← Eesti

2-09-2564/6

Obsah (11)§ 164§ 167§ 396§ 76§ 101§ 397§ 113§ 43§ 41§ 94§ 158

Tsiviilasi nr 2-09-2564 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. märts 2009.a Jõgeva kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Ülle Raag Tsiviilasja number 2-09-256

§ 164

lg-le 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Nõude loovutamise lepingu alusel on hageja astunud võlausaldaja SMS Laen OÜ asemele.

§ 167

lg 3 kohaselt lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile. Hagimaterjalidest nähtuvalt andis SMS Laen OÜ kostjale laenu 2000 krooni 30 päevaks laenu tagasimaksmise tähtajaga hiljemalt 04.03.2007.a.

§ 396

lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 76lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

Kostja jättis maksekohustuse nõuetekohaselt täitmata.

§ 101

lg 1 p 1 kohaselt võib võlausaldaja võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral muu hulgas nõuda kohustuse täitmist. Sel alusel on hagi laenu põhiosa nõudes põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud hageja intressi- ja viivisenõue esitatud ulatuses.

(4)2

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled olid lepingus (punkt 4.2.2.) kokku leppinud laenu kasutusintressi, s.o tasu laenu kasutamise eest. Vastavalt lepingutingimuste punktile 4.2.2. (tl.9) oli laenu intressimääraks kokku lepitud 27,5 % laenu perioodiks, s.o 0,92 % päevas laenu summast, ehk laenu õigeaegsel tagasi maksmisel laenu saaja poolt laenuandjale 550 krooni.. Hageja on arvestanud intressi laenu väljastamise päevast (02.02.2007.a.) kuni 28.07.2008.a.

§ 397sätestab, et intress arvestatakse ja tuleb tasuda iga kalendriaasta lõpul.

Kui laen tuleb tagastada enne aasta lõppu, tuleb intress tasuda laenu tagasimaksmise ajal. Nimetatud sättest tulenevalt lõpeb intressi maksmise kohustus alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Seega intressi maksmise kohustus lõpeb laenulepingu lõppemise korral. Laenuleping lõppes 04.03.2007.a., seega ei ole hagejal õigust nõuda suuremat intressi kui 550 krooni. Kui laenusaaja ei täida laenulepingu lõppemisel laenusumma tagasimaksmise kohustust, asendub intressikohustus viivisemaksmise kohustusega. Kostja rikkus laenulepingut ja ei tagastanud laenusummat lepingus ettenähtud tähtajaks.

§ 101

lg 1 p 6 näeb ette, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja muu hulgas rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingu punkt 13 näeb ette, et kui laenusaaja ei tee lepingu alusel saadud laenu tagasimakset tähtaegselt, siis on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivist 0,5 % kalendripäevas. Aasta kohta arvestatuna on see 182,5% aastas. Kohus leiab, et viivisemäär sellises ulatuses on ebamõistlikult suur ja sellekohane kokkulepe on tühine.

§ 43

lg 2 p 5 sätestab, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

§ 41

järgi: Kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Seega, kuna kokkulepitud viivisemäär on

§ 43

lg 2 p 5 alusel tühine, siis

§ 41

kohaselt asub tühise tingimuse asemele seadusest tulenev regulatsioon, käesoleval juhul

§ 113

lg-s 1 toodud viivise seadusjärgne määr.

§ 94

lg 1 näeb ette, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Viivise määr

§ 94lg 1 kohaselt oli alates 01.01.2007.a.

kuni 30.06.2007.a. 10,5 % aastas ja alates 01.07.2007.a. kuni 28.07.2008.a. 11 % aastas. Kostjalt tuleb välja mõista viivis perioodi eest 05.03.2007.a. kuni 30.06.2007.a. (0,02876% päevas) (2000 x 0,2876% x 118) 678,74 krooni ja alates 01.07.2007.a. kuni 28.07.2008.a. (0,03 % päevas) (2000 x 0,03% x 394) 236,40 krooni. Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi tasumist.

§ 158

lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Laenulepingu punkt 14 (tl.12) näeb ette, et kui laenusaaja rikub ühte või mitut lepingust või seadusest tulenevat kohustust laenuandja ees, siis on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt leppetrahvi kuni 50 % ulatuses kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenust. Kostja rikkus laenu tagasimaksmise kohustust, ei täitnud seda

(4)3 nõuetekohaselt, seega on leppetrahvi nõue pool tagasi maksmata laenust, s.o 1000 krooni põhjendatud. Samuti on põhjendatud nõude sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise nõue. Kostja maksekohustust ei täitnud ja hageja on saatnud kostjale nõudekirju ja esitanud kohtule hagiavalduse.

§ 101

lg 1 p 2 kohaselt on võlausaldajal võlgniku poolt kohustuse rikkumisel muu hulgas õigus nõuda kahju hüvitamist. Laenulepingu tingimuste punktis 12.2.

  1. (tl.12) on pooled kokku leppinud, et juhul, kui laenuandja on nõudeõiguse loovutanud, siis nõudekirja väljastamisel laenusaajale on leppetrahv 150 krooni ja punkti 12.2.
  2. kohaselt on korduva nõudekirja väljastamisel laenusaajale leppetrahv 200 krooni. Lepingu punktis 12.2.
  3. on pooled kokku leppinud, et hagiavalduse esitamisel kohtule peale laenu tähtaega tasub laenusaaja muu hulgas hagiavalduse koostamise kulud 1000 krooni. Seega on põhjendatud nõudekirjade saatmise ja hagiavalduse koostamise kulu nõue kokku summas 1500 krooni ja see tuleb rahuldada. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg.1 sätestab: hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesoleval juhtumil on hagi rahuldatud osaliselt, s.o. 30% ulatuses ( 5965.14 moodustab 30% summast 19560.28). Kohus leiab kohtukulud tuleb pooltel kanda võrdsetes osades, s.o. kostjal suuremas ulatuses kui võrdeliselt hagi rahuldamata jätmise ulatusega, kuna kostja oma kohustuste rikkumisega on põhjustanud kohtuskäimise. Seega tuleb kohtukulud 50% ulatuses kanda kostjal ja 50 %ulatuses hagejal. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 näeb ette, et hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Kuna tagaseljaotsuse tegemist ei ole taotletud, ei tee kohus tagaseljaotsust. Seetõttu puudub kohtul alus menetluskulude kindlaksmääramiseks TsMS § 1741 lg.1 alusel. Ü.Raag Kohtunik

(4)4

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.