KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Toomas Talviste Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht
- juuni 2010.a Pärnu Maakohtu Rüütli tänava kohtumaja kantselei kaudu Tsiviilasja number 2-09-15423 Tsiviilasi A.M. hagi R.M. vastu ühisvara jagamise nõudes Tsiviilasja hind 300 000 krooni Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja A.M., lepinguline esindaja Jelena Smorodina Kostja R.M., lepinguline esindaja vandeadvokaat Priit Tartu Kohtuistungi toimumise aeg
- juuni 2010.a RESOLUTSIOON Rahuldada A.M. hagi R.M. vastu osaliselt. Jagada poolte ühisvara ja jätta kostjale R.M.’le, (isikukood xxxxxxxxxxx) ½ mõttelist osa korteriomandist asukohaga Xxxxxxxxx xx-xx, Pärnu linnas, Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Pärnu maakonna kinnistusjaoskonna registriosa nr xxxxxx väärtuses 352 000 (kolmsada viiskümmend kaks tuhat) krooni, mis kehtiva kinnistusraamatu kande järgi kuulub A.M.’le (isikukood xxxxxxxxxxx). Välja mõista R.M.’lt A.M. kasuks rahaline hüvitus enamsaadud ühisvara arvel summas 176 000 (ükssada seitsekümmend kuus tuhat) krooni. Menetluskulude jaotus Menetluskulud, mis vastavad poolele R.M.lt väljamõistetud hüvitiselt tasutava riigilõivu suurusele, jätta R.M. kanda. Ülejäänud tasumata riigilõiv jätta A.M. kanda. Vastavasisulise määruse teeb kohus pärast käesolevas asjas kohtulahendi jõustumist TsMS § 179 lg 2 alusel. Muud menetluskulud jätta poolte endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Taotledes menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse. Edasikaebamise kord Asja sisu kirjeldus, esitatud nõuded, väited ja tõendid Tsiviilasi nr 2-10-15423 Hagejate nõuded, väited ja tõendid Kohtule esitatud hagiavalduse (tl 1-3) ning ning muude hageja menetlusdokumentide (tl 67-69, tl 84-86) ja kohtuistungil selgitatu kohaselt sõlmiti hageja A.M. ning kostja R.M. abielu xx xx xxxx. Pärnu Maavalitsuse Perekonnaseisu-osakonnas, mille kohta on tehtud kanne nr xxx (tõend tl 4). Pärnu Maakohtu
- jaanuari 2009.a otsusega tsiviilasjas nr 2-08-69232 lahutas kohus poolte abielu, otsus jõustus 19.02.2009.a (tl 5-7). Nimetatud menetluses poolte ühisvara ei jagatud. Nähtuvalt 29.11.2001.a hüpoteegi lõpetamise, korteriomandi ostu-müügi ja asjaõiguslepingust (tl 8-12), ostis hageja
- novembril 2001.a ½ mõttelist osa korteriomandist asukohaga Xxxxxxxxx xx-xx, Pärnu linnas. Kinnistusraamatusse on hageja nimele vastav kanne tehtud 29.11.2001.a kinnistamisavalduse alusel
- veebruaril 2002.a (elektroonilise registriosa väljatrükk tl 13). Seega on eelnimetatud korteriomandi ½ osa soetatud poolte abielu kestel ja on poolte ühisvara. Hageja hindab ühisvaraks oleva ½ korteriomandi osa turuväärtuseks 352 000 krooni (lähtudes kohtu määratud eksperthinnangust tl 116-132), kuid taotleb kohtul ühisvara jagamisel kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse printsiibist, kuna vaidlusolev ühisvara oli soetatud hageja lahusvara arvel. Nagu nähtub 12.06.1997.a korteri ostu-müügi ja pandilepingust (tl 14-17), on hageja ostnud xx xx xxxx. ehk enne hageja ja kostja abiellumist, korteri asukohaga xxxxxxxxx xx-xx, Pärnu linnas, mille näol oli tegemist hageja lahusvaraga. Enne abiellumist erastas hageja korteri juurde maad ning 14.06.1999.a kinnistamisavalduse alusel kanti korteriomand asukohaga xxxxxxxxx xx-xx, Pärnu linnas, kinnistusraamatusse. Korteriomand tekkis kinnistusraamatuse kandmisega xx xx xxxx.a (tl 18-19). - Xx xx xxxx.a korteriomandi ostu-müügi ja asjaõiguslepinguga müüsid pooled xxxxxxxxx xx-xx, Pärnu linnas asuva korteriomandi hinnaga 207 000 krooni (tl 20-23) ning müügist saadud raha eest ostsid Pärnu linnas, Xxxxxxxxx xx-xx asuva korteriomandist ½ osa hinnaga 157 500 krooni. Eeltoodust tulenevalt on poolte ühisvara täielikult soetatud hageja lahusvara arvel, mistõttu on hagejal õigus taotleda kohtul ühisvara jagamisel abikaasade võrdsuse printsiibist 100% võrra kõrvalekaldumist. Antud asjaoludel ning tuginedes perekonnaseaduse (PkS) § 14 lg 1, § 15 lg 1, § 18 lg 1 ja 2, § 19 lg 1, 2 p 3 ning lg 3 leiab hageja, et poolte ühisvaraks oleva ½ mõttelist osa korteriomandist tuleb jagada, jättes Pärnu linnas Xxxxxxxxx xx-xx asuva ½ mõttelist osa korteriomandist turuväärtusega 352 000 krooni kostja ainuomandisse ning kohustades kostjat maksma hagejale 300 000 krooni suurune rahaline hüvitus enamsaadud vara arvelt. Oma ettepaneku juures ühisvara jagamiseks lähtub A.M. eelkõige järgnevast: - Pärnus Xxxxxxxxx xx-xx asuv korter on koduks kostjale ja poolte ühistele lastele ning kostja ema V.B., kes on eelnimetatud korteri kaasomanik; - A.M. ei ela selles korteris alates 2008.a detsembrist ning elab oma vanematele kuuluvas korteris aadressil xxxxx-xxxx xxx-x, Pärnu linnas; - Korteriomandist ½ mõttelise osa jagamine reaal- või mõttelisteks osadeks oleks mõeldamatu; - Sama mõeldamatu oleks endiste abikaasade elamine ühes korteris. Kostja seisukohad, vastuväited ja tõendid, hageja seisukohad kostja vastuväidetele Kostja R.M. tulenevalt hagiavaldusele esitatud kirjalikust vastustest (tl 47-48), teistest menetlusdokumentidest (tl 80-81, tl 100) ja kohtuistungil selgitatust, hageja nõuet esitatud kujul ei tunnista. Kostja nõustub hageja poolt välja toodud faktiliste asjaoludega, et ½ mõtteline osa korteriomandist aadressil Xxxxxxxxx xx-xx, Pärnu linnas on poolte ühisvara ning et Pärnus 2
(6)Tsiviilasi nr 2-10-15423 xxxxxxxxx xx-xx korter oli käsitletav hageja lahusvarana, kuid ei leia sellegipoolest, et käesoleval juhul esineb alus abikaasade osade võrdusest kõrvalekaldumiseks. Eluruum asukohaga Pärnus xxxxxxxxx xx-xx vallasasjana osteti selleks, et hageja ja kostja saaksid elada koos ja omaette. Eluruumi hind oli 90 000 krooni. Eluruumi ostmiseks võtsid hageja vanemad laenu 50 000 krooni. Pooled elasid nimetatud korteris perekonnana kuni xx xx xxxx.., kandes abikaasade ühisvara arvelt kõiki korteri ülalpidamis- ja hoolduskulusid. Xx xx xxxx.a müüsid pooled korteriomandi 207 000 krooni eest, kusjuures ostu- müügi- ja asjaõiguslepingu osaline on ka kostja. Eelneva põhjal on korter kallinenud poolte abielu jooksul 117 000 krooni võrra. Kallinemine tuleneb turusituatsiooni muutusest, mitte sellest, et ühisvara väärtus oleks suurenenud hageja lahusvara arvel, mistõttu leiab kostja, et hagejal puudub alus täies ulatuses poolte ühisvara osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks. Kui aga siiski eeldada, et hagejal oleks õigus kõrvalekaldumist nõuda ja lähtuda sellest, et hageja nõuab kostjalt hüvitisena 300 000 krooni tasumist, leiab kostja, et ka temal on õigus taotleda poolte võrdsusest kõrvalekaldumise kohaldamist ning seda arvestades kostja enda ja poolte kahe lapse (tütar xxxxx, sünd. xx xx xxxxa ning poeg xxxxxx, sünd. xx xx xxxx.a) tähelepanu väärivat huvi. Nimelt kui hageja nõuab, et kostja talle hüvitaks korteriomandi ½ mõttelise osa väärtuse peaaegu täies ulatuses ja hageja poolt nõutud summas, tähendab see sisuliselt, et kostja koos lastega jääks ilma neile vajalikust eluruumist või eluks vajalikest rahalistest vahenditest. Madala palga ja aktsepteeritava tagatise puudumise tõttu ei anna kostjale laenu ükski pank. Isegi kui aga kostja laenu saaks, ei jääks tal laenu võimalikke tagasimakseid arvestades enam piisavalt vahendeid enda ja laste ülalpidamiseks ning vajalike kommunaalkulude tasumiseks. Kostja peab vajalikuks ka märkida, et hageja on lõpetanud lastele ülalpidamiseks kokkulepitud toetuse maksmise ning kostja on elatise väljamõistmiseks pöördunud kohtusse. Seega leiab kostja, et kuivõrd mõlemal poolel on võrdne õigus nõuda ühisvara osade võrdsusest kõrvalekaldumist, tuleb jagatav ühisvara jagada võrdsetes osades, millisel juhul nõustub kostja hageja poolt pakutud ühisvara jagamise viisiga (mitte aga hüvitise suurusega, vt allpool). Hageja selgitab, et Pärnus xxxxxxxxx xx-xx korter oli ostetud osaliselt hageja raha eest (40 000 krooni vääruses) ning hageja vanemate poolt laenatud 50 000 krooni eest (panga tõend tl 70). Nimetatud laen on pangale täies ulatuses tagastatud 25.07.1999.a. ehk enne poolte abiellumist ning seda hageja isiklike rahaliste vahendite arvelt. Nagu nähtub M.M. konto väljavõttest (tl 7172), on hageja ema 22.07.1999.a tasunud pangale tagasi 34 516.93 krooni laenulepingu lõpetamiseks. Õige on kostja väide, et alates abielu sõlmimisest kuni korteriomandi müümiseni (27.08.1999 29.11.2001) elasid pooled koos Pärnu linnas Xxxxxxxxx xx-xx asuvas korteris ja kandsid üheselt korteri kasutamisega seotud kulud. Kuid hageja arvates see asjaolu ei oma tähtsust käesolevas asjas ega mõjuta kuidagi müüdud korteriomandi väärtust ega abikaasade osade suurust. Eelnimetatud korteriomand oli müüdud 29.11.2001.a, seejuures ostu-müügi tehingu poolteks olid hageja (müüja) ja kostja (müüja abikaasa). Hageja leiab, et see asjaolu ei ole vastuolus hageja eelneva väitega, kuna korteriomand tekkis kinnisturaamatusse vastavasisulise kande tegemisega ehk xx xx xxxx., s.o abielu kestel. Seetõttu oli notar arvamusel, et tegemist on ühisvaraga ja küsis kostjalt kui müüja abikaasalt nõusoleku korteriomandi müümiseks, mis aga ei tähenda, et eelnimetatud ühisvara võimaliku jagamisel võiksid abikaasade osad olla võrdsed. Ka ei kuulu korteri turusituatsioonist tingitud väärtuse kasv jagamisele võrdsetes osades abikaasade vahel. Hageja leiab, et kostjal on piisavalt vahendeid laenu taotlemiseks, selle tagasimaksmise tagamiseks ning tagasimaksmiseks. Laenu taotlemisel arvestab pank taotleja sissetulekuid. Kostja palgatõendi alusel on tema netopalk ca 4302 krooni kuus (tl 87). Nagu nähtub Pärnu Maakohtu 16.11.200.a kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2-09-35598 (tl 88-89), mõisteti hagejalt 3
(6)Tsiviilasi nr 2-10-15423 kostja kasuks laste ülalpidamiseks välja elatis kokku 4350 krooni kuus. Peale selle saab kostja riigilt ka peretoetust 600 krooni kuus. Peale selle jääb ühisvara jagamisel hageja ainuomandisse ½ osa vaidlusalusest korteriomandist, millele on võimalik seada hüpoteek panga kasuks. KÜ xxxxxxxxx xx korteriarvete alusel (tl 90-91), on korteri kasutamisega seotud kulud on ca 1027 krooni kütteperioodil ja 680 krooni kütmata kuus, mis teeb keskmiselt 882 krooni kuus. Eeltoodu põhjal jääb hageja hinnangul kostjale piisavalt vahendeid nii laste ülalpidamiseks kui ka laenu tagasimaksmiseks. Kostja hinnangul jagataval mõttelisel osal kinnistust sisuliselt turuväärtus puudub (ei ole tsiviilkäibes), millest tulenevalt leiab kostja, et poolte ühise korteriosa väärtus on hinnanguliselt 150 000 krooni ning nõustub tasuma hagejale hüvitust summas 75 000 krooni. Kohaldatav õigus, kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused PkS § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvaraks. Abikaasade ühisvara võib PkS § 18 lg 1 järgi jagada pärast abielu lahutamist, kusjuures vaidluse korral teeb seda PkS § 18 lg 5 kohaselt kohus. Üldnormina (PkS § 19 lg 1) loetakse abikaasade osad ühisvara jagamisel võrdseks, kuid PkS § 19 lg 2 loetleb võimalikud juhud, mil kohus seda printsiipi eirata võib. Hageja poolt viidatud nimetatud lõike p 3 kohaselt võib seda teha juhtumil, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel, kostja on viidanud sama lõike punktile 1, mis lubab arvestada lapse või teise abikaasa tähelepanu väärivat huvi. PkS § 19 lg 3 sätestab, et abikaasade ühisvara jagamisel määratakse kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. Sama paragrahvi 4. lõike järgi tuleb ühele abikaasale välja mõista rahaline hüvitus, kui ühisvara jagamisel osutub teisele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks. Puudub vaidlus, et ühisvara koosseisu kuulub ½ mõtteline osa korteriomandist asukohaga Xxxxxxxxx xx-xx, Pärnu linnas, Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Pärnu maakonna kinnistusjaoskonna registriosa nr xxxxxx. Samuti puudub sisuline vaidlus selles, et nimetatud ühisvara peaks kohtulik jagamise tulemusena jääma kostjale ja temalt tuleks välja mõista hageja kasuks rahaline hüvitus PkS § 19 lõikest 4 ja ülalosundatud normidest lähtuvalt. Vaidlusalused on kaks küsimust: milline on jagatava ühisvara väärtus ja milline peaks olema kostja poolt hagejale makstav hüvitus. Ühisvara väärtuse osas määras kohus asjas kinnisvara hindamise ekspertiisi, millises määruses püstitati eksperdile küsimus, milline on kõnealuse korteri ½ mõttelise osas kohalik keskmine müügihind (turuhind) tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 mõttes lähtuvalt kinnisvarahindajate üldisest hindamismetoodikast ja –tavadest. Ekspert on oma vastuses (kokkuvõtte osa) toonud välja, et kogu korteri turuväärtus tervikuna on 704 000 krooni ning et selle ½ mõttelise osa hindamistulemus on 352 000 krooni. Eksperthinnangust lähtuvalt on võrdusandmetena kasutatud tehinguid samalaadsete korterite, mitte korterite mõtteliste osade, kohta. Selles mõttes on õige kostja hinnang, et vaidlusaluse ühisvara turuväärtust ehk harilikku väärtust TsÜS § 65 mõttes ei ole ekspert välja toonud. Samas on ekspert mõttelise osa hindamistulemuse kohta esitanud omapoolse kommentaari (enne kokkuvõtet, hinnangu lk 12), milles kinnitab järgmist: „Hindaja arvamusel on käesoleva töö käigus leitud korteri mõttelise osa hindamistulemus kasutatav alusena vara üleandmisel, vahetustehingutes ning hüvitisväärtuse kompenseerimisel kinnisvara omandiõiguse ja muude varaliste õiguste kitsendamisel.“ Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-102-05 (p 16) kaasomandi lõpetamise vaidluses märkinud järgmist: „Asjaõigusseaduse § 77 lg-st 2 ei nähtu üheselt, mida tähendab kaasomandi lõpetamisel asja ühele või mitmele kaasomanikule jätmisel talle kohustuse panemine "maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas". Kolleegiumi arvates tähendab selline kaasomandi lõpetamise viis, et kaasomandi osast ilma jäävatele kaasomanikele tuleb tagada täielik rahaline hüvitis oma omandiõiguse kaotamise eest (vt ka nt 4
(6)Tsiviilasi nr 2-10-15423 Riigikohtu
- detsembri
- a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04 (RT III 2005, 3, 27)). Selleks tuleb üldjuhul hinnata kaasomandis oleva asja väärtust tervikuna ja arvestada selle alusel välja kaasomaniku osa rahas tema mõttelise osa suuruse alusel. Lähtuda tuleb seejuures kaasomandis oleva asja kui terviku (praegusel juhul esmajoones korteri), mitte nt ainuüksi mõttelise osa, harilikust väärtusest.“ Kuivõrd jagatav ühisvara on ühisomand asjaõigusseaduse § 70 lg 4 mõttes, nimetatud vaidluses jagati kaasomandit (AÕS § 70 lg 3), mis aga mõlemad on ühise omandi liigid kogu AÕS § 70 tähenduses, on kohtu arvates nimetatud lahendis toodud põhimõtet võimalik rakendada ka ühisomandi puhul. Riigikohus on andnud mõista, et sõltumata asja turuväärtusest tuleb omandit kaotavale omanikule tagada võimalikult kohene ja õiglane hüvitis. Seda kinnitab ka põhiseaduse § 32 teine lause. Kohus on eeltoodu põhjal seisukohal, et ekspert on põhjendatult oma kommentaaris viidanud mõttelise osa hindamistulemuse aluseksvõtmisele kinnisvara omandiõiguse kitsendamisel (antud juhul kaotamisel) määratava hüvitisväärtuse osas. Seega leiab kohus, et jagatava ühisvara – ½ mõttelise osa korteriomandist - väärtuseks on eksperthinnangus esiletoodud 352 000 krooni. Kostja ei ole oma väidet 150 000-kroonise ühisvara väärtuse osas tõendanud. Nagu kohus juba ülalpool viitas, loetakse ühisvara jagamisel üldjuhul poolte osad võrdseks. Asjas puudub vaidlus selles, et ühisvaraks olev korteriomandi mõtteline osa soetati hageja lahusvara – korteri asukohaga Xxxxxxxxx xx-xx – arvel, kuivõrd nimetatud korteri müügihind oli suurem kui samal päeval ostetud ühisvaraks oleva korteriomandi mõttelise osa ostuhind (vastavalt 207 000 krooni ja 157 500 krooni). Vaidlust ei ole selles, et korteri Xxxxxxxxx xxxx soetati hinnaga 90 000 krooni ning sisuliselt midagi tegemata (turusituatsioonist tulenevalt) oli korteri müügi hetkeks tema hind nelja aastaga kallinenud rohkem kui kaks korda. Riigikohus on küll oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-38-07 (p 12) viidanud, et lahusvara arvel omandatud ühisvara turusituatsioonist tingitud väärtuse (keskmise turuhinna) oluline kasv on PkS § 19 lg 1 p 3 järgi aluseks, et vara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, samas ei pruugi selline faktiline olukord olla aluseks ühisvara võrdse jagamise printsiibi täielikuks (100%) eiramiseks hageja kasuks. Hageja seda tegelikult ei taotlegi, leides, et omandi kaotamisel peaks temale väljamõistetav hüvitis olema 300 000 krooni ehk ca 85%. Selline hüvituse suurus võiks olla mõistlik, kuid samas ei saa kohus mööda vaadata ka kostja taotlusest laste ja tema tähelepanu väärivast huvist lähtudes ühisvara jagamise võrdsuse printsiibist kõrvalekaldumiseks. Kohus leiab, et kostja sellesisulisi väiteid tuleb kahtlemata arvestada, sest: 1) tegemist on kostja ja poolte ühiste alaealiste laste elukohaga, kui kostja peaks hüvituse maksmiseks korteriomandi mõttelise osa müüma (kui see üldse õnnestub), siis ei ole tal lastega kuhugile minna; 2) sellise hüvituse summa maksmiseks ei ole kostjal võimalusi – hageja esitatud tõendid elatise suuruse, kostja sissetuleku ja eluasemekulude kohta selleks kindlasti alust ei anna. Hageja jätab tähelepanuta, et lisaks temalt kostja kasuks väljamõistetud elatisele (mis peab ja saab olla üksnes laste vajaduste katteks, mitte laenumaksete tasumiseks) peab ka kostja oma vahenditest lapsi toetama, eluasemekulusid katma ning seda silmas pidades ei võimalda kostja netosissetulek veidi üle 4000 krooni käesolevas majandusolukorras saada krediidiasutuselt vastavat laenu. Isegi kui kostja laenu saaks (nt võtab seda keegi teine ja kostja tasub laenumakseid) ei ole mõeldavad 300 000-kroonise laenu juures väiksemad kuumaksed kui 1500-2000 krooni, mis aga seaksid kostja ja tema kasvatada olevad lapsed väga raskesse majanduslikku olukorda. Seega leiab kohus, nõustudes kostjaga, et alused ühisvara jagamise võrdsuse printsiibist kõrvalekaldumiseks on käesoleval juhul olemas mõlemal poolel ja mõistlik oleks hüvituse määramisel lähtuda siiski ühisvara jagamise võrdsusest. Kuivõrd ühisvara väärtuseks luges 5
(6)Tsiviilasi nr 2-10-15423 kohus eelnevalt 352 000 krooni, siis tuleb hüvitusena hageja kasuks kostjalt välja mõista 176 000 krooni. Lõpetuseks peab kohus vajalikuks teha märkused ka kohtuotsuse võimaliku täitmise osas. Nimelt on Riigikohus oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-168-05 (p 14) viidanud, et juhtumil, kui kaasomand jääb ühele kaasomanikule kohustusega saadud osa välja maksta, tekib vastastikune kohustus ja seega saab omand kostjale üle minna samaaegselt tema rahalise kohustuse täitmisega täitemenetluse seadustiku § 21 kohaselt. Kohus leiab, et nimetatud põhimõte kehtib ka käesoleval juhul, s.t ühisomandi jagamise/lõpetamise olukorras. Kui kostjal puuduvad vahendid nõutava hüvituse maksmiseks, saab käesoleva otsuse täitmine olema eelnevast tulenevalt raskendatud, v.a juhtumil, kui pooled ei lepi kokku otsuse täitmise korras täitemenetluse käigus. Kohtumenetluses pooled nimetatud asjaoludel mõistlikule kokkuleppele jõuda ei suutnud. Menetluskulud Tulenevalt TsMS § 164 lg 1 sätetest jäetakse menetluskulud hagilistes abielu- ja põlvnemisasjades üldnormina poolte endi kanda. Hageja tõstatas kohtuistungil vaidluse sellest, et selline kulude jaotus ei oleks õiglane (hageja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, kuid need tuleks tahes-tahtmata menetluse järgselt riigi kasuks TsMS § 179 lg 1 alusel välja mõista) ja palus seda põhimõtet TsMS § 164 lg 2 sätetele tuginedes eirata, jagades tasutava riigilõivu poolte vahel võrdsetes osades. Hageja on töötu ja ta peab lastele kohtuotsuse alusel elatist maksma. Kohus leiab, et antud asjas kohtu tuvastatud asjaoludel ja ühisvara jagamise viisi ning hüvituse määratud jagunemist arvestades ei oleks õiglane jätta tasutav riigilõiv TsMS § 164 lg 1 alusel vaid hageja kanda. Hageja on töötu ja tõenäoliselt ei saa ta kostjalt nõutavat hüvitust kätte lähiajal, mis tähendab, et kohtusse pöördumine toob temale kaasa vaid kulutused. Kohus jätab seetõttu poole lõplikult määratud hüvitiselt (176 000 krooni) tasutavast riigilõivust kostja kanda, ülejäänud tasutav riigilõiv (hagihinna määras hageja ise 300 000 kroonile) tuleb aga maksta hagejal. Kohus mõistab nimetatud summad täpsete arvnäitajatega välja hiljem määrusega, pärast otsuse jõustumist, andes sellega ja hilisema määrusega pooltele piisavalt aega oma kohustus riigilõivu tasumise näol täita. Muud menetluskulud peale riigilõivu jätab kohus poolte endi kanda, mõlemad pooled omasid esindajat. Toomas Talviste Kohtunik 6
(6)