) § 97 p 1 õigustab alaealist last ülalpidamise saamiseks. Sama paragrahvi p 2 kohaselt on ülalpidamist saama õigustatud ka laps, kes täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni.
lg 1 järgi lähtub kohus lapse ülalpidamiseks väljamõistetava igakuise elatise suuruse kindlaksmääramisel lapse vajadustest ja tavalisest elulaadist.
lg 2 täpsustab, et ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.
lg 1 alusel ei või sarnaselt vana
lõikega 4 igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (nii 2009.a, 2010.a kui 2011.a 2175 EEK ehk 139.01 EUR).
lg 1 alusel vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Kui vanem on sellises olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt (
Ülalpidamist tuleb üldjuhul anda raha perioodilise maksmisega ning alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust eeskätt juhul, kui ta ei ela temaga koos või ei osale tema kasvatamises (
lg 1 ja 2).
Antud asjas ei ole leidnud tuvastamist kostja väide, et ta täidab/on täitnud hageja suhtes ülalpidamiskohustust. Kostja ei eita, et ta ei tegelenud hagetaval perioodil vähemalt hageja täisealiseks saamiseni tema kasvatamisega (elab teises riigis) ning mingeid tõendeid ülalpidamiskohustuse täitmise kohta ta esitanud ei ole. Seda eitab ka hageja. Hageja vanust ja senist kohtupraktikat arvestades ei ole kohtul alust asuda seisukohale, et hageja igakuised vajadused ei ole ca 300 eurot. Siinkohal on oluline märkida, et hageja omandab haridust teises linnas ja üürib selleks korterit. Hariduse omandamisega seotud kulutused on kindlasti ülalpidamise hulka kuuluvad ja vajalikud. Hageja on esitanud vastava üürilepingu ja teatised üüri maksmise kohta ning väited uue üürilepingu osas, milliseid kostja ümber lükanud ei ole. Hageja ei vaidlusta kostjal teise ülalpeetava olemasolu, kuid kostja varalise seisundi iseloomustamiseks on selgelt ebapiisav esitatud palgatõend vaid 2009.aasta kohta. Pealegi ei saa esitatud tõendist kinnitust kostja väide, et ta on täielikult abikaasa ülalpidamisel – igakuine sissetulek keskmiselt ligemale 400 eurot on mõistlikult piisav, et elatada ennast ja oma lapsi, kui abikaasa seda ka märkimisväärselt toetab (nii kostja ise väidab). Hageja isa varaline seisund on kohtu jaoks küsitav, kuivõrd esitatud on tõend töötuna arvelevõtmise kohta, kuid samal ajal on 2010.a lõpus K.M. poolt tehtud mitmeid ülekandeid tütrele summades (nt 20.11.2010.a 6000 EEK), mis viitavad, et hagejat ülalpidav isa omab muid sissetulekuid, milliseid kohtule ei avaldata. Kuivõrd hageja on soovinud asjas sisulist lahendit ja kostja menetluses aktiivselt ei osale, siis leiab kohus, et selgete tõendite puudumisel hageja vanemate varalise seisundi kohta tuleb lugeda vanemate kohustus lapse ülalpidamiseks seaduse eelduse (
lg 1) kohaselt võrdseks ning rahuldada hagi osaliselt, pannes kostja ülalpidamiskohustuse suuruseks poole hageja vajadustest ehk 150 eurot. Nimetatud summa tuleb välja mõista tagasiulatuvalt ning kuni hageja poolt keskhariduse omandamiseni kutseõppeasutuses vastavalt haginõudele. TsMS § 164 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud hagilises perekonnaasjas poolte endi kanda, sama paragrahvi teises ja kolmandas lõikes nimetatud erandlikke asjaolusid menetluskulude muul viisil jagamiseks pooled esile toonud ei ole. Toomas Talviste Kohtunik 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.