) § 416 lg 2 alusel neile võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Vaatamata eeltoodule ei reageerinud nad lepingust tulenevate kohustuste täitmisega, mistõttu hageja ütles 28.05.2008 ülesütlemisavaldusega (tl 44-45) lepingu üles. Lepingu ülesütlemisavalduses ning käendajale saadetud nõudekirjas nõudis hageja kostjatelt 70 961.37 krooni tasumist, millest 50 000 kr moodustab tagastamata krediidisumma, 9102.87 kr sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 10 000 kr leppetrahv, 158.50 kr viivis ja 1700 kr võla sissenõudmisega seotud kulud. Arvestades, et pärast lepingu ülesütlemist on 30.05.2008.a tasutud krediidisumma katteks 1 300 kr, 22.09.2008 on tasutud 4975 kr ja 20.10.2008 on tasutud 4950 kr, on kostja poolt lepingu järgi tagastamata krediidisummaks 38 775 kr (50 000-11 225), mis tuleb üldtingimuste p 2.1 ja 5.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista. Lepingu alusel oli põhivõlgnik kohustatud maksma hagejale intressi 32,51% krediidisummast ühe aasta kohta. Kuna põhivõlgnik ega käendaja ei ole hagejale pärast lepingu ülesütlemist intressidena võlgnetavate summade katteks mitte ühtegi makset tasunud, tuleb üldtingimuste p 2.1 ja 5.3, käenduslepingu ning seaduse alusel kostjalt välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 9 102.87 kr.
lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda
lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.
lg 1 sätestab et, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
lg 1 ls 3 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui
§-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega on antud juhul lepingu järgselt viivise määraks lepingu põhitingimustes sätestatud intressimäär ehk 32,51% võlgnetavalt summalt aastas. Üldtingimuste p 6.1 kohaselt maksab krediidisaaja krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti seoses krediidisaaja võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva krediidiandja õiguse teostamisega kantud kulude hüvitamisega viivitamisel krediidiandjale viivist seaduses sätestatud määras ning p 6.2 alusel lähtutakse viivise arvestamisel tegelikust päevade arvust kuus ja 365-päevasest aastast. Viivise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning tasumata viiviselt ja intressilt viivist ei arvestata. 2
käenduse, kohustuse rikkumise, solidaarvastutuse ja tarbijakrediidilepingut puudutavatele sätetele, palub hagejal kostjalt kui käendajalt välja mõista 61 214.55 kr, millest 38 775 kr moodustab tagastamata krediidisumma, 9102.87 kr sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 12 753.10 kr viivis ning 583.58 kr võla sissenõudmisega seotud kulud. Lisaks palub hageja kostjalt alates 24.04.2009.a kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja mõista viivis 32,51% tagastamata krediidisummalt aastas. Põhivõlgniku vastu on nõue rahuldatud käesolevale hagimenetlusele eelnenud maksekäsu kiirmenetluses 14.04.2009.a tehtud maksekäsu määrusega. Kostja seisukohad ja vastuväited, hageja seisukohad kostja vastuväidete osas Kostja poolt esitatud kirjaliku vastuse (tl 60-62, esialgset vastust (tl 56) kohus ei käsitle, kuivõrd see ei vastanud menetlusdokumentidele esitatavatele nõuetele) ja 04.01.2010.a seisukoha (tl 76-77) järgi tunnistab ta hagi osaliselt. Ta on tasunud hagejale kokku 13 000 krooni (maksekorraldused tl 79-83), millist summat põhivõlgnik temale tagastanud ei ole. Kostja ei vaidle vastu hageja põhinõude 38 775 krooni rahuldamisele solidaarselt tema ja 3
lg 1, 67 lg 1 ja § 145 on hagejal õigus nõuda tekkinud võlgnevust nii põhivõlgnik M. P. kui ka käendajalt M. M.. Seejuures märgib hageja, et võlgnevust ei nõuta sisse kaks korda eraldi, st asjas võib olla küll kaks täitedokumenti, kuid võlgnevus hageja ees on üks. Seega ei ole tegemist hageja rikastumisega vaid seadusest tuleneva õigusega kaitsata oma huve. Ühtki makset ei ole hageja hagiavalduse esitamise järgselt saanud. Samuti ei nõustu kostja esitatud viivisenõude ja –määraga, pidades viivisemäära 32,51% tühiseks tüüptingimuseks, kuna see kahjustab lepingupoolt ebamõistlikult. Kostja viitab
lg 1, § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 sätetele ning leiab, et viivisemäär peaks olema nõutava aja kohta vastavalt seadusele – 11% aastas. Kostja küll möönab, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad tarbijakrediidilepingus ette intressimäärana, kuid see ei välista viivise vähendamist
Kostja on töötu (tl 78) ning viivise määra tuleks mõistliku suuruseni vähendada. Hageja arvates jätab kostja tähelepanuta, et tulenevalt
lõikest 1, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
), kokku leppinud, et krediidisaaja maksab krediidiandjale intressi 32,51% krediidisummast aastas.
´i § 397 lg 1 esimene lause sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Seega on intressi maksmise kokkuleppe kehtiv, seaduslik ja põhjendatud. Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 tuleneb, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad
lg 1 ja
lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Praegusel juhul on pooled kokku leppinud 32,51% suuruses intressimääras aastas. Seega on hageja viivise nõue põhjendatud ja seadusega kooskõlas. Kohaldatav õigus, kohtu seisukohad Antud asjas puudub vaidlus selles, et hageja ja põhivõlgniku M.P. vahel sõlmiti tarbijakrediidileping
Samuti ei ole vaidlust võlgnetavate summade üle (v.a viivis, vt allpool), hageja on põhjendanud, miks ta on lugenud tasutud 13 000 kroonist 1700 krooni tasutuks võla sissenõudekuludena – selleks annab aluse lepingule kohaldatavate üldtingimuste p 2.5. ja
Kohus märgib, et
lg 1 kohaselt kohustub käendaja vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest tema võlausaldaja ees ning tema vastutus on
lg 2 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sealhulgas kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise, kahju hüvitamise eest, lepingu muutmise, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest.
§-le 65 lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kohus ei jaga kostja arvamust, et asja menetlemisel (seoses põhivõlgniku suhtes maksekäsu tegemisega) tekib hagejal võimalus rikastuda seaduslikult, kuna tal on kaks täitedokumenti. Hageja on esitanud oma nõude äsjanimetatud õigusnormide kohaselt mõlema vastutava isiku vastu kogu võlgnetava kohustuse osas ja teinud seda ühekordselt vastavalt
Kahe täitedokumendi olemasolu ei tähenda, et hagejal oleks seaduslik õigus kogu võlgnetava summa saamiseks kahel korral – kui selline olukord peaks tekkima, on tegemist alusetu rikastumisega ning hageja peaks enamsaadud summa tagastama. Hageja on kinnitanud, et senini ei ole pärast 20.10.2008.a makset saanud ta ühtki summat võlanõude katteks ja seega on tal endiselt õigus nõuda hagis nimetatud summasid solidaarvõlgnikelt. Kui kostja või põhivõlgnik maksab hagejale tekkinud võlgnevuse ära, ei pea makset mitte teinud isik enam kohustust hagejale täitma ja järgnevad juba solidaarvõlgnike omavahelised suhted vastavalt
Võlgnevusi ei ole hageja ees mitu, vaid üks. Seega puudub kohtu arvates alus käesolevas asjas lahendi tegemiseks kahe kostja suhtes – omal algatusel kohus kostjaid kaasata ei saa. Samuti on kostja tõstatanud vaidluse nõutava viivise summa ja määra osas. Kohus nõustub hageja viidetega Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, mille punktis 12 on öeldud: „Kolleegium leiab, et
lg 1 esimene lause viitab ka
Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad
lg 1 ja
lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.“ Samas punktis on viidatud ka sellele, et kokkuleppelise intressi(viivise)määra osas ei saa välistada selle vähendamist
Mis puutub kostja viidatud tüüptingimuste regulatsiooni ja intressimäära tühiseks lugemisse, siis ei pea kohus kostja sellekohaseid põhjendusi veenvateks. Asjas puudub sisuline vaidlus selles, et lepingus kokkulepitud intressimäär 32,51% aastas oli tüüptingimus.
lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Nagu kostja ise viitab, oli lepingu sõlmimise ajal seadusekohane aastaintressi määr 11%. Kohus ei leia, et võrreldes seadusekohase minimaalse aastaintressi määraga kokkulepitud ca 3-kordne intressimäär vastaks äsjanimetatud seadusesätte eeldustele. Nagu nähtub tarbijakrediidilepingule nr 0800029/35kt lisatud maksegraafikust (tl 12), anti põhivõlgnikule krediiti 50 000 krooni veidi enam kui kaheks aastaks tagasimakse kogusummaga (sh lepingutasu 500 krooni) 83 948.11 krooni, kusjuures lepingul ei olnud muid tagatisi peale kostja käenduse. Sellised laenu väljastamise asjaolud ei ole kohtu arvates aluseks väitele, et 5
lg 2 alusel vastuväiteid esitada) oleks ebamõistlikult kahjustatud või ei vastaks laenuleping headele kommetele. Käenduse kui väikseima võimaliku tagatisega (kindlasti on oluliselt kindlamaks tagatiseks vara pantimine) laenuleping, millega antakse mitmeks aastaks laenu kogusummas tagasimaksega ca 167% laenusummast, ei ole sellistele eeldustele vastav leping. Hageja ei ole tegutsenud lepingut sõlmides liigkasuvõtjalikult vm headele kommetele mittevastavalt, vaid taganud enda poolt väljaantud summa mõistliku äritegevuse raamides. Kohus ei näe ka alust viivise summa vähendamiseks.
lg 8 alusel saab kostja nõuda viivise vähendamist mõistliku suuruseni, kui see on ebamõistlikult suur, kusjuures arvestada tuleb kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit (
On küsitav, kas viivis, mis hagi esitamise seisuga moodustab põhivõlast ca 1/3, on ebamõistlikult suur. Viivis on tekkinud sellises suuruses eelkõige põhjusel, et ei põhivõlgnik ega temaga samaväärselt vastutav kostja ei ole pärast 20.10.2008.a tasunud võlgnevuse vähendamiseks midagi, samuti ei tehtud makseid 2008.a suvel, mil leping oli juba üles öeldud. Kokku on kostja tasunud põhivõlast alla veerandi, ja seda rohkem kui poolteise aasta jooksul alates lepingu ülesütlemisest, kusjuures põhivõla suurus ei ole miljonites kroonides, vaid kokku ca 4 keskmist palka. Asjaolu, et kostja on alates 16.11.2009.a töötu, ei saanud olla takistuseks kasvõi osaliseks võla vähendamiseks nimetatud ajaperioodi jooksul. Teiste kõrvalnõuete osas ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi täies ulatuses. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestatu järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Toomas Talviste Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.