KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Toomas Talviste Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 22. juuni 2010.a Pärnu Maakohtu Pärnu Rüütli tn kohtumaja ka

) § 50 lg 1 kohaselt on vanemal õigus ja kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda, mis ei sõltu vanema varalisest seisundist. K. K. nõustub lapse isaga, et käesoleval juhul tuleb lapse elukoha määramise küsimus lahendada lapse huvidest lähtuvalt, kuid see ei tähenda sugugi, et oleks olemas alus lapse elukoha määramiseks isa juurde. T. H. on vägivaldse loomuga ja tema varalist seisundit ei peegelda konto väljavõte adekvaatselt, sest enamik summasid on ta ise oma kontole sularahas sisse maksnud. Täna on lapsel olemas kodu ja kõik muud rahuliku lapsepõlve veetmiseks, samuti ei ole K. K. vastu isa suhtlemisele tütrega kui selles osas graafik kokku leppida. 4.-6. detsembril asetleidnu osas esitas K. K.kohtuistungil oma nägemuse. Laps viidi isa juurde selleks, et nad saaksid omavahel suhelda. Kogu kohtumenetluse käigus ei ole lapse isa tütre vastu ise huvi tundnud, ta ei ole helistanud ega küsinud, kuidas tütrel läheb või ehk oleks tal midagi tarvis (riideid, jalatseid vms). Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 552 lg 2 ja

§ 59

sätetest nõudis kohus omal algatusel lapse elukoha määramise küsimuses ka vanemate elukohajärgsete eestkosteasutuste – xxxxx ja Xxxxx valla arvamused (vastavalt tl 86-87 ja 92). Kohaldatavad õigusnormid, kohtu põhjendused ja tuvastatud asjaolud 3

§ 50

lg 1 kohaselt on vanemal õigus ja kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda.

§ 51järgi lepivad vanemad lahuselu korral kokku, kumma vanema juures laps elab.

Sellekohase kokkuleppe puudumisel lahendab vaidluse vanema nõudel kohus. Sarnane regulatsioon on seaduses (

§ 52

) ka lapsest lahus elava vanema suhtlemise osas lapsega.

§ 58

rõhutab, et kohus peab lapsesse puutuva vaidluse läbivaatamisel lähtuma lapse huvides, arvestades vähemalt 10-aastase lapse soovi. Arvestada tuleb ka noorema kui 10-aastase lapse soovi, kui tema arengutase seda võimaldab. Antud juhul ei ole kohus lapse vanusest (5-aastane) tingitult pidanud mõistlikuks tema selget soovi ärakuulamise teel välja selgitada, lapse tahet on küll silmas peetud xxxxx valla esitatud seisukohas. Lisaks eelnevale on seadusandja pidanud oluliseks ka eestkosteasutuse (lapse võimaliku kohaliku omavalitsusüksuse) arvamust, selle nõudmise vajadust on rõhutatud nii

§-s 59 kui tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 552 lõikes

1. Antud asjas puudub vaidlus selles, et vähemalt 2009.a märtsist on lapse K.H.a vanemad elanud lahus, kusjuures tütar on elanud koos emaga. Esialgu elas K. K. koos lapsega xxxxxx sõbranna juures, alates 2009.a sügisest aga elukaaslase K. K. korteris xxxxxxxxx. Kohtul ei ole alust arvata, et lapse huvid oleks ema juures elades olnud või oleks praegu mingilgi viisil kahjustatud, lapsele ei oleks tagatud eakohane areng vms. Nagu nähtub nii xxxxx kui Xxxxx vallavalitsuste arvamusest, kes on külastanud poolte elukohti (sh Xxxxx valla esindaja ka K. K. vahepealset elukohta xxxxxx sõbranna juures), on laps rõõmsameelne ja hoolitsetud, käib xxxxx lasteaias, suhtleb eakaaslastega ja puudub alus arvata, et lapse jätmine ema juurde ohustaks tema tervist või heaolu. Kohus peab vajalikuks märkida, et T. H. ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et K. K. oleks alkoholilembene, küll aga on K. K.esitanud kohtule kriminaalasjas nr x-xx-xxxxx tehtud otsuse, millest nähtuvalt oli lapse isa ema suhtes xxxxa kevadel vägivaldne. See ei tähenda kohtu arvates küll seda, et isa võiks olla vägivaldne ka lapse suhtes ning et isa ei oleks võimeline ülal pidama tütart ning tagama temale kõik eakohaseks arenguks vajaliku, kuid kogumis tõendeid hinnates asub kohus seisukohale, et puudub põhjus väljakujunenud elurütmi muutmiseks ja lapse elukoha määramiseks isa juurde. Kohtu arvates ei oma tähtsust see, mis ja millistel põhjustel toimus 4.-
2. detsembrini T. H. elukohas seonduvalt lapse seal viibimise ja ema juurde tagasiviimisega, kuivõrd poolte sellekohased väited on vastandlikud ja kumbki jääb oma versiooni juurde. Kohtule ei tundu usutav, et K. K.andis lapse isale soovimatusest tema järele vaadata, arvestades seda, et K. K. elukorraldus oli just vahetult enne seda normaliseerunud püsiva elukoha ja töökoha leidmise näol AS-s xxxxx. T. H. väide, et tüli tekkimisel praeguse elukaaslasega võib K. K. leida ennast koos lapsega tänavalt, ei ole kohtu arvates tõsiseltvõetav ega arvestatav kahel põhjusel: 1) kohus peab lapse elukoha määramise otsustuse langetamisel lähtuma hetkeolukorrast, mitte rajama otsust oletustele, ning käesoleval ajal on nii K. K. kui poolte ühise lapse elu korraldatud mõistlikult ja lapse ema poolt parimal võimalikul moel, mida kinnitavad nii kohtu kogutud vallavalitsuste arvamused kui K. K. esitatud tõendid palga ja lasteaiakoha kohta; 2) isegi kui peaks aset leidma T. H. kirjeldatud situatsioon, ei saa lapse huvid kahjustatud, sest lapse emal on regulaarne sissetulek ning ta saab (vajadusel valla abiga) kindlustada lapsele uue eluaseme senise kaotamisel nt väiksema korteri üürimisega. Kohus ei kahtle selles, et T. H. suudab samuti tagada tütre ülalpidamise (see on tõendatud nii tema esitatud tõenditega varalise seisundi kohta kui Xxxxx valla arvamusega) ning et tema suhted tütrega on piisavalt head, kuid juba menetluse ajal on tema suhtumine jätnud

§ 50

lõikes 1 nimetatud kohustuste täitmise seisukohalt mitte just parima mulje – lapse ülalpidamist on ta toetanud vaid mõnel korral, K. K. väitel (vt xxxxx vallavalitsuse arvamus) ei kontakteerunud isa lapsega ka tema sünnipäeval. Kui T. H. ikka tõesti soovib last kasvatada ja ülal pidada, peaks ta kohtu hinnangul oma suhtumist teisiti väljendama, ja seda sõltumata 4

§ 50lg 1 sätetest ei oma.

Vanema õigusi saab ära võtta üksnes kohus

§ 54alusel ning kohustused jääksid vanemale alles ka siis.

Arvestades nii kriminaalasja otsust kui poolte lahkuminekut kuu aega varem, on kohtu arvates tõenäoline, et T. H. avaldas K. K. selle avalduse kirjutamiseks survet. Väheoluline ei ole ka asjaolu, et Xxxxx vald on nimetatud avaldusest teadlik olles (mida kinnitas T. H. kohtuistungil) andnud siiski oma seisukoha, milles toetab K.H.a praegust elukorraldust ning lapse jätmist ema juurde. Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et T. H. vastuhagi tuleb jätta rahuldamata ning lapse elukohaks tuleb määrata lapse ema K. K. igakordne elukoht. Selline lahendus on lapse igapäevaelu seisukohalt parim, niigi viimase aasta jooksul mitu korda elukohta vahetama pidanud last ei peaks kohtulahendiga sundima seda veelkordselt tegema. K. K. hagi osas elatise suuruse ja senise ülalpidamiskohustuse täitmise seisukohalt puudub sisuline vaidlus.

§ 60

lg 1 järgi on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last ning kui ta seda ei tee või teeb seda ebapiisavalt, tuleb teise vanema nõudel vastav elatis lapse ülalpidamiseks välja mõista (

§ 61

lg 1).

§ 61

lg 4 kohaselt ei või kohtu poolt väljamõistetav elatis olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, mis on praegusel hetkel 2175 krooni ning millises määras hageja elatise väljamõistmist ka taotleb. Hagi on esitatud 19.05.2009.a ning elatise väljamõistmist taotletakse alates 01.05.2009.a, tagasiulatuva elatise nõudeks (kuni aasta enne hagi esitamist) annab õigusliku aluse

§ 70lg 2.

Kuivõrd kostja ei vaidle elatise nõude suurusele ja oma võimele elatist maksta vastu ning elatise nõue on esitatud miinimummääras, tuleb hagi rahuldada. Omaette küsimus on aga elatise võlgnevuse (alates 01.05.2009.a on kostja tasunud elatisena vaid 2500 krooni, varasemalt tasutu ei oma asjas tähtsust, sest enne nimetatud kuupäeva elatise väljamõistmist ei taotleta) osas kohtuotsuse viivitamata täitmisele panemise nõue. TsMS § 468 lg 3 kohaselt saab kohus tunnistada elatise väljamõistmise otsuse hageja taotlusel viivitamata täidetavaks hagejale hädavajalikus ulatuses. Kohus on seisukohal, et selline hädavajalik ulatus võiks olla võlgnevus kuni hagejal töö leidmiseni 2009.a oktoobris, mil tal tekkis regulaarne sissetulek ja võimalus last ise mõistlikult ülal pidada (millega ta on ka hakkama saanud) – hagi tagamise korras lapse ülalpidamise esialgset reguleerimist ta ei nõudnud, mistõttu ilmselt ei olnud see vajadus selline, mis oleks jätnud lapse raskesse olukorda. Kuivõrd ajavahemikus mai – oktoober 2009 pidanuks hageja nõude kohaselt kostja lapse ülalpidamiseks elatist maksma kokku viie kuu eest ehk kokku 10 875 krooni, kuid tegelikult tasus kostja 2500 krooni, siis tunnistab kohus hageja elatise nõude viivitamata täidetavaks 8375 krooni ulatuses, rahuldades hageja taotluse osaliselt. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 164 lg 1 jäetakse üldjuhul menetluskulud hagilises abielu- ja põlvnemisasjas (mille alla kuuluvad ka ülalpidamisasjad jm perekonnaasjad) poolte endi kanda. Kuivõrd antud juhul muid menetluskulusid peale T. H. hagilt tasutud riigilõivu ja 5