) § 60 lg 1 kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last ja abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last. Nimetatud kohustusele vastab lapse õigus saada ülalpidamist. Üldjuhul peavad vanemad oma lapsi ülal vabatahtlikult. Kui vanem ei täida
§-s 60 sätestatud ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, on teisel vanemal, eestkostjal või eestkosteasutusel
Seega on vanemal õigus nõuda elatist vaid siis, kui on rikutud lapse õigust saada ülalpidamist. Seejuures tuleb arvestada Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
lg 1 alusel lapsele elatise väljamõistmist.
lg 2 kohaselt määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest.
lg 4 järgi igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 21.12.2006 määrusega nr 273 kehtestati alates 01.01.2007 kuupalga alammääraks 3600 krooni. Seega on samast ajast alates elatise alammäär 1800 krooni. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et nende aastane tütar H A elab hagejaga ja on tema ülalpidamisel. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et ta oleks tütre ülalpidamiseks hagejale piisavalt rahalisi vahendeid andnud. Kohus hinnates poolte poolt esitatud tõendeid oma majandusliku olukorra kohta (hageja puhul küll rohkem kulusid) peab neid käesoleval ajal enamvähem võrdseteks. Kohus arvestab siinkohal ka asjaoluga, et kostja maksab Tallinna linna kasuks elatist . sündinud S K ülalpidamiseks 1000 krooni kuus alates 1.03.2007 kuni lapse täisealisuseni. Sotsiaalministeerium on tellinud 2004.a. valminud uurimuse lapse ülalpidamiskulude kohta. Uurimuse „ Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika“ eesmärgiks oli välja töötada lapse kõikidest vajadustest lähtuvalt ühtne metoodika lapse ülalpidamiskulude arvutamiseks ühes kuus. Uurimuse kohaselt ei sõltunud arvutamise metoodika lapse/kasvatajate sotsiaalmajanduslikust taustast ja majanduslikest võimalustest. Hinnang on statistiline ja 3
lg-s 4 sätestatud elatise minimaalmäär ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega. Samas tuleb arvestada, et füüsiline isik, kes saab kohtuotsusega
alusel väljamõistetud elatist, maksab tulumaksuseaduse § 12 lg 1 p 7 ja 19 lg 1 kohaselt tulumaksu. EV Riigikohus oma 09.03.2005.a. lahendis kohtuasjas nr 3-2-1-7-05 on asunud seisukohale, et
lg 4 sätestatud elatise suurus, milleks on pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus. Nimetatud kohtulahendis märgitu kohaselt on loomulik, et vanemate lahuselu korral on lapse elukoht ühe vanema juures (
). Lapsega koos elava vanema igapäevane hool lapse kasvatamisel on suurem kui lapsest lahuselaval vanemal. Kohus leiab, et kostja R K poolt kohtule esitatud tõendid ei anna alust mõista temalt välja elatist alla seaduses kehtestatud alammäära so 1800 krooni, millele kohus peab võimalikuks liita tulumaksu 22% summas 396 krooni. Arvestades aga kostja varalist seisu ja hageja ülalpidamisel oleva aastase tütre vajadusi, ei pea kohus põhjendatuks mõista kostjalt välja elatist hageja poolt taotletud suuruses so 4880 krooni kuus. Hageja ei ole kohtule tõendanud, et aastase lapse vajadused ühes kuus on käesoleval ajal 5500 krooni kuus, nagu hageja märgib hagis. Kohus leiab, et elatis tuleb kostjalt välja mõista alates elatisenõude esitamisest kohtule (so 17.05.2007), mitte tagasiulatuvalt 1. oktoobrist 2006, kuna lapse väidetav mitteülalpidamine kostja poolt sellel perioodil ei ole tõendatud. Menetluskulude hüvitamist ei ole pooled taotlenud, kuid asjas tekkinud menetluskuludega seoses märgib kohus järgmist. TsMS § 164 lg 3 sätestab, et ülalpidamisasjas võib kohus menetluse tulemusest sõltumata jätta menetluskulud täielikult või osaliselt kostja kanda, kui kostja on põhjustanud menetluse seetõttu, et ta ei ole andnud täielikku teavet oma sissetuleku ja vara kohta.TsMS § 190 lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on kohtukulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi kohtukulude tasumiseks. Kohtukulud, mille tasumisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi kohtukulude kandmisel. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 ja 3 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.Eeltoodule tuginedes asub maakohus seisukohale, et kostja peab tasuma riigile riigilõivu, mille tasumisest hageja hagi esitamisel seaduse alusel vabastatud on (hagihind 2196 x 9 = 19 764 krooni, tasumisele kuuluv riigilõiv on 1250 krooni). R.Undrest kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.