← Eesti

2-07-13243/43

Obsah (4)§ 2§ 3§ 4§ 38

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Kristel Pedassaar Otsuse tegemise aeg ja koht 19. jaanuar 2009, Kuressaare Kohtumaja Tsiviilasja number 2-07-13243 Tsiviila

§ 2

lg1kohaselt palk on tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest.

§ 3

lg2 kohaselt töötaja palgatingimused ja nende muudatused määratakse kindlaks töölepingus.

§ 4

lg1 – töölepingus kokkulepitud palgatingimusi on lubatud muuta ainult poolte kokkuleppel.

§ 38

alusel

kohaldamisel tööandja ja töötaja vahel tekkinud vaidlused lahendatakse individuaalse töövaidluste lahendamise seaduses ettenähtud korras. TLS§ 49 kohaselt on tööandja kohustatud muuhulgas maksma töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses, kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi . Töö- ja puhkeja seaduse § 2 lg3 kohaselt on tööajanorm seaduse, muu õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga määratud töötundide arv mingis kalendriajavahemikus. Sama seaduse § 14 lg1 kohaselt on tööandja kohustatud pidama kõigi töötajate tööaja arvestust. TLS § 70 alusel töölepingu tingimuste muutmine vormistatakse kirjalikult töölepingus. Muudatustele kirjutavad alla tööandja või tema seaduslik esindaja ja töötaja. Käeolevas asjas puuduvad andmed, et pooled oleksid töölepingu tingimusi kirjalikult muutnud. Kohus võtab töölepingu tõlgendamisel aluseks võlaõiguse üldpõhimõtteid VÕS § 29, mille kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse poolte ühisest tegelikust tahtest ja kui ühist tegelikku tahet ei ole võimalik kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii nagu mõistlik isik pidi sellest aru saama. Kuna hageja poolt töötatud töötunde kostja juures ei ole kohtus uuritud tõendite põhjal võimalik täpselt määrata, siis on kohus seisukohal, et antud vaidluse lahendamisel tuleb aluseks võtta poolte vahel kirjalikult sõlmitud töölepingus kokkulepitu. Kostja tööandjana ei ole järginud ka Töö- ja puhkeja seaduse § -s 14 lg1 sätestatud kohustust ja pidanud nõuetekohast tööaja arvestust. Töölepingu p-s 5 oli määratud, et hageja (töötaja) tööaja kestus on esmaspäevast reedeni 7 tundi päevas, laupäeval 5 tundi päevas, kokku 40 tundi nädalas. Tunnitasuks on 10, 5 EUR-i. Kui arvestada, et keskmiselt on ühes kuus neli nädalat, siis teeb see vastavalt Lepingule kuu töötundide arvuks, mille ulatuses tööandja pidi töötajat tööga kindlustama ja mille eest töötajal on õigus lepinguga sätestatud töötasu saada 160 tundi (4x40). Tunni tasuks oli 10.5 EUR-i, ehk tolle aja kursi järgi 164.29 krooni ja seega on hageja garanteeritud kuutasuks 160x164.29=26286.40 krooni. Eeltoodu alusel oli hageja Lepingu järgi õigustatud kuus saama töötasu summas 26286.40 krooni, ja 2005.a. augusti-, septembri-, oktoobri-, novembri-, detsembrikuu ning 2006.a. jaanuari- ning veebruarikuu , so. 7 kuu eest kokku 184004.80 krooni (7x26286.40). Töövaidluskomisjoni toimikus ja kohtule esitatud palgalehtede järgi on H. K.le makstud kostja poolt töötasu järgmiselt: 7 2005.a. August 111 töötunni eest 18236 krooni, september 110 töötunni eest 18072 krooni; oktoober 110 töötunni eest 18041 krooni; november 77 töötunni eest 12629 krooni; detsember 74 töötunni eest 12137 krooni; 2006.a. jaanuar 65 töötunni eest 10661 krooni; veebruar 13696 krooni: KOKKU 103472 krooni . Hagejale töölepingu järgi garanteeritud töötasu ja tegelikult väljamakstud töötasu vahe on 80532.80 krooni (184004.80-103472), millest tuleb maha arvestada hageja poolt jaanuarikuus 2006.a. 6 päeva haiguslehel oleku aega, so. 40 tundi, ehk 40x164.29 krooni = 6571.60 krooni. Kohus leiab, et põhjendatud on rahuldada hageja nõue summas 73961.20 krooni, millelt kuuluvad maha arvestamisele seadusega ettenähtud maksud (80532-6571.60). VÕS § 108 lg1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja 3 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Seoses hagi osalise rahuldamisega jäävad kostja menetluskulud tema enda kanda. Kostja kanda jäävad ka hageja menetluskulud, sh. õigusabikulud seadusega määratud ulatuses. TsMS § 174 lg 1 ja 2 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule K. Pedassaar Kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.