Obsah (5)

§ 146§ 230§ 162§ 163§ 173

2-09-49557 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Reena Undrest Otsuse tegemise aeg ja koht 14.mai 2010.a. Haapsalu Tsiviilasja number 2-09-49557 Tsiviilasi K V hagi A K vastu

§ 146lg 1 p 1,3 palub kostja: 4 2-09-49557 1.

Mitte suurendada kohtu poolt 11.10.2006 kinnitatud kokkuleppega määratud kohustust.

1. Jätta menetluskulud hageja kanda KOHTU PÕHJENDUSED
2. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Poolte vaidlus tuleb lahendada PKS § 61 lg 3 alusel. Selle sätte järgi võib kohus lapsele väljamõistetud elatise suurust huvitatud isiku nõudel muuta juhul, kui vanema varaline seisund või lapse vajadus on muutunud. Riigikohus on 7.12.2009.a. otsuses nr 3-2-1-127-09 asunud seisukohale, et elatise suuruse muutmisel tuleb arvestada samade asjaoludega nagu elatise väljamõistmisel. Seega tuleb ka elatise suuruse muutmisel lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Arvestada tuleb ka kummagi vanema varalise seisundiga ja jätta kummagi vanema kanda selline osa lapse vajaduste rahuldamiseks, mis vastab vanema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda (Riigikohtu
3. märtsi
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12). Elatise suuruse muutmiseks on alust juhul, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. Seega peab kohus elatise suuruse muutmise üle otsustades võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ning tuvastama, kas asjaolud on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta. Seejuures peab kumbki pool

§ 230

lg 1 järgi tõendama üldjuhul nende asjaolude muutumise, millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08, p 18). Praeguses asjas palus hageja suurendada elatist seetõttu, et lapse vajadused on suurenenud. Hageja esitas selle asjaolu tõendamiseks mitmeid tõendeid ning kulunimekirju, mida kostja ei vaidlustanud. Kostja vaidles elatise suurendamisele vastu seetõttu, et tema varaline seisund ei võimalda maksta suuremat elatist. Kuigi PKS § 49 järgi on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, tuleb lapse vajadustele vastav elatis määrata PKS § 61 lg 2 järgi kindlaks kummagi vanema varalist seisundit arvestades. Ka elatise suurendamisel peab kohus kindlaks tegema mõlema vanema varalise seisundi. Kohtul on õigus ja ka kohustus lähtuda elatise väljamõistmisel mõlema vanema varalisest seisundist ja kohustatud vanema varalise seisundi halvenemise või õigustatud vanema varalise seisundi paranemise korral jätta elatis suurendamata, kui seni väljamõistetud elatis vastab vanemate varalisele seisundile (vt ka Riigikohtu
3. märtsi
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 19). Kolleegium leiab, et laste vajaduste suurenedes võib lastest lahus elava vanema varalise seisundi muutumatuna püsimise või halvenemise korral jätta elatise suurendamata, kui elatist maksma kohustatud vanema varaline seisund ei võimalda tal suuremat elatist maksta. Üldreeglina ei tohi PKS § 61 lg 4 järgi igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (nn elatise miinimummäära), mis. arvestades
5. aastal Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära on 2175 krooni. Erandina sätestatakse kohtule võimalus vähendada elatise suurust alla PKS § 61 lg-s 4 5 2-09-49557 märgitud elatise miinimummäära PKS § 61 lg-tes 5 ja 6 märgitud alustel. PKS § 61 lg 5 järgi võib kohus elatise suurust vähendada alla PKS § 61 lg-s 4 nimetatud suuruse ka juhul, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks, kui elatist saav laps. Vanem peab tagama kõigile oma lastele võrdsed võimalused toimetulekuks ja arenguks ning pidama lapsi võrdväärselt ülal (vt Riigikohtu
6. märtsi
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-07 (RT III 2007, 15, 118), p 12). Asjas on tuvastatud, et kostja täitis tütre ülalpidamiskohustust kuni 2008.a. novembrini vastavalt Pärnu Maakohtu 11.10.2006.a. kohtumäärusega kinnitatud poolte kokkuleppele 1500 kuus /t.l. 7, 37/. Alates 2008.a. detsembrist kostja ülapidamiskohustust täitnud ei ole ja tal on tekkinud elatusraha võlgnevus, mis hagi esitamise seisuga (30.09.2009) oli 51 500 krooni. Elatise mittemaksmise ja võlgnevuse tekkimise põhjuseks väidab kostja enda töötuks jäämise 2008.a. detsembris. Alates 8.02.2010.a. kuni 28.03.2010.a. töötas kostja tähtajalise töövõtulepingu alusel Soome Vabariigis ja sai bruto töötasu kostja enda seletuse kohaselt /t.l. 55, 59/ 10 000 -11 000 krooni kuus. Kostja uues perekonnas kasvab üks laps –2004.a. sündinud X K /t.l. 40/, keda ta on kohustatud PKS § 60 lg 1 järgi ülal pidama. Kostja peab üleval ka oma töötut elukaaslast H Õd, kellel sissetulek puudub /t.l. 56-58/. Registrites registreeritav vara, mille arvel elatist maksta, kostjal puudub. Hagejal on tuvastatud 40% töövõimetust alates 17.12.2007 kuni 31.12.2009.a. /t.l. 16/, tema sisstulekud töötasu näol on viimase 18 kuu jooksul olnud keskmiselt 2285 krooni kuus /t.l. 17, 18, 19/. Alates 1.01.2010.a. töötab hageja osalisel tööajaga /t.l. 53/. Peale tütar Li hagejal enda sõnul teisi ülapeetavaid ei ole /vt lk 55 pöördel/. Poolte ühine tütar L on raske puudega ning vajab kõrvalabi, juhendamist ja järelevalvet igal ööpäeval. Puue põhjustab lisakulutusi /t.l. 10, 11/. Lapse erivajadusteks on isikliku rehabilitatsiooniplaani alusel regulaarne füsioteraapia 1-2 korda nädalas, 2 korda aastas ravi Sanatooriumis, eakohane suunatud füüsiline tegevus + füsioteraapia + bassein, abivahendid tallatoed tüsistuste vältimiseks, vähemalt kord kuus psühholoogiline nõustamine, ortopeediliste jalanõude vajadus, pidev ravimite vajadus, eriarsti vastuvõtud 1x kvartalis Tallinnas ja ujumine /t.l. 12-15/. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et kostja varaline seis võimaldab käesoleval ajal maksta hagejale tütre ülapidamiseks 2175 krooni kuus. Kohus möönab, et mõlema vanema varaline seis on juba mõnda aega olnud halb, kuid kostja oma käesoleval ajal hageja omast siiski veidi parem. Suurema elatise so 3000 krooni väljamõistmist ei pea kohus põhjendatuks, kuna elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks kostja juures kasvav poeg varaliselt vähem kindlustatuks, kui elatist saav laps. Kohus leiab, et suurema elatise maksmine oleks kostjale ka ilmselgelt koormav, kuna kostjal on seisuga 30.09.3009.a. juba üle 50 000 kroonine elatise võlgnevus. Sel põhjusel ei pea kohus õigustatuks ka elatise suurendamist tagasiulatuvalt alates 1.10.2008.a. kuna kostja oli perioodil 2008.a. detsember kuni 2010.a. veebruarini tööta, mis on kohtu hinnangul mõjuvaks põhjuseks PKS § 61 lg 6 p 3 mõttes. Ka Riigikohus on 7.12.2009.a. lahendis nr 3-2-1-127-09 asunud seisukohale, et elatise suuruse määramisel tuleb kolleegiumi arvates mh arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg 1 järgi ei arestita isiku sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või 6 2-09-49557 vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii lapse elatisnõude täielikule rahuldamisele, võib TMS § 132 lg 1¹ järgi arestida kuni pool ülalnimetatud sissetulekust. Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise, kuid eeltoodu ei tähenda, et elatise suuruse määramisel ei tuleks arvestada elatist maksma kohustatud vanema objektiivset varalist seisundit. Kolleegium jääb varem avaldatud seisukoha juurde, et vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita (vt Riigikohtu
8. märtsi
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12). Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks tütre ülalpidamiseks välja 2175 krooni kuus alates 1.02.2010.a. so kuust mil kostjal oli töökoht. Elatise suurendamisel võtab kohus eelkõige arvesse asjaolu, et poolte tütar L on raske puudega ning erivajadustega.
10. Asjas tekkinud menetluskuludega seoses märgib kohus järgmist.

§ 162

lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 163

lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Vastavalt

§ 173

lg-le 1 ja 3 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kuivõrd antud asjas rahuldas kohus hagi osaliselt, peab kohus põhjendatuks menetluskulude jätmise poolte endi kanda. Reena Undrest kohtunik 7