lg.2 moodustavad tee vahetult liiklemiseks kasutatavad rajatised (siin kruusaga kaetud tee muldkeha) ja muud rajatised (siin kraav kuhu valgub teel olev vesi). Antud juhul kuni Põllu kinnistu sisse kaevatud kraavi vasaku poole kraavi kaldani mõõdetav ala on
mõttes tee.
kohaselt on teel kaitsevöönd, mille ulatus on kohalikul maanteel mõlemal pool tee telge 20 kuni 50 m. Kostja väite kohaselt on tegemist kohaliku maanteega. Hageja usub seda väidet. Kinnistu omaniku omandi kasutamine on piiratud kogu tee kaitsevööndi ulatuses. Vastavalt
lg.l on ilma tee omaniku nõusolekuta keelatud seaduse loetletud toimingud (muuhulgas ka maaparandustöid).Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on kaitsevööndi maa omanik kohustatud loetletud toimingute tegemiseks. Toimingute kulu jääb kaitsevööndi maa omaniku kanda. Samuti peab maaomanik taluma lõikes 2 toodud toiminguid, mida ta ise ei pea tegema( lumevallide lükkamine tema maale). Vana pinnasetee asendamine kruusakattega teega lõi kummalegi poole rajatud teed minimaalselt 16 m (20- l/2 tee laiusest) kogu tee ulatuses kaitsevööndi, mille pindala on 220x16= 3520 m2 ala. Maksimaalselt on piiranguala suurus 220x46= 10 120 m2 . Tee rajamise kaudu piirangute tekitamine lisaks tee kulgemisele kinnistu piirides (vähemalt osaliselt) on maa omanikku kahjustav tegevus, mille tagajärjel tekkinud kahju korvamise sätestab ka
Hageja nõuab kahju hüvitamist põhjustatuna nii sellest, et tee ise on rajatud tema maa sisse kui ka sellest, et tema nõusolekuta (mis pidi olema väljendatud tee rajamisele eelnevas planeerimismenetluses) rajati tee, mis tõi kaasa vara kasutamise piirangud. Hageja tugineb VÕS § 127 lg.6 ja palub kohtul määrata kahju hüvitamiseks mõistliku hüvitissumma. lk 5 Hageja leiab, et mõistlik hüvitissumma ei tohiks olla alla 100 000 krooni põhjusel, et loodud kitsendused on pöördumatud ja kestavad kuni tee eksisteerimiseni. VÕS § 127 lg. 6 on kohaldatav juhul, kui kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muuhulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral. Sätte rakendamise eelduseks on kahju tekitamise kindlaks tegemine. Sätte see lause tähendab seda, et kindlaks on tehtud teo toimepanek, mis kahjustab kannatanu õigusi, mitte aga saabunud kahjuliku tagajärje ulatus. Vastasel juhul tulevikus tekkida võivat kahju ei oleks sättes nimetatud. VÕS § 1045 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega (lg.l p.5) Sama sätte lg.l p.7 reguleerib kahju põhjustaja käitumise ning lubab pidada õigusvastaseks seadusest tuleneva kohustust rikkuva käitumisega tekitatud kahju. Antud juhul on kahju olemasolu objektiivne asjaolu: tee rajamine ise tekitab tee kaitsetsooni ja selles tsoonis on maaomaniku tegevus seadusega piiratud. Seega siis tee rajamine ise tekitas piirangu, mis on hagejale kahjuliku tagajärge kaasa toov ja tee rajaja ei püüdnud vältida kahju. Kostja ka ei püüdnud käituda õiguspäraselt, mis oleks kaasa toonud objektiivse kahju esinemise korral õigusvastasuse puudumise. Sellest tulnuks vastutuse puudumine. Ekslik on kostja tõlgendus
1-st et kahju hüvitamist saab nõuda vaid siis, kui kahju on juba tekkinud (oma suuruses) ja hageja ei ole seda suurust tõendanud. Kostja on rikkunud tee rajamisel seadust.
1 kohustab tee ehitajat viima läbi planeerimise planeerimisseaduse kohaselt. Kostja seda ei teinud, seetõttu ei olnud kaasatud sellesse menetlusse ka hagejat, ning ei olnud võimalik planeerimismenetluse kaudu kasvõi kokku leppida kahju talumine haritava põllupinna vähenemise näol. Tee rajati tegelikkuses (vähemalt osaliselt) hageja kinnistule.
raha tasumist asja eest). Sundvõõrandamist ei ole olnud, kuid tee on olemas vaatamata sellele. Seega on tee rajaja jätnud kõrvale menetlused, mida seadusest tulenevalt ta pidi algatama ja mille tagajärjel olnuks kahju välditav või igal juhul puuduks õigusvastasus.
Tee projekt pidi läbima ekspertiisi (lg.4). Vaidlust ei ole selles, et kostja ei ole ei tee projekti kunagi koostanud ega ka eelarvet teinud. Seega ei ole vaidluse all ka asjaolu, et vaid projekti olemasolul baseeruv teeehitusluba
Kuna tee kahjulik mõju kaitsetsooni jäävale maale on seadusest endast tulenev asjaolu, siis selle olemasolu eeldatakse ning hagejal ei ole tõendamiskoormist. lk 6 Kostja on rikkunud hageja omandi valdust, on sellele ehitanud rajatise. Omandit ta endale saanud ei ole, kuna sundvõõrandamine kui ainuvõimalik omaniku tahte vastane omandi üleminek jäi olemata. Kohtul on kaalutlusõigusel põhineva kahju suuruse määramise õigus ning muude kahju tekkimise komponentide olemasolul kuulub kahju väljamõistmisele. KOSTJA VASTUVÄITED Kostja ei ole nõus hageja nõudega alljärgnevatel põhjustel: Hageja nõude aluseks on asjaolu, nagu kostja oleks teed rajanud hageja maal. Ometigi pole see nii. Kostja rajas tee omal maal ning rajatud tee on Kaarma valla munitsipaalomandis. Kaarma Vallavolikogu oma 26.09.2001 otsuse nr.76 p.3 alusel tegi vallavalitsusele ettepaneku taotleda munitsipaalomandisse teelõik pikkusega 220 m ja laiusega 8 m, missugune asub vaba põllumajandusmaa nr.27 servas. Kaarma Vallavolikogu 20.detsembri 2004 otsusega nr.313 kinnitas valla munitsipaalomandisse planeeritavate teede ja tänavate nimekirja nr.270061 nimetuse all Juhani talutee pikkusega 730 m, millest vaidlusalune tee moodustab 220 m. Seega on vaidlusaluse tee näol tegemist valla teega, mis ei kuulu ühegi kinnistu koosseisu. Hageja on eksiarvamusel, et nimetatud tee rajati tema maale, mida tegelikult ei ole tehtud. Hageja eksiarvamus tuleneb asjaolust, et vaba põllumajandusmaa nr.27 erastamisel plaanilt mõõdetuna oli maa-ala suuruseks algselt 2,5 ha, seejärel Kaarma Vallavolikogu 26.09.2001 otsusega nr.77 vähendati maa-ala suuruseks 2,3 ha ning kinnistusse kanti 10.02.2003 Saare Maakohtu Kinnistusosakonna kinnistamisotsusega 2,5 ha suurune maaala. Seega nagu oleks tee rajatud POÜ Kaarma maale. Tegelikult muutus vaidlusaluse katastriüksuse täpismõõdistamisel tõepoolest maa-ala suurus teiste piirnevate maa-alade arvel 2,5 ha suuruseks, kuid vaidlusalune tee pole kunagi Põllu kinnistu sisse kuulunud ega kuulu ka käesoleval ajal. Nimetatud asjaolu tõendab eelkõige maaüksuse plaan, kus kinnistu piir on tee ja kinnistu vahel ehk tee-ala ei kuulu Põllu kinnistu hulka. Seega ei ole süülist tegu, mistõttu puudub hageja poolt viidatud VÕS §-s 1043 toodud kahju hüvitamise koosseisuline tunnus- tegu aga ka kostja süü. Hageja poolt viidatud VÕS § 1045 lg.l p.5 kohaselt kannatanu omandit pole rikutud, samuti jääb kostjale arusaamatuks, missuguseid kombeid on rikutud, vastupidi- kostja on käitunud üksnes heade kommete kohaselt. Neil põhjustel, et kostja pole hagejale kahju tekitanud ei süülise ega süüta teoga ei saa rääkida ka kahju hüvitamisest ning hagi tuleb täies ulatuses jätta rahuldamata. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Kooskõlas VÕS §-ga 127 lg.1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. lk 7 Vastavalt Riigikohtu 21.detsembri 2005.a. otsusele tsiviilasjas 3-2-1-137/05 ei tohi kahju hüvitamise põhimõtte kohaselt olla kahju hüvitamine kannatanu rikastumise allikaks ega kahju hüvitamise eesmärgiks ei ole ka kohustust rikkunud poole karistamine. Sellest põhimõttest tulenevalt ning arvestades asjaolu, et hageja ei olnud määranud täpselt kindlaks eraldatud mulla kogust, tegi kostja mõõdistamise Kaarma vallas Asuküla külas Juhani talutee äärse kraavi kaevamisel Põllu maaüksuse sisse tekkinud pinnase eraldamise mahu kohta. Mõõdistamise tulemusena selgus, et pinnast on Põllu kinnistust eraldatud 21,854 m 3 . 24.september 2008.a. oli AS-s Level 1 m 3 mulla maksumus 50 krooni. Seega oleks hagejale kostja käitumisega tekkinud kahju suurus 1092,70 krooni. Kostja tegi hagejale ettepaneku taastada endine olukord Põllu kinnistust eraldatud pinnase tagasipaigutamisega või anda hagejale sama kogus mustmulda. Hageja sellega nõus ei olnud ning soovib rajada uut põldu Põllu kinnistu teise külge. Kostjal ei ole midagi hageja tootmistegevuse vastu, hageja võib rajada põldu vastavalt oma paremale äranägemisele ja sinna kuhu ta oma maal seda rajada soovib, küll aga ei ole kostja nõus seda kompenseerima, sest see ei ole seotud väidetava tekitatud kahjuga. Antud olukorras tahaksime kohtule meelde tuletada asjaolu, et POÜ Kaarma pahatahtliku tegevuse tulemuse tõttu (vedas kivid endisele teeosale ette, et tema naabril E. Oil oli takistatud juurdepääs oma kinnistule ning pidi sõitma vana tee kõrvalt mööda põldu) oli Kaarma vald sunnitud rajama kruusakattega tee oma maale, võimaldamaks kojupääsu K.H.a naabrile. Neil asjaoludel ja jätkuvalt muutes väidetava kahju tekitamise asjaolusid ja suurust, ning järjekindlalt tagasi lükates Kaarma valla poolt endise olukorra taastamist, tuleb hageja arvates jätta Kaarma POÜ hagi täies ulatuses rahuldmata, kohtukulud hageja kanda. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS Kohus, tutvunud asjas esitatud materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leidis, et esitatud hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja Kaarma POÜ on vaba põllumajandusmaana erastanud Asuküla külas, Kaarma vallas asuva Põllu kinnistu, registriosa nr. 19688, pindala 2,5 ha/t.l.9/. Selleks on kostja Kaarma Vallavalitsus 14. 05. 2002 välja andnud korralduse nr. 227 /t.l. 13/, millega erastatava maa pindala suuruseks määrati 2,5 ha. Hageja kinnistu on tervikuna haritav põllumajandusmaa. Maaüksus registreeriti maakatastris 31. 05. 2002 /t.l. 10/. Vastavalt kohtumenetluse käigus läbi viidud mõõdistamistele on selgunud, et hagejale kuuluvale Põllu kinnistule on seoses tee rajamisega rajatud kraav, mis 97 m² ulatuses jääb hageja maaüksusele. Kohus ei nõustu siinkohal kostja seisukohaga, et kostja ei ole teed rajades rikkunud seadust ja on tee rajanud enda (munitsipaal) maale. Ehk siis teisisõnu- hageja õigusi ei ole rikutud ja talle ei ole kahju tekitatud. Hageja maaüksuse suurus selle erastamisel oli 2,5 ha. Maa mõõdistamine toimus enne selle kandmist maakatastrisse, kus fikseeritud piiripunktide koordinaadid olid tuvastatavad ka kohtumenetluse käigus läbi viidud kontrollimisel. lk 8 Mõõtmine tuvastas, et tee tõepoolest ei jää hageja kinnistu piiridesse, kuid maaüksusele jääb osa teeäärsest kraavist. Asjakohatud on siinjuures kostja väited selle kohta, et algselt oli põllumajandusmaa suuruseks määratudki 2,3 ha ja alles täpsusmõõdistamisega kujunes selle suuruseks 2,5 ha. Hageja on erastanud maa 2,5 ha suuruses, maakatastris fikseeritud koordinaatidega piirides /t.l. 100, 113/ ja on selle omanikuna õigustatud seda vabalt valdama, kasutama ja käsutama.
2 järgi kuulub tee koosseisu muu rajatisena kraav.
järgi loetakse teemaaks maa, mis õigusaktidega kehtestatud korras on määratud tee koosseisus olevate rajatiste paigutamiseks ja teehoiu korraldamiseks. See tähendab, et ka vaidlusalune kraav on tegelikult teemaa osa. Eeltoodust tulenevalt ei saa nõustuda kostja seisukohaga, et kostja määras vaidlusaluse teemaa , 0,2 ha, munitsipaalmaaks, millele tee ka rajati. Tegelikult ulatub teemaa kostja kinnistule, kusjuures arvestada tuleks ka piirangutega teekaitsevööndis, mille laius
3 kohaselt kohalikul maanteel on 20-50 m mõlemal pool sõiduraja telge. Kuna tegemist on vähese liiklusega teega, siis saab siin arvestada minimaalse kaitsevööndi ulatusega. Küsimus on- kas tee rajamisega selliselt, et osa teeäärsest kraavist ulatub hageja kinnistule, on hagejale tekkinud kahju. Vastavalt esitatud dokumentidele on hageja erastanud vaba põllumajandusmaana 2,5 ha maad. Nii piirimärkide koordinaatide kontrollimisel paikvaatluse käigus /t.l. 107/, kui maa-ameti poolt tehtud kontrolli /t.l. 148/ tulemusena on selgunud, et hagejale kuuluva Põllu kinnistu piiridesse ei ole rajatud teed, vaid sellele ulatub teeäärne kraav, 97 m² ulatuses. Kohus jätab tõendina arvesse võtmata maamõõtja J. K. seletuse /t.l. 139/, sest selles toodu on ilmselgelt eksitava iseloomuga, kuna on püütud tõendada, et tegelikult oli rajatud tee kogu ulatuses esialgselt erastatud maa piirides. Maa piire peale selle erastamist muudetud ei ole ja tee kui selline ei ole maaüksuse piirides. Varaline kahju kujutab endast üldjuhul igasuguseid mittevabatahtlikult saabunud negatiivseid varalisi tagajärgi. Otsene varaline kahju tekib isiku olemasolevate õigushüvede kahjustamise korral ja väljendub isiku olemasoleva vara vähenemises. VÕS § 128 lõige 3 kohaselt hõlmab see kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, seal hulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks. Nii on antud juhul vähenenud hageja omandis olnud haritava põllumaa pindala teemaa aluse pindala võrra, teekaitsevööndis on tema tegevus põllumaa kasutamisel piiratud. Hageja on tuginenud oma nõudes Võlaõigusseaduse § 1043, mille kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg. 1 järgi kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati: kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega, samuti heade kommete vastase tahtliku käitumisega. lk 9 Eelnevalt on kohus analüüsinud kostja poolt hageja valduse rikkumist, mis seisnes teerajatise rajamises hageja maaüksusele.
1 tee ehitamiseks ettenähtud maa-ala planeering koostatakse planeerimisseaduse kohaselt. Tee ehitusmaterjali ja -toote nõuetele vastavuse tõendamise kord ja nõuetele vastavuse tõendamiseks vajalikud vastavushindamise protseduurid kehtestatakse ehitusseaduses sätestatud korras.
1 järgi avalikult kasutatava tee ehitamise ja remontimise aluseks on tee-ehitusprojekt (edaspidi projekt) või teetööde kirjeldus. Lõike 3 kohaselt uue tee ehitamisel koostatakse projekti esimese etapina tee eelprojekt, millega määratakse kindlaks tee asukoht. Eelprojekti koostamise käigus küsib tee omanik puudutatud isikute arvamust, millega eelprojekti koostamisel võimaluse korral arvestatakse. Kui tee asukoht erineb üldplaneeringus sätestatust, peab algatama planeeringute muutmise. Lõike 5 järgi väljastab kohalike teede projekteerimise tingimused valla- või linnavalitsus. Lõike 6 järgi projekt koostatakse kooskõlas üldplaneeringuga. Lõike 8 Projektile või selle osale ekspertiisi tegemise vajaduse otsustab projekti tellija või tee omanik. Teetööde kirjeldusele ekspertiisi ei tehta. Kostja rajatud tee kohta mingeid projektdokumente esitanud ei ole mis tähendab, et tegemist on ebaseadusliku rajatisega, mille kostja hiljem seadustas /t.l.49-52/. Jättes läbi viimata seaduses ette nähtud planeerimismenetluse ja sellega seostud kooskõlastamiste protseduuri, on kostja läinud vastuollu seadusega, millega kaasnes eraomaniku õiguste riive ja talle kahju tekitamine (vähenes hagejale kuuluva põllumaa pindala ja piiratud on maakasutus tee kaitsevööndis) Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida ära
, mille kohaselt avalikult kasutatava tee ehitamise korral kohaldatakse ettenähtud sundvõõrandamise suhtes kinnisasja sundvõõrandamise seadust. Kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 2 järgi kinnisasjade sundvõõrandamine on kinnisasja võõrandamine omaniku nõusolekuta üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitamise eest. Sama seaduse § 3 lg. 4 järgi sundvõõrandamine kinnisasja omandamiseks avalikult kasutatava tee ehitamiseks on lubatud kehtestatud üldplaneeringu ja tee eelprojekti alusel. Antud juhul ei ole kostja tee rajamisel arvesse võtnud kinnisasja omaniku õigusi ja on osale tema kinnistust rajanud teerajatise, e, teisisõnu kinnistu selle osa omanikult võõrandanud, ilma seadusejärgse kohese hüvituseta. Kostja ei ole vaidlusaluse tee kohta esitanud ei planeeringut ega projekti. VÕS § 127 lg. 1 järgi kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. lk 10 Lõike 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Antud juhul ei saa olla kahtlust selles, et kostja, rajades seaduses esitatud nõudeid ignoreerides avaliku tee osaliselt hageja kinnistule, on oma tegevusega tekitanud hagejale kahju. Kuna tegemist ei ole varem olemas olnud planeeringujärgse tee korrastamisega, mille talumine olnuks hageja jaoks möödapääsmatu, vaid uue tee rajamisega, siis tulnuks planeeringuvaidlused ära pidada enne tee rajamist. Samuti tulnuks kaaluda vaidlusaluse kinnisasja tee alla jääva osa võõrandamist kohese hüvitise eest, kui tee rajamine ilma hageja kinnistu koormamiseta ei olnud võimalik. Eeltoodust tulenevalt on kohus jõudnud järeldusele, et kostja oma seadusevastase tegevusega on tekitanud kahju hagejale ja on tekitatud kahju kohustatud hüvitama. Kostja ei ole tõendanud asjaolusid, mis võiksid olla tema vastutusest vabastamise aluseks. Küsimus on milline on tekitatud kahju suurus ja kas seda on üldse võimalik kindlaks teha. Hageja taotles õiglase hüvitise määramist kohtu poolt VÕS § 127 lg. 6 alusel, mille järgi, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Esialgses nõudes on hageja lähtunud asjaolust, et on sunnitud rajama temalt ära võetud, ehk siis kasutamiskõlbmatuks muutunud põllumaa asemel uue põlluosa suuruses 1430 m2 Selle maksumuseks pakkus hageja Saare EPT tehtud hinnapakkumise alusel 67 496.krooni. Kohus ei pea sellist arvutuse käiku põhjendatuks. Tegelikult on hageja maast kraavi kaevamisega sellesse kasutuskõlbmatuks muutunud 97 m 2, millele võiks veel lisada kraavi kalda, mis ei ole põllumajandusmasinatega haritav (3x220), seega kokku 757 m2 . Lähtudes esitatud hinnapakkumisest, kujuneks sellise pindalaga maa uue põllumaana kasutuselevõtmise hinnaks 35730 krooni. Arvesse võttes põhimõtet, et kahju hüvitamine ei saa olla kahjustatud isiku jaoks rikastumise allikaks, leiab kohus, et just see summa on hagejale tekitatud kahju hüvitisena mõistlik ja põhjendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele. Menetluskulud TsMS § 163 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda. Kohtunik: Külli Mõlder
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.