Obsah (5)

§ 28§ 100§ 91§ 69§ 70

2-09-60107 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Reena Undrest Otsuse tegemise aeg ja koht 26.mai 2010.a. Kuressaare Tsiviilasja number 2-09-60107 Tsiviilasi M K hagi OÜ Auto

§ 28lg.2 p.2, 91 lg.

1,100 lg.4, ITLS § 23 lg.l palub hageja välja mõista tema kasuks hüvitus 3 kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o. summas 22 000.-(kakskümmend kaks tuhat) krooni ja jätta kohtukulud kostja kanda. Menetluse käigus hageja märkis, et taotleb jätkuvalt kostjalt välja mõista hüvitus 3 kuu töötasu ulatuses, millest on mahaarvestatud juba tasutud 4000 krooni, seega 18 000 krooni /t.l. 34-35/. Kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde. KOSTJA SEISUKOHT

1. Kostja hagi ei tunnista. Kostja vastuväidete kohaselt töövaidluskomisjonile hageja poolt esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise nõue kostja vastu oli 22 000 krooni.
2. oktoobri
3. a otsusega rahuldas töövaidluskomisjon hageja selle nõude osaliselt so summas 3087 krooni. 2 2-09-60107 ITLS § 24 lg 3 sätestab, et kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. Seega saab käesolevas tsiviilasjas haginõue olla 18 922 krooni. Käesoleval juhul on hageja vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsuse kohtus ja tema haginõue kostja vastu on 22 000 krooni. Käesolevaks ajaks on kostja töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud hüvitise hagejale ära maksnud st töövaidluskomisjoni otsus on rahuldatud osas kostja poolt täidetud. Seega saab hageja nõue kostja vastu olla, nagu eelnevalt on juba öeldud, 18 922 krooni.
4. septembril
5. a koostas kostja hagejale arve nr M00650 summas 8 089 krooni, kuna hageja rentis kostja keevitusagregaati ja gaasiballooni ja kasutas oma isiklike tööde tegemiseks keevitusgaasi. (lisa 1).
6. novembril
7. a tegi kostja hagejale elektronkirjaga ettepaneku tasaarvestada kostja arve nr M00650 summas 8 089 krooni hagejale käesolevas tsiviilasjas vaidlustatud töövaidluskomisjoni otsusega hageja kasuks väljamõistetud summaga 3087 krooni ja töövaidluskomisjoni
8. oktoobri
9. a otsusega kostjalt hageja kasuks välja mõistetud summaga 1000 krooni. Väljamõistetud summadest kuulus kostja poolt hagejale väljamaksmisele peale maksude mahaarvamist 3 207 krooni.
10. novembril
11. a vastas hageja tasaarvestuse ettepanekule elektronkirjaga ja leidis, et kostja peab talle töövaidluskomisjonis tema kasuks väljamõistetud summast maksma 2000 krooni. (lisa 2) Kostja nõustus selle ettepanekuga ja maksis
12. novembril
13. a maksekorraldusega nr PV03471 hagejale töövaidluskomisjonis väljamõistetud hüvitisena 2000 krooni (lisa 3). Töövaidluskomisjon on asunud otsuses seisukohale, et M Ki avaldus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks oli põhjendatud. Samas asus töövaidluskomisjon seisukohale, et tööandjapoolsed rikkumised ei olnud piisavalt olulised, et mõista välja hüvitis töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses vastavalt

§ 100lg-le 4.

Töövaidluskomisjon leidis, et arvestades ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve on väljamõistetav hüvitis 3087 krooni so hageja kahe nädala keskmine töötasu. Töövaidluskomisjon on otsuse tegemisel võtnud töölepingu erakorralise ülesütlemise põhjendatusele hinnangu andmisel aluseks asjaolud, et tööandja viivitas puhkuseraha ja palga maksmisega.

§ 91

lg 2 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu.

§ 91

lg 2 p 2 kohaselt on üheks selliseks tööandjapoolseks rikkumiseks asjaolu, et tööandja on viivitanud oluliselt töötasu maksmisega.

§ 100

lg 4 kohaselt maksab tööandja töötajale lepingu ülesütlemise hüvitist, kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud. Seega on seadusandja kohustanud tööandjat maksma töötajale lepingu erakorralise ülesütlemise hüvitist vaid lepingu temapoolse olulise rikkumise korral. Hagejaga

1. septembril
2. a sõlmitud töölepingu nr 106 p 5.5 kohaselt oli kostjal kohustus maksta hagejale töötasu üks kord kuus makstavale kuule järgneva kuu
3. kuupäevaks.
4. aastal on kostja maksnud hagejale töötasu (lisa 4): 1)jaanuari töötasu maksti hagejale järgmiselt: avanss summas 1000 krooni
5. veebruaril
6. a töötasu osaliselt summas 5000 krooni
7. veebruaril
8. a – viivitus 1 päev töötasu teine osa summas 3335 krooni
9. märtsil
10. a - viivitus 18 päeva 2) veebruari töötasu maksti hagejale
11. märtsil
12. a - viivitus 2 päeva 3) märtsi töötasu maksti hagejale
13. märtsil
14. a - viivitus 0 päeva 4) aprilli töötasu maksti hagejale
15. mail
16. a - viivitus 6 päeva 5) mai töötasu maksti hagejale
17. juunil
18. a - viivitus 0 päeva 6) juuni töötasu maksti hagejale
19. juulil
20. a - viivitus 0 päeva 3 2-09-60107 7) juuli töötasu maksti hagejale
21. augustil
22. a - viivitus 2 päeva 8) augusti töötasu maksti hagejale
23. augustil
24. a - viivitus 1 päev Eeltoodust näeme, et töötasu on kostja poolt
25. aastal makstud hagejale mõnes kuus viivitusega, aga mõnepäevaseid viivitusi ei saa lugeda Töölepingu seaduse mõttes oluliseks viivituseks st tegemist ei ole töölepingu olulise rikkumisega. Kostja leiab, et oluliseks viivituseks töötasu maksmisel ei saa lugeda ka töötasu maksmisega viivitamist veebruarikuus, kus kostja on hilinenud töötasu maksmisega 18 päeva. Nagu eeltoodust nähtub, ei makstud hagejale viivitusega kogu jaanuarikuu töötasu vaid ainult osa sellest (üks kolmandik). Lisaks eeltoodule juhib kostja tähelepanu asjaolule, et eelkäsitletud kostjapoolne töölepingu rikkumine leidis aset
26. a veebruaris, tööleping öeldi hageja poolt üles septembris
27. a. VÕS § 196 lg 3 kohaselt võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Kostja leiab, et hageja poolt
28. märtsil
29. a teadasaadud asjaolu ei saa olla lepingu ülesütlemise aluseks
30. septembril
31. a. Seega ei ole antud juhul tegemist tööandja sellise töölepingu rikkumisega, mille puhul on tööandjal kohustus maksta tulenevalt

§ 100lg 4 töötajale töölepingu ülesütlemise hüvitist.

Teine asjaolu, millele töövaidluskomisjon on otsuse tegemisel tuginenud, on viivitus hagejale puhkuseraha maksmisel. Kostja ei ole koostanud puhkuste ajakava

1. a kohta. Kostja sai hageja puhkuseavalduse kätte
2. augustil
3. a. ( lisa 5). Seega oli tegemist puhkuste ajakavasse märkimata puhkuse kasutamisega. Puhkuste ajakavasse märkimata puhkuse kasutamisest tuleb tulenevalt

§ 69lg 3 teatada tööandjale ette 14 kalendripäeva.

Puhkuseavalduses soovis hageja puhkust kuue päeva pärast peale avalduse kostjale teatavakstegemist. Kostja personalitöötaja Ülle Hiet selgitas hagejale, et talle antakse nõusolek puhkusele minekuks, kuid tema puhkusetasu ei ole võimalik maksta enne puhkust, sest hageja ei teatanud puhkuselemineku soovist kostjale piisavalt ette. Puhkuseraha lubas kostja maksta hagejale esimesel võimalusel. Hageja ei loobunud puhkuseleminekust tema poolt soovitud ajal. Hageja viibis puhkusel 1. septembrist kuni 6. septembrini 2009. a. (lisa 6).

§ 70

lg 2 kohaselt on kokkulepe, mille kohaselt makstakse puhkusetasu hiljem kui puhkuse kasutamisele järgneval palgapäeval, tühine. Seega on tööandjal puhkusetasu maksmise kokkuleppe korral kohustus maksta puhkusetasu töötajale välja hiljemalt puhkusele järgneval palgapäeval. Kostja maksis hagejale puhkusetasu

1. septembril
2. a so 5 päeva enne puhkuse kasutamisele järgnevat palgapäeva. Antud juhul tuleb lähtuda VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttest. VÕS § 6 kohaselt on võlausaldajal ja võlgnikul kohustus käituda teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Käesoleval juhul käitus tööandja puhkuse andmisel töötaja suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt andes puhkust enne 14-päevase etteteatamisaja möödumist. Töötaja seevastu ei ole tööandja suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt käitunud. Teades, et kostja ei suuda talle maksta puhkusetasu

§ 70

lg 2 sätestatud nõude kohaselt st hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust, läks ta ikkagi tema poolt soovitud ajal puhkusele olles seega kaudselt nõus temale puhkusetasu maksmisega peale puhkust. Olles teadlik, et kostja maksab talle puhkusetasu esimese võimaluse saabudes ütles ta lepingu hiljem erakorraliselt üles tuues üheks lepingu ülesütlemise põhjuseks viivituse puhkusetasu maksmisel.

§ 91

lg-s 2 on toodud loetelu tööandjapoolsetest kohustustest, mille olulise rikkumise korral võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda. Selles loetelus ei ole toodud viivitust puhkusetasu maksmisel. Kostja on seisukohal, et kui seadusandja ei ole lugenud puhkusetasu maksmisega viivitamist selliseks töölepingu rikkumiseks, mille korral on töötajal õigus 4 2-09-60107 tööleping erakorraliselt üles öelda, ei saa puhkusetasu maksmisega viivitamine olla töölepingu oluliseks rikkumiseks ka

§ 100lg 4 mõttes st tööandjapoolse hüvitise maksmise kohustuse olemasolu hindamisel.

Tulenevalt

§ 100

lg 4 võib kohus või töövaidluskomisjon muuta hüvitise suurust arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Käesoleval juhul on töövaidluskomisjon mõistnud hageja kasuks välja töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise summas 3087 krooni so hageja kahe nädala keskmise töötasu ulatuses. Kostja leiab, et arvestades kõiki käesolevas asjas esinevaid asjaolusid puudub alus mõista hageja kasuks välja töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitisena enam kui hüvitis tema kahe nädala keskmise töötasu ulatuses. Kohtuistungil jäi kostja oma vastuväidete juurde mööndes, et on töölepingu tingimusi mingil määral rikkunud hilinedes töötasu maksmisega, kuid praegust majandussituatsiooni arvestades mitte oluliselt ning, et suurema hüvitise väljamõistmiseks puudub alus. Kostja peab kahe nädala suurust hüvitist piisavaks. KOHTU SEISUKOHT 3. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Asja materjalidest nähtuvalt Lääne inspektsiooni töövaidluskomisjoni tegi 6. oktoobril 2009. a otsuse nr 9.3-2/5119-36, mille kohaselt: 1)loeti M Ki tööleping

§ 91lg 2 kohaselt erakorraliselt ülesöelduks 23.

septembrist 2009. a 2)mõisteti M Ki kasuks välja hüvitis summas 3087 krooni 3)ei mõistetud M Kilt OÜ Auto Kuressaare kasuks välja hüvitist summas 8334 krooni. ITLS § 24 lg 3 sätestab, et kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. Eelnimetatud töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustas M K, esitades maakohtule hagi OÜ Auto Kuressaare vastu töölepingu erakorralisest ülesütlemisest tuleneva hüvitise nõudes kolme kuu töötasu ulatuses so summas 18 000 krooni.

§ 91

lg 2 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu.

§ 91

lg 2 p 2 kohaselt on üheks selliseks tööandjapoolseks rikkumiseks asjaolu, et tööandja on viivitanud oluliselt töötasu maksmisega.

§ 100

lg 4 kohaselt maksab tööandja töötajale lepingu ülesütlemise hüvitist, kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud. Pooled ei vaidle selle üle, et 2009.a. vaidlusalusel perioodil on kostja maksnud hagejale mõnes kuus töötasu viivitusega so viivitusega jaanuaris 18 päeva, veebruaris 2 päeva, aprillis 6 päeva, juulis 2 päeva ja augustis 1 päeva, samuti viivitas kostja hageja väitel ka puhkusetasu maksmisega 14 päeva, mida hageja peab töölepingu oluliseks rikkumiseks, kostja aga mitte. Kohus leiab, et antud juhul on siiski tegemist töölepingu sellise rikkumisega, mis võis aluseks olla töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, kuid samas ei ole kohtu hinnangul tööandja poolsed rikkumised praegustes majandustingimustes piisavalt olulised, et mõista töötaja kasuks välja hüvitis tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses vastavalt

§ 100lg-le 4.

Arvestades töölepingu ülesütlemise aluseks olevaid asjaolusid (mõnepäevaseid viivitusi töötasu maksmisel; hagejale ei makstud 18 päevase viivitusega kogu jaanuarikuu töötasu vaid ainult osa sellest) ja mõlema poole huve (hageja ei ole esile toonud ja tõendanud asjaolusid mida tõi temale kaasa töötasu maksmisega viivitamine peale usalduse kaotuse tööandja suhtes; ülemaailmse majanduslanguse tõttu kaasnesid 2009.a. ka Eesti ettevõtetele muuhulgas 5 2-09-60107 makseraskused) peab kohus piisavaks hüvitiseks kahe nädala keskmise töötasu ulatuses summas 3087 krooni (10 x 308.69), mis on kostja poolt hagejale välja makstud. Asja arutamise käigus ei leidnud tõendamist (vt mh tunnistaja Ülle Hieti ütlused t.l. 63), et puhkusetasu maksti hagejale hilinemisega. Seega ei anna kohtu hinnangul töölepingu lõpetamise asjaolud alust hagejale suurema hüvitise väljamõistmiseks. Kohus peab antud juhul nimetatud hüvitise suurust mõistlikuks töölepingu tingimuste rikkumise kompenseerimiseks, kuna hageja ei ole (ka vaatamata kohtu ettepanekule) tõendatud, et rikkumine oli tema jaoks oluline (st raskete tagajärgedega). 4. TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb kostja menetluskulud jätta hageja kanda. Reena Undrest kohtunik 6