Obsah (5)

§ 16§ 14§ 15§ 32§ 35

Tsiviilasi nr 2-09-46734 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Ülle Raag Otsuse tegemise aeg ja koht 04. juuni 2010. a, Jõgeva kohtumaja Tsiviilasja number 2-09-46734 Tsiviila

) § 16 lg 1 kohaselt makstakse riigipühal tehtud töö eest vähemalt kahekordselt, olenemata sellest, kas töötati graafikukohaselt või graafikuväliselt. Kostja on maksnud hagejale riigipühadel töötatud aja eest töölepingus kokkulepitud töötasu 65 krooni tunnis. Vastavalt

§ 16

lg-le 1 oli kostjal kohustust maksta riigipühadel töötatud aja eest vähemalt kahekordset tasu, s.o130 krooni tunnis. Seega kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista riigipühadel töötatud aja eest kokku 23 tunni eest (23 tundi x 65 krooni= 1495 krooni) 1495 krooni. Kostja väide (tl.31) selle kohta, et töötamine 24.veebruaril oli põhjustatud just sellest, et hageja ei asunud tööle kohe töölepingu sõlmimisel, vaid mõned päevad hiljem, võib küll õige olla, kuid Palgaseaduse § 16 lg.1 järgi ei vabasta see töö tasustamisest kahekordselt. Saamata jäänud töötasu nõue ületundide eest Hageja nõuab kostjalt saamata jäänud töötasu normtundidest rohkem töötatud aja eest. Kuna poolte tööleping sõlmiti 18.02.

1. a, siis tuleb lähtudes Töölepingu seaduse § 131 lgst 2 kohaldada hageja tööaja kestusele kuni 01.07.
2. a kehtinud Töö- ja puhkeaja seadust (vastu võetud 24.01.
3. a, RT I 2001, 17, 78, edaspidi TPS). TPS § 4 lg 1 kohaselt on töötaja tööaja üldine riiklik norm 8 tundi päevas ehk 40 tundi nädalas. Vastavalt poolte vahel sõlmitud töölepingu (tl 7) punktile 3.
4. oli hageja kokkulepitud tööaeg 40 tundi nädalas. 9 TPS § 7 lg 1 sätestab, et ületunnitöö on töötamine üle kokkulepitud tööajanormi. Vastavalt hageja poolt esitatud tööaja graafikule (tl 12–27) töötas hageja
5. a veebruaris kokku 57 tundi, märtsis 195 tundi, aprillis 175 tundi ja mais 109 tundi. Arvestades poolte vahel kokkulepitud tööaega, mis oli 40 tundi nädalas, oli hageja normtöötundideks veebruaris 56 tundi (7 tööpäeva x 8 tundi), märtsis 177 tundi (22 tööpäeva x 8 tundi), aprillis 168 tundi (21 tööpäeva x 8 tundi) ja mais 80 tundi (10 tööpäeva x 8 tundi). Eeltoodu põhjal on hagejal töötatud ületunde veebruaris 1 tund, märtsis 18 tundi, aprillis 12 tundi ja mais 29 tundi.

§ 14

lg 1 kohaselt määratakse ületunnitöö eest lisatasu maksmine või hüvitamine vaba aja andmisega kindlaks poolte kokkuleppel. Pooled ei ole töölepingus kokku leppinud ületunnitöö eest lisatasu maksmises või selle hüvitamises vaba aja andmisega. Seega tuleb lähtuda ületunnitöö tasustamisel

§ 14

lg-s 2 sätestatust, mis näeb ette, et ületunnitöö iga tunni eest töötajale makstav lisatasu ei tohi olla väiksem kui 50% selle töötaja tunnipalga määrast. Seega on põhjendatud hageja nõue ületunnitöö eest tasu saamiseks alljärgnevalt: veebruari kuu eest (1 ületund x 50 % tunnitasust e 32,50 krooni) summas 32,50 krooni, märtsi eest (18 ületundi x 32,50 krooni) summas 585 krooni, aprilli eest (12 ületundi x 32,50 krooni) summas 390 krooni ja maikuu eest (29 ületundi x 32,50 krooni) summas 942,50 krooni, kokku 1950 krooni. Saamata jäänud töötasu nõue puhkepäevadel töötatud aja eest Hageja nõuab kostjalt saamata jäänud töötasu puhkepäevadel töötatud aja eest. Vastavalt hageja tööajagraafikule on hageja töötanud veebruarikuus nädalavahetusel 11 tundi, märtsis 30 tundi, aprillis 37 tundi ja mais 20 tundi.

§ 15

lg 1 kohaselt hüvitatakse töötaja graafikuväline töötamine temale ettenähtud puhkepäevadel poolte kokkuleppel kas rahas või vaba aja andmisega.

§ 15

lg 2 järgi makstakse töötajale puhkepäeval töötamise hüvitamisel rahas puhkepäeval tööl oldud aja eest lisatasu vähemalt 50% tema palga määrast. Töölepingus (tl 7) ei ole pooled kokku leppinud puhkepäevadel töötatud aja hüvitamises kas rahas või vaba aja andmisega. Samas on kostja avaldanud kohtule, et pooled leppisid töölepingu sõlmimisel kokku, et hageja viibib 2 nädalat tööl Soomes ning sellele järgneb 1 nädal Eestis viibimist (hageja vastus, tl 63). Selle põhjal võib mõistlikult võttes järeldada, et hageja leppis töölepingu sõlmimisel tingimusega, et ta pidi töötama Soomes ka puhkepäevadel (2 nädalat), mis kompenseeritakse talle vaba aja andmisega (1 nädala Eestis). Kohus leiab, et sellist töökorraldust- 2 nädalat tööl Soomes ja 1 nädal Eestis viibimistkinnitab ka faktiline olukord ja kohtule esitatud tööajagraafikud. Sama kinnitab hageja ka vastuses kohtule (tl.80, dateeritud 25.jaanuaril p.2.4) ja mõistetav on, et graafikujärgsetel puhkepäevadel töötajale tasu ei maksta, vaid tasu makstakse just nimelt reaalselt töötatud tundide eest (nagu märgib hageja oma vastuses p.2.

1. tl.80). Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja nõudele nädalavahetusel töötatud tundide eest veebruaris, s.o 11 tunni eest ja mais 10 tunni eest. Kostja väitel on aga märtsis, aprillis ja 10 osaliselt ka mais hüvitatud hagejale nädalavahetusel töötamine vabade päevade andmisega alljärgnevalt: 21.03 tööpäev on hüvitatud 30.03 vaba päevaga, 22.03 tööpäev on hüvitatud 31.03 tööpäevaga, 04.04 tööpäev on hüvitatud 13.04 vaba päevaga, 05.04 tööpäev on hüvitatud 17.04 vaba päevaga, 11.04 tööpäev on hüvitatud 20.04 tööpäevaga, 25.04 tööpäev on hüvitatud 30.04 vaba päevaga ja 09.05 tööpäev on hüvitatud 04.05 vaba päevaga. Kohus leiab, et nimetatud nädalavahetusel töötatud päevad saab lugeda kostja poolt hagejale hüvitatuks kostja poolt toodud vabade päevade arvelt osaliselt. Kohtu hinnangul ei saa arvestada hageja vaba päevana 31.03 päeva, kuna hageja esitas tõendi (väljavõte tööandja sõnumist reisi broneeringu kohta, tl 82) selle kohta, et ta sõitis nimetatud päeval kella 14.00 väljuva reisiga lähetusse Eestist Soome. Samuti ei saa arvestada hageja vaba päevana 20.04 päeva, sest mõlema poole kinnitusel toimus siis kostja poolt organiseeritud töötajate tööohutuskoolitus, kus hageja osales. Ülejäänud osas saab lugeda, et hageja poolt nädalavahetusel töötatud päevad on hüvitatud temale vabade päevadega. Hageja vastuväited selle kohta, et vabad päevad, mille arvel kostja hüvitas temale nädalavahetuse töötatud aja, olidki ette nähtud puhkeajana ja neid päevi ei saa kasutada kompensatsioonipäevadena, ei põhjenda nõude rahuldamist. Tööajanorm ja üldised töö – ja puhkepäevad tulenevad Töö- ja puhkeaja seadusest. 7 päeva nädalas jagunevad Töö- ja puhkeaja seaduse mõttes tööpäevadeks ja puhkepäevadeks. See tähendab, et need päevad, mis ei ole töötajale ette nähtud graafikujärgsed tööpäevad ega ole ka puhkepäevad (ehk laupäev ja pühapäev) või riigipühad, kuid töötajal ei ole graafikujärgset kohustust tööl olla, ongi need graafikujärgsed puhkepäevad, mis kompenseerivad näiteks töötamist nädalavahetustel. Samuti ei ole põhjendatud hageja vastuväited selle kohta, et 13.04 vaba päeva ei saa käsitleda puhkepäevana, kuna ta viibis Soomes ega saanud tegeleda oma tavapärase tegevusega, ehkki ei teinud sel päeval tööd. Kuna hageja töösuhe kostja juures algas 18.veebruaril, kuid kokkuleppel tööandjaga (kostjaga) sõitis ta töölähetusse 20.veebruaril ja asus tööle 21.veebruaril, siis tähendabki see, et 18.,
2. ja 20 veebruar olid hagejal puhkepäevad, mis kompenseerivad näiteks töötamist nädalavahetusel 22.veebruaril ja kohus loeb, et töötamine 22.veebruaril on kompenseeritud vaba päevaga 19.veebruaril. Eeltoodu alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista nädalavahetusel töötatud aja eest märtsis 8 tunni eest, aprillis 8 tunni eest ja mais 10 tunni eest vastavalt

§ 15lg-le 2 50 % hageja palga määrast, s.o.

märtsi eest (8 tundi x 32,50 krooni) summas 260 krooni, aprilli eest (8 tundi x 32,50 krooni) summas 260 krooni ja mai eest (10 tundi x 32,50 krooni) summas 845 krooni, kokku summas 1365 krooni. Ülejäänud osas tuleb hageja nõue jätta rahuldamata.

1. a aprilli ja mai eest saamata jäänud töötasu nõue Hageja nõuab kostjalt aprilli ja mai eest saamata jäänud töötasu. Hageja väitel sisaldas saamata jäänud tasu osaliselt tasumata töötasu, lähetusraha ja puhkusetasu. Kostja tööandjana on arvestanud hagejale aprillikuu eest 180 tunni eest töötasu summas 6800 krooni (neto), mais 110 tunni eest summas 5738 krooni (neto) ja maikuu päevaraha summas 5500 krooni, kokku kuulus väljamaksmisele 29 538 krooni. Kostja on esitanud tõendid (maksekorraldused, tl 35-39), millest nähtub, et ta on tasunud hageja elukaaslase Txxxx xxxxx arveldusarvele väljamaksmisele kuuluvast summast 28 010 krooni. Ülejäänud 1528 krooni maksis kostja hagejale väidetavalt töölepingu lõpetamisel sularahas. Kostja esitas selle kohta tõendina OÜ Marimarta 15.05.
2. a kuupäevaga kassa väljamineku orderi (tl 48). Nimetatud dokumendi põhjal on OÜ Marimarta kassast 15.05.
3. a välja võetud 1528 krooni Mxxx Oxxxx lõpparve osa. Kohus leiab aga, et nimetatud dokument ei tõenda raha üleandmist hagejale. Kassa väljamineku orderil puudub hageja allkiri raha 11 kättesaamise kohta. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millel tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja ei ole raha üleandmist hagejale tõendanud ning hageja eitab raha saamist. Eeltoodu alusel on põhjendatud hageja nõue saamata jäänud töötasu 1528 krooni saamiseks ja see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Töölähetuse eest saamata jäänud päevaraha nõue Hageja nõuab kostjalt saamata jäänud lähetuse päevaraha. Pooled on töölepingu (tl 7) punktis 2.5 kokku leppinud, et töötajale makstakse päevaraha teda väljaspoole Eestit lähetades 500 krooni iga lähetuses viibitud päeva eest. Kostja on arvestanud hagejale päevaraha tööloldud päevade eest veebruaris 7 päeva eest kokku 3500 krooni, märtsis 25 päeva eest kokku 12 500 krooni, aprillis 23 päeva eest kokku 11 500 krooni ja mais 11 päeva eest kokku 5500 krooni. Hageja nõuab lähetustasu ka lähetusse sõitmise päevade eest veebruaris 1 päeva eest summas 500 krooni, märtsis 2 päeva eest kokku summas 1000 krooni, aprillis 3 päeva eest kokku summas 1500 krooni ja mais 1 päeva eest kokku summas 500 krooni. Kostja tunnistab nõuet aprillikuus kahe päeva eest lähetustasu kokku summas 1000 krooni osas. TLS § 15 lg 4 kohaselt kehtestab lähetusega seotud kompensatsioonide suuruse, maksmise tingimused ja korra vabariigi valitsus. Kuni 01.07.
4. a kehtinud Vabariigi Valitsuse 22.12.
5. a määrusega nr 453 kehtestatud „Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad ning nende maksmise tingimused ja kord“ § 11 p 1 nägi ette, et välislähetusel makstakse päevaraha välislähetusse väljasõidu päeva eest, kui välisriiki suunduv sõiduk väljub vähemalt kolm tundi enne keskööd. Välislähetusest saabumise päeva eest makstakse välislähetuse päevaraha siis, kui saabumispäeva algusest (kell 00.00) on sõiduki saabumise ajaks möödunud vähemalt kolm tundi. Hageja väitel sõitis ta lähetusse enne kella 21.00 väljuvate laevadega ning seetõttu nõuab ta lähetusse sõidu päevade eest päevaraha kokkulepitud ulatuses. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et ta sõitis lähetusse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud „Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad ning nende maksmise tingimused ja kord“ § 11 lg-s 1 sätestatud ajal, s.o vähemalt kolm tundi enne keskööd, üksnes osaliselt. Hageja on esitanud väljavõtte kostja poolt temale saadetud sõnumist (tl 82), mille põhjal tööandja teatab talle, et on broneerinud 31.03.
6. a reisi sunnal Tallinn-Helsinki kell 14.
7. Selle põhjal võib lugeda tõendatuks, et hageja läks 31.03.
8. a lähetusse kell 14.00 väljuva laevaga, mis on rohkem kui kolm tundi enne südaööd ning selle päeva eest on tal õigus saada kostjalt kokkulepitud päevaraha. Ülejäänud päevadel lähetusse sõitude kohta hageja tõendeid esitanud ei ole. Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 on poolel kohustus hagimenetluses tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded. Eeltoodu alusel on põhjendatud hageja päevaraha nõue 31.03.
9. a eest summas 500 krooni. Samuti on põhjendatud päevarahade nõue osas, mida kostja tunnistas, s.o aprillikuu eest kahe päeva eest kokku summas 1000 krooni. Seega päevarahad summas 1500 krooni tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Ülejäänud osas tuleb päevarahade nõue jätta rahuldamata. Viivisenõue 12 Hageja nõuab kostjalt saamata jäänud töötasu ja päevarahade maksmisega viivitamise eest viivist. Hageja nõuab viivist palga ja lähetustasuna kokku 12 740,40 krooni maksmisega viivitamise eest 190 päeva eest 0,5 % kokku viivist summas 12 103 krooni.

§ 32

lg 1 näeb ette, et tööandja on kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad. Kohus tegi vaidlustamata asjaoluna kindlaks, et poolte vahel sõlmitud tööleping lõppes tähtajaliselt 15. mail 2009. a. Seega oleks kostja pidanud töölepingu lõppemise päeva, s.o 15.05.2009. a maksma hagejale välja kõik temal saadaolevad summad.

§ 35

kohaselt maksab tööandja palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud üksnes osaliselt. Riigikohus on oma 13.03.

1. a lahendis nr 3-2-1-7-09 punktis 15 asunud seisukohale, et palga maksmisega viivitamise eest tööandja vastutust kehtestav PalS § 35 teenib tööandja distsiplineerimise eesmärki, kuid seaduses nõutud viivise maksmine ei tohi muutuda tööandjat ebaproportsionaalselt koormavaks karistuseks. Asja materjalidest nähtub, et hageja pöördus töölepingu järgi saadaolevate summade sissenõudmiseks kohtu poole hagiga 21.09.
2. a, s.o 4,5 kuud pärast töölepingu lõpetamist, mil nõuded muutusid sissenõutavaks. Kohtu hinnangul on põhjendatud viivisenõue 1528 krooni saamata jäänud palga nõude osas, mida kostja vaidlustas, kuid ei tõendanud ka nimetatud summa tasumist. Kostja esitas summa maksmise tõendamiseks kassa väljamineku orderi (tl 48), mida kohus ei lugenud tõendiks tõendamaks raha üleandmist hagejale. Kohus mõistab kostjalt palga summas 1528 krooni maksmisega viivitamise eest hageja kasuks välja viivise (1528 x 0,5 % x 190 päeva) 1451,60 krooni. Ülejäänud osas jätab kohus viivisenõude rahuldamata. MENETLUSKULUDE JAOTUS TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Riigilõivuseaduse § 22 lg.1 sätestab: Riigilõivu ei võeta järgmiste toimingute eest: 1) töötasu või palga nõudmise, töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, teenistusse ennistamise, teenistusest vabastamise aluse formuleeringu muutmise hagi või kaebuse läbivaatamine; Hageja esitas kohtule nõude 19945.40 krooni saamiseks, millest nõue 15945.40 krooni kujutas endast palga või sellega võrdsustatud väljamaksete nõuet ja summa 4000 krooni oli päevarahade nõue. See tähendab, et hagejal tulnuks maksta riigilõivu hagi esitamisel nõudelt 4000 krooni, millelt riigilõiv on 1000 krooni. 15945.40 krooni väljamõistmise nõude läbivaatamine on riigilõivuvaba. Kuna palganõude läbivaatamine on Riigilõivuseaduse kohaselt riigilõivuvaba, siis ei tule palganõude rahuldamisel riigilõivu sisse nõuda ka kostjalt. Kuna päevarahade maksmise nõude riigilõiv on 1000 krooni ja selle nõude rahuldab kohus osaliselt, siis mõistab kohus riigilõivu välja pooltelt võrdsetes osades. Kohus rahuldas hagi osaliselt, seega jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte menetluskulud nende endi kanda. Ü.Raag Kohtunik 13