KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Kristel Pedassaar Otsuse tegemise aeg ja koht 23. märts 2012.a., Kuressaare linn Tsiviilasja number 2-07-52693 Tsiviilasi O

§-dest 76, 396 lg1 ja 141 lg1 ning TsMS § 162 lg1 kostjalt (tema õigusjärglaselt) välja mõista hageja kasuks: 1) Võlgnevus 200000 (kakssada tuhat) krooni ehk 12782,33 eurot ; 2) Intressid summas 39919.00 krooni, ehk 2551.29 eurot; 3) Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivis 39775.00 krooni, ehk 2542.09 eurot; 4) Viivised kohtuotsuse täitmiseni suuruses 0,5% tasumata põhinõudelt; 5) Jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja on tasunud hagiavalduselt riigilõivu 10250 krooni ehk 655.09 eurot (tl.15). Vastavalt laenulepingule anti Rein Õue’ le rahalist laenu 200 000 krooni, mis tuli tagastada 18.12.2004.a. Lisaks kohustus R Õ tasuma laenu kasutamise eest intressi 25% laenu jäägilt kalendriaastas. Vastavalt

§ 101

lg1 p6 on võlausaldajal õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivist. Pooled on kokku leppinud laenulepingus nr 117-03, et viivisemääraks on 0,5% päevas. Seisuga 14.12.2007.a. on nõude suurus järgmine: Põhinõue 200 000 krooni. R Õl oli kohustus tasuda laenu kasutamise aja eest, so. 18.12.2003.a. kuni 18.12.2004.a. summas 50 000 krooni, R Õ on tasunud intresse 10081 krooni, mistõttu intressinõude jääk 39 919 krooni. R Õl lasus kohustus tagastada 200 000 krooni 18.12.2004.a., mida ta aga ei ole teinud. Seega on hagi esitamise ajaks, so. 14.12.2007.a. viivitatud tasumisega kokku 1091 päeva. Lepingus on pooled kokku leppinud viivise määraks 0,5% päevas iga viivitatud päeva eest, mistõttu on viiviste summa kokku 1 091 000 krooni (1091x200 000x0,5%). Tulenevalt

113 lg6 on viivised arvestatud üksnes põhinõude tagastamisega viivitamise eest. Lähtudes hea usu põhimõttest nõuab hageja hagiavalduses viiviseid ühes suuruses põhinõudega, mis on 200000 krooni. R Õ on tasunud 24.11.2006.a. viiviste katteks 160 225 krooni, seega on viiviste nõue kokku 39775 krooni.

§ 141

lg1 alusel taotleb hageja ülalnimetatud summade välja mõistmist käendajalt M Õlt (tema õigusjärglaselt R Õlt). 20. veebruaril 2009.a. on hageja esitanud kohtule kirjaliku haginõude täpsustuse (tl.29-31). 13.02.2009.a. on kostja õigusjärglase R Õ poolt laekunud hageja arvelduskontole kaks makset:   40 000,00 krooni (2556.47 eurot), selgitusega “põhivõla lõppmakse nõude loovutamise leping 20.11.2006.a.” 138 679,00 krooni (8863.20 eurot) selgitusega “kõrvalnõuded nõude loovutamise leping 20.11.2006.a.” Lähtudes nimetatud maksetest ja makse selgitustest peab hageja vajalikuks täpsustada tsiviilasjas esitatud nõudeid. Poolte vahel puudub kokkulepe milliste kohustuste täitmiseks arvestatakse kohustuse täitmist kui kohustuse täitmine ei ole täielik ja ei kata kõiki kohustusi.

§ 88

lg 1 annab sellisel juhul võlgnikule õiguse määrata millise kohustuse katmiseks vastav täitmine arvestada.

§ 88

lg 4 kohaselt peab võlgnik määrama millise kohustuse ta täitis mõistliku aja jooksul peale kohustuse täitmist. Poolte kohustused on tekkinud 18.12.2003.a. sõlmitud laenulepingust ja käenduslepingust. Nimetatud lepingu alusel täidetud kohustuste osas ei ole võlgnik kuni 13.02.2009.a. teostatud makseteni märkinud milliste kohustuste katteks tuleb ülekantud rahalised vahendid lugeda. Hagi koostamisel on hageja lähtunud

§ 88lg 8 ja arvestanud 24.11.2006.a.

laekunud 160 225,00 krooni kõrvalnõuete katteks. 13.02.2009.a. teostatud maksetes on võlgnik makse selgitustes väljendanud oma seisukohta

§ 88

lg 1 tulenevalt, mistõttu tuleb nimetatud kohustuste täitmist arvestada vastavalt võlgniku poolt märgitule. Hageja täpsustatud nõuded on järgmised: Põhinõue Hageja palus esitatud hagis välja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõla 200 000,00 krooni ehk 12782.33 eurot. Hagi esitamisel oli 24.11.2006.a. laekunud 160 225 krooni ehk 10240.24 eurot kooskõlas

§ 88lg 8 arvestatud võlausaldaja poolt kõrvalnõuete (viivitusintressi) katteks.

Kuna võlgnik ise ei olnud märkinud, millise kohustuse täitmiseks nimetatud summa on määratud kasutas võlausaldaja

§ 88lg 4 ja lg 8 toodud õigust ja arvestas nimetatud summa viivitusintressi katteks.

Põhinõuet on võlgniku poolt vähendatud alles 13.02.2009.a. teostatud maksega ja seda 40 000,00 krooni ehk 2556.47 euro võrra. Seega on põhivõla jääk peale 13.02.2009.a. teostatud makset 160 000,00 krooni ehk 10225.86 eurot. Intressi ja viivise nõue Võlgniku poolt 13.02.2009.a. teostatud makse summas 138 679,00 krooni selgitusega “ kõrvalnõuete katteks” on mitmeti mõistetav ja võlausaldajal puudub selgus millise kõrvalnõude katteks vastav summa on tasutud. Tulenevalt

§ 88

lg 4 arvestab võlausaldaja nimetatud summa täielikult sissenõutavaks muutunud viiviseintressi katteks, mistõttu ei mõjuta 13.02.2009.a. teostatud makse hagis esitatud intressinõuet. Hagis palus hageja välja mõista kostjalt hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivised summas 39 775,00 krooni ning viivise suuruses 0,5 % põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Hagi esitamisest ( 17.12.2007.a. ) kuni põhinõude osalise täitmiseni 13.02.2009.a. on kostja viivitanud kohustuse täitmisega 423 kalendripäeva. Viiviste summa nimetatud aja eest kokku on 423 000,00 krooni ( 423* 200 000*0,5%). Tulenevalt

§ 88lg 4 arvestab hageja s.t.

võlausaldaja 13.02.2009.a. laekunud 138 679,00 krooni viiviste katteks, mis on tekkinud hagi esitamisest kuni 13.02.2009.a. Arvestades 13.02.2009.a. kõrvalnõuete katteks laekunud summat ja samaks kuupäevaks sissenõutavaks muutunud viiviste summat on hagi esitamisest kuni 13.02.2009.a. tekkinud ja sissenõutavaks muutunud viiviste jääk 284 321,00 krooni ehk 18171.42 eurot. ALTERNATIIVNE NÕUE Juhul, kui kohus leiab, et 24.11.2006.a. teostatud makse tuleb arvestada põhivõla katteks (mida hageja ei mööna) esitab hageja oma rahalise nõude alternatiivselt. Juhul, kui kohus loeb 24.11.2006.a. teostatud makse põhivõla katteks, siis 13.02.2009.a. teostatud 40 000,00 kroonise maksega on põhinõue tasutud. Samas oli sellisel juhul põhinõue tasumata summas 40 000,00 krooni ajavahemikul 24.11.2006.a. kuni 13.02.2009.a. seega 811 päeva. Lähtudes lepingust tulenevast viivisemäärast oleks sellisel juhul viiviste kogusumma olnud seisuga 13.02.2009.a. 162 200 krooni ( 40 000*811*0,5%). Laenulepingust tuleneva kohustuse sissenõutavaks muutumise ajast s.o. 18.12.2004.a. kuni 24.11.2006.a. oleks viivitus olnud 706 päeva ja viivist suurus 706 000,00 krooni ( 706*200 000*0,5%). Kuna hageja vähendas hagis hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viiviste suurust 200 000,00 kroonini, siis oleks seisuga 13.02.2009.a., kui toimus kõrvalnõuete tasumine, viiviste suurus kokku 362 200,00 krooni ( 162 000+200 000). Hageja arvestab alternatiivnõude puhul 13.02.2009.a. sissenõutavaks muutunud viivistest maha 13.02.2009.a. kõrvalnõuete katteks laekunud 138 679,00 krooni ning 13.02.2009.a. sissenõutavaks muutunud viiviste jääk oleks seega 223 521,00 krooni. Tasumata intresse 13.02.2009.a. teostatud makseid ei mõjuta. Lähtudes ülalöeldust ja

§ 88lg 4 ja lg 8 ning Ts

MS § 376 lg 4 p 2 Palub hageja:

1. välja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevus 160 000,00 krooni ehk 10225.86 eurot;
2. välja mõista kostjalt hageja kasuks intressid summas 39 919,00 krooni ehk 2551.29 eurot;
3. välja mõista kostjalt hageja kasuks hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivised summas 39 775,00 krooni ehk 254.09 eurot;
4. välja mõista kostjalt hageja kasuks sissenõutavaks muutunud viivised seisuga 13.02.2009.a. summas 284 321,00 krooni ehk 18171.42 eurot;
5. välja mõista kostjalt hageja kasuks viivised 0,5 % põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni;
6. alternatiivselt, kui kohus leiab, et põhinõue on täidetud 24.11.2006.a. ja 13.02.2009.a. maksetega palub hageja: 6.
7. välja mõista kostjalt hageja kasuks tasumata intressid summas 39 919,00 krooni ehk 2551.29 eurot; 6.
8. välja mõista kostjalt hageja kasuks seisuga 13.02.2009.a. sissenõutavaks muutunud kuid tasumata viivised summas 223 521,00 krooni ehk 14268.34 eurot;
9. jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja on lisanud hagiavaldusele tõenditena: laenulepingu nr.117-03 koopia (tl.9); 18.12.2003.a. sõlmitud käenduslepingu koopia (tl.10); tsessioonlepingu 20.11.2006.a. koopia (tl.11). Hageja on seisukohal, et sõlmitud laenulepingu näol ei ole tegemist tarbijakrediidiga vaid tegemist on majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud laenulepinguga ja käenduslepingus on määratud käendaja vastutuse piirsumma (tl. 71-72). Kostja vastuväited (tlk.42; 62-64, 96-99 )
10. Kostja leiab, et tegemist on tarbijakäendusega (lepinguga)
12. hageja õiguseellane oli Maaelu Edendamise Hoiu-laenuühistu, kelle üheks tegevusalaks oli laenu andmine oma liikmetele. Seega tuleb Maaelu Edendamise Hoiu-laenuühistut pidada isikuks, kellele laenu andmine on tema majandus ja kutsetegevus. 1.
13. laen anti eraisikule R Õ’ le „käibevahenditeks“ (laenulepingu lk 1 keskel). 1.
14. laenu (saadud 177 900 krooni – miks summa selline on selgub punktis 2.3.) kulutas R Õ kostjale teadaolevalt oma isikliku hobi – motosõidu tarbeks. Asja materjalides olevad pangaväljavõtted näitavad raha kandmist, ning adressaatidega puudub algsel käendajal igasugune seos. 1.
15. kõnealust laenusuhet käendanud M Õ ei omanud seetõttu mingit isiklikku suhet kõnealusesse saadud laenurahasse, tema ei saanud ei otsest ega kaudset kasu kõnealusest rahast, ega saanud selle kulutamist mingilgi määral kontrollida. Eelnevast tulenevalt tuleb M Õ sõlmitud käenduslepingulist suhet pidada tarbijakäenduseks. 1.
16. tarbijakäenduse puhul on oluline määrata kindlaks lepingus vastutuse rahaline maksimaalmäär, vastasel korral muutuks käendusleping § 143 lg 2 kohaselt tühiseks. Rahalise vastutuse maksimaalmäära tähtsust tarbijakäenduslepingute puhul on rõhutanud ka riigikohus oma lahendis nr 3-2-111-
17. 1.
18. asjassepuutuvaks peab kostja ka argumenti, et varasemas kohtupraktikas on sarnaste tarbijakäenduslepingute puhul olnud kohtute seisukoht (Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumaja nt kohtunik Kai Härmand 07.03.2011 tsiviilasjas nr 2-10-28578 toimunud kohtu korraldaval istungil) järgmine /...Võlakaitseseadusega tehtavate muudatustega jõustub ka võlaõigusseaduses muudatus, et kõik füüsilise isiku käendused on käsitletavad tarbijakäendusena, isegi siis, kui käendajaks on juhatuse liige. Kohus ei näe võimalust, et vaid kuu enne seaduse muutust, võiks asuda teistsugusele seisukohale.../ kõnealuse seisukohaga andis kohus mõista, et 05.04.2011 kehtima hakkava Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitseseaduse § 48 p 3 muudatus on sama seaduse rakendussätete § 51 kohaselt tagasiulatuv ning seega alates nimetatud kuupäevast pole vaja kohtutel hinnata, kas varasemalt oli tegemist tarbijakäenduste puhul tarbijasuhtega või mitte. Kui on käendajaks füüsiline isik - on automaatselt tegemist tarbijakäendusega. 1.
19. M Õ käenduslepingus on vastutuse rahaline maksimaalmäär piiramata. Käenduslepingu p 2 kohaselt vastutab käendaja antud laenu 200 000 krooni ja laenuintresside mittetähtaegse tagastamise korral Laenusaaja poolt kogu laenusuma, intresside ja leppetrahvi (viivise) ulatuses vastavalt laenulepingu tingimustele. Sellisest sõnastusest ei selgu vastutuse rahaline maksimaalmäär.

§ 14

. lg 2 kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Seega on leping, mille alusel hageja on nõude esitanud kostja vastu – tühine.

1. Juhul kui tegemist ei oleks tarbijakäendusega, tuleks arvestada alljärgnevaga: 2.
2. Hageja palus esitatud hagis välja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõla 200 000,00 krooni. Hagi esitamisel oli 24.11.2006.a. laekunud 160 225 krooni. Kostja, erinevalt hagejast, on seisukohal, et hagejal puudus õigus arvestada laekunud summa kõrvalnõuete (viivitusintressi) katteks. 160 225 krooni laekus R Õ pankrotimenetlusest. Hageja õiguseellase nõude aluseks oli 18.detsembril 2003.a sõlmitud laenuleping nr 117-
3. Tasumata laenu jääk oli pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosoleku ajal 26.08.2005 täpselt 200´000.- krooni, intress 47´325.- krooni ning viivised 155´018.- krooni. Arvestades asjaolu, et võlausaldaja oli viiviseid arvestanud intressilt, samuti polnud laenu tagastamise graafik allkirjastatud võlgniku poolt, laenulepingus puudub võla tagastamise tähtaeg ning viivise suurus ei ole kooskõlas

§ 415

lg 1, leidis haldur, et viiviste nõue on antud juhul põhjendamatu ning vaidles nõudele osaliselt vastu, summas 155018.- krooni. 26.08.2005 R Õ pankrotimenetluses leidis tunnustamist hageja õiguseellase nõudest vaid osa nimelt otsustati lugeda Maaelu Edendamise Hoiu - laenuühistu I järgu nõue osaliselt tunnustatuks summas 247´325.- krooni. Nimetatud summa koosnes kahest osisest: põhivõlast (200 000 krooni ) ja intressist (47325 krooni). Seega hageja nõude katteks tasutud summa 160 225 krooni sai olla tasutud vaid põhivõla ja intressi katteks, kuivõrd tasujaks olev pankrotihaldur pankrotimenetluses vaid neid nõudeid tunnustas. Hageja õiguseellane ei vaielnud ka sellisele tunnustamisele vastu. Ülalkirjeldatud olukord ei võrdsustu hageja poolt viidatud

§ 88

lg 4 ja lg 8 reguleeritud olukorraga, sest nii haldur, võlausaldaja, kohus kui ka võlgnik teadsid, millise kohustuse katteks summa üle kanti, selle ülekande sisustas nõuete kaitsmise koosolekul otsustatu, millise kinnitas lõppastmes ka kohus määrusega.

§ 149

lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Seega, kui põhivõlgnikul on võimalik esitada vastuväide, väites põhivõla tasumist pankrotivarast summas 160 225 krooni, on sama vastuväite õigus ka käendajast kostjal. Seda väidet võib esitada kostja ka juhul, kui põhivõlgnik on sellest loobunud. Seega on tasutud summa 160 225 krooni tasutud põhivõla arvelt. 2.

1. Põhinõuet on võlgniku poolt vähendatud alles 13.02.2009.a. teostatud maksega ja seda 40 000,00 krooni võrra. Kostja nõustub hageja väitega selles, et tasutud 40 000 krooni tasuti samuti põhivõla katteks. Selliselt oli seisuga 13.02.2009 tasutud kogu põhivõlgnevus ning kõrvalnõuete eest kokku (225 + 138679 = ) 138 904 krooni. Alternatiivse hagi täpsustuse esitamisega on hageja ka ise seda olukorda tegelikkuses võimaliku olukorrana ette näinud. 2.
2. R Õ pankrotimenetlusse esitatud hageja õiguseellase nõudeavaldusest selgub, et selleks, et laenu üldse saada, pidi R Õ astuma Hoiu-laenuühistu liikmeks. Nõudeavalduse kohaselt oli liikmeks astumise tasu 100 ja osamaks 20 000 krooni. Liikmeks astumise tasu 100 krooni, osamaks 20 000 krooni ja laenu vormistamise tasu 2000 krooni arvestati maha koheselt laenu väljamaksmisel. Seega sai R Õ reaalselt laenu kätte üldse (200 000 -100-20000-2000=) 177 900 krooni. Kui vaadata kui palju on pidanud R Õ ja tema käendaja õigusjärglased kõnealuse laenu eest kokku JUBA tasuma siis selgub alljärgnev: Laenu saamisel tasuti juba 22 100 krooni, hagiavalduses on omaks võetud, et intressi on tasutud juba 10 081 krooni, pankrotimenetlusest laekus 160 225 krooni, kostja on tasunud 40 000 krooni ja 138 679 krooni. Seega on hageja ja tema õiguseellane saanud kõnealuse laenu 200 000 kasutamise eest reaalset raha tänaseks kätte kokku 371 085 krooni. Arvestades, et algne laenuvõtja (kostja isa) läks suuresti tänud sellelesamale laenule füüsilisest isikust pankrotti, arvestades, et sama laenuvõtja käendaja (kostja ema) nõuete sissenõudmise ajal suri - seega kokkuvõtvalt arvestades kostja jaoks just kõnealuse võlaga kaasnenud raskeid asjaolusid, samuti neid asjaolusid kõrvutades reaalselt juba tasutud summaga, palub kostja kohtul kooskõlas

§ 113

lg 8 ja § 162 vähendada kõrvalnõudeid, viivist ja intressi kuni reaalselt tasutud summani, selliselt, et kostja enam hagejale midagi ei võlgne. Eelnevast tulenevalt ning tuginedes

§ 143lg 2 palub hageja 1.

hagi jätta tervikuna rahuldamata 2. menetluskulud jätta hageja kanda. 06.03.2012.a. kohtule esitatud täiendavas seisukohas on kostja veelkord rõhutanud tarbijakäendusega seotud kohtupraktikat, mis on menetluse algusest kuni tänaseni tublisti täienenud (tl.107). Riigikohtu praktika (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-126-09) kohaselt kohustub

§ 142

lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja

§ 145

lg 1 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

§ 143lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija.

Sama paragrahvi lõike 2 järgi on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse maksimumsummas.

§ 34

järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Tarbija mõistet täiendab tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1, mille kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Kuna surnud M Õ käendas eraisikuna teise eraisiku R Õ laenu on tegemist puhta tarbijakäendusega, mil tulnuks käenduslepingus ära määrata käenduse maksimumsumma. Seda tehtud ei ole. Leping on tühine. Tõendid, mida kohus on uurinud Hageja poolt esitatud tõendid: -Laenuleping nr 117-03 – millest nähtub, et Maaelu Edendamise Hoiu-laenuühistu (edaspidi HLÜ) ja R Õ sõlmisid laenulepingu summale 200000 Eesti krooni. Laenuotstarve käibevahenditeks, intressimäär 25% aastas. R Õle laenusaajana oli määratud laenu kasutamise ajaks 18.12.2004.a. Laenu tagastamise tähtajad vastavalt graafikule, tagatiseks on seatud hüpoteek kinnistule summas 350000 krooni (tl.9); -18.12.2003.a. Maaelu Edendamise Hoiu-laenuühistu ja M Õ vahel sõlmitud käenduslepingut, mis kuulub HLÜ ja R Õ vahel sõlmitud laenulepingu nr117-03 juurde (tl.10). Käenduslepingu alusel kohustus käendaja M Õ vastutama HLÜ ees HLÜ poolt antud laenu 200000 krooni ja laenuintresside mittetähtaegse tagastamise korral Laenusaaja poolt kogu laenusumma, intresside ja leppetrahvi (viivise ulatuses vastavalt laenulepingu tingimustele. Käendusleping kehtib alates käenduslepingu sõlmimisest kuni laenulepingust ja selle täiendustest tulenevate kohustuste täitmiseni HLÜ ees kas laenusaaja või käendaja poolt; -Tsessioonlepingut (nõude loovutamise lepingut), mille kohaselt HLÜ on 20.11.2006.a. loovutanud oma nõude R Õ ja käendaja M Õ vastu Maja Kagus OÜ-le (tl.11); -OÜ Maja Kagus Äriregistrikaarte, uus ärinimi HansaPlasti OÜ

§-s 34 tähendatud isikuna-tarbijana, käendusleping ei seondu tema iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Kuna käenduslepingus ei ole kokkulepitud käendaja vastutuse maksimumsummat, siis on käendusleping

§ 143lg2 järgi tühine.

Hageja on vastupidisel seisukohal. Laenulepingu nr117-03 järgi on Maaelu Edendamise Hoiu-laenuühistu andnud R Õle laenu 2003.a. käibevahenditeks 200000 krooni. Laenu kasutamise aeg 18.12.2004.a. Laenu tagastamise tähtaja kohta on lepingus märgitud vastavalt graafikule kooskõlas võlakohustusega, mis on lepingu lahutamatuks lisaks. Laenulepingu lisaks olevat allkirjastatud tasumise graafikut kohtule esitatud ei ole. Seega asub kohus seisukohale, et laenu tagastamise tähtaeg ja kord on lepinguga täpselt määramata. Hageja on lugenud laenu tagastamise tähtajaks 18.12.2004.a. Vastavalt HLÜ ja füüsilise isiku M Õ vahel sõlmitud käenduslepingule 1812.2003.a. on käendaja M Õ andnud kohustuse vastutada HLÜ ees HLÜ poolt antud laenu 200000 krooni ja laenuintresside mittetähtaegse tagastamise korral Laenusaaja poolt kogu laenusumma, intresside ja leppetrahvi (viivise) ulatuses vastavalt laenulepingu tingimustele. Käenduslepinguga ei ole seega määratud füüsilisest isikust käendaja vastutuse maksimummäära konkreetses arvulises suuruses. Kohus leiab, et käenduslepingu p.-i 2 sõnastusest tuleneb, et käendaja on kohustunud vastutama laenuandja poolt antud laenu eest ja laenu intresside mittetähtaegse tagastamise korral Laenusaaja poolt kogu laenusumma, intresside ja leppetrahvi (viivise) ulatuses vastavalt laenulepingu tingimustele, so. käendaja vastutab võlausaldaja ees üksnes juhul kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Põhivõlgniku R Õ pankrot on väljakuulutatud 06.04.2005.a. kohtuotsusega. Võlausaldaja HLÜ on oma nõude esitanud põhivõlgniku R Õ pankrotimenetluses. Pankrotiseaduse § 35 lg1 p6 alusel lõpetatakse pankroti väljakuulutamisel intressi ja viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt. Laenusaaja –võlgniku R Õ pankrot on väljakuulutatud 06.04.2005.a. Pärnu Maakohtu otsusega (tsiviilasi nr 2-05-24910). Pankrotimenetluses tunnustati HLÜ nõudest 247325 krooni, millest 200000 krooni oli põhivõlg ja 47325 krooni intress. R Õ pankrotimenetluses on võlausaldaja ees põhivõlgniku pankrotivarast enne hagi esitamist laekunud laenuandjale (võlausaldajale) 160 225 krooni, pankrotimenetluses jäi HLÜ-l saamata tunnustatud nõudest 247 325 Eesti krooni 87100 krooni. Seega on juba enne hagi esitamist põhivõlgniku varast hüvitatud HLÜ-le laenulepingujärgsest võlast tunnustatud nõude osast 160225 krooni. 13.02.2009.a. on kostja õigusjärglase R Õ poolt vabatahtlikult tasutud hageja arvelduskontole kaks makset:   40 000,00 krooni (2556.47 eurot), selgitusega “põhivõla lõppmakse nõude loovutamise leping 20.11.2006.a.” 138 679,00 krooni (8863.20 eurot) selgitusega “kõrvalnõuded nõude loovutamise leping 20.11.2006.a.” Kokku on tasutud R Õ ja M Õ õigusjärglase poolt laenulepingu järgi laenuandjale HLÜ-le (laenunõude omandanud hagejale) 338904 krooni ehk 21659.91 eurot.

§ 142

lg1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja eest vastutama põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja

§ 145

lg1 järgi võlausaldaja eest solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kohus eeltoodust tulenevalt on seisukohal, et põhivõlgniku R Õ pankroti väljakuulutamisega 06.04.2005.a. tuli lõpetada intressi ja viiviste arvestus võlgnevuselt. Kuna pankrotimenetluse raames sai võlausaldaja –hageja - nõue rahuldatud 160225 krooni ulatuses põhivõlgniku vara arvelt, siis hageja poolt esitatud nõue käendaja M Õ vastu hagiavalduses ja selle täienduses esitatud summas ei ole põhjendatud. Seega on võlausaldaja saanud põhinõude võimalikus ulatuses rahuldatud põhivõlgniku arvelt. M Õ õigusjärglane on vabatahtlikult hüvitanud põhivõlgnevuse ja kõrvalnõuete katteks lisaks R Õ pankrotimenetlusest laekumisele kokku summas 178679.00 krooni. Kohus on seisukohal, et käesolevaks ajaks on kostja täitnud hageja ees oma käenduslepingujärgsed kohustused kogu ulatuses. Kostja on menetluse kestel esitanud väite tarbijakäenduse ning nõude aluseks oleva käenduslepingu tühisuse osas. Kohus nõustub kostja väitega HLÜ-i ja M Õ vahel sõlmitud lepingu tühisusega

§ 143

lg1 ja lg2 alusel.

§ 143lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija.

Sama paragrahvi lõike 2 järgi on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse maksimumsummat.

§ 34

järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Tarbija mõistet täiendab tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1, mille kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Kuna surnud M Õ käendas eraisikuna teise eraisiku R Õ laenu on tegemist sõlmitud laenulepingu ja käenduslepingu olemusest tulenevalt tarbijakäendusega, mille puhul tulnuks käenduslepingus ära määrata käenduse maksimumsumma. HLÜ ja M Õ vahel sõlmitud käenduslepingus ei ole määratud käenduse maksimumsummat ja seega on sõlmitud käendusleping tühine, mis annab samuti aluse hagi rahuldamata jätmiseks kogu ulatuses. Laenulepingust nähtub, et laen on antud R Õle ja seda käibevahenditeks. Kohus andmata hinnangut R Õ laenule ja antud laenu seosele R Õ kutse ja majandustegevusega leiab, et R Õ abikaasa-M Õga sõlmitud käenduslepingu näol on tegemist tarbijakäendusega. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis veenaks kohut vastupidises. M Õ on surnud ja kohtul puudub võimalus temalt endalt saada selgitusi käenduslepingu sõlmimise asjaolude kohta. Käenduslepingu tekstist ei saa teha ühtegi järeldust, mille kohaselt leping oleks seotud M Õ kutse- ja majandustegevusega. M Õ õigusjärglane on eitanud ema-Maie Õie- poolt sõlmitud käenduslepingu seost tema kutse- ja majandustegevusega. Hageja on seostanud R Õle antud laenu kulutamist OÜ-ga Mora Turism, mille osanikeks olid nii R Õ kui M Õ. Kuna laenulepingust endast sellist laenu andmise eesmärki ei nähtu ning muid tõendeid sellise väite kinnituseks ei ole esitatud, siis peab kohus sellist väidet meelevaldseks tõendamata väiteks. Seega ei ole hageja esile toonud veenvaid asjaolusid, mis välistaksid M Õ poolt antud käenduse suhtes tarbijakäenduse sätete kohaldamise. Hageja väidete kohaselt on Käenduslepingu ps 2 fikseeritud ka käenduslepingu maksimumsumma, milleks on laenuandja poolt antud laenusumma 200000 krooni ja laenuintresside mittetähtaegse tagastamise korral laenusaaja poolt kogu laenusumma, intresside ja viivise ulatus vastavalt laenulepingu tingimustele, seega on käenduslepingus fikseeritud käendaja poolt vastutuse ulatus, milleks on laenu põhiosa, intressid ja viivised. Kohus ei nõustu hageja sellise tõlgendusega

§-s 143 lg2 sätestatule ja on seisukohal, et M Õga sõlmitud käenduslepingus puudub käendaja vastutuse maksimumsumma

§ 143lg2 tähenduses. Menetluskulud Ts

MS § 162 lg. 2 kohaselt hüvitab pool, viimase poolt kantud menetluskulud. Kristel Pedassaar Kohtunik kelle kahjuks otsus tehakse, teisele poolele kõik