaldusi, eelkõige asja reklaamimisel või etikettidel.

(3)3 Kostja väitel telefon ei töötanud, ta viis selle garantiiremonti. Hageja on telefoni kahel korral garantiiremondina remontinud. Selle kohta tõendid tl.28,29, 49, 50. Seega on pooled realiseerinud müügigarantii (

§ 230

lg.1, lg.3) ja müüja (hageja) on võtnud endale vastutuse juhuks, kui asi lepingutingimustele ei vasta(

§ 218lg.2).

Kostjal on väide, et pärast teistkordset garantiiremonti telefon ikkagi ei töötanud. Selline olukord on eelduseks, et ostjal on õigus lepingust taganeda, kuna müüja on müügilepingut oluliselt rikkunud (

§ 223lg.2, lg.3).

Müüja väitel ei ole tegemist mittetöökorras telefoniga, vaid ebapiisava leviga- levi pügalaid tavaliselt üks, äärmisel juhul kaks pügalat (tl.49, 28).

§ 229

lg.1 sätestab: kui ostja on asja oma valdusse võtnud, kuid kavatseb lepingust taganeda või nõuab asja asendamist või kasutab muud õigust, mille tulemusena asi tuleb tagastada, peab ta tarvitusele võtma mõistlikud abinõud asja säilitamiseks ja kaitsmiseks.

§ 189

lg.5 paneb lepingupoolele kohustuse hoolitseda selle eest, et lepingust taganemise korral oleks üleantu tagastamine võimalik.

§ 116

lg.1 sätestab: lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud.

§ 188

lg.1 järgi lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele ja taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt (

§ 189lg.1).

Võlasuhe lõpeb lepingust taganemisega (

§ 186

p.5) Käesoleval juhtumil ei ole kostja asja (telefoni) säilitanud ega kaitsnud, vaid selle hävitanud. Pooltevahelise lepingu p.7.2 näeb ette kirjalike avalduste esitamise kohustuse. Seega ei ole kostja kui ostja teinud lepingust taganemiseks nõutavat avaldust ega säilitanud asja, mis taganemise puhul tagastamisele kuuluks. Seetõttu ei ole võimalik ka kontrollida lepingust taganemise tegelikke põhjusi, s.t. seda, kas müüja on lepingut oluliselt rikkunud. Kostja sõnul teatas ta EMT Põltsamaa kaupluses soovist telefon tagasi anda pärast teistkordset garantiiremonti Tõenditest nähtub, et see toimus märtsis 2004. Kostja ei ole teinud arvestatavat taganemisavaldust ega asja tagasi andnud rohkem kui kahe aasta jooksul (hagi on esitatud juulis 2007). Käesolevaks ajaks on mõistlik aeg taganemisavalduse esitamiseks (

§ 118järgi) möödunud.

Pooltevaheline võlasuhe-telefoni müügisuhe-ei ole lõppenud ja kostjal tuleb täita ostumüügi lepingust tulenev kohustus telefoni eest tasuda. Teenuste eest tasumise kohustus tuleneb

§ 208lg.3.

Võlaõigusseaduse § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele;

§ 108

lg 1 järgi kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist;

§ 101

lg 1 p 1, 6 järgi võib võlausaldaja võlgniku kohustuste rikkumise korral nõuda võlgnikult tema kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral ka viivist. Kostja on ostnud hagejalt mobiiltelefoni, kohustudes telefoni eest tasuma järelmaksuga 12 kuu jooksul. Kostja ei ole telefoni hinda tasunud. Sellist müügisuhet reguleerib

§ 208lg.1.

Poolte vahel on ka müügileping, millega hageja on müünud kostjale õiguse kasutada oma mobiiltelefonivõrku ja selle kaudu pakutavaid telekommunikatsiooniteenuseid. Selline suhe reguleeritakse

§ 208lg.3 alusel.

Kostja ei ole omapoolseid kohustusi täitnud ja pole hagejale tasunud. Hageja poolt esitatud nõue tuleb rahuldada. MENETLUSKULUDE JAOTUS TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. § 173 lg 3 kohaselt näeb menetluskulude jaotuses kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab

(3)4 kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kuna hageja menetluskulud on hagiavalduses ja selle lisades juba esitatud ning kostjal on olnud nendega võimalik tutvuda, siis menetlusökonoomia eesmärgil kohus ei rakenda TsMS § 176 lg 1 ja § 177 lg 1 ning lahendab kohtukulude väljamõistmise käesoleva otsusega. Kostja ei ole menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Hagiavalduse kohaselt on tsiviilasjas hageja senisteks menetluskuludeks hageja poolt tasutud riigilõiv 250 krooni ning hageja poolt kantud õigusabikulud 710.21 krooni. Riigi poolt on menetluskuludena kantud asja läbivaatamise kulu (menetlusdokumentide kättetoimetamise kulud) 59.40 krooni. Hageja on oma menetluskulude rahalise suuruse esitanud hagiavalduses. Kostja ei ole menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Kuna kõik menetluskulud jäävad kostja kanda, puudub põhjus nõuda kostjalt oma menetluskulude nimekirja esitamist TsMS § 176 lg.2 alusel. Seetõttu ja TsMS § 176 lg.3 alusel teeb kohus otsustuse üksnes avaldaja (hageja) menetluskulude kohta ja esitab selle käesolevas kohtuotsuses. Kohus leiab, et nimetatud menetluskulud tuleb kanda kostjal TsMS § 162 lg 1, § 175 lg 1 ning § 179 lg 1, 2 alusel. TsMS § 177 lg 3 alusel võib menetlusosaline kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest nõuda menetluskulude kohta tehtud otsuse täiendamist, kui kohus ei võtnud seisukohta kõigi esitatud kulude suhtes. Kohus lähtub otsuse tegemisel

§ 76lg 1, § 101 lg 1 p 1 p 6, § 108 lg 1, § 208 lg 1 lg 3; Ts

MS § 162; § 173; § 174; § 175; § 179; § 407; § 442; § 444; § 436. Kohtunik: / allkiri/ Koopia õige . Kohtunik :

(3)5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.